RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 240lg-s 2.

Praegusel juhul peab avaldaja teistmise aluseks maakohtu täitmiskohtuniku määrust, kus selgitati, milline tema kriminaalasja otsuse kahest vastuolulisest resolutsioonist kuulub täitmisele, ning leiti, et täitmisele kuulub resolutsioon, millega ei ole ette nähtud lisakaristust. 11.

§ 240

lg 2 p 6 kohaselt esineb halduskohtumenetluses tehtud kohtulahendi teistmise alus, kui kohtulahend põhineb varem tehtud kohtulahendil, mis on tühistatud või muudetud. 12. Nimetatud sätte kohaldamise üheks eelduseks on, et lahend, mille teistmist soovitakse, põhineks mõnel varasemal kohtulahendil. Avaldaja soovib teista haldusasjas tehtud kohtuotsust, milles tema pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasuse üle toimunud vaidluses on kohtud tuginenud maakohtu ülalmainitud otsuse resolutsioonile, millega määrati ka lisakaristus. Haldusasja lahendid, mille teistmist avaldaja soovib, ei põhine küll otsesõnu kriminaalasjas tehtud lahendil, kuid oluliseks argumendiks vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel oli kriminaalasja lahendiga mõistetud karistuse, sh lisakaristuse olemasolu. Seejuures on ringkonnakohus lisakaristusele viidates asunud seisukohale, et kehtiva väljasõidukohustuse tõttu puudus haldusorganil pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistades kaalumisruum. 13.

§ 240

lg 2 p 6 kohaldamine eeldab ka, et varasem kohtulahend, millel teistetav kohtulahend põhineb, oleks tühistatud või muudetud. Praegusel juhul ei ole küll maakohtu otsust tühistatud ega muudetud ning tuleb möönda, et endiselt on kriminaalasjas nr 1-06-7995 jõus kaks erineva sisuga resolutsiooni sisaldavat otsust. Seejuures ei ole senises kriminaalmenetluses tühistatud S. Andreevile mõistetud lisakaristust. KrMS § 409 kohaselt on jõustunud kohtuotsust ja -määrust kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil. Kohtuotsus või -määrus pööratakse täitmisele, kui see on jõustunud ja kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (KrMS § 410 lg 1). Kehtiv õigus ei sisalda regulatsiooni juhuks, kui üheaegselt on samas asjas jõus mitu erineva resolutsiooniga kohtulahendit ning seni on kohtud taolisi olukordi lahendanud kohtuotsuste täitmist selgitades. Riigikohtu kriminaalkolleegium (otsused kriminaalasjades nr 3-1-2-3-09 ja nr 3-1-2-2-12) on leidnud, et ühe kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade kokku langema pidava teksti mittekattumise näol on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmneva ebaselgusega, mille peab vastavalt KrMS §-le 431 lahendama täitmiskohtunik määrusega. Täitmiskohtuniku kõnealune määrus ei ole kohtulahend, mis tühistaks või muudaks jõustunud kohtuotsust kriminaalasjas ja välistaks jõustunud kohtuotsuse resolutsioonis määratud karistuse. Täitmiskohtuniku lahendil on aga määrav tähtsus kohtuotsuse täitmise seisukohast, sealhulgas praeguse juhtumi puhul küsimuses, kas täitmisele kuulub resolutsioon lisakaristuse osas. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2012. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-2-12 (p 8) märgiti, et Viru Maakohtu 21. veebruari 2012. a täitmiskohtuniku määrus, mille kohaselt tuleb lähtuda 3. novembri 2006. a kohtuotsuse täitmisel samal päeval välja kuulutatud resolutiivosast, on jõustunud ja kooskõlas kriminaalkolleegiumi varasema praktikaga (otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-3-09, p 6.1). Kuna jõustunud lahendi kohaselt kriminaalasjas ei kuulu praegusel juhul täitmisele kriminaalasja otsuse lisakaristust sisaldav resolutsioon, ei pea kolleegium võimalikuks, et lisakaristust sisaldavale resolutsioonile tuginetaks S. Andreevi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega seonduvas haldus- ja halduskohtumenetluses. 14. Eelnevale tuginedes leiab kolleegium, et Viru Maakohtu 21. veebruari 2012. a täitmiskohtuniku määrust kriminaalasjas nr 1-06-7995 tuleb pidada teistmise aluseks

§ 240lg 2 p 6 tähenduses.

1. Avaldaja soovib teista kohtulahendit, millega jäeti rahuldamata tema kaebus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks.
2. Vaidlustatud otsuse tegemisel tugines KMA
3. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 149 lg 1 p-le 3, mis sätestas: "Pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks kui välismaalane kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule." VMS § 149 lg 2 nägi ette, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel sama paragrahvi
4. lõike punktis 3 sätestatud alusel kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema pereliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Eelnevast nähtub, et KMA-l oli pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel ulatuslik kaalumisruum. KMA oli VMS § 149 lg 1 p 3 kohaldamiseks esmalt asjaolude kogumi põhjal pädev hindama, kas tegemist on tõsise ohuga avalikule korrale ja julgeolekule ning seejärel erinevate huvide kaalumise tulemusena otsustama elamisloa kehtetuks tunnistamise. Seejuures pidi haldusorgan sisustama mõiste "tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule".
5. VVS § 28 lg 31 kohaselt tunnistatakse välismaalase suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või lõpetatakse välismaalase elamisõigus. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud sätte kohaldatavuse tõttu oli elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalumine välistatud. Nimetatud sättele KMA elamisluba kehtetuks tunnistades ei tuginenud. Ringkonnakohtu arvates on õigusliku alusena selle sätte märkimata jätmine vormiviga, mis ei too HMS §-st 58 tulenevalt kaasa haldusakti tühistamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis
6. mai
7. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-2-12, tuginedes täitmiskohtuniku määrusele, et S. Andreevi lisakaristusena väljasaatmine kriminaalasjas jõustunud kohtuotsuse alusel on välistatud. Täitmiskohtuniku jõustunud määruse valguses ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse hindamisel praegusel juhul enam põhjendatud tugineda VVS § 28 lg-le 31 ning seetõttu on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et KMA-l puudus elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalumisruum. KMA vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks olnud VMS § 149 lg 1 p 3 nägi kaalutlusotsustuse tegemiseks ette isikust lähtuva ohu hindamise, kuid ei sidunud seda selgesõnaliselt süüdimõistmisega kriminaalasjas ega mõistetud karistuse olemusega.
8. KMA märkis vaidlustatud otsuse p-s 8 järgmist: "Sergey Andreev'i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestatakse tema poolt toime pandud kuriteo liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja karistusandmete olemasolu karistusregistris ning arvesse on võetud Sergey Andreev'i Eestis elamise kestvust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja tema pereliikmete jaoks ja sidemeid Eestiga. Samuti arvestatakse asjaolu, et Sergey Andreev'i alaline elamisluba (alates 01.06.2006 pikaajalise elaniku elamisluba) kehtis alates 06.04.2000 ning alates 30.12.2005 kannab Sergey Andreev reaalset 6-aastast vabaduskaotuslikku karistust kinnipidamiskohas ning lisakaristusena on kohaldatud väljasaatmist Eesti Vabariigi territooriumilt koos sissesõidukeeluga 10 aastaks." Kriminaalasjas mõistetud lisakaristus (Eesti Vabariigi territooriumilt väljasaatmine koos sissesõidukeeluga) võib iseenesest olla asjakohane argument elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Olukorras, kus jõustunud lahendi kohaselt kriminaalasjas ei kuulu seda karistust ette nägev resolutsioon täitmisele, tuleb kaalumisel lisakaristusest lähtumist pidada aga asjakohatuks.
9. HMS § 4 lg 2 kohaselt teostatakse kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib halduskohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (

§ 158lg 1 ls 1).

Vaidlustatud otsuse põhjendustest ei nähtu, millist kaalu mõni loetletud kaalutlustest otsustamisel omas. Samuti ei järeldu, kuivõrd määravaks pidas haldusorgan otsustamisel nüüdseks asjakohatuks osutunud lisakaristust. Vastustaja möönab ka teistmismenetluses Riigikohtule esitatud vastuses elamisloa kehtetuks tunnistamise seost lisakaristusena mõistetud väljasaatmisega. Seega ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta, kas haldusorgan oleks asjakohatut argumenti arvesse võtmata teinud samasuguse lõppjäreldusega otsustuse. Vaidlustatud otsuse põhjendustele tuginedes ei saa kolleegiumi hinnangul välistada, et haldusorgan võinuks teha teistsuguse otsustuse juhul, kui ta poleks ekslikult lähtunud lisakaristust ette nägevast kohtuotsuse resolutsioonist. Seetõttu leiab kolleegium, et kirjeldatud kaalumisviga tingib KMA vaidlustatud otsuse tühistamise.

1. Arvestades vastustaja poolt teistmismenetluses esitatud väiteid, märgib kolleegium, et praeguses asjas varem kehtinud VMS § 149 lg 1 p 3 alusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasusele antavat hinnangut ei saa mõjutada S. Andreevile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine praegu kehtiva VMS § 124 lg 2 p 7 alusel, kuna nimetatud sätetest tuleneva kaalumise puhul võetakse aluseks erinevaid asjaolusid. Küll aga peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et ka kehtiva välismaalaste seaduse pikaajalise elaniku elamisloa regulatsioon võimaldab sarnaselt varem kehtinuga tunnistada elamisloa kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (VMS § 241 lg 1 p 2).
2. Kui Riigikohus leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud, tühistab ta

§ 245

lg-st 2 tulenevalt teistetava kohtulahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks sellesse alama astme kohtusse, kus kohtulahend oli tehtud. Kui teistetava haldusasja asjaolud on selged, muudab Riigikohus alama astme kohtu lahendit või tühistab selle ning teeb uue otsuse või määruse (lg 3).

1. Esitatud teistmisavaldusest nähtuvalt palub avaldaja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsuse haldusasjas nr 3-07-
4. Haldusasja materjalidest ilmneb, et avaldaja eesmärk on saavutada vaidlustatud KMA otsuse tühistamine. Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab S. Andreevi kaebuse ja tühistab KMA
5. oktoobri
6. a otsuse nr
7. Teistmisavalduse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving