Obsah (6)

§ 306§ 332§ 309§ 310§ 317§ 315

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 292 lg 1 p 1 nõuet, mille kohaselt tuleb üldkoosolek kokku kutsuda, kui aktsiaseltsi netovara on vähem kui pool aktsiakapitalist. Kostja eiras enam kui pooleteise aasta jooksul

§ 306

lg-s 31 sätestatud kohustust esitada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule võlgniku pankrotiavaldus. Kostja asemel pidi pankrotiavalduse esitama ja kulutuse kandma hageja. Samuti nähtub halduri aruandest, et kostja jättis täitmata raamatupidamiskohustuse (

§ 306lg 4) ning jättis 2008.

majandusaasta aruande audiitorile esitamata (

§ 332lg 1).

Kostja varjas alates

1. aasta algusest võlgniku maksejõuetust ja rikkus pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust.
2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja selgituste kohaselt ei olnud tal alates
3. juunist 2009 võimalik juhatuse liikme ülesandeid täita, sest temaga peatati lepingulised suhted alates
4. juunist 2009 kuni
5. augustini 2009,
6. augustil 2009 vormistati kostjaga juhatuse liikme lepingu lõpetamine. Kostja ei ole juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt ei ole tuvastatud, et kostja oleks hilinenud pankrotiavalduse esitamisega. Võlgnik ei olnud
7. aasta alguses püsivalt maksejõuetu. Seda kinnitab
8. majandusaasta aruanne, samuti asjaolu, et võlgniku vastu algatati
9. märtsil 2009 saneerimismenetlus. Ajal, mil võlgnik lõpetas kostjaga võlaõigusliku suhte (
10. juuni 2009), ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu ja tal ei olnud kohustust esitada võlgniku pankrotiavaldust. Saneerimismenetluse lõpetamise ajaks (
11. september 2009) oli kostja võlgniku juhatusest kõrvaldatud ning tal ei olnud õiguslikku alust võlgniku esindamiseks. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hagejal on kostja vastu nõudeõigus, on hageja väidetava nõude suurus ebaselge.
12. Harju Maakohus jättis
13. veebruari
14. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas
15. märtsi
16. a määrusega kostja kinnistule seatud hüpoteegi. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja pidanuks esitama võlgniku pankrotiavalduse ja kas hageja on õigustatud kostjalt nõudma deposiiti tasutud raha ja sellelt arvestatud viivist. Pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku puhul isikul, kes on teinud PankrS § 30 lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiiti tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustust rikkunud.
17. majandusaasta aruandest nähtuvalt oli võlgniku omakapital
18. detsembri
19. a seisuga 50 290 001 krooni. Seega ei olnud võlgnik maksejõuetu. Kuivõrd võlgniku vastu algatati
20. märtsil 2009 saneerimismenetlus, on välistatud, et võlgnik oli
21. ning
22. aastal maksejõuetu. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et võlgnik ei olnud maksejõuetu ka saneerimismenetluse ajal, sest saneerimismenetlus lõpetati seetõttu, et saneeritavad ettevõtted ei täitnud saneerimiskava, mitte aga seetõttu, et oleks selgunud võlgniku püsiv maksejõuetus. Võlgniku nõukogu esimehe Jürgen Vesteri
23. märtsi
24. a käskkirjaga on tõendatud, et kostjaga peatati kõik lepingulised suhted alates
25. juunist kuni
26. augustini 2009 ning kostjat kohustati tagastama võlgnikule kõik tema käsutuses olnud töövahendid jms.
27. juunil 2009 kostja vormistatud ja nõukogu esimehe allkirjastatud aktiga on tuvastatud, et kostja andis võlgnikule üle kõik töövahendid ning tema käsutuses olnud dokumendid, samuti võtmed. Seega ei olnud kostjal pärast
28. juunit 2009 juurdepääsu oma töökohale ja võlgniku dokumentatsioonile.
29. augustil 2009 vormistasid nõukogu esimees, nõukogu liige Margus Grünberg ja kostja juhatuse liikme lepingu lõpetamise, millest nähtub, et leping loetakse poolte kokkuleppel lõppenuks
30. oktoobril
31. Sellest dokumendist ei nähtu, et kostjal võimaldati täita juhatuse liikme kohustusi. Kostja kinnitas, et ta oli alates
32. juunist 2009 võlgniku juhatusest kõrvaldatud ning tal ei olnud kontakti võlgniku nõukoguga. Kostja käsitas
33. juunil 2009 talle teatavaks tehtud nõukogu esimehe käskkirja nõukogu otsusena kutsuda ta juhatuse liikme kohalt tagasi. Ajal, mil võlgnik lõpetas kostjaga võlaõigusliku suhte (
34. juuni 2009), ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu ning ei ole alust väita, et kostja oleks olnud kohustatud esitama võlgniku pankrotiavaldust. Võlgniku saneerimismenetlus lõpetati
35. septembril
36. Ajutise halduri aruande p-st 7 nähtuvalt ei ole kontserni äritegevuse jätkamiseks garantiide andmine ja laenude võtmine käsitatav võlgniku kuriteo tunnustega teona. Ajutine haldur ei ole aruandes tuvastanud, et kostja oleks hilinenud pankrotiavalduse esitamisega. Ka maakohtu võlgniku pankroti väljakuulutamise määruses ei ole kindlaks tehtud, millal võlgnik maksejõuetuks muutus. Samuti ei ole esitatud seisukohta, kas kostja on teinud raske juhtimisvea ja rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust.

§ 306

lg-s 31 sätestatakse, et kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse. Kostjale etteheidetav asjaolu, et ta pidanuks esitama pankrotiavalduse vahetult pärast saneerimismenetluse lõpetamist (

1. september 2009), ei ole tõsiselt võetav. Saneerimismenetluse lõpetamise ajaks oli kostjaga juhatuse liikme leping lõpetatud. Seega ei olnud kostjal õiguslikku alust võlgnikku esindada. Õigustloovat tähendust ei ole sellel, et äriregistri kande kohaselt oli kostja võlgniku juhatuse liige kuni
2. detsembrini
3. Kostjal ei olnud võimalust esitada võlgniku nimel pankrotiavaldust, sest ta oli võlgniku juhatusest kõrvaldatud ning tal ei olnud juurdepääsu võlgniku dokumentidele. Heita sellises olukorras kostjale ette pankrotiavalduse esitamata jätmist, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Ajavahemik saneerimismenetluse tühistamise määruse jõustumise (
4. oktoober 2009) ja võlgniku pankrotiavalduse esitamise (
5. oktoober 2009) vahel on neli päeva. Seega ei saanud kostja kuidagi rikkuda

§ 306lg-st 31 tulenevat kohustust esitada võlgniku pankrotiavaldus 20 päeva jooksul.

Kuivõrd asjas on tõendatud, et kostja ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud, siis on PankrS § 30 lg-st 3 tulenev eeldus täitmata ning hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt deposiiti tasutud summa hüvitamist. Eeltoodut arvestades ei ole vaja analüüsida kostja täiendavaid alternatiivseid vastuväiteid hagile.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. novembri
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et asjas oli tähtis võlgniku püsiva maksejõuetuse tuvastamine, sest sellest olenes, millal pidi kostja võlgniku juhatuse liikmena pankrotiavalduse esitama. Hageja leidis, et võlgnik oli maksejõuetu juba
5. aastal ja siis oleks tulnud esitada ka pankrotiavaldus. Kostja väitis, et maksejõuetus tekkis
6. aasta lõpuks ja ta ei saanud pankrotiavaldust esitada, sest tema juhatuse liikme leping oli lõpetatud. Samuti välistas pankrotiavalduse esitamise toimunud saneerimismenetlus. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 ja PankrS § 30 lg-st 4 tuli kostjal oma väiteid tõendada. Maakohus leidis esitatud tõendite (võlgniku
7. majandusaasta aruanne, maakohtu määrused võlgniku vastu saneerimismenetluse algatamise ja saneerimiskava kinnitamise kohta) põhjal õigesti, et võlgnik ei olnud kuni saneerimiskava kinnitamiseni (
8. aastal ja
9. aasta esimesel poolel) maksejõuetu. Saneerimisseaduse (SanS) § 8 lg 1 p 1 järgi saab algatada saneerimismenetluse ettevõtte vastu, mille maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. SanS § 28 lg 5 p 3 järgi jätab kohus saneerimiskava kinnitamata, kui selle täitmine ei ole tõenäoline. Tõenäoline ei ole saneerimiskava täitmine juhul, kui saneeritav ettevõte on maksejõuetu. Seega pidi maakohus nii saneerimismenetluse algatamisel kui ka saneerimiskava kinnitamisel muu hulgas kontrollima, kas saneeritav äriühing pole püsivalt maksejõuetu. Hagejal oli võlausaldajana saneerimismenetluses võimalik esitada vastuväide, et saneerimisavalduse on esitanud püsivalt maksejõuetu äriühing, kuid ta ei ole seda teinud. Võlgniku maksejõuetust ei saanud järeldada ka tema
10. majandusaasta aruandest. See, et viidatud aruanne oli auditeerimata, ei tähenda iseenesest, et see oleks olnud ka sisult ebaõige. Hageja paljasõnaline väide, et kostja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed, ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid selliseks kahtluseks alust. Ajutise halduri aruande järgi ei ole võimalik tuvastada, millal muutus võlgnik maksejõuetuks ja millal oli juhatus kohustatud esitama pankrotiavalduse. Ajutise halduri aruandest ei ole võimalik saada kinnitust hageja väitele, et võlgnik oli juba
11. aastal maksejõuetu. Viidatud aruande p-st 7 ei tulene ka see, et kostja on jätnud täitmata oma kohustuse esitada pankrotiavaldus. Selle punkti kohaselt tuli esmalt välja selgitada, millal võlgnik maksejõuetuks muutus, ja alles pärast seda on võimalik tuvastada, kas kostja on jätnud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata. Tuvastamaks, kas kostja täitis pankrotiavalduse esitamise kohustust, oli oluline hinnata ka seda, kas tal oli võimalik oma kohustusi täita. Kostja on tõendanud, et võlgniku nõukogu esimehe korraldusega peatati tema juhatuse liikme volitused alates
12. juunist 2009 kuni
13. augustini 2009 ja
14. augustil 2009 kutsuti ta juhatuse liikme kohalt tagasi alates
15. oktoobrist
16. Hageja ei vaidlustanud neid asjaolusid, kuid leidis, et maakohus hindas neid ebaõigesti. Kostja ei pidanud esitama pankrotiavaldust vähemalt pärast saneerimismenetluse lõpetamist. Kostjal ei olnud võimalik oma kohustusi täita, sest tema tegevus oli peatatud. Lisaks kestis võlgniku saneerimismenetlus kuni
17. septembrini 2009 (määrus saneerimismenetluse lõpetamise kohta jõustus
18. oktoobril 2009) ja sellel ajal ei olnud pankrotiavalduse esitamine võimalik. Pärast saneerimismenetluse lõpetamist esitas hageja
19. oktoobril 2009 ise pankrotiavalduse. Ajavahemik saneerimismenetluse lõpetamisest kuni ajani, mil hageja esitas pankrotiavalduse, oli nii lühike, et selle aja vältel pankrotiavalduse esitamata jätmist ei saa käsitada kostja kohustuste täitmata jätmisena. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
20. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus kohaldas valesti (jättis kohaldamata) SanS § 49 lg 1 ja § 50 lg-d 3 ja 4, kui asus seisukohale, et saneerimismenetluse tõttu oli pankrotiavalduse esitamine välistatud. Asjas tuli tuvastada, millal muutus võlgnik maksejõuetuks, kuid ringkonnakohus keskendus vaid ajutise halduri aruandele ning jättis tähelepanuta asjaolud ja tõendid, millest nähtus võlgniku maksejõuetus. Nii pole analüüsitud seda, et saneerimismenetlus lõpetati saneeritavate ettevõtete võimetuse tõttu täita saneerimiskava. Maksejõulised ettevõtted suudavad täita saneerimiskava ning ei pankrotistu vahetult pärast saneerimismenetluse enneaegset lõppu. Ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel ka menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui tugines võlgniku auditeerimata
21. majandusaasta aruandele. Samuti hindas ringkonnakohus valesti
22. augustil 2009 vormistatud akti kostja juhatuse liikme lepingu lõpetamise kohta, kui leidis, et sellest ei nähtu, et kostjal võimaldati täita juhatuse liikme kohustusi
23. oktoobrini
24. Juhatuse liikme lepingu lõpetamise dokumendist ei pidanudki eeltoodut nähtuma, sest eelduslikult tuli kostjal täita juhatuse liikme kohustusi kuni
25. oktoobrini
26. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millised tõendid kinnitavad, et kostjal ei olnud kontakte võlgniku nõukoguga ja et kostjal ei olnud võimalik täita juhatuse liikme kohustusi. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu maakohtu otsuse vasturääkivustele - maakohus on leidnud, et kostja võlaõiguslik suhe võlgnikuga lõppes
27. juunil 2009, samas on märgitud selle suhte lõppemise ajaks
28. august
29. Ka on jäänud hindamata hageja väide, et kostja on varjanud võlgniku maksejõuetust juba
30. aasta algusest. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb kostja sellele vastu ja leiab, et kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud.
31. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses ja kostja esindajad vastuses esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
32. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
33. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt kui võlgniku endiselt juhatuse liikmelt PankrS § 30 lg 3 alusel kohtu deposiiti tasutud summa hüvitamist ja sellelt arvestatud viivist. Viidatud sätte esimese lause kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku puhul isikul, kes on teinud PankrS § 30 lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiiti tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Juhatuse liikme pädevust sätestava

§ 306

lg 31 esimese lause järgi, kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on viidatud sätetes märgitud kohustust rikkunud (kas tuvastatud asjaoludel oli kostjal võimalik seda kohustust täita).

1. Kolleegium nõustub kohtutega, et asja lahendamisel tuli esmalt tuvastada, millal muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks, sest sellest sõltus, millal tuli kostjal täita kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus. Poolte tõendamiskoormist sätestava PankrS § 30 lg 3 teise lause järgi peab isik, kelle vastu nõue esitatakse, vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Kostja tugines asjaoludele, et tal oli võimatu vaidlusalust kohustust täita, sest võlgniku maksejõuetus tekkis
2. aasta lõpuks ning sellel ajal ei olnud ta enam võlgniku juhatuse liige. Ringkonnakohus märkis õigesti, et tulenevalt TsMS § 230 lgst 1 ja PankrS § 30 lg-st 3 on kostjal nende väidete tõendamise kohustus.
3. Kohtud tuvastasid, et võlgnik ei olnud kuni
4. juunini 2009 (saneerimiskava kinnitamine) maksejõuetu ja kolleegiumi arvates ei ole selle tuvastamisel menetlusnorme rikutud. Ringkonnakohus kohaldas õigesti saneerimisseaduse sätteid, kui leidis, et kohus peab nii saneerimismenetluse algatamisel kui ka saneerimiskava kinnitamisel muu hulgas kontrollima ega saneeritav äriühing pole püsivalt maksejõuetu ning saneerimismenetluse algatamine ja saneerimiskava kinnitamine on äriühingu maksejõuetuse korral välistatud. Nii sätestab SanS § 8 lg 1, et kohus algatab saneerimismenetluse, kui saneerimisavaldus vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja saneerimisseaduses esitatud nõuetele ning kui ettevõtja on põhistanud, et tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, ettevõte vajab saneerimist ning ettevõtte jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. SanS § 28 lg 2 p 4 järgi kontrollib kohus saneerimiskava kinnitamisel, kas saneerimiskava vastab SanS §-s 21 sätestatud nõuetele (st kas saneerimiskava sisaldab muu hulgas ettevõtte majandusliku seisundi kirjeldust saneerimismenetluse algatamise seisuga ja nende põhjuste analüüsi, mis on kaasa toonud vajaduse ettevõtet saneerida, samuti prognoosi ettevõtte majandusliku seisundi kohta pärast saneerimist). SanS § 28 lg 5 p 3 järgi jätab kohus saneerimiskava kinnitamata ja lõpetab saneerimismenetluse, kui muu hulgas selgub, et ettevõtte saneerimine on ebatõenäoline. Kolleegium peab vajalikuks siiski selgitada, et võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda ümberlükkamatult maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele tõendite mittenõuetekohase hindamise kohta võlgniku maksejõuetuse analüüsimisel märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui tugines muu hulgas võlgniku auditeerimata
5. majandusaasta aruandele. Viidatud aruanne on TsMS § 229 lg 1 järgi tõendiks, mida kohtul tuleb TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi hinnata koos teiste asjas esitatud tõenditega. Samuti on põhjendamatu kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus pole hinnanud kostja väidet, mille kohaselt oli võlgnik maksejõuetu juba
6. aasta alguses.
7. Samas ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et pankrotiavalduse esitamine ei olnud võimalik kogu saneerimismenetluse toimumise ajal, st kuni
8. septembrini
9. Selline järeldus ei ole kooskõlas SanS §-ga 49, sest viidatud säte ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. Saneerimismenetluse kestel esitatud pankrotiavalduse läbivaatamist sätestavad SanS § 49 lg-d 2 ja
10. Sama paragrahvi lg 6 järgi, kui kohus tuvastab, et saneerimiskavas ettenähtut arvestades on siiski alust ettevõtja pankrot välja kuulutada, tühistab ta saneerimiskava ja lõpetab saneerimismenetluse. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks (SanS § 51 lg 1 p 2 või 3)). Kolleegium osutab lisaks saneerimiskava täitmise üle järelevalvet sätestava § 50 lg-tele 3 ja
11. Viidatud sätete järgi teatab saneerimisnõustaja ettevõtja maksejõuetusele viitavatest asjaoludest kohe ettevõtjale ja püsiva maksejõuetuse saabumisel ka võlausaldajale ning saneerimiskava kinnitanud kohtule, ning eeltoodud saneerimisnõustaja kohustus ei mõjuta juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikme vastutust pankrotiavalduse esitamata jätmise eest. Seega ei saa äriühingu juhatuse liige vabandada pankrotiavalduse esitamata jätmist sellega, et saneerimisnõustaja jättis oma sellekohase kohustuse täitmata. Arvestades eeltoodut, tuli kohtutel kostja vaidlusaluse kohustuse mittekohase täitmise üle otsustamiseks tuvastada, millal (alates saneerimiskava kinnitamisest
12. juunil 2009) muutus kostja püsivalt maksejõuetuks. Kuna kohtud tuginesid ebaõigesti eeldusele, et saneerimismenetluse ajal ei olnud pankrotiavalduse esitamine võimalik, jätsid nad hindamata, kas asjas esitatud väited ja tõendid annavad alust järelduseks, et võlgnik võis muutuda püsivalt maksejõuetuks saneerimismenetluse ajal. Asjas on tuvastatud, et võlgniku saneerimismenetlus lõpetati
13. septembril 2009 (määrus saneerimismenetluse lõpetamise kohta jõustus
14. oktoobril 2009) ning hageja esitas avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks
15. oktoobril
17. Kostja pankrotiavalduse esitamise kohustuse mittekohase täitmise üle otsustamiseks tuli hinnata ka seda, kas kostjal oli võimalik oma kohustust täita. Kohtute põhjendustest nähtub, et kostjapoolne kohustuste rikkumine on välistatud seetõttu, et kostja tegevus juhatuse liikmena oli
18. juunil 2009 peatatud ning tal ei olnud võimalik oma kohustusi täita. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, põhjendades seda järgmiselt.

§ 306

lg 1 järgi on juhatus aktsiaseltsi juhtorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi.

§ 309lg 1 esimese lause järgi valib juhatuse liikmed ja kutsub nad tagasi nõukogu.

Tulenevalt

§-st 309 võib juhatuse liikme ja äriühingu vaheline õigussuhe lõppeda juhatuse liikme ametiaja lõppemisega (§ 309 lg 2), juhatuse liikme tagasikutsumisega (§ 309 lg 3) ning juhatuse liikme tagasiastumisega (§ 309 lg 5). Vältimaks olukordi, kus äriühingu juhtimine on juhatuse liikme väljalangemise tõttu häiritud, sätestatakse

§ 310

esimeses lauses, et mõjuval põhjusel võib väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme määrata kohus nõukogu, aktsionäri või muu huvitatud isiku nõudel. Arvestades juhatuse kui aktsiaseltsi juhtorgani pädevust, on oluline, et juhatuse ja äriühingu vahelised suhted oleksid õiguslikult selged.

§ 309ei sätesta nõukogu pädevust peatada juhatuse liikme tegevus.

Vastasel juhul tekiks ebaselge õiguslik olukord, kus juhatuse liikme õigused ja kohustused jääksid ebamääraseks. Arvestades eeltoodut ei ole võlgniku nõukogu esimehe käskkiri kostjaga lepingulise suhte peatamise kohta kooskõlas seadusega.

§ 317

lg 1 esimese lause järgi annab nõukogu juhatusele korraldusi aktsiaseltsi juhtimise korraldamisel.

§ 306

lg 2 esimesest lausest tulenevalt on juhatusel kohustus järgida nõukogu seaduslikke korraldusi. Seega ei saa kostja vabaneda oma juhatuse liikme kohustuste täitmisest, tuginedes nõukogu ebaseaduslikule korraldusele.

§ 315

lg 1 järgi peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja hoolsuskohustuseks oli vaidlusaluses õiguslikult ebaselges olukorras aktiivselt tegutseda, et kõrvaldada takistused juhatuse liikme ülesannete täitmisel, või juhatuse liikme kohalt tagasi astuda.

§ 309

lg 5 esimese ja teise lause järgi võib juhatuse liige juhatusest tagasi astuda sõltumata põhjusest, teatades sellest nõukogule. Juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad lepingu kohaselt. Kuivõrd kostja juhatuse liikme kohalt tagasi ei astunud, oli ta jätkuvalt võlgniku juhatuse liige koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega.

1. Ekslik on kohtute järeldus ka kostjaga juhatuse liikme lepingu lõpetamise kohta. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on ringkonnakohus nõustunud maakohtu järeldusega, et võlgniku saneerimismenetluse lõpetamise ajaks oli lisaks kostjaga lepingu peatamisele vormistatud
2. augustil 2009 ka juhatuse liikme lepingu lõpetamine, millest tulenevalt puudus kostjal igasugune õiguslik alus võlgniku esindamiseks, kuna kostja ei olnud enam võlgniku juhatuse liige. Maakohus märkis samuti, et viidatud
3. augusti
4. a dokumendist ei nähtu, et kostjal võimaldati täita juhatuse liikme kohustusi. Selline seisukoht ei ole kooskõlas tuvastatud asjaolude ega juhatuse liikme ja äriühingu vahelist õigussuhet reguleerivate õigusnormidega. Kostjaga sõlmitud juhtimislepingu lisaks oleva
5. augusti
6. a dokumendi (pealkirjastatud "Lepingu lõpetamine") järgi teatatakse, et pooltevaheline juhtimisleping loetakse lõppenuks poolte kokkuleppel
7. oktoober
8. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et juhatuse liikme lepingu lõpetamise dokumendist ei pidanud nähtuma, kas kostjal võimaldati täita juhatuse liikme kohustusi. Kui nõukogu lõpetas kostjaga juhatuse liikme lepingu
9. oktoobrist 2009, siis sai hageja tugineda eeldusele, et kostjal tuli kuni selle kuupäevani juhatuse liikme kohustusi täita. Seega tulnuks kostjal tõendada väidet, et tal ei olnud võimalik juhatuse liikme kohustusi täita. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kostja pankrotiavalduse esitamise kohustuse mittekohase täitmise tuvastamisel eeltooduga arvestada.
10. Kolleegium märgib, et asja hind apellatsiooniastmes on määratud valesti ja seda tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta. Hageja palus
11. märtsil 2010 esitatud hagis mõista kostjalt välja põhivõla 169 692 krooni ja viivise alates summade deposiiti tasumisest kuni deposiiti tasutud summade hüvitamiseni hagejale. Hageja palus viivise välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Hageja märkis, et hagi esitamisel on viivisenõue 1672 krooni 76 senti. Tsiviilasja hind maakohtus oli TsMS § 123, § 124 lg 1 esimese lause ja § 133 lg-te 1 ja 2 järgi 169 692 krooni. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna (sh kõrvalnõude osas), on asja hinnaks apellatsioonimenetluses TsMS § 137 lg-st 4 tulenevalt hageja põhinõue ja kõrvalnõuded arvestatuna maakohtu otsuse tegemise, s.o
12. veebruari
13. a seisuga. Ringkonnakohus on määranud apellatsiooniastmes tsiviilasja hinnaks 10 953 eurot 49 senti (põhinõue + viivis hagiavalduse esitamise seisuga) ja sellelt summalt on tasunud hageja ka riigilõivu 1118 eurot 45 senti. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus on märkinud tsiviilasja hinna erinevates lahendites erinevalt. Vaidlusaluses otsuses on märgitud tsiviilasja hinnaks 10 845 eurot 30 senti, samas kui määruses apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta on tsiviilasja hinnaks märgitud 10 953 eurot 49 senti (II kd, tl 10). VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlgnikult nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
14. jaanuari ja
15. juulit (nn referentsintressimäär). Referentsintressimäär
16. jaanuarist 2009 kuni
17. detsembrini 2010 oli Eesti Panga teatel 1,00% aastas. Seega oli sel ajavahemikul kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1+7=8% aastas. Referentsintressimäär
18. jaanuarist 2011 kuni
19. juunini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,25% aastas. Seega oli sel ajavahemikul kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1,25+7=8,25% aastas. Tsiviilasja hinna määramisel on ringkonnakohus jätnud arvestamata ajavahemiku
20. märtsist 2010 kuni
21. veebruarini
22. 8% hagiavalduses märgitud nõudesummast 169 692 krooni on 13 575 krooni 36 senti, mis 365päevast aastat arvestades teeb 37 krooni 19 senti päevas. 8,25% nõudesummast 169 692 krooni on 13 999 krooni 59 senti, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 38 krooni 36 senti päevas. Sellest tulenevalt oli viivisenõue nõudesummalt 169 692 krooni
23. märtsist 2010 kuni
24. detsembrini 2010, s.o 281 päeva eest 10 450 krooni 39 senti ja
25. jaanuarist 2011 kuni
26. veebruarini 2011, s.o 28 päeva eest 1074 krooni 8 senti. Kokku oli hageja viivisenõue seisuga
27. veebruar
28. a 11 524 krooni 47 senti. Lisades sellele põhinõude 169 692 krooni, saab kokku 181 216 krooni 47 senti (11 581 eurot 84 senti), mis on ka asja hind apellatsioonimenetluses. Hageja esitas apellatsioonkaebuse
29. märtsil
30. Alates
31. jaanuarist 2011 kehtiva riigilõivuseaduse § 57 lg-st 1 ning sama seaduse lisa 1 järgi tuli riigilõivu hagilt hinnaga 11 581 eurot 84 senti tasuda 1278 eurot 23 senti. Arvestades eeltoodut, on hageja tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 159 eurot 78 senti vähem. TsMS § 179 lg 1 kohaselt, menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Viidatud sätte alusel tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista 159 eurot 78 senti. Raha võib maksta kautsjoni tasumiseks ette nähtud kontole. Tasumisega viivitamisel tuleb maksta TsMS § 179 lg 9 esimese lause järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kolleegium märgib, et hagejast kaebaja peaks apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel hinna määramiseks ise viivisenõude kaevatava kohtuotsuse tegemise seisuga välja arvutama ja kohus võib temalt seda ka nõuda (vt Riigikohtu
32. novembri
33. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 8081).
34. Asja hind Riigikohtus tuleb, lähtudes TsMS § 137 lg-st 4, arvutada välja ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga, st arvestada tuleb hageja viivisenõuet
35. novembrini
36. Lisaks varem märgitud referentsintressimääradele tuleb arvestada, et
37. juulist 2011 kuni
38. detsembrini 2011 oli referentsintressimäär Eesti Panga teatel 1,00% aastas. Seega oli sel ajavahemikul kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1+7=8% aastas. Sellest tulenevalt oli viivisenõue nõudesummalt 169 692 krooni
39. märtsist 2011 kuni
40. juunini 2011, s.o 122 päeva eest 4679 krooni 92 senti ja
41. juulist 2011 kuni
42. novembrini 2011, s.o 138 päeva eest 5132 krooni 22 senti. Kokku oli hageja viivisenõue (arvestades ka varasemaid ajavahemikke ) seisuga
43. november
44. a 21 336 krooni 61 senti (11 524 krooni 47 senti + 4679 krooni 92 senti + 5132 krooni 22 senti). Lisades sellele põhinõude 169 692 krooni, saab kokku 191 028 krooni 61 senti (12 208 eurot 95 senti), mis on ka asja hind kassatsioonimenetluses. Seetõttu on hageja tasunud ka ettenähtust vähem kautsjonit. Hageja tasus kautsjoni 108 eurot 45 senti, kuid TsMS § 140 lg 2 järgi tuli tasuda kautsjonit 122 eurot 9 senti. Seega tasus hageja kautsjoni 13 eurot 64 senti vähem. Kuna kassatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjon aga TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi nagunii tagastada.
45. Kolleegium jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
46. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kautsjoni on tasunud hageja eest Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud kautsjoni tagastada Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS-ile. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Villu Kõve