Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-12 1. Ma ei nõustu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-19-12 tehtud otsuses (edaspidi: otsus) väljendatud seisukohtadega, et „vara“

§ 202

lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu täidab ka eelteost pärineva raha eest ostetud asjade omandamine. Samuti ei nõustu ma järeldusega, et M. Näämet süüdistati (ka) kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha omandamises. Seetõttu leian, et Tartu Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a kohtuotsuse tühistamiseks puudus alus. Põhjendan oma seisukohti lühidalt järgnevaga.
3. KarS § 202 näeb ette karistuse süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise eest. Kuigi seadus ei räägi tõepoolest otsesõnu „vahetult“ süüteo toimepanemise tulemusena saadud varast, ei võimalda kasutatud sõnastus „süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara“ tõlgendusruumi, et silmas peetakse midagi enamat, kui vahetult eelteost pärinevat vara. Ei ole ju vastasel juhul enam tegemist süüteo toimepanemise tulemusena saadud varaga. Näiteks kui A varastab auto ja B seda hoiab, on auto vaieldamatult (vahetult) süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara ja B on pannud toime selle hoidmise, ning juhul, kui on täidetud ka subjektiivne koosseis, tuleb kaaluda B karistamist KarS § 202 lg 1 järgi. Kui aga A varastab auto, müüb selle ja saadud raha eest ostab jalgratta, mille annab B-le hoiule, ei ole jalgratas kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara ja B karistamine KarS § 202 lg 1 järgi on minu hinnangul välistatud.
4. Nõustun täielikult ringkonnakohtu otsuses märgituga,

§ 202

näol on tegemist varavastase süüteoga, mis on lahutamatult seotud eelteoga ja mis süvendab eelteo ebaõigussisu seeläbi, et süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisega vähendatakse kannatanu võimalust vara tagasi saada. Seega leian sarnaselt ringkonnakohtule, et asendusvara omandamine, hoidmine ja turustamine ei ole KarS § 202 järgi karistatavad. Kriminaalkolleegiumi vastupidine seisukoht annab minu hinnangul KarS §-le 202 piiritlematult laiendava tõlgenduse ega pruugi olla kooskõlas Põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguse määratletuse põhimõttega.

1. Tõsi, käesolevas kriminaalasjas rõhutab kriminaalkolleegium üksnes seda, et lisaks eelteo tulemusena saadud vara omandamisele, hoidmisele ja turustamisele on KarS § 202 järgi karistatav ka eelteo toimepanemise tulemusena saadud rahaga tehingu teostamisega saadud asja omandamine, hoidmine või turustamine. Kas KarS § 202 lg 1 objektiivse koosseisu võib täita veel mingisuguse muu asendusvara omandamine, hoidmine või turustamine, see otsusest ühemõtteliselt ei selgu.
2. Kolleegium põhistab oma seisukohta sisuliselt sellega, et kuna rahal on erinevalt teistest asjadest suur käibevõime ja see on üldine väärtuse ekvivalent, siis täidab KarS § 202 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu ka eelteost pärineva raha eest omandatud asjade omandamine (vt otsuse p 8.3). Asjaolu, et rahal on suur käibevõime ja raha on üldine väärtuse ekvivalent, ei saa minu hinnangul olla aga kriteeriumiks, mis sunniks seda eristama muust varast KarS § 202 tähenduses. Pigem vastupidi. Jaatades võimalust kergelt muundada kuritegelikul teel saadud raha, vahetades selle kiirelt ja lihtsalt vara vastu kõige laiemas mõttes, jaatatakse ju sedagi, et ka vara vahetamine raha vastu toimub kiirelt ja lihtsalt. Toon näiteks kaks erinevat olukorda. Esiteks - A varastab raha, ostab selle eest auto ja annab selle auto B-le (kes on teadlik, et A ostis auto varastatud raha eest). Teiseks - A varastab auto, müüb selle ja annab auto müügist saadud raha B-le (kes on teadlik, et raha on saadud varastatud auto müügist). Esimese näite puhul loeb otsuse p-s 8.3 sisalduv tõlgendus B isikuks, kes on toime pannud KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, sest ta omandas teadvalt vara, mis oli saadud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud raha eest. Teise näite puhul ei ole aga tegemist olukorraga, kus B oleks omandanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena saadud raha eest ostetud vara, mistõttu B vastutus KarS § 202 lg 1 järgi on otsuse p-s 8.3 sisalduva tõlgenduse kohaselt välistatud. Ma tõepoolest ei leia, et toodud näidetes oleks B teo ebaõigussisu erinev sõltuvalt sellest, kas ta omandab varastatud raha eest saadud auto või varastatud auto eest saadud raha. Seetõttu ei näe ma ka võimalust (rääkimata vajadusest) kohelda B-d sellest kriteeriumist lähtudes karistusõiguslikult erinevalt. Tulles tagasi käesoleva kriminaalasja konteksti, ei nõustu ma eeltoodud põhjusel otsusega selles,

§ 202

lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu täidab ka eelteost pärineva raha eest ostetud asjade omandamine. 6. Leidnud,

§ 202

lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu täidab ka eelteost pärineva raha eest ostetud asjade omandamine, puudus kriminaalkolleegiumil vajadus asuda tuvastama, kas M. Näämele esitatud süüdistuse tekstist on võimalik välja lugeda etteheidet ka kuriteo tulemusel saadud sularaha omandamises. Ometi on kolleegium seda teinud (vt otsuse p 9). Kolleegium leidis, et M. Nääme süüdistuses sisalduv lõik „omandas kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha eest“ kinnitab tuvastatud asjaolu, et M. Nääme sai ema käest osade ostude tegemiseks ka sularaha. Seetõttu nõustus kolleegium prokuröriga, et M. Näämele on esitatud süüdistus ka sularaha omandamises. Kolleegiumi nendegi seisukohtadega ei saa nõustuda.

1. Kriminaalasja lahendades tugineb kohus asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kohus on tunnistanud tõendatuks asjaolu, et M. Nääme küsis A. Nääme käest 500 krooni (kuriteo toimepanemise tulemusena saadud raha), mille ta ka sai. Kindlasti ei kinnita aga sellist asjaolu mingisugune lause ega lõik süüdistuse tekstis süüdistuse tekst ei ole tõend, mis saab kuidagi kinnitada tõendamiseseme asjaolude esinemist.
2. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuigi kriminaalasjas on tuvastatud, et M. Nääme sai A. Näämelt ka 500 krooni A. Nääme poolt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud rahast, ei ole selles osas M. Näämele süüdistust esitatud ja süüdistuse piirest väljumata ei saa seda M. Näämele süüks arvata. Jagan täielikult ringkonnakohtu seda seisukohta ja leian, et kriminaalkolleegiumi vastupidine järeldus on ekslik. Otsuse p-s 9 sisalduv lausekatke „omandas kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha eest“ on minu hinnangul põhjendamatult kontekstist välja rebitud. Olemaks täpne, toon ära M. Nääme süüdistuses sisalduva lause tervikuna: „ Merle Nääme omandas teadlikult kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha eest mobiiltelefoni LG KP500 koos kõrvaklappide ja akulaadijaga väärtusega üks tuhat viissada seitsekümmend viis

§ 202

lg 1 järgi on karistatav üksnes vahetult eelteost pärineva vara omandamine, hoidmine või turustamine. Milleski sellises M. Näämet süüdistatud ei ole. Kui asja kohtulikul arutamisel tuvastati, et M. Nääme omandas siiski ka kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha, ei saanud kohus seda süüdistuse piiridest väljumata M. Näämele süüks arvata. Seetõttu nõustun täielikult ringkonnakohtu otsusega mõista M. Nääme talle esitatud süüdistuses õigeks ja leian, et ringkonnakohtu otsus tuli jätta muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata. Hannes Kiris