← Eesti

3-3-1-75-11

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-75-11

  1. juuni 2012 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld ja Harri Salmann Sergei Kondratjevi kaebus Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja nendega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning Vladislava Kondratjeva kaebus temale tekitatud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni 2011 otsus haldusasjas nr 308-2280 Sergei Kondratjevi ja Vladislava Kondratjeva kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Sergei Kondratjev ja Vladislava Kondratjeva esitasid
  4. novembril 2008 Tallinna Halduskohtule kaebused Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna toimingute, mis seisnesid järelevalvemenetluse raames politseiametnike ebaseaduslike korralduse järel Sergei Kondratjevi suhtes jõu kasutamises, õigusvastasuse tuvastamiseks ning toimingutega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuste põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised: 1.
  5. Pärnu politseiosakonna konstaabel N. Korsikova andis
  6. septembril 2007 Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna ruumides kolmanda isiku väljumist ootavale S. Kondratjevile korralduse narkotesti tegemiseks. S. Kondratjev keeldus nimetatud korraldusele allumast, kuna politseiametnik ei esitanud tegevust õigustavat alust ega selgitanud tegevuse õiguspärasust. Samuti keeldus S. Kondratjev politseiametnikuga minemast väidetavalt dokumentide kontrollimise ja vormistamise eesmärgil teise tööruumi ning kavatses hoonest lahkuda. Selle takistamiseks kohaldasid neli politseiametnikku tema suhtes füüsilist jõudu ning erivahendina käeraudu. Kaebaja hinnangul puudus tema suhtes jõu ja erivahendi kasutamiseks mõistlik põhjendus. 1.
  7. S. Kondratjevile tekitati varalist kahju, kuna jõu kasutamise tulemusena väänati kõveraks tema kuldsõrmus ning rebiti katki jope. Kaebaja pidi intsidendi tulemusena pöörduma SA Tartu Ülikooli Kliinikumi, mille raames tasus visiiditasu ja kandis sõidukulusid. Korra oli kaebaja sunnitud viibima ravil ka Tallinnas, mille raames kandis samuti sõidukulusid. Kokku loeb S. Kondratjev talle tekitatud varalise kahju suuruseks 6700 krooni. 1.
  8. Ülemäärase ja inimväärikust alandava jõu kasutamisega kahjustati S. Kondratjevi tervist ja tekitati mittevaralist kahju, sest jõu kasutamise tagajärjel rebenes lahti kaebaja operatsioonijärgne haav ning samuti tuvastati nahamarrastused tema randmel. Kaebaja palus mittevaralise kahju hüvitamiseks määrata õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. 1.
  9. Vladislava Kondratjeva põhjendab oma kaebust asjaoluga, et nägi pealt poja suhtes vägivalla kasutamist ja seesugune julm ning ebainimlik kohtlemine tekitas talle hingelist valu ja kannatusi sedavõrd, et oli sunnitud pöörduma arsti poole. Kaebaja taotleb varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Varalise kahju suuruseks peab kaebaja ravikulusid 6744 krooni ja 40 senti. Mittevaralise kahju hüvitamiseks palub V. Kondratjeva määrata õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. 1.
  10. S. Kondratjevi suhtes jõu kasutamine on käsitatav järelevalvemenetluse toiminguna ning selle raames tekitatud kahju hüvitamise nõuet on pädev läbi vaatama halduskohus. Seda seisukohta toetavad Riigikohtu halduskolleegiumi
  11. jaanuari
  12. a otsuses nr 3-3-1-65-07 väljendatud seisukohad. 1.
  13. Vastustaja ei ole tõendanud, et S. Kondratjevi suhtes alustati väärteomenetlust õiguspäraselt.
  14. Haldusasja ja sellele lisatud väärteoasja materjalidest nähtuvalt koostati S. Kondratjevi suhtes
  15. septembril 2007 väärteoprotokoll karistusseadustiku (KarS) § 276 rikkumise tunnusel. Protokolli kohaselt eiras S. Kondratjev tahtlikult politseiametnike korduvaid korraldusi: ta ei allunud korraldustele minna väärteomenetluse dokumentide vormistamiseks teise ametiruumi, püüdis lahkuda hoonest ja avaldas politseiametnikele füüsilist vastupanu, mistõttu olid politseiametnikud sunnitud kasutama füüsilist jõudu. Sama sündmusega seonduvalt koostati Sergei Kondratjevi suhtes ka teine väärteoprotokoll KarS §-s 279 sätestatud rikkumise tunnustel. Protokolli kohaselt keeldus S. Kondratjev esitamast isiklikke andmeid, millega takistas riiklikku järelevalvet. Väärteoprotokollide koostamise järel kohaldati S. Kondratjevi suhtes kinnipidamist. Kinnipidamise protokolli kohaselt oli kinnipidamise aluseks kahtlus, et isik võib jätkuvalt toime panna väärtegusid, takistada väärteomenetlust või sellest kõrvale hoiduda.
  16. Pärnu Maakohtu
  17. oktoobri
  18. a otsusega väärteoasjas nr 4-07-5112 lõpetati S. Kondratjevi suhtes väärteomenetlus teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.
  19. Tallinna Ringkonnakohtu
  20. jaanuari
  21. a otsusega väärteoasjas nr 4-07-5112 jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei selgu väärteoprotokollidest, millisel õiguslikul alusel antud politseiametniku seadusliku korralduse ignoreerimises menetlusalust isikut süüdistatakse. Kui politseiametnik ei osuta oma korralduse konkreetsele seaduslikule alusele, ei ole isikul võimalik aru saada ka korralduse seaduslikkusest ja talle pole võimalik ette heita võimuesindaja seadusliku korralduse eiramist. Kohus leidis, et kohtuasjas on tõendatud, et politseiametnikele oli S. Kondratjev teada kui Pärnu Vene Gümnaasiumi õpilane, kelle ema töötas samas politseiasutuses ja viibis sündmuse juures ning teavitas politseinikke pojale tehtud kirurgilisest operatsioonist. Kohtuvälisel menetlejal olid kõik objektiivselt eksisteerivad võimalused S. Kondratjevi isiku ja tema kohta käivate andmete tuvastamiseks ka juhul, kui ta oleks kasutanud õigust keelduda ütluste andmisest. Õigusaktidest ei tulene politseiametnikule õigust kasutada järelevalvemenetluses kontrollitava dokumendi kättesaamiseks füüsilist jõudu olukorras, kus isik ei täida politseiametniku seaduslikku korraldust. Millegagi pole tõendatud, et S. Kondratjevi käitumine oleks ohustanud teenistusülesandeid täitnud politseiametnikke ja õigustanud tema suhtes jõu kasutamist järelevalve- või menetlustoimingule allutamisel. Narkootilise aine kasutamise kahtlus ei leidnud kontrollimisel kinnitust. Asja materjalidest tulenevalt tõstatasid politseiametnikud S. Kondratjevi suhtes seega põhjendamatu kahtluse.
  22. Lääne Politseiprefektuuri (
  23. jaanuarist 2010 Lääne Prefektuur) vastustes kaebustele leiti, et kaebused tuleks jätta rahuldamata. Politseiprefektuuri põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised: 5.
  24. Õigusaktidega kehtestatud ülesannete täitmiseks on politseil õigus teostada vajadusel järelevalvet ning võimaliku õigusrikkumise esinemisel kohustus välja selgitada rikkumise asjaolud. 5.
  25. Intsidendis osalenud politseiametnikel oli nii järelevalve kui ka kohtuvälise menetleja staatus. Seetõttu sõltub hinnang sellele, millise toiminguga kasvas järelevalvemenetlusest välja väärteomenetlus, menetleja toimingu valikust ja selle eesmärgist. 5.
  26. Politseiametnikul tekkis kahtlus S. Kondratjevi terviseseisundis ning ta soovis kontrollida, kas isik on narkojoobes või mitte ning andis vastavasisulise korralduse. S. Kondratjev keeldus narkotesti tegemisest. Keeldumise järel otsustas politseiametnik alustada keeldumise kohta väärteoprotokolli koostamist ning andis S. Kondratjevile korralduse tulla tema kabinetti. Sellest hetkest alates algas väärteomenetlus ning jõu kasutamine toimus seega väärteo-, mitte haldusmenetluses. Asja materjalidest nähtuvalt sai ka S. Kondratjev aru väärteomenetluse alustamisest. Vaidlustatud sündmused toimusid seega väärteomenetluses ning kuulusid vaidlustamisele maakohtus koos väärteoasjaga. 5.
  27. Kaebajate esitatud tõendid ei kinnita kahju tekitamist ega selle suurust. Politseiametnike tegevuse ja kaebajatele väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos.
  28. Tallinna Halduskohtu
  29. jaanuari
  30. a otsusega lõpetati halduskohtu pädevuse puudumise tõttu menetlus kaebajate esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas ja jäeti ülejäänud osas rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 6.
  31. Väärteomenetluse alustamise tingis kahtlus, et politseiasutuses viibinud S. Kondratjev on narkootilise aine tarvitamisest tekkinud joobeseisundis. Tema suhtes kasutati füüsilist jõudu ja käeraudu pärast seda, kui politseiametnik soovis kontrollida tekkinud kahtlust õigusrikkumise toimepanemise suhtes. Kahtlust, et isik on toime pannud süüteo, ei kontrollita järelevalvemenetluses, vaid vastavalt rikkumise iseloomule kas väärteo- või kriminaalmenetluses. 6.
  32. Kuna S. Kondratjevi suhtes kasutati jõudu väärteomenetluse raames, puudub halduskohtul vaidlusaluste toimingute õiguspärasuse kontrollimiseks pädevus. Väärteomenetluse toimingute peale esitatud kaebused peab lahendama maakohus. Seega saab nimetatud toiminguid vaidlustada ja tekkinud kahju hüvitamist taotleda koos karistusotsuse vaidlustamisega kohtus. 6.
  33. Asjaolu, et käesoleval juhul on kaebaja suhtes alustatud väärteomenetlus lõpetatud, ei muuda väärteomenetluse raames tehtud toimingut järelevalvemenetluses tehtud toiminguks. 6.
  34. Vastustaja tegevuse õigusvastasus on tuvastamata ja kaebajal puudub seetõttu alus nõuda kahju hüvitamist. Samuti ei ole S. Kondratjevi tervise halvenemine ning sellega seoses temale kahju tekkimine tõendamist leidnud. Füüsilise jõu kasutamisel ei olnud ka sellist ülemäärast mõju ja/või kohaldamise ajavahemikku, mis põhjustanuks S. Kondratjevile kannatusi, mis ületanuks kinnipidamisega vältimatult kaasneva kannatuste taseme. Seega ei ole ka mittevaralise kahju tekkimine tõendatud. 6.
  35. Tõendamata on politseiametnike tegevuse ja V. Kondratjeva tervise halvenemise vahel põhjuslik seos.
  36. Tallinna Halduskohtu otsuse peale esitasid S. Kondratjev ja V. Kondratjeva apellatsioonkaebused, milles taotlesid halduskohtu otsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellandid taotlesid juhul, kui puudused on kõrvaldatavad ning asjaolud tuvastatavad apellatsioonimenetluses, kaebuse rahuldamist. Juhul kui kohus ei rahulda eelnimetatud nõudeid, tuleks kaaluda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamist väärteomenetluse käigus kohtuvälise menetleja poolt jõu ja erivahendite õigusvastase kasutamisega tekitatud kahju hüvitamise õigusliku mehhanismi sisulise puudumise osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised: 7.
  37. Politseiametnik andis S. Kondratjevile korralduse narkotesti tegemiseks. Korralduse andmise ajaks ei olnud tema suhtes alustatud väärteomenetlust ja teda ei teavitatud ka väärteomenetluse alustamise kavatsusest. 7.
  38. Kuivõrd väärteomenetlust ei olnud alustatud ning S. Kondratjevi teada ei esinenud ühtegi alust tema suhtes järelevalvemenetluse läbiviimiseks, palus S. Kondratjev politseiametnikult selgitust. Politseiametnik selgitust ei andnud, mistõttu keeldus S. Kondratjev ennast nimetatud järelevalvetoimingule allutamast. Vastuseks keeldumisele kohustas politseiametnik (kes tundis S. Kondratjevi politseis töötavat ema ning ka varem politseis töötanud isa) teda minema dokumendi kontrollimiseks teise ruumi. S. Kondratjev palus ka selle korralduse õiguspärasuse ja põhjendatuse suhtes selgitust ning selgituse puudumisel keeldus korraldust täitmast. 7.
  39. S. Kondratjevi suhtes jõu kasutamine on käsitatav järelevalvemenetluse toiminguna. Samale seisukohale asus Pärnu Maakohus
  40. oktoobri
  41. a otsuses ning Tallinna Ringkonnakohus
  42. jaanuari
  43. a otsuses väärteoasjas nr 4-07-
  44. Seda seisukohta toetavad ka Riigikohtu seisukohad haldusasjas nr 3-3-1-65-
  45. 7.
  46. Politseiametnik T. Milli ettekandest nähtub üheselt, et jõu kasutamine oli ajendatud soovist toimetada kaebaja tema tahte vastaselt väidetavaks dokumendi kontrollimiseks teise ametiruumi. Isiku dokumentide kontrollimiseks jõu kasutamine ei ole kehtivas õiguses reguleeritud. Pealegi võib narkojoobe tuvastamise raames jõudu kasutada üksnes politseiametniku ohutuse tagamiseks. 7.
  47. Põhjendamata kahtlustele tuginev, ebaseaduslik ja ebaselge politseiametniku korraldus, mille andmisel ei selgitatud korralduse adressaadile tema õigusi ja kohustusi, ei ole käsitatav väärteomenetlust algatava toiminguna. 7.
  48. Halduskohtule esitatud tõenditega on kaebajatele varalise ja mittevaralise kahju tekitamine veenvalt tõendatud. Halduskohus on rikkunud tõendite kogumisel uurimispõhimõtet.
  49. Lääne Prefektuur palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja nõustus halduskohtu seisukohtadega. Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist ei pidanud vajalikuks ega põhjendatuks.
  50. Tallinna Ringkonnakohtu
  51. juuni
  52. a otsusega haldusasjas nr 3-08-2280 jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
  53. jaanuari
  54. a otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised: 9.
  55. Halduskohus on pädev asja menetlema üksnes juhul, kui S. Kondratjevi suhtes füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses. 9.
  56. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-65-07 esitatud seisukohtadest tulenevalt sõltub hinnang sellele, millise toiminguga kasvas järelevalvemenetlusest välja väärteomenetlus, konkreetsel juhul menetleja poolt tehtava toimingu valikust ja selle eesmärgist ning ühelgi juhul ei saa isikute kinnipidamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 44 lg 1 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil lugeda järelevalvetoiminguks. Vaidlust ei ole selles, et politseiametnike tegevuses esines nii korrakaitseliste ülesannete täitmisele, s.o järelevalvele, kui ka väärteomenetluse läbiviimisele omaseid jooni. 9.
  57. Väärteomenetlus algas S. Kondratjevi suhtes hiljemalt tema kinnipidamisest arvates. Arvestades, et narkotesti tegemise korralduse näol ei olnud tegemist mitte rutiinse testi, vaid väärteokahtluse kontrollimisega, toimus ka S. Kondratjevi narkotestile allutamiseks korralduse andmine väärteomenetluses. Kuivõrd S. Kondratjevi suhtes kasutati füüsilist jõudu ja erivahendeid väärteomenetluse raames, ei kuulu nende toimingute õiguspärasuse hindamine halduskohtu pädevusse. 9.
  58. Isegi kui pidada narkootilise aine tarvitamise kahtluse kontrollimist järelevalvetoiminguks, ei oma toimingu õigusvastasus tähtsust, sest kahju tekitamist on seondatud üksnes jõu ja erivahendite kasutamisega, mitte narkotesti tegemiseks korralduse andmisega. Narkotestist keeldumist käsitasid sündmuses osalenud politseiametnikud vaieldamatult väärteo toimepanemisena ning füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus ka seetõttu väärteomenetluses. 9.
  59. Kohtu pädevus ei saa sõltuda politseiametniku subjektiivsest hinnangust vaidlusaluste toimingute olemusele, vaid selleks tuleb hinnata üksnes nende toimingute enda tegelikku sisu ja eesmärki. 9.
  60. VTMS §-dest 108-111 ei tulene maakohtule pädevust tuvastada menetluse lõpetamise otsuses ka kohtuvälise menetleja toimingute õigusvastasust. Samuti ei nähtu vastavasisulise taotluse esitamise võimalikkust. Kuna kohtuväline menetleja ise otsust ega menetluse lõpetamise määrust ei teinud, siis on halduskohtu viide VTMS §-dele 76-80 ainetu, sest nimetatud normide kohaldamiseks puudus alus. 9.
  61. Vastustaja on õigesti viidanud Riigikohtu erikogu
  62. novembri
  63. a määrusele asjas nr 3-3-47-02, milles leiti, et sarnases küsimuses tuleks kohtu volitusi väärteomenetluses tõlgendada laiendavalt. Olemasolev regulatsioon vajaks küll olulist täiustamist, kuid sellest hoolimata ei ole võimalik asuda seisukohale, et käesolevas asjas puudus toimingute tegemise hetkel kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 3 lg 2 tähenduses teistsugune menetluskord, mis õigustanuks asja läbivaatamist halduskohtus. Toimingute õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamise võimatus väärteomenetluses ei ole ilmselge. Vajaduse korral oleks S. Kondratjev saanud vaidlustada menetluslike piirangute põhiseaduspärasust maakohtus. Selline võimalus ei saanud temale olla koormavam või arusaamatum kui vastavasisulise taotluse esitamine halduskohtumenetluses. Halduskohus ei saa algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust asjades, mis ei kuulu tema pädevusse. 9.
  64. Kahjunõue on jäetud õigesti rahuldamata, sest kahju hüvitamise üks kohustuslik eeltingimus, toimingu õigusvastasus, on tuvastamata ja selle tuvastamise pädevus halduskohtul puudub. Väärteomenetluse raames tehtud toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks on pädev maakohus. Kahjunõude sisulist põhjendatust seetõttu ringkonnakohus ei käsitle, kuna see ei mõjuta enam asja lahendamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  65. Tallinna Ringkonnakohtu eelnimetatud otsuse peale esitasid Sergei Kondratjev ja Vladislava Kondratjeva kassatsioonkaebused. Kassaatorid taotlevad järgmist: 10.
  66. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  67. jaanuari
  68. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  69. juuni
  70. a kohtuotsused ning saata haldusasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. 10.
  71. Tuvastada, et väärteomenetluses puudub regulatsioon, mis võimaldaks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamisel tunnistada kohtuotsuse resolutsioonis kohtuvälise menetleja mõni konkreetne toiming õigusvastaseks. 10.
  72. Kaaluda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamist väärteomenetluse käigus kohaldatud jõu ja erivahendite kasutamise õigusvastasuse tuvastamise menetluse ja sellega tekitatud kahju hüvitamise menetluse puudumise küsimuses. 10.
  73. Otsustada, et kuni vastava regulatsiooni kehtestamiseni on analoogsete kahju hüvitamise vaidluste lahendamise pädevus halduskohtutel.
  74. Kassatsioonkaebuste põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised: 11.
  75. S. Kondratjevil puudus väärteomenetluses VTMS §-des 76-80 sätestatud kaebevõimalus. Tegemist on pelgalt hüpoteetilise menetluskorraga. 11.
  76. Kohtud on tõlgendanud sündmuste järjekorda ekslikult ning jätnud osa asjaolusid arvestamata ning teinud ebaõige järelduse, et S. Kondratjevi suhtes kohaldati jõudu ja erivahendeid väärteomenetluses. 11.
  77. Õige on Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-65-07 võetud seisukoht, et väärteomenetlus ei alga iseeneslikult, vaid selle alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, st väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingut, mille käigus tuleb muu hulgas teatada menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused. Menetluse alustamiseks ei piisa illusoorsest kahtlusest (ajend), esinema peab ka alus ja puuduma menetlust välistavad asjaolud. 11.
  78. Väärteo aluse olemasolu kontrollimise eesmärgil otsustas politseiametnik kontrollida S. Kondratjevi dokumente ja narkojoobe olemasolu. Politseiametnike selgituse kohaselt toimus selleks järelevalvemenetlus. Ilma järelevalvemenetluseta ei olnud väärteo aluse olemasolu tuvastamine üldse võimalik. Ringkonnakohus on ebaõigesti lähtunud tõdemusest, et S. Kondratjevi suhtes alustati väärteomenetlust seoses narkojoobega. Narkootilise ja psühhotroopse aine ning nende lähteainete seaduse § 151 nimetatud alusel ei ole S. Kondratjevi suhtes väärteomenetlust alustatud. Väärteoprotokoll on samuti vormistatud järelevalvemenetluse takistamise kohta.
  79. Lääne Prefektuuri vastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata. Vastustaja nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega ega toeta põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamist. Riigikohtul puudub kaebuse aluseks olevate asjaolude tuvastamise õigus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  80. Kohtuasja lahendamisel on määrava tähendusega küsimus, kas kaebaja suhtes füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses või väärteomenetluses. Kahjunõude lahendamine eeldab avaliku võimu teostamise õigusvastasuse tuvastamist. Õigusvastasuse tuvastamine tähendab nii vastava menetlustoimingu õigusliku aluse olemasolu kui ka menetlustoimingu läbiviimist reguleerivate normide täitmise kontrollimist. Vastavad väärteomenetluse ja järelevalvemenetluse regulatsioonid aga erinevad oluliselt. Nendes menetlustes menetlustoimingule allutatud isiku õiguslik staatus on oluliselt erinev. Kahjunõude lahendamise aspektist on menetluste piiritlemine vältimatu ka seetõttu, et riigivastutuse seaduses sätestatud kahju hüvitamise alused süüteomenetluses tekitatud kahju ja haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks on erinevad. Seega on menetlustoimingu liigi määramine otsustava tähendusega mitte üksnes pädeva kohtu väljaselgitamiseks, vaid omab vahetut ja sisulist tähendust ka menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Kolleegium nõustub vastustajaga, et kehtiv õiguslik regulatsioon ja selle kohaldamise praktika ei garanteeri isiku õigeaegset ja adekvaatset teavitamist tema suhtes läbiviidava menetluse liigist ja tema õiguslikust staatusest.
  81. Kohtud on leidnud, et eelnimetatud tegevus leidis aset väärteomenetluse raames. Kolleegium peab kohtute selle seisukohaga seoses vajalikuks märkida järgmist. Ringkonnakohus on õigesti tuginenud VTMS § 58 lg-le 1, mille kohaselt alustatakse menetlust esimese menetlustoiminguga. Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri aga seda, millisel juhul peaks esimese menetlustoimingu tegema ning millise uurimis- või muu menetlustoiminguga väärteomenetlus algab. Seetõttu tuleb VTMS §-st 2 lähtuvalt pöörduda kriminaalmenetluse regulatsioonide poole. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 193 lg 1 kohaselt peavad menetluse alustamiseks esinema ajend ja alus ning puuduma menetlust välistavad asjaolud. Ajend on väärteole viitav teave, sealhulgas ka menetleja poolt järelevalve- või muude haldusülesannete täitmisel saadud teave. Alus on aga väärteotunnuste sedastamine väärteomenetluse ajendis. Seega alustatakse menetlust siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad sellele, et väärtegu on toime pandud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05). Kolleegium rõhutab, et ajendi ja aluse ning välistavate asjaolude tuvastamine toimub väljaspool väärteomenetlust ehk eelneb selle alustamisele. Väärteomenetluse alustamine eeldab menetleja siseveendumuse kujunemist, põhjendatud kahtlust, et toime on pandud väärtegu ja selle veendumuse avaldumist väärteo menetlustoimingu vormis. VTMS § 58 lg 2 kohaselt teatatakse esimest menetlustoimingut tehes menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused.
  82. Praktikas eelneb väärteomenetlusele sageli järelevalvetegevus. Sagedased on ka juhtumid, mil järelevalvemenetlus, mille eesmärgiks on eelkõige isiku tegevuse õiguspärasuse tuvastamine, õigusrikkumise lõpetamine ja tagajärgede kõrvaldamine, jätkub ka pärast väärteomenetluse alustamist ning neid menetlusi viib läbi sama ametnik. Nendel juhtudel on järelevalvemenetluse ja väärteomenetluse toimingute piiritlemine eriti oluline menetlusele allutatud isiku õigusliku seisundi määratlemiseks ning menetlusõiguste tagamiseks. Kolleegium ei pea toimingute eristamisel piisavaks tugineda üksnes n-ö meetme objektiivsele eesmärgile. Üks või teine menetlustoiming (nt vaatlus, joobe tuvastamine jne), mille eesmärgiks on lõppastmes tõendite kogumine, võib objektiivselt aset leida mõlemas menetluses. Menetlustoimingut tegev ametnik peab määratlema, millises menetluses ta hetkel asub, ja sellest tulenevalt tegema kindlaks menetlustoimingu õigusliku aluse ning teavitama selgesõnaliselt ka menetlustoimingule allutatud isikut. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-65-07 leidnud, et väärteomenetluse alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, mis avaldub väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingus ning menetlusaluse isiku nõuetekohases teavitamises.
  83. Kolleegiumi arvates on põhjust kahelda kohtute järelduses, et jõu ja erivahendite kasutamine, mis toimus kahes episoodis, leidis aset üksnes väärteomenetluses. Väärteomenetlus algas hiljemalt isikule tema õiguste tutvustamisega, väärteoprotokolli koostamisega ja isiku kinnipidamisega. Nimetatud toimingud on väärteomenetluse toimingud. Jõu ja erivahendite kasutamise episoodid aga eelnesid nimetatud toimingutele. Nii vaidlusaluste toimingute sooritamise hetkel kehtinud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord kui ka kehtiv politsei ja piirivalve seadus käsitavad narkojoobeseisundi kontrollimist järelevalvetoiminguna.
  84. Kolleegiumi hinnangul ei ole haldus- ega kohtupraktikas kujunenud ühtset arusaama haldusmenetluse ja süüteomenetluse toimingute piiritlemise küsimuses. Riigikohtu
  85. aprilli
  86. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-77-03 leidis üldkogu käesoleva kaebuse asjaoludega sarnases asjas, et joobeseisundi tuvastamine toimus süüteomenetluse raames ning seda toimingut saab vaidlustada süüteomenetluse käigus. Samas ei määratleta ka eelnimetatud otsuses kriteeriume, millest lähtudes tuleks konkreetne menetlustoiming lugeda kuuluvaks kas haldus- või väärteomenetluse toiminguks. Kolleegium leiab, et haldus- ja süüteomenetluste ja vastavate toimingute piiritlemise põhimõtete kujundamiseks ja regulatsioonide ühetaolise kohaldamise seisukohalt on vajalik anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. II
  87. Halduskohus leidis, et jõu ja erivahendite kasutamine toimus väärteomenetluses, lõpetas pädevuse puudumise põhjendusel menetluse S. Kondratjevi suhtes jõu ja erivahendite kohaldamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas ning jättis kaebuse ülejäänud nõuded rahuldamata. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nentis, et esitatud kahjunõude lahendamine eeldab toimingute õigusvastasuse tuvastamist, mida asjakohases menetluses seni tehtud ei ole, ning asus seisukohale, et menetlustoimingute õiguspärasust hindamata puudus halduskohtul vajadus hakata sisuliselt hindama esitatud kahjunõuete suurust ja tõendatust.
  88. Haldus-, sealhulgas järelevalvemenetluse toimingute õiguspärasuse hindamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse toimingute õiguspärasuse hindamise ulatus halduskohtu poolt on aga mõneti ebaselge. Käesolevas asjas ei ole menetlustoimingute õiguspärasust hinnatud väärteoasjas tehtud lahendite peale esitatud kaebuse läbivaatamisel maakohtus. Kolleegium möönab, et efektiivse õiguskaitsemehhanismi olemasolu väärteomenetluse toimingute vaidlustamiseks nende õiguspärasuse hindamise eesmärgil maakohtus on probleemne nii üldjuhul kui ka konkreetse väärteoasja asjaolusid arvestades. Nimetatud asjaolule on tähelepanu pööranud käesolevat kaebust lahendades ka ringkonnakohus. Ringkonnakohus on samas järeldanud, et Riigikohtu praktikat arvestades on praeguses asjas tuvastusnõude esitamine väärteomenetluse raames võimalik ning regulatsiooni puudused ei tingi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist. Ringkonnakohtu arvates on isik aga jätnud kasutamata võimaluse kaitsta oma õigusi väärteoasja kohtumenetluse raames. Kolleegium hinnangul puudus S. Kondratjevil reaalne võimalus esitada kaebus kohtuvälise menetleja tegevuse peale VTMS §-des 76-80 sätestatud korras ning selge õiguslik võimalus nõuda menetlustoimingute õigusvastasuse tuvastamist väärteoasja lahendamisel maakohtus ning ringkonnakohtus. Sellist õigust VTMS ei sätestanud. Kolleegium kahtleb seetõttu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise ja läbivaatamise võimalikkuses väärteomenetluse raames maakohtus.
  89. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Avalik-õiguslikes suhetes tekkinud kahju hüvitamise asjad kuuluvad halduskohtu pädevusse. HKMS § 4 lg 4 kohaselt tuvastab kohus haldusasja raames iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. Riigivastutuse seaduse alusel kahjunõude lahendamine eeldab avaliku võimu tegevuse õiguspärasuse hindamist. Seega on võimalik eelnimetatud sätteid tõlgendada viisil, mis legitimeerib kahju hüvitamise asjades süüteomenetluse toimingute õiguspärasuse hindamist halduskohtus. Nimetatud järeldust toetab üldkogu praktika kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni kohta. Üldkogu on pidanud isikute põhiõiguste tõhusa kaitse vajadusest lähtuvalt halduskohut pädevaks hindama erandjuhtudel ka kohtueelses kriminaalmenetluses tehtud toimingute õiguspärasust. Üldkogu on rõhutanud, et olukorras, kus puudub kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestav regulatsioon, ei saa kohus jätta tekitatud kahju meelevaldselt hüvitamata (vt RKÜK
  90. augusti
  91. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55). Samas on Riigikohtu üldkogu juhtinud tähelepanu ohule, mis võib süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise asjades üldkohtu lahendite allutamisel halduskohtu kontrollile kaasneda (RKÜK
  92. märtsi
  93. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p-d 127-128). Kolleegiumi hinnangul on eelnevalt viidatud kohtupraktikale tuginedes halduskohus pädev kontrollima ka väärteomenetluses kohaldatud toimingutega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel toimingute õiguspärasust, kuna tuvastamisnõude läbivaatamiseks ei ole teistsugust menetluskorda. Samas võib selgete pädevusnormide puudumine takistada PS §-st 25 tuleneva põhiõiguse kasutamist ning riivata PS §-dest 14 ja 15 tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele oma õiguste kaitseks. Kolleegium leiab, et eelnevad pädevusküsimused vajavad hindamist üldkogu poolt ka käesolevas kohtuasjas juhul, kui vaidlusalused toimingud lugeda süüteomenetluse toiminguteks. III
  94. Olenevalt sellest, kas käesoleva kaebuse aluseks oleva füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine on käsitatav väärteomenetluse või järelevalvemenetluse toimingutena, võib asjassepuutuvaks normiks kujuneda ka RVastS § 15 lg 1 koosmõjus lg 2 p-ga 2, mille järgi saab isik nõuda väärteo kohtuvälise menetlemise käigus tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtuvälise menetleja ametnik on menetluse käigus toime pannud kuriteo. Selles asjas pole menetleja ametniku suhtes kriminaalmenetlust alustatud ning seega riigivastutuse seaduse kohaldamisel kahju hüvitamiseks alus puudub. Kolleegium kahtleb aga nimetatud normis sätestatud kahju hüvitamise nõudeõiguse sedavõrd laiaulatusliku piirangu proportsionaalsuses. Seetõttu võib väärteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni vastavus põhiseadusele olla küsitav ja osutuda asja lahendamisel asjassepuutuvaks normiks. IV
  95. Eeltoodut arvestades ja tuginedes HKMS § 228 lg 1 p-le 2, annab kolleegium asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.