RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-22-12 14. juun

) § 40 lg-s 7 sätestatud nõuetele ega ole vajalikul määral põhistatud. Viidatud sätte tähenduses on prokuratuuri poolt taotletava loa andmise põhiliseks eelduseks vara valdaja kinnitus, et vara ei kuulu talle, ning loobumine vara valdamisest. Antud juhul taolist kinnitust taotluse materjalide juures ei ole. Vastupidi on taotleja lisanud T-Line Group Limited

1. augusti
2. a pöördumise Riigiprokuratuuri poole, milles juba etteulatuvalt juhitakse Riigiprokuratuuri tähelepanu sellele, et koostatav taotlus ei ole põhjendatud, ja millest järeldub, et summale võib pretendeerida T-Line Group Limited. Seega ei ole vara valdaja või võimalik omanik vara valdamisest või sellele pretendeerimisest loobunud ega sellekohast kinnitust andnud. Isegi kui lähtuda taotluses sisalduvast eeldusest, et äriühingut T-Line Group Limited ei saa sisuliselt vara valdajaks või omanikuks või sellele pretendeerijaks pidada, peaks olema taotluse juures vähemalt vara viimase valdaja kinnitus vara valdamisest loobumise kohta. Taotluse materjalidest nähtuvalt on summa Tavid AS pangakontol, kuid temalt ei ole samuti summast loobumise kohta kirjalikku kinnitust võetud ja seda taotluse materjalide juurde esitatud.
3. Riigiprokuratuur palus määruskaebuses halduskohtu määruse tühistada ja taotluse rahuldada. 1) Asjaõigusseaduse (AÕS) § 34 lg 1 eristab seaduslikku ja ebaseaduslikku valdust.

§ 40

lg-s 7 peetakse silmas, et varast loobumise nõusolekut on vaja vara seaduslikult valdajalt. Tavid AS ei ole rahasumma seaduslik valdaja ja tema nõusolek pole vajalik. 2) Seda, et

§ 40

lg-s 7 sätestatud nõusolek tuleb saada vaid vara seaduslikult valdajalt, kinnitab ka Rahandusministeeriumi välja töötatud

muutmise eelnõu ja selle seletuskiri, millega kaotatakse

§ 40lg-st 7 vara valdaja nõusoleku saamise nõue.

Kehtivas seaduses on vara valdaja mõiste sisustamata ja selle peaks sisustama kohus. 3) Halduskohus ei ole põhjendanud mittenõustumist taotluses esitatud väidetega, et Tavid AS-lt polnud vajalik saada nõusolekut varast loobumiseks. Tegemist on kohtumenetluse normi olulise rikkumisega. Viidatud rikkumine annab aluse kohtumääruse tühistamiseks; 4) AÕS viidatud sätte mõttes tuleb pidada valdust ebaseaduslikuks, kui see on tekkinud isiku teadmata, kellelt võiks oodata valdusele vastuväiteid. Käesoleval juhul ei ole kontoomanik L. Hisamutdinova kunagi omanud tegelikku võimu kõnealuse arvelduskonto üle ega ole sõlminud ka AÕS § 36 lg 2 kohast kokkulepet valduse omandamiseks, suutmata teostada tegelikku võimu tema arvelduskontole kantud rahasummade üle. Seega on käesoleva menetluse raames tõendatud, et 3 007 045 USD valdus on AÕS § 34 lg 1 mõttes ebaseaduslik alates hetkest, mil rahasumma kanti tegeliku kontoomaniku teadmise ja tahteta Leedu Vabariigis asuvas AB Ukio Bankas valeidentiteeti kasutades L. Hisamutdinova nimel avatud arvelduskontole ning järgnevate toimingutega on valduse ebaseaduslikkus iga kord automaatselt edasi kandunud. Seetõttu on ka Tavid AS valdus sellele summale ebaseaduslik ning

§ 40lg-s 7 sätestatud meetme rakendamiseks ei ole tema nõusolek vajalik.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga selles, et

§ 40

lg 7 esimese lause kohaselt on loa taotlemise ja saamise eeltingimuseks, et vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha ja vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamast ning et need tingimused ei ole täidetud. Puudub vara valdaja (AS Tavid) kinnitus, et vara ei kuulu talle ja ta loobub vara valdamisest. Ringkonnakohtu arvates on asjakohatu määruskaebuse esitaja seisukoht, et Tavid AS ei ole raha seaduslik valdaja ning et HKMS 27. ptk-s sätestatud haldustoiminguks loa andmise menetlus, milles pealegi seadusest tulenevalt ei ole teisi menetlusosalisi peale Riigiprokuratuuri, ei ole üldse selline kohtumenetlus, kus saaks vaielda vara valduse seaduslikkuse ja omandi üle. Vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks on Eesti õiguses sobiv menetluskord sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagimenetluse näol. Seetõttu ei võimaldaks määruskaebuse esitaja soovitud eesmärki saavutada ka määruskaebuse esitaja viidatud

§ 40

lg 7 kavandatav muudatus, millega jäetaks sellest sättest välja tingimus, et vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle ning loobub vara valdamisest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Määruskaebuses Riigikohtule palub Riigiprokuratuur tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a ja Tallinna Halduskohtu
4. detsembri
5. a kohtumäärused ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Riigiprokuratuur rõhutab, et kohtud on jätnud täielikult käsitlemata ja vastamata prokuratuuri argumentidele valduse mõiste käsitlemisel

§ 40lg 7 kohaldamisel.

Samuti ei ole puudutatud ega antud hinnangut käsitlusele, kas, kellelt ja millistel juhtudel siiski tuleb

§ 40lõikes 7 nimetatud vastav nõusolek saada.

Riigiprokuratuur on

§ 40

lg 7 rakendamise osas seisukohal, et

§ 40

lg-s 7 nimetatud vara valdamisest loobumise nõusolekut ei pea nõudma ega saa nõuda, kui prokuratuur tõendab, et valdusel ei ole õiguslikku alust.

§ 40lõikes 7 ja Ts

ÜS § 49 lõikes 2 sätestatut koostoimes tõlgendades saab teha järelduse, et

§ 40

lõikes 7 nimetatud vara valdaja nõusolek võib iseenesest olla nõutav ka nõudeõiguse konfiskeerimise korral, kuid tulenevalt asjaolust, et antud juhul ei muutuks nõudeõiguse konfiskeerimise puhul mitte AS Tavid õigused ega kohustused, vaid üksnes nende adressaat (

§ 40

lg 7 viimase lause kohaselt on vara väärtusele vastava summa väljanõudmise õigus vara omanikul kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates), ei peaks olema käesoleval juhul AS Tavid nõusolek siiski vajalik, sest

§ 40lg 7 toiminguga ei riivata AS Tavid õigusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtuga, et Riigiprokuratuuri taotlus tuleb jätta rahuldamata.
2. Riigiprokuratuur esitas

§ 40

lg 7 alusel taotluse loa saamiseks kanda riigi omandisse Tavid AS-le kuuluval Nordea Bank Finland Plc Eesti arvelduskontol olev raha, kuna sellel puudub seaduslik omand ja valdus.

§ 40

lg 7 järgi võib prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks, kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ja vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle ning ta loobub vara valdamisest.

1. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on panga arvelduskontol olev raha käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga (kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8911, p 19.1). Ka ei saa kohtupraktika kohaselt varaline nõue olla kellegi valduses, kuna valdus on AÕS § 30 järgi tegelik võim asja üle (vt nr 3-1-1-83-07, p 14).
2. Seega soovib Riigiprokuratuur riigi omandisse kanda varalist nõuet Nordea Bank Finland Plc Eesti vastu, mille omanikuks on AS Tavid. Sellise taotluse rahuldamiseks ei ole aga kehtivas õiguses alust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et Riigiprokuratuuri soovitud eesmärki ei võimalda saavutada ka hetkel kehtiva

§ 40

lg 7 uus redaktsioon, millega jäeti varem kehtinud sättest välja tingimus, et vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann