RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

) § 238 lg 2 alusel mõisteti M. Näämele karistuseks 1 kuu ja 10 päeva vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata. Sama otsusega tunnistati Anu Nääme süüdi KarS § 334 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 2 aastase vangistusega.

§ 238lg 2 alusel mõisteti A. Näämele karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust, mis jäeti Kar

S § 74 lg-te 1 ja 3 ja § 75 lg 1 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata. Sama otsusega tunnistati Kristjel Kannelaud süüdi KarS § 22 lg 3 ja § 334 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks.

§ 238lg 2 alusel mõisteti K. Kannelaudile karistuseks 8 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel mõisteti K. Kannelaudile liitkaristuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust. 1.1 A. Näämet süüdistati KarS § 334 lg 2 p 1 järgi selles, et olles teadlik, et ta sai

1. märtsil 2010 üheksa võltsitud 500-eurost American Express Travelers Cheque reisitšekki, valmistas ta samal päeval Võru linnas XXXXX XXX-XX asuvas korteris K. Kannelaudi kaasabil ja M. Nääme teadmisel ette plaani, et ta vahetab need reisitšekid
2. märtsil 2010 Tartu linnas T AS valuutavahetuspunktis Eesti kroonideks.
3. märtsil 2010 läks A. Nääme Tartu linnas XXXXX X asuvasse T AS kontorisse ja vahetas viis reisitšekki kolmekümne seitsme tuhande kolme (37 003) Eesti krooni vastu. Samal päeval vahetas A. Nääme Tartu linnas XXXXXXX XX asuvas T AS Lõunakeskuse kontoris neli reisitšekki kahekümne üheksa tuhande kuuesaja kahe (29 602) Eesti krooni vastu. 1.2 K. Kannelaudi süüdistati KarS § 22 lg 3 ja § 334 lg 2 p 1 järgi selles, et tema osutas tahtlikult A. Nääme poolt toimepandud tahtlikule võltsitud maksevahendi käitlemisele vaimset ja ainelist kaasabi. 1.3 M. Näämet süüdistati KarS § 202 lg 1 järgi selles, et vahetult pärast seda, kui A. Nääme oli K. Kannelaudi kaasaaitamisel saanud võltsitud reisitšekkide eest raha, tasus ta koos A. Näämega
4. ja
5. märtsil 2010 Võru linnas erinevate kaupade ja arvete eest T AS-st saadud sularahaga kogusummas 52 014 krooni, olles teadlik, et need Eesti kroonid on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Süüdistuse järgi omandas M. Nääme teadlikult kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha eest mobiiltelefoni LG KP500 koos kõrvaklappide ja akulaadijaga väärusega 1575 krooni, lastekäru väärtusega 4000 krooni, erinevaid riideesemeid vähemalt 425 krooni vääruses, vitamiine ja kosmeetikat umbes 500 krooni väärtuses, mähkmeid 800 krooni väärtuses ja erinevaid toiduaineid. 1.4 Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli M. Nääme teadlik, et A. Nääme ei omandanud raha õiguspäraselt ja on tõendatud, et ühes korteris ühise perena koos elavad A. Nääme ja M. Nääme kulutasid reisitšekkide eest kuritegelikult saadud raha ühiselt nende mõlema huvides erinevate arvete ja kaupade ostmiseks, sealhulgas nende endi huvides ka lähedastele kaupade ostmiseks ja nende arvete tasumiseks. A. Nääme ja M. Nääme ütlustega on tõendatud süüdistuses märgitu selle kohta, et M. Nääme omandas 9-st reisitšekist saadud sularaha arvelt mobiiltelefoni 1575.- krooni, lastekäru 4000.- krooni, erinevaid riideesemeid vähemalt 425 krooni väärtuses, vitamiine ja kosmeetikat vähemalt 500 krooni väärtuses, mähkmeid 800 krooni väärtuses ja erinevaid toiduaineid. M. Nääme kuritegelik käitumine on kvalifitseeritav KarS § 202 lg 1 järgi - kuriteo toimepanemisena saadud sularaha eest vara omandamisena.
6. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid K. Kannelaudi kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel ja A. Nääme kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak. M. Nääme ega tema kaitsja maakohtu otsust ei apelleerinud.
7. Tartu Ringkonnakohtu
8. septembri
9. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt A. Nääme süüdimõistmises KarS § 334 lg 2 p 1 järgi. Ringkonnakohus leidis, et A. Nääme käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 9 kuud vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendati karistust 6 kuuks vangistuseks.

Katseaja kohaldamise ning selle tingimuste osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Sarnaselt muudeti kuriteo kvalifikatsiooni ka K. Kannelaudi osas ja tema tegevus kvalifitseeriti KarS § 22 lg 3 ja § 201 lg 2 p 1 järgi. 3.1 Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei ole tuvastatud, et A. Nääme sai aru tšekkide võltsitusest ja läks selle teadmisega neid ka rahaks vahetama. Isegi kui esimesel tšekkide vahetamisel võis A. Nääme olla ebakindel küsimuses, kas tegemist on õigete või valede tšekkidega, siis kinnitas nende eest sularaha saamine tema veendumust, et tegemist on siiski õigete tšekkidega ning nende teistkordsel vahetamisel tegutses ta juba kindla teadmisega selle kohta, et tegemist ei ole võltsitud maksevahenditega KarS § 334 lg 1 tähenduses. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus A. Nääme süüditunnistamises ja karistamises KarS § 334 lg 1 järgi ning samuti K. Kannelaudi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 22 lg 3 ja § 334 lg 2 järgi. 3.2 Ringkonnakohus leidis, et A. Nääme käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 1 järgi. On väljaspool vaidlust, et raha, mille A. Nääme tšekkide vahetamise tulemusel enda valdusesse sai, ei olnud tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses, s.t oli tema jaoks võõras KarS § 201 mõttes. Samuti ei ole vaidlust selles, et A. Nääme pööras selle raha enda kasuks. Nii on süüdistatav tunnistanud, et kohe algusest peale oli tal plaan raha endale jätta, kuna „siis saab võlgadest lahti ja saab hakata normaalselt elama“. Nii A. Nääme ka toimis, alustades koheselt sularaha kulutamist, makstes võlgu ja ostes tarbekaupu endale ning ka teistele. Kõik need toimingud vastavad vara enda kasuks pööramisele KarS § 201 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes. Samuti ei ole kahtlust, et omastamise pani A. Nääme toime tahtlikult. 3.3 K. Kannelaudi osas leidis ringkonnakohus, et kõik kaasaaitamisteole esitatud nõuded on täidetud. K. Kannelaud organiseeris A. Näämele transpordi Tartusse. Seejuures oli ta algusest peale teadlik, et A. Nääme soovis vahetada tšekid rahaks ja raha endale jätta. Samuti läks ta A. Näämega kaasa T AS kontoritesse, andes muuhulgas A. Näämele nõu vahetada reisitšekke osade kaupa. A. Nääme on tunnistanud, et üksinda ta tšekke T AS kontorisse vahetama minna ei söandanud ja K. Kannelaud osutas talle kohalolekuga vaimset kaasabi, tugevdades sellega A. Nääme teotahtlust. 3.4 Ringkonnakohus laiendas apellatsioonimenetluse piire ka M. Nääme süüküsimuse lahendamisele, kuna M. Nääme osas kohaldati vääralt materiaalõigust. Vara all KarS § 202 mõttes (s.o kõlbliku teoobjektina) tuleb mõista üksnes vahetult eelteost pärinevat vara; sellele viitab üheselt koosseisus kasutatav sõnastus „süüteo toimepanemise tulemusena“. Tegemist on varavastase süüteoga, mis on nn lahutamatult seotud eelteoga ja mis süvendab eelteo ebaõigussisu seeläbi, et süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara omandamisega vähendatakse kannatanu võimalust tema õiguspärasest valdusest välja läinud vara tagasi saada. Ringkonnakohus leidis, et seega on õiguslikult tegemist olukorraga, kus nn asendusvara omandamine, hoidmine ja turustamine ei ole karistatav. M. Nääme käitumises puudub koosseisukõlbulik objekt ning ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2011. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Ruti Kilg, kes vaidlustab selle M. Nääme õigeksmõistmise osas, leides, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalmenetlusõigust, mis on toonud endaga kaasa ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 4.1 Ringkonnakohus rikkus

§ 61lg 2 nõuet hinnata tõendeid nende kogumis.

Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega, et M. Näämele ei ole esitatud süüdistust selles, et ta omandas teadlikult kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha, vähemalt tema (M. Nääme) poolt vitamiinide ja kosmeetika eest makstud 500 krooni ja mähkmete eest makstud 800 kroon ulatuses. Ringkonnakohus on jätnud oma tõendite analüüsis vajaliku tähelepanuta M. Nääme vastavasisulised ütlused. M. Nääme süüdistuse teine lause „Merle Nääme omandas teadlikult kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha eest mobiiltelefoni LG KP500 koos kõrvaklappide ja akulaadijaga väärtusega üks tuhat viissada seitsekümmend viis

§ 3601alusel kassatsioonimenetluse pooltele, samuti M.

Näämele küsimuse: „Kuidas tuleks tõlgendada karistusseadustiku § 202 lg 1 objektiivset koosseisutunnust „süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara“. Kas teoobjektiks võib olla üksnes vahetult eelteost pärinev vara või ka eelteoga saadud raha eest ostetud asja või teenuse omandamine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-42-00)?“. 6.1 Vastuseks Riigikohtu kirjalikule küsimusele leidis prokurör, et KarS § 202 lg 1 objektiivset koosseisutunnust „süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara“ peab sisustama laiemalt kui üksnes vahetult eelteost pärinevat vara. Seda iseäranis juhul, kui eelteoga saadud raha eest ostetakse asi või omandatakse teenus. Vahetult süüteoga saadud raha omandamisega saab süüdlane endale rahaliselt hinnatavate õiguste kogumi ehk vara TsÜS § 66 mõttes. Raha, sealhulgas sularaha, omab riigis maksevahendi, vahetusväärtuse, arvestusühiku ja väärtuse säilitaja funktsioone. Sularaha eesmärk on tagada erinevate vallas- ja kinnisasjade käibe võrdväärne vahetusprotsess. Ehk teisisõnu peitub sularahas eriline funktsioon, s.o TsÜS § 66 mõttes ülejäänud vara hindamise ja võrreldavuse mõõdikuks olemine. Rahatähtede kui vallasasjade asjaõigusseaduse § 95 lg 3 lause 3 mõttes ja kui vara TsÜS § 66 mõttes väärtus väljendub rahakupüürile trükitud nominaalväärtusele vastavas võimaluses vahetada see rahakupüür mingi asja või teenuse vastu (asja või teenuse rahaliselt hinnatav vahetusväärtus) rahakupüüri vahetusväärtuse ulatuses. Kuna rahas sisalduv üldine väärtuste ekvivalent annab rahale ühiskonnas toimuvas väärtuste vahetusprotsessis eelisseisundi võrreldes teiste vara liikidega, siis tuleb sellist eelist kaitsta kriminaalõiguslike vahenditega, et takistada süüdlaste poolt teadvalt kuritegelikul teel omandatud vara (raha) kiiret muundamist nn heauskse omandaja varaks, s.o kuritegelikul teel alusetut rikastumist. Sularaha on anonüümne ja annab kiire ning lihtsa võimaluse selle vahetamiseks vara vastu kõige laiemas (TsÜS § 66 ) mõttes, millest tuleneb vajadus lugeda KarS § 202 subjektiks isik, kes teadvalt omandab eelkuriteost saadud raha eest vara. Süüteoga saadud raha eest konkreetsete asjade ostmine ei tähenda, et ostetud esemed ei oleks kuritegelikku päritolu ning omastatud raha eest konkreetsete asjade ostmine ei muuda fakti, et vara kui niisugune on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena, sest vastasel korral ei oleks süüdlasel olnud võimalik seda konkreetset vara soetada. 6.2 M. Nääme kaitsja vandeadvokaat N. Agarjova leidis, et süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara alla saab paigutada ainult neid esemeid ja vara liike, mida on vahetult konkreetse süüteo toimepanemisega omandatud ehk käesolevas kriminaalasjas üksnes sularaha. Karistusseadustiku § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul puudub teadlikkuse kriteerium, selle kohta, et vara pärineb süüteo toimepanemisest, mis peataks kaupade ja teenuste jm varaliikide karistatavat omandamist. Sellest tulenevalt saab KarS § 202 lg 1 järgi karistatav olla vaid selline omandamine, mis puudutab üksnes süüteo toimepanemisest vahetult saadud vara, olenemata sellest, missugusesse varaliiki see kuulub. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis ei pea vajalikuks muuta oma varasemat seisukohta, mille kohaselt on ka teadvalt kuritegelikul teel saadud raha eest ostetud asja või teenuse omandamine käsitatav kriminaalkoodeksi (KrK) §-s 203 sätestatud kuriteo objektiivse külje realiseerimisena. 8.1 Süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara all mõeldakse asja, aga ka varalist õigust, mis on saadud süüteoga. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et A. Nääme sai võltsitud reisitšekkide vahetamisega sularaha enda valdusesse kuritegelikul teel - ringkonnakohtu otsusega on ta mõistetud süüdi ja karistatud KarS § 201 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisu järgi. Seega on M. Nääme suhtes tuvastatud KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu üks objektiivne koosseisutunnus „süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara“. 8.2 Järgnevalt tuleb lahendada küsimus sellest, kas omastamise teel saadud vara omandamine, hoidmine või turustamine on KarS § 202 järgi karistatav ka sellise teoobjekti suhtes, mis ei pärine vahetult eelteost (praeguses kriminaalasjas raha omastamisest). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsuse nr 3-1-1-42-00 p-s 5.1 märgitakse, et „varavastaste kuritegude vahetu objektina on raha kui üldine väärtuse ekvivalent teistest vara liikidest erinevas seisundis, sest ta on takistusteta vahetatav ükskõik millise teenuse või asja vastu, mida süüdlane soovib omada. Seetõttu on ka teadvalt kuritegelikul teel saadud raha eest ostetud asja või teenuse omandamine käsitatav KrK §-s 203 sätestatud kuriteo objektiivse külje realiseerimisena. Tähtis on siinkohal asjaolu, et süüdlane peab kindlalt teadma, et asi või teenus, mida ta tarbib, on saadud kuritegelikult teel hangitud raha eest.“ 8.3 Kolleegiumi hinnangul on eelnevas punktis toodud seisukoht kohaldatav ka KarS § 202 puhul. Rahas sisalduv üldine väärtuste ekvivalent annab sellele ühiskonnas toimuvas väärtuste vahetusprotsessis eelisseisundi võrreldes teiste vara liikidega ja seetõttu tuleb seda eelist kaitsta kriminaalõiguslike vahenditega, et takistada kuritegelikul teel saadud raha kiiret muundamist heauskse omandaja varaks. Sularaha on anonüümne ja annab kiire ning lihtsa võimaluse selle vahetamiseks vara vastu kõige laiemas (TsÜS § 66) mõttes, millest tuleneb vajadus lugeda KarS § 202 subjektiks ka isik, kes teadvalt omandab eelkuriteost saadud raha eest vara. Kuna rahal on erinevalt teistest asjadest suur käibevõime ja see on üldine väärtuse ekvivalent, siis täidab KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu ka eelteost pärineva raha eest omandatud asjade omandamine. Eelnevast tulenevalt ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivne koosseis „vara omandamine, hoidmine või turustamine“ on võimalik üksnes vahetult eelteost pärineva vara suhtes ning seega on õiguslikult tegemist olukorraga, kus nn asendusvara omandamine, hoidmine ja turustamine ei ole karistatav. Riigikohtu kriminaalkolleegium toetab vastupidist seisukohta, mille kohaselt täidab teadvalt teise isiku süüteo toimepanemise tulemusena saadud rahaga tehingu teostamisega saadud asja omandamine, hoidmine või turustamine KarS § 202 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused.
6. Kohtud lugesid tõendatuks süüdistuses märgitu, et M. Nääme omandas üheksast reisitšekist saadud sularaha arvelt mobiiltelefoni 1575 krooni, lastekäru 4000 krooni, erinevaid riidesemeid vähemalt 425 krooni, vitamiine ja kosmeetikat vähemalt 500 krooni, mähkmeid 800 krooni väärtuses ja erinevaid toiduaineid. Seejuures maakohus tuvastas, et M. Nääme omandas asju nii isiklikult, A. Näämelt saadud sularaha eest kui ka võttes vastu A. Nääme poolt ostetud asju. Ringkonnakohtu hinnangul aga omandas M. Nääme emalt küll 500 krooni, kuid selles osas ei ole talle süüdistust esitatud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise seisukohaga. M. Näämele esitatud süüdistuse kohaselt tasus ta koos A. Näämega Võru linnas erinevate kaupade ja arvete eest. M. Nääme omandas kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha eest mobiiltelefoni, lastekäru, erinevaid riideesemeid, vitamiine ja kosmeetikat, mähkmeid ja erinevaid toiduaineid. Esitatud süüdistuses sisalduv lõik „omandas kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha eest“ kinnitab tuvastatud asjaolu, et M. Nääme sai ema käest osade ostude tegemiseks ka sularaha. Seega nõustub kolleegium kassaatoriga, et M. Näämele esitati süüdistus ka sularaha omandamises.
7. Maakohus tuvastas, et M. Nääme oli teadlik sellest, et A. Nääme omandas sularaha süüteo toimepanemise tulemusena. M. Nääme teadis juba
8. märtsil 2010 A. Nääme ja K. Kannelaudi kuritegelikust plaanist minna järgmisel päeval Tartusse reisitšekke sularahaks vahetama. Samuti oli ta igakülgselt teadlik ka sellest, et ta ise, tema ema A. Nääme ja K. Kannelaud ei ole reisitšekkide eest mitte midagi tasunud ja asjaolust, et A. Näämele saadetud üheksal reisitšekil puudub allkiri kohas, kus see nõuetekohase reisitšeki puhul peaks olema. M. Nääme teadis ka seda, et reisitšekid ei vasta nõuetele ja nende sularahaks vahetamiseks esitamisel saadav raha ei ole saadud õiguspäraselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja järeldusega, et M. Nääme poolt eespool nimetatud asjade omandamine on käsitatav KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu realiseerimisena.
9. Eeltoodust lähtuvalt ja tuginedes

§ 361p-le 5 ja § 362 p-le 1 tuleb prokuröri kassatsioon osaliselt rahuldada.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab osaliselt Tartu Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a otsuse, s.o M. Nääme õigeksmõistmises ja jõustab Tartu Maakohtu
3. augusti
4. a otsuse M. Nääme süüditunnistamises ja karistamises KarS 202 lg 1 järgi ning temalt menetluskulude väljamõistmise osas.
5. M. Nääme kaitsja N. Agarjova esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks kassatsioonivastuse koostamise eest Advokaadibüroole Niina Agarjova summas 191,73 eurot. Taotlusest nähtuvalt kulus Tartu Ringkonnakohtu ja muude materjalidega tutvumiseks kolm tundi ja kassatsioonivastuse koostamiseks kolm tundi, st kokku 12 pooltundi. Kolleegium peab taotluses märgitud toimingut M. Nääme kaitseks vajalikuks ja leiab, et selleks kulunud aeg on põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
6. detsembri
7. a otsuse p-dest 2 ja 16, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse.

§ 186lg 1 ja § 361 p 5 alusel jätab kolleegium selle menetluskulu riigi kanda.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi