RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 10 lg-te 1 ja 4 alusel tasuma lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

1. juuni
2. a otsusega nr 1006771680 kohaldati A. Šapovalovi suhtes järelevalvemeetmeid. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
3. juuni
4. a otsusega nr 20081209 keelduti A. Šapovalovile tähtajalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (VMS, siin ja edaspidi viidatud kuni
5. oktoobrini 2010 kehtinud seadusele) § 12 lg 4 p-dele 1 ja 10 tuginedes. Otsuses leiti, et A. Šapovalov on
6. veebruaril 1999 esitatud tähtajalise elamisloa taotluses esitanud valeandmeid, eitades oma seost luure- ja julgeolekuteenistusega (VMS § 12 lg 4 p 1). VMS § 12 lg 4 p 10 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes töötab või on alust arvata, et töötab välisriigi luure- ja julgeolekuteenistuses, või on olnud julgeolekuteenistuses. VMS § 12 lg 6 käsitab VMS § 12 lg 4 p-des 1 ja 10 loetletud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule. A. Šapovalov astus ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee teenistusse ning esitas Eesti Vabariigile valeandmeid vabatahtlikult. Asjaolu, et ta varjas oma seost välisriigi julgeolekuorganitega, tuleb pidada sihilikuks tegevuseks ja tõsiseks ohuks. A. Šapovalovil puudub alates
7. maist 1999 seaduslik alus riigis viibimiseks. Talle on
8. septembril 2001 ja
9. oktoobril 2004 tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, kuid ta viibib jätkuvalt riigis ebaseaduslikult. Tõenditest ei nähtu, et krooniliste haiguste tõttu ei ole A. Šapovalovil võimalik Eestist lahkuda. Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumine
10. aastal ei ole mõjuv põhjus, mis õigustaks Eestis ebaseaduslikult viibimist. A. Šapovalov esitas halduskohtule kaebuse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
11. juuni
12. a otsuse nr 20081209 tühistamiseks ja edasiste väljasaatmistoimingute keelamiseks. Väljasaatmistoimingute keelamist põhjendas kaebuse esitaja kokkuvõttes järgmiselt. Ta asus Eestisse elama
13. aastal. Tal pole väljaspool Eestit elukohta ja sissetulekut. Tal on Eestis perekond abikaasal, kes on sündinud Eestis, on pikaajalise elaniku elamisluba ja tema lapsed on Eesti kodanikud. Ta elab Eestis perekonnaelu põhiseaduse § 27 ja EIÕK art 8 tähenduses. Sunniviisilisel väljasaatmisel kaotab kaebuse esitaja võimaluse legaliseerida viibimine Eestis, elada Eestis perekonnaelu vastavalt põhiseaduse §-le 26 ja osaleda kohtumenetluses.

§ 331

lg 3 kohaselt kaasneb väljasaatmisega sissesõidukeelu kohaldamine kümneks aastaks. Kaebuse esitaja on pöördunud Vene Föderatsiooni ja Ukraina (kust ta on pärit) saatkondade poole päringutega, kas ta võiks saada tagasipöördumistunnistuse ja taotleda kodakondsust. Vene Föderatsiooni saatkonnast vastati, et temal puuduvad alused tagasipöördumistunnistuse saamiseks. Kui kaebuse esitaja ei saa sõita Venemaale, siis ei saa ta taastada ka Vene kodakondsust, kuna sama vastuse kohaselt peab isik kodakondsuse taastamiseks elama alaliselt Vene Föderatsiooni territooriumil. Ukraina saatkonnast vastati samuti, et tal puudub alus tagasipöördumistunnistuse saamiseks ning Ukraina kodakondsuse taotlemiseks on tal vaja esitada Eestis kehtiv elamisluba. Kaebuse esitajal puuduvad perekondlikud ja ühiskondlikud sidemed Venemaal ja Ukrainas. Kaebuse esitaja on juba vana ja haige ning vajab pidevat arstlikku jälgimist, krooniliste haiguste ravimist ja sugulaste poolt toetamist. Seega tuleb väljasaatmine lugeda perspektiivituks ja rakendada

§ 14lg-t 4.

Tallinna Halduskohtu

1. juuni
2. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsusega nr 3-08-1328 jäeti kaebus rahuldamata. Riigikohtu
5. mai
6. a otsusega nr 3-3-1-21-10 tühistati Tallinna Halduskohtu
7. juuni
8. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
9. novembri
10. a otsus. Riigikohus tegi uue otsuse, millega tühistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
11. juuni
12. a otsuse nr 20081209 ja Aleksandr Šapovalovi kaebus saadeti Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles taotletakse edasiste väljasaatmistoimingute keelustamist. Keelamiskaebuse halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmist põhjendas Riigikohus alljärgnevaga.

§ 14

lg 4 p-s 2 sätestatakse, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks. Seega on taotlus keelata edasised väljasaatmistoimingud võimalik ka olukorras, kus lahkumisettekirjutus on jõus, samuti olukorras, kus lahkumisettekirjutust pole kohtus vaidlustatud. Kohtud ei ole nõustunud A. Šapovalovi väitega, et väljasaatmine on perspektiivitu, kuid jätnud analüüsimata olulised tõendid. Kohtutoimikus (tl 55 pöördel ja tl 56) on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

1. märtsi
2. a kiri Kaitsepolitseiametile. Kirjas väidab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et on kaalunud A. Šapovalovi väljasaatmise võimalust ja leiab, et A. Šapovalovi väljasaatmine Eestist on perspektiivitu. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus Kaitsepolitseiameti arvamust ettepaneku kohta anda A. Šapovalovile erandina tähtajaline elamisluba üheks aastaks. Kaitsepolitseiamet asus
3. aprilli
4. a vastuses seisukohale, et isegi kui A. Šapovalovi Eestist väljasaatmine on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti hinnangul hetkel perspektiivitu, ei parandaks talle erandina üheks aastaks tähtajalise elamisloa andmine tekkinud olukorda, vaid looks ohtliku pretsedendi, mis saadaks eksliku sõnumi üldsusele Eesti haldussuutlikkuse kohta ja suurendaks veelgi võimalikku julgeolekuohtu (tl 56 pöördel ja tl 57). Asja materjalidest ei nähtu, miks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pidas
5. juunil 2008 ja hiljem A. Šapovalovi väljasaatmist perspektiivikaks. Riigikohus märkis, et A. Šapovalovi väljasaatmise võimalikkust mõjutavaid faktilisi asjaolusid tuleb hinnata halduskohtus kaebuse uue läbivaatamise aja seisuga. Asja uuel läbivaatamisel esitas Politsei- ja Piirivalveamet järgmised seisukohad. A. Šapovalovi suhtes kehtib lahkumisettekirjutus, mida ta on kohustatud täitma. Tema väljasaatmine ei ole muutunud võimatuks. A. Šapovalov on Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumisega ise ennast viinud olukorda, kus tema lahkumine Eesti Vabariigist on seotud täiendavate raskustega. Samas ei ole tema lahkumine võimatu. Tema käitumisest tuleneb selge tahe jääda elama Eestisse ning ta pole ette võtnud mingeid reaalseid samme riigist lahkumiseks. Kaebuse esitaja viidatud Vene Föderatsiooni ja Ukraina saatkondade vastustest järeldub, et ta ei ole vastavate asutuste poole pöördunud konkreetsete taotlustega, vaid üksnes üldiste järelepärimistega. Seega ei saa väita, et talle oleks ühe või teise dokumendi väljastamisest keeldutud. Ukraina saatkonna vastusest nähtub, et Ukraina kodakondsust saavad taotleda isikud, kes on Ukrainas sündinud, sellest vastusest pole võimalik välja lugeda, et kodakondsuse saamine on võimatu. A. Šapovalov peaks vastava taotluse esitama. Vene Föderatsioonilt saadud vastus, et kaebuse esitajal ei ole võimalik saada tagasipöördumistunnistust ning seetõttu puudub tal võimalus sõita Vene Föderatsiooni, ei ole aluseks isiku Eestisse jäämiseks. A. Šapovalov kaotas Vene Föderatsiooni kodakondsuse soovist panna end elamisloa taotlemisel soodsamasse olukorda. Ta peaks ise reisidokumendi saamiseks avaldused esitama.

§ 261

lg 1 p 3 hõlmab väljasaadetava kohustust taotleda viibimisalust kolmandas riigis, kus tal oleks eeldusi sellise viibimisaluse saamiseks. Tal on võimalik oma elu korraldada ka mujal kui Eestis. Ta pidi arvestama asjaoluga, et tal puudub alates

1. aastast Eestis elamisluba ning tal tuleb riigist lahkuda. Miks pidas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet
2. juunil 2008 ja hiljem (erinevalt märtsist 2008) väljasaatmist perspektiivikaks, selgitab vastustaja järgnevalt. Vene Föderatsiooni saatkond kinnitas
3. märtsil 2007 isiku päringule edastatud vastuses, et saatkonna konsulaarosakonnal on andmed A. Šapovalovi Vene Föderatsiooni kodakondsuse kaotamisest alates
4. novembrist
5. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pöördus
6. oktoobril 2007 Vene Föderatsiooni Migratsiooniteenistuse (FMT) poole päringuga A. Šapovalovi tagasivõtmiseks Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu raames. KMA-le
7. jaanuaril 2008 edastatud vastuses on Vene Föderatsiooni ametivõimud märkinud, et kuna on tõestamata A. Šapovalovi Vene Föderatsiooni kodakondsusesse kuulumise fakt, siis ei kuulu isik nimetatud lepingu art 2 alusel tagasivõtmisele.
8. aprillil 2008 tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet uue päringu, teatades, et A. Šapovalov loobus Vene Föderatsiooni kodakondsusest ajal, mil tal puudus Eestis viibimise seaduslik alus. Juunis 2008 ei olnud FMT sellele päringule veel vastanud. Tagasivõtuleping sätestab ka juhtumid, kui tegemist on kodakondsuseta isikuga. Teada oli, et lepingu vastav säte hakkab kehtima liikmesriikidele alates
9. juunist
10. Politsei- ja Piirivalveamet leidis, et kuni Vene Föderatsioonilt pole saabunud lõplikku vastust väljasaatmise võimatuse kohta tulenevalt tagasivõtulepingust, ei saa asuda seisukohale, et isiku väljasaatmine on muutunud võimatuks. Praeguseks on selge, et A. Šapovalovi suhtes ei saa kohaldada Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelist tagasivõtulepingut. A. Šapovalovil on jätkuvalt kohustus väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele kaasa aidata. Tallinna Halduskohtu
11. septembri
12. a otsusega jäeti A. Šapovalovi kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1)

§ 14

lg 4 kohaselt ei kohaldata väljasaatmist, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks. Asjas pole tuvastatud, et kaebaja väljasaatmine oleks muutunud võimatuks. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et väljasaatmise perspektiivikus ei sõltu üksnes kodakondsuse olemasolust või puudumisest ega isiku enda soovist lahkuda või mitte (RKHKo

1. novembrist 2006 nr 3-3-1-45-06; p-d 12, 17). Väljasaatmise võimatuse üheks juhtumiks on kohtupraktikas peetud vastuvõtva riigi puudumist (samas, p 12). Kaebuses esitatud väide vastuvõtva riigi puudumise kohta on tõendamata. Väljasaatmise võimatuse tõendamiseks Vene Föderatsiooni (kaebaja endine kodakondsusriik) ja Ukraina (kaebaja päritoluriik) poole pöördumine on kaebajal kodakondsuse puudumisest tingitud vastustaja tegutsemisvõimaluste piiratuse ning kaebaja enda kohustuse tõttu lahkumisettekirjutuse täitmisele kaasa aidata kaebaja ülesanne. Seoses kaebuses väidetud väljasaatmise võimatuse teise põhjusega - kaebaja tervisliku seisundiga - märgib kohus, et kaebaja pole esitanud tõendeid selle kohta, et tema tervislik seisund ei võimalda tal Eestist lahkuda. Kohus peab üldteadaolevaks, et Vene Föderatsioon ja Ukraina ei ole riikideks, mille puhul võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et seal pole võimalik saada vajalikku arstiabi. Kohtuistungil avaldas kaebaja valmisolekut taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust, kuid viitas sellega seotud täiendavatele raskustele (kd II tl 99). Nimetatud raskused ei oma käesoleval juhul aga määravat tähtsust, kuivõrd kaebaja on Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumisega
2. a viinud ise ennast sellisesse olukorda, kus tema lahkumine Eesti Vabariigist on seotud täiendavate raskustega. Vaatamata sellele on kaebajal siiski reaalne võimalus taotleda Vene Föderatsiooni ametivõimudelt viibimisalust (elamisluba) Vene Föderatsioonis elamiseks, et jätkata kooselu oma abikaasaga, kellel on õigus asuda elama Vene Föderatsiooni kui oma kodakondsusjärgsesse riiki. Seega on kaebajal võimalik jätkata kooselu abikaasaga Vene Föderatsioonis. 2) Kaebaja suhtes edasiste väljasaatmistoimingute keelamine poleks põhjendatud isegi juhul, kui kaebaja väljasaatmine paistaks käesoleval ajal väheperspektiivne. Asjaolude muutumisel võib väljasaatmise perspektiiv suureneda. Jõustunud kohtuotsus, millega kaebaja suhtes edasised väljasaatmistoimingud keelatakse, muudaks kaebaja väljasaatmise tulevikus aga võimatuks. Seetõttu ei tohi kaebaja suhtes edasiste väljasaatmistoimingute keelamine toimuda ennatlikult või kergekäeliselt. Eriti silmas pidades seda, et kaebajale on keeldutud elamisloa andmisest alusel, mis viitab ohule Eesti julgeolekule. A. Šapovalovi apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega keelata Politsei- ja Piirivalveametil edasised apellandi väljasaatmise toimingud. Apellant väitis järgmist: 1) kohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 5, mille kohaselt on väljasaatmine väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine.

Kaebuse läbivaatamisel pidi halduskohus andma hinnangu, kas Politsei- ja Piirivalveametil on kava, kuidas väljasaatmist kohaldada, ja kas selle kava alusel on väljasaatmine võimalik. Kui esimesele küsimusele on vastus eitav, siis peab kohus tunnistama, et väljasaatmine on muutunud perspektiivituks, ja tegema otsuse kaebuse esitaja kasuks. Vastustaja ei ole esitanud apellandi väljasaatmise kava ega tõendeid, et apellandi väljasaatmine on võimalik. Vastustaja ja kohtu seisukohad käsitlevad selle asemel apellandi abikaasa väljasõitu Eestist; 2) Riigikohtu otsusest tulenevalt pidi kohus analüüsima, miks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

1. märtsi
2. a kirjas Kaitsepolitseiametile leiti, et apellandi väljasaatmine on perspektiivitu ning mis asjaolu mõjus sellele arvamusele nii, et kolme kuu pärast, juba
3. juunil 2008, pidas Politsei- ja Piirivalveamet apellandi väljasaatmist perspektiivikaks. Seda kohus ei teinud; 3) vastustajal puudub seni FMT-lt muu vastus kui
4. jaanuaril 2008 saadu apellandi tagasivõtmise võimatusest. Vastustaja vastuse kohaselt võib isiku väljasaatmine muutuda perspektiivituks, kui väljasaatmine Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu raames on võimatu. Vastustaja kinnitas, et tema lootus oli seotud ainult tagasivõtulepingu kohaldatavusega apellandi suhtes. Vastustaja väitest, et selgunud on, et tagasivõtulepingut apellandi suhtes kohaldada ei saa, saab teha ainsa järelduse, et apellandi väljasaatmine on muutunud perspektiivituks. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Amet nõustub halduskohtu otsusega ja kordab halduskohtule esitatud seisukohti, märkides lisaks järgmist: 1)

§-s 5 sätestatakse küll, et väljasaatmine on seaduses sätestatud juhtudel ja korras väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine, kuid pole märgitud, et kogu toimingu eest lasub vastutus üksnes riigil. Vastavalt

§-le 264, on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele, sealhulgas p 3 kohaselt aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Seda kohustust pole aga kaebaja täitnud; 2) kohus ei pidanud analüüsima, kas vastustajal on olemas kava apellandi väljasaatmiseks, vaid pidi veenduma väljasaatmise õiguspärasuses ja perspektiivikuses. Riigist ei saadeta välja isikut, kel on siinviibimiseks olemas seaduslik alus. A. Šapovalovil puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, talle vormistatud lahkumisettekirjutus on kehtiv. Seega on isik kohustatud Eestist lahkuma. Kui lahkumisettekirjutuse täitmiseks antud aeg on läbi ja isiku väljasaatmisega ehk lahkumisettekirjutuse sundtäitmisega peab hakkama tegelema riik, siis ongi juba tegemist sunniviisilise täitmisega; 3) ekslik on A. Šapovalovi arusaam, et kohus on hinnanud vaid tema abikaasa võimalikku elama asumist Vene Föderatsiooni ning jättis tema tähelepanuta. Kohus hindas kõiki apellandiga seotud asjaolusid kogumis. Kohus analüüsis otsuse tegemisel nii A. Šapovalovi tervislikku seisundit kui ka tema perekonnaelu ning jõudis järeldusele, et kumbki ei takista apellandi väljasaatmist Eestist; 4) halduskohus ei ole jätnud analüüsimata tõendeid ega andmata vastust Riigikohtu küsimustele. Kohus hindas tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning jõudis järeldusele, et A. Šapovalovi poolt on tõendamata väited vastuvõtva riigi puudumise ja väljasaatmist takistava tervisliku seisundi kohta. Tallinna Ringkonnakohus leidis samuti 6. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-08-1328, et A. Šapovalovi võimalikku väljasaatmist ei ole alust pidada võimatuks. Vastus Vene Föderatsioonilt, et kaebuse esitajal ei ole võimalik saada tagasipöördumistunnistust ning seetõttu puudub A. Šapovalovil võimalus sõita tagasi Vene Föderatsiooni, ei ole aluseks isiku Eestisse jäämiseks. A. Šapovalov peab ise reisidokumendi taotlemiseks vastavad avaldused esitama. Pelgalt asjaolud, et isikul puudub Vene Föderatsiooni kodakondsus, tal on probleeme Vene Föderatsioonis elukoha registreerimisega ning asjaolu, et isik ei taha Eestist lahkuda, ei ole aluseks, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et isiku väljasaatmine on muutunud perspektiivituks. Tallinna Halduskohus on 8. aprilli 2008. a otsuses asjas nr 3-07-2547 märkinud, et

§ 264

lg 1 p-s 3 sätestatud kohustus hõlmab igal juhul väljasaadetava kohustust taotleda viibimisalust kolmandas riigis, kus tal oleks eeldusi sellise viibimisaluse saamiseks. Väljasaatmise perspektiivikus ei sõltu ainult kodakondsuse olemasolust või puudumisest, vaid ka muudest asjaoludest. Samuti ei saa väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel lähtuda sellest, et isik ei taha Eestist lahkuda, vaid soovib elada just Eestis. Vastupidine poleks kooskõlas väljasaatmise kui õigusinstituudi olemusega. Kuigi praeguseks on selge, et A. Šapovalovi suhtes ei saa kohaldada Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelist tagasivõtulepingut, ei ole A. Šapovalovil Eesti Vabariigis endiselt viibimisalust, ta on jätkuvalt väljasaadetav ja tal on jätkuvalt ka kohustus väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele kaasa aidata. Tallinna Ringkonnakohus on

1. novembri
2. a otsuses samas haldusasjas õigesti märkinud, et väljasaatmise perspektiivikuse tõendamiseks ei pea Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ise pöörduma Vene Föderatsiooni ja Ukraina poole. Arvestades, et A. Šapovalov on kodakondsuseta isik, on ameti tegutsemisvõimalused kaebajaga võrreldes piiratumad. Lahkumiseks vajalike dokumentide vormistamine sõltub suurel määral A. Šapovalovist endast. Jätkuv ebaseaduslik Eestis viibimine, lahkumiskohustuse täitmata jätmine ning sellest tulenevad ebamugavused Eestist lahkumisel ei ole objektiivsed asjaolud, vaid need on A. Šapovalovi tahtmatusest oma elukorralduse normaliseerumisele kaasa aidata ning Eesti Vabariigi seadusi täita. A. Šapovalovi väljasaatmine Eestist on käesoleval ajal ja tema praeguses staatuses - kodakondsuseta isikuna - keeruline, kuid mitte võimatu. Arvestades A. Šapovalovi tausta, on tõenäoline, et kui ta sooviks, saaks tema Vene Föderatsiooni kodakondsuse taastada ning tal oleks võimalik tagasi pöörduda Venemaale. Vastustaja hinnangul on A. Šapovalovi väljasaatmine võimalik ainult tema koostööl vastustajaga.
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis A. Šapovalovi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) väited sellest, kui raske riive kaasneks A. Šapovalovi perekonna- ja eraelule Eestist lahkumisega, omavad tähtsust A. Šapovalovile elamisloa andmise otsustamisel. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et A. Šapovalovile elamisloa andmise küsimuses oleks tehtud uus otsus Riigikohtu poolt tühistatud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
4. juuni
5. a otsuse nr 20081209 asemel. Järelikult kehtib A. Šapovalovi suhtes hetkel

§ 3lg-st 2 ja Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 7.

oktoobril 2004. a lahkumisettekirjutusest tulenev kohustus Eestist lahkuda; 2)

§ 14

lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. See tingimus on A. Šapovalovi väljasaatmiseks täidetud. Vaidlus käib selle üle, kas esineb olukord, mil väljasaatmine pole lubatav

§ 14

lg 4 p 2 kohaselt, mille järgi ei kohaldata väljasaatmist, kui väljasaatmine on muutunud faktiliselt võimatuks. Selline olukord on eelkõige juhtumil, kui puudub väljasaadetavat vastu võttev riik; 3) ringkonnakohus leidis käesolevas asjas

1. novembril 2009 tehtud otsuses (p-d 8-10) kokkuvõtlikult järgmist. Kaebaja võimalikku väljasaatmist ei ole alust pidada võimatuks. Nõustuda tuleb KMA-ga, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumisega ise ennast viinud olukorda, kus tema lahkumine Eesti Vabariigist on seotud täiendavate raskustega. Samas ei saa väita, et kaebaja lahkumine on võimatu. Kaebaja käitumisest tuleneb selge tahe jääda elama Eestisse. Kaebaja pole ette võtnud mingeid reaalseid samme riigist lahkumiseks. Kaebaja poolt viidatud Vene Föderatsiooni ja Ukraina saatkondade vastustest nähtub, et kaebaja ei ole vastavate asutuste poole pöördunud mingite konkreetsete taotlustega, vaid üksnes üldiste järelepärimistega. Seega ei saa väita, et kaebajale on ühe või teise dokumendi väljastamisest keeldutud. Näiteks Ukraina saatkonna vastusest nähtub, et Ukraina kodakondsust saavad taotleda isikud, kes on Ukrainas sündinud. Samas on selgusetu kirjas olev lakooniline märkus, et taotluse esitamiseks peab olema kehtiv elamisluba Eesti Vabariigis. Saatkonna vastusest ei ole võimalik välja lugeda, et kodakondsuse saamine on igal juhul võimatu. Kuni Ukraina riigilt ei ole ametlikku keeldumist kodakondsuse andmisest, ei ole alust seda eeldada. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ajutise reisidokumendi taotlemine Eesti Vabariigilt ning seejärel Vene Föderatsioonile viisataotluse esitamine on problemaatiline, kuna viisa oma olemuselt eeldab, et riiki sisenetakse ajutiselt ning mingi aja möödudes naastakse lähtekoha riiki. Samas on kaebaja abikaasa Vene Föderatsiooni kodanik, kellel on õigus asuda elama Vene Föderatsiooni ning kellega kooselu jätkamiseks on kaebajal võimalik Vene Föderatsioonilt taotleda muud viibimisalust (elamisluba) Vene Föderatsioonis elamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et väljasaatmise perspektiivikuse tõendamiseks peaks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ise pöörduma Vene Föderatsiooni ja Ukraina poole. Arvestades, et kaebaja on kodakondsuseta isik, on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti tegutsemisvõimalused kaebuse esitajaga võrreldes piiratumad. Ka kaebajal endal on kohustus lahkumisettekirjutuse täitmisele kaasa aidata. Asjas ei ole esitatud tõendeid, kust nähtuks, et kaebaja tervislik seisund ei võimalda tal Eestist lahkuda. Vene Föderatsioon ja Ukraina ei ole riikideks, mille puhul võib tekkida põhjendatud kahtlus, kas kaebaja saab seal vajalikku arstiabi. Kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi on kahtlemata haigus, mis vajab pidevat arstlikku jälgimist, kuid vastav ravi ei ole tagatud üksnes Eesti Vabariigis. Arusaadav on ka seos närvipinge ning haavandtõve ägenemise vahel, kuid tegemist ei ole siiski väljasaatmist takistava olukorraga. Ka erakorralise arstiabi ühekordne kasutamine ei tõenda, et kaebaja tervislik seisund on väga halb; 4) analüüsides haldusasja toimikus (I kd tl 55 pöördel ja tl 56) olevat Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
2. märtsi
3. a kirja Kaitsepolitseiametile koosmõjus vastustaja poolt kohtumenetluses antud selgitustega, jõuab ringkonnakohus järeldusele, et see kiri ei tõenda, et kaebuse esitaja väljasaatmine oleks võimatu; 5) vastustaja
4. märtsil 2008 antud hinnangut väljasaatmise võimatusest ei ole iseenesest alust pidada kaalukamaks kui tema hilisemat vastupidise sisuga seisukohta. Väljasaatmise võimalikkuse hindamisel lähtub kohus asjaoludest, millele on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti hinnang rajatud.
5. märtsi
6. a kirjast ja vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitustest nähtuvalt rajanes kirjas toodud seisukoht, et A. Šapovalovi väljasaatmine on perspektiivitu, FMT
7. jaanuari
8. a kirjal, mille kohaselt ei rahuldata taotlust A. Šapovalovi tagasivõtmiseks Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel. Asjaolu, et Vene Föderatsioon keeldub A. Šapovalovi tagasivõtmisest Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel, takistab A. Šapovalovi väljasaatmist selles mõttes, et tema riigist lahkumise korraldamine nõuab tema kaasabi. Kuid

§ 264

lg 1 p 3 kohaselt on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele, sealhulgas aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Vene Föderatsiooni seisukoht, et isiku tagasivõtmiseks ei ole alust Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel, ei võta sellelt isikult õigust ja võimalust taotleda ise viibimisalust Vene Föderatsioonis.

§ 14

lg 4 p 2 ei saa tõlgendada selliselt, et väljasaatmise võimalikkus sõltub isiku soovist riigist lahkuda ja haldusorganitega väljasaatmise alal koostööd teha. Ka ei saa kohustust tõendada, et isiku väljasaatmine on võimalik, panna alati väljasaatmist korraldavale haldusorganile. Väitmaks väljasaatmise võimatust vastuvõtva riigi puudumisel, peaks väljasaatmist vaidlustav isik, kellel on kolmanda riigiga sidemed, näitama, et ta on omalt poolt astunud mõistlikke samme riigist lahkumiseks ja väljasaatmise täideviimise võimaldamiseks. Käesolevas haldusasjas kogutud tõendid isiku sellist tegevust ei näita. Kaebuse esitajal on Vene Föderatsiooniga sidemed, sest ta ise on olnud Vene Föderatsiooni kodakondsuses ning käesoleval ajal on Vene Föderatsiooni kodanik tema abikaasa. Kaebuse esitaja ei ole pöördunud Vene Föderatsiooni ametivõimude poole taotlusega viibimisaluse saamiseks; 6) ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et väljasaatmistoiminguid ei tohiks keelata kergekäeliselt. Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsuses nr 3-3-1-53-06 (p 13) avaldatud seisukohtade kohaselt tuleb ka tähtajalise elamisloa otsustamisel kaaluda väljasaatmise perspektiive. Väljasaatmistoimingute keelamine mõjutaks niisiis elamisloa andmise menetluse tulemust. Arvestades, et apellandi näol on tegemist isikuga, kellele on tähtajalise elamisloa andmisest korduvalt keeldutud asjaoludel, mida VMS § 12 lg 6 kohaselt käsitatakse ohuna Eesti riigi julgeolekule, on eriti oluline tagada, et elamisloa andmise menetluses oleks võimalik saavutada erinevaid huve tasakaalustatult arvestav lahendus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. A. Šapovalov esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator väidab järgmist: 1) kohus on jätnud vastamata küsimustele, miks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet
4. märtsi
5. a kirjas Kaitsepolitseiametile leidis, et A. Šapovalovi väljasaatmine on perspektiivitu, ja miks juba
6. juunil 2008 pidas PPA kassaatori väljasaatmist perspektiivikaks. Perspektiivikust tuleb hinnata halduskohtus kaebuse uue läbivaatamise seisuga; 2)

§ 5järgi on väljasaatmine väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine.

Riigil peab olema kava või abimeetmed, kuidas väljasaatmist teostada. Ringkonnakohus pidi andma hinnangu, kas selline kava on olemas ja kas väljasaatmine on selle kava alusel võimalik. Kui vastus on eitav, siis on väljasaatmine muutunud perspektiivituks. Vastustaja pole esitanud väljasaatmise kava ega tõendeid, et väljasaatmine on võimalik. Kõik vastustaja ja kohtu pakutud väljasaatmise võimalused on seotud A. Šapovalovi abikaasaga, kes lahkub Eestist ja korraldab A. Šapovalovi väljasaatmist; 3) A. Šapovalov on kauaaegne sisserändaja Euroopa Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec

§ 5

. Selles sätestatakse küll, et väljasaatmine on väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine, kuid pole märgitud, et kogu toimingu eest lasub vastutus üksnes riigil.

§ 264

järgi on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele, sealhulgas p 3 kohaselt aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Seda kohustust pole A. Šapovalov täitnud. Kohus ei pidanudki analüüsima, kas on kava A. Šapovalovi väljasaatmiseks, vaid pidi veenduma väljasaatmise õiguspärasuses ja perspektiivikuses. Väljasaatmiskeskusse paigutamine pole lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise ainus vahend. A. Šapovalovile kohaldatud järelevalvemeetmed on tehtud lahkumisettekirjutuse täitmiseks ja on sunnivahendid; 2) õiged on kohtute seisukohad, et väljasaatmistoimingute keelamine poleks põhjendatud isegi juhul, kui väljasaatmine paistaks praegusel juhul väheperspektiivne. Asjaolude muutumisel (eelkõige A. Šapovalovi poolt halduskohtu istungil avaldatud valmisolek taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust) võib väljasaatmise perspektiivi suurendada. Jõustunud kohtuotsus, millega keelataks edasised väljasaatmistoimingud, muudaks väljasaatmise võimatuks. Edasiste väljasaatmistoimingute keelamine ei tohi toimuda ennatlikult või kergekäeliselt, eriti silmas pidades, et A. Šapovalovile keelduti elamisloa andmisest alusel, mis viitab ohule Eesti julgeolekule; 3) kassaatorile ei laiene Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovitus Rec

§ 14

lg 4 p 2 ei saa tõlgendada selliselt, et väljasaatmise võimalikkus sõltub isiku soovist riigist lahkuda ja teha haldusorganiga väljasaatmise alal koostööd. Ka ei saa haldusorganile alati panna kohustust tõendada, et väljasaatmine on võimalik. Väitmaks väljasaatmise võimatust vastuvõtva riigi puudumisel, peaks väljasaatmist vaidlustav isik, kellel on sidemed kolmanda riigiga, näitama, et ta on astunud mõistlikke samme riigist lahkumiseks. Asjas kogutud tõendid seda ei näita. Kaebuse esitaja pole pöördunud Vene Föderatsiooni poole viibimisaluse saamiseks; 6) Riigikohtu halduskolleegium on

1. novembri
2. a otsuses asjas nr 3-3-1-45-06 leidnud, et kodakondsuseta isiku väljasaatmine pole võimatu ega perspektiivitu. A. Šapovalov on oma tahtliku tegevusega ise tekitanud olukorra, kus tema tagasipöördumine päritolujärgsesse riiki (Ukrainasse) või endisesse kodakondsusjärgsesse riiki on raskendatud; 7) A. Šapovalovil on jätkuvalt kohustus kaasa aidata väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele.
3. A. Šapovalovi seisukohas Politsei- ja Piirivalveameti poolt kassatsioonkaebusele esitatud vastuse kohta väidetakse järgmist: 1) Politsei- ja Piirivalveamet väidab, et praeguseks on selge, et A. Šapovalovi suhtes ei saa kohaldada Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelist tagasivõtulepingut. Sellest väitest saab teha ainult ühe järelduse - kassaatori väljasaatmine on muutunud võimatuks; 2) Politsei- ja Piirivalveamet viitab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
4. septembri
5. a soovitusele Rec

§ 10

alusel kohaldatavat sunniraha ja järelevalvemeetmeid (edaspidi lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendid) ning teiselt poolt väljasaatmist. Samuti tuleb selgelt eristada ühelt poolt väljasõidukohustuse täitmise ja lahkumisettekirjutuse tagamiseks kohaldatud vahendite edasise kasutamise ning teiselt poolt väljasaatmise faktilist võimalikkust (võimatust) ja õiguspärasust (õiguslikku võimatust).

1. Analüüsi lihtsustamiseks käsitleb kolleegium väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse üksnes neid regulatsioone, mis seonduvad praeguse kohtuasjaga, s.o regulatsioone, mis kohalduvad Eestis ilma viibimisaluseta elavale isikule, kellele on keeldutud elamisloa andmisest ning kellele seejärel on tehtud lahkumisettekirjutus ja kohaldatud selle täitmise tagamise vahendeid. Praegusele kohtuasjale on iseloomulik ka see, et elamisloa andmisest keeldumine ja seejärel tehtud lahkumisettekirjutus on läbinud kohtuliku kontrolli ning praegu toimub kohtuvaidlus elamisloa andmisest keeldumise kohta tehtud uue haldusakti õiguspärasuse üle. Kolleegium ei vaatle regulatsioone, mis kohalduvad teistsugustes olukordades, näiteks olukorras, kus välismaalane on ebaseaduslikult saabunud Eestisse, või olukorras, kus välismaalase viisatähtaeg on lõppenud.
2. Seadus eristab isikul lasuvat väljasõidukohustust ja väljasaatmist järgmisel viisil. Väljasõidukohustus on välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult seadusest või seaduse alusel antud haldusaktist (

§ 3lg 1).

Väljasaatmine on

§ 5järgi väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine.

Välismaalase lahkumiskohustus sundtäidetakse tema kinnipidamise ja Eestist väljasaatmise teel (

§ 73lg 2).

Väljasõidukohustus ja lahkumiskohustus on seaduse järgi sünonüümid. Kolleegium märgib, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kõik sätted ei erista piisaval määral väljasõidukohustust ja väljasaatmist. 19. Väljasaatmiseks tehakse erinevaid toiminguid, näiteks isiku kinnipidamine ja toimetamine piiripunkti (

§ 151

ja § 19), piiripunktis isiku suunamine välisriiki või üleandmine vastuvõtva riigi esindajale (

§ 20). 20.

Väljasaatmise eesmärgil on võimalik paigutada ka isik väljasaatmiskeskusse (

§ 23). 21.

Praegusel juhul on tegemist keelamiskaebusega. Keelamiskaebuse esitamist reguleerib kehtiva HKMS § 45 lg

1. Enne
2. jaanuari 2012 kehtinud halduskohtumenetluse seadustik keelamiskaebust otseselt ei reguleerinud. Toona reguleeris keelamiskaebust riigivastutuse seaduse (RVastS) § 5 lg
3. Keelamiskaebuse lahendamisel halduskohtus kohaldati enne
4. jaanuari 2012 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku kohustamiskaebuse sätteid (3-3-1-3-04, p 13). RVastS § 5 lg 1 kehtib muutmata kujul ka praegu. Pärast
5. jaanuari 2012 halduskohtule esitatud keelamiskaebuse lubatavuse ja kaebeõiguse hindamisel tuleb lähtuda RVastS § 5 lg-st 1 ja kehtivast halduskohtumenetluse seadustikust nende koostoimes. Enne
6. jaanuari 2012 esitatud keelamiskaebuse lubatavuse, sh kaebeõiguse hindamisel tuleb tulenevalt HKMS § 283 lg-st 1 lähtuda RVastS § 5 lg-st 1 ja enne
7. jaanuari 2012 kehtinud halduskohtumenetluse seadustikust.
8. HKMS § 45 lg-s 1 sätestatakse järgmist: "Keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel." Halduskohtule praeguses asjas kaebuse esitamise ajal kehtinud ja ka praegu kehtiva RVastS § 5 lg-s 1 sätestatakse: "Isik võib nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel." HKMS § 45 lg 1 järgi on keelamiskaebuse menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, mis peavad esinema üheaegselt, järgmised: esiteks, antav haldusakt või sooritatav toiming peaks olema isiku õigusi riivav; teiseks, kui õiguste rikkumist poleks hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või kui hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline; kolmandaks, kui on põhjust arvata, et selline haldusakt antakse või toiming sooritatakse. RVastS § 5 lg 1 on lähedane HKMS § 45 lg-le 1, kuid viimati nimetatud sättest siiski erineva reguleerimisesemega ja osaliselt erineva sisuga. Erinevalt HKMS § 45 lg-st 1 ei sätestata RVastS § 5 lg-s 1, et isikul peab olema põhjust arvata, et tema õigusi rikkuv haldusakt antakse või toiming sooritatakse. Muus osas ei ole RVastS § 5 lg-l 1 ja HKMS § 45 lg-l 1 sisulist erinevust. Ka on erinevad alused kaebuse tagastamiseks. HKMS § 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud keelamiskaebuse saab tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjendusega, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Enne
9. jaanuari 2012 esitatud halduskohtumenetluse seadustiku ja RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud keelamiskaebuse saab, arvestades HKMS § 283 lg-t 1 ja halduskolleegiumi praktikast asjades nr 3-3-1-20-10, 3-3-1-11-11, 3-3-1-57-11, tagastada HKMS v.r § 23 lg 3 p 1 alusel kui ilmselgelt perspektiivitu. Samas ei ole menetlusõiguslikku takistust sisuliselt läbi vaadata ja kohtuotsusega lahendada kaebus, mille kohus võib seaduse alusel tagastada.
10. HKMS § 45 lg 1, varem kehtinud halduskohtumenetluse seadustik ja RVastS § 5 lg 1 üksinda ei võimalda lahendada küsimust, kas keelamiskaebus on lubatav (vs. lubamatu) või perspektiivikas (vs. ilmselgelt perspektiivitu) iga üksiku, erineva seaduse pinnalt peetava vaidluse puhul. Need sätted töötavad koos teiste seadustega, praegusel juhul koos väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega.
11. Keelamiskaebus, vältimaks isiku paigutamist väljasaatmiskeskusse, ei ole kolleegiumi arvates alljärgnevatel põhjendustel lubatav või on ilmselgelt perspektiivitu.

§ 23

lg-s 1 sätestatakse: "Kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks." Kolleegium on seisukohal, et isik ei saa halduskohtule esitatud kaebuse abil ennetavalt keelata väljasaatmiskeskusse paigutamise taotluse esitamist halduskohtule. Sellise taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks on kehtestatud kaebuse lahendamisest erinev menetluskord. Taotluse põhjendatuse üle otsustab halduskohus, kellel on võimalik otsustada, kas väljasaatmine on võimalik.

§ 23

lg-ga 1 ning haldustoiminguks loa andmise menetluse üldise loogikaga ei oleks kooskõlas ka kaebus, millega soovitakse halduskohtul keelata väljasaatmiskeskusse paigutamiseks loa andmist. Niisuguste taotluste võimalikkus muudaks

§ 23lg 1 sisutühjaks.

Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega kehtestatud eriregulatsiooni tõttu ei ole väljasaatmiskeskuses paigutamise taotlus haldustoiming HKMS § 6 lg 2 ja § 37 lg 2 p 3 (HKMS v.r § 4 lg 2 ja 6 lg 2 p 2) mõttes. See taotlus ei ole HKMS § 4 lg 1 ja § 6 lg 1 (HKMS v.r § 3 ja § 4) järgi vaidlustatav. Ka ei saa sellise taotluse esitamine rikkuda isiku õigust perekonnaelule ega kaasa tuua HKMS § 45 lg-s 1 või RVastS § 5 lg-s 1 nimetatud tagajärgi.

1. Seevastu on keelamiskaebus nii väljasõidukohustuse täitmise tagamise vahendite edasise rakendamise kui ka väljasaatmise keelamiseks teatud tingimustel lubatav. Lubatav keelamiskaebus kuulub rahuldamisele vaid siis, kui on täidetud RVastS § 5 lg-s 1 sätestatud eeldused. Muu hulgas peab keelatav haldusakt või toiming olema õigusvastane.
2. Keelamiskaebuse lahendamiseks on oluline määratleda väljasõidukohustuse ja väljasaatmise vahekord. Väljasõidukohustus on nii lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka väljasaatmise eelduseks. Isikule, kellel lasub väljasõidukohustus, saab teha

§ 7alusel lahkumisettekirjutuse.

Väljasaatmine on käsitatav asendustäitmisena olukorras, kus isik ei täida tal lasuvat väljasõidukohustust, mis tuleneb vahetult seadusest või lahkumisettekirjutusest. Väljasõidukohustuse äralangemisel on väljasaatmine õigusvastane.

1. Kuna väljasõidukohustus ja väljasaatmine on olemuselt erinevad, siis tuleb erinevatelt alustelt lähtuvalt hinnata väljasõidukohustuse täitmise kui isiku teatavaviisilise käitumise ja selle nõudmise võimalikkust ja õiguspärasust ning väljasaatmise kui riikidevahelisel suhtlusel põhineva Eesti riigi käitumise võimalikkust ja õiguspärasust. Viimati nimetatud eristamise vajadust kolleegium senises praktikas rõhutanud ei ole.
2. Väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on kolleegiumi arvates õigusvastane kahel juhul. Esiteks, kui puudub riik, kuhu isik saaks ise välja sõita. Teiseks, kui väljasõidukohustuse täitmine tooks kaasa põhiõiguste rikkumise või

§ 171lg-s 1 nimetatud tagajärje.

Kolleegium on seisukohal, et inimeselt ei tohi nõuda käitumist, mida tal pole võimalik täita, samuti käitumist, mis tooks kaasa tema põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua

§ 171lg-s 1 nimetatud tagajärje.

Sunnivahendi ähvardusel riigist lahkumisega näiteks perekonnapõhiõigusele tekkida võivad tagajärjed on HKMS § 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 mõttes reeglina kas pöördumatud või hilisema õiguskaitse korras ebamõistlikult keeruliselt kõrvaldatavad. Seega on keelamiskaebus, millega taotletakse väljasõidukohustuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise keelamist, põhjendatud, kui väljasõidukohustust ei ole välismaalasel võimalik täita või kui väljasõidukohustuse täitmine tooks kaasa tema põhiõiguste rikkumise või

§ 171lgs 1 nimetatud tagajärje.

29. Ka väljasaatmine on kolleegiumi arvates välistatud kahel juhul. Esiteks siis, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Vastuvõttev riik puudub, kui on selge, et välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu, samuti siis, kui isikul ei õnnestu mõistlikke samme astudes saada teises riigis viibimisalust. Viimati nimetatud juhul puudub mõistlik alus arvata, et välisriik võtab väljasaatmise korras vastu isiku, kellele ta keeldus viibimisalust andmast. Nendel juhtudel on väljasaatmine faktiliselt võimatu. Teiseks on väljasaatmine välistatud, kui väljasaatmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua

§ 171lg-s 1 nimetatud tagajärje.

Nendel juhtudel on väljasaatmine õigusvastane (õiguslikult võimatu).

1. Kolleegium on seisukohal, et tulenevalt HKMS § 45 lg-st 1 ei saa keelamiskaebusega taotleda väljasaatmise keelamist, kui väljasaatmine on võimatu seetõttu, et on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellisel juhtumil oleks RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud keelamiskaebus halduskohtumenetluse seadustiku vana redaktsiooni järgi ilmselgelt perspektiivitu. Nimelt pole vastuvõtva riigi puudumisel HKMS § 45 lg 1 järgi põhjust arvata, et vastustaja saab saata isiku riigist välja ja rikkuda sellega tema õigusi. Kui puudub vastuvõttev riik, siis on isiku väljasaatmine faktiliselt võimatu ja seepärast on võimatud ka väljasaatmisega kaasnevad negatiivsed tagajärjed, mida peetakse silmas HKMS § 45 lg- s 1 ja RVastS § 5 lg-s
3. Keelamiskaebus väljasaatmise ärahoidmiseks on aga tulenevalt HKMS § 45 lg-st 1 võimalik ja RVastS § 5 lg-st 1 perspektiivikas siis, kui väljasõidukohustuse täitmine rikuks isiku põhiõigusi või võib kaasa tuua

§ 171lg-s 1 nimetatud tagajärje.

Välja saadetud isikul on küll õigus väljasaatmine pärast Eestist lahkumist vaidlustada. Kehtiva VMS § 43 lg 1 p-st 4 tulenevalt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks ka kohtulahend, sh esialgse õiguskaitse määrus. Kuid kolleegium on seisukohal, et pärast väljasaatmist algav halduskohtumenetlus ja võimalik esialgse õiguskaitse määrus ei pruugi olla tõhusaks õiguskaitsevahendiks HKMS § 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 mõttes ega õigusta seepärast keelamiskaebuse esitamise õiguse puudumist selleks, et vältida väljasaatmist ja sellega kaasnevat põhiõiguste rikkumist. Nimelt võib nii väljasaatmine kui ka sellele järgnev esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise määruse üle peetav pikaajaline kohtuvaidlus tuua isiku jaoks kaasa pöördumatuid tagajärgi. Samuti võib hilisem õiguste kaitse olla ebamõistlikult keeruline. 32. Nagu eelpool (punktis 19) märgitud, tehakse väljasaatmiseks erinevaid toiminguid, näiteks isiku kinnipidamine ja toimetamine piiripunkti (

§ 151

ja § 19), piiripunktis isiku suunamine välisriiki või üleandmine vastuvõtva riigi esindajale (

§ 20

). Kolleegium on seisukohal, et iseseisev keelamiskaebus taoliste toimingute vältimiseks ei ole HKMS § 45 lg 1 järgi reeglina võimalik ja on HKMS v.r § 23 lg 3 p 1 mõttes ilmselgelt perspektiivitu. Nimetatud väljasaatmistoimingud ei saa välismaalase põhiõigustele kaasa tuua tagajärgi, mis on pöördumatud või hilisema õiguskaitse korras ebamõistlikult keeruliselt kõrvaldatavad. Erandiks on olukord, kus isikul on eriline põhjus arvata, et tema suhtes tehakse selliseid toiminguid hoolimata väljasaatmise võimatusest. Ka on sellised väljasaatmistoimingud välditavad, kui rahuldatakse keelamiskaebus, mis on esitatud selleks, et ära hoida lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasist kohaldamist (otsuse p 28), või kui rahuldatakse keelamiskaebus, mis on esitatud väljasaatmise ärahoidmiseks (otsuse p 31). 33. Väljasaatmise võimatuse korral on küll hüpoteetiline võimalus, et isik peetakse väljasaatmise eesmärgil

§ 19

lg 1 alusel kinni politsei ametiruumis, arestimajas või väljasaatmiskeskuses.

§ 19

lg 1 alusel kinnipidamine ei saa välismaalase põhiõigustele tuua kaasa tagajärgi, mis on pöördumatud või hilisema õiguskaitse korras ebamõistlikult keeruliselt heastatavad. Seepärast oleks selline keelamiskaebus HKMS § 45 lg 1 järgi võimatu ja HKMS v.r § 23 lg 3 p 1 mõttes ilmselgelt perspektiivitu. Ka toimub kauemaks kui kuni 48 tunniks kinnipidamine

§ 19lg 2 alusel halduskohtuniku kontrolli all.

Halduskohtuniku kontroll seisneb selles, et halduskohtunik võib pikendada

§-s 18 sätestatud lühikesi tähtaegu kuni kolme päeva võrra ja anda loa välismaalase kinnipidamiseks nimetatud tähtaja vältel. Kohtuliku kontrolli olemasolu annab aluse järelduseks, et ka keelamiskaebuse esitamise võimaluse puudumisel on väljasaatmise võimatuse korral isiku õigused piisaval määral kaitstud. 34. Kolleegium teeb vahekokkuvõtte korras keelamiskaebuse võimalikkuse kohta HKMS § 45 lg 1 alusel ja perspektiivikuse kohta RVastS § 5 lg 1 alusel järgmised järeldused: 1) nii väljasõidukohustuse täitmise nõudmine kui ka väljasaatmine on õigusvastane, kui lahkumisettekirjutuse täitmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua

§ 171lg-s 1 nimetatud tagajärje.

Sellisel juhul on põhjendatud nii keelamiskaebus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise vastu kui ka keelamiskaebus väljasaatmise vastu; 2) väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on õigusvastane, kui isikul ei õnnestu saada viibimisalust välisriigis. Sellisel juhul on põhjendatud keelamiskaebus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise vastu.

1. Nagu eelpool märgitud, võib väljasõidukohustuse täitmise nõudmise või väljasaatmise võimalikkus või võimatus sõltuda viibimisaluse olemasolust või puudumisest. Viibimisalusena tuleb kõige üldisemalt mõista õigust siseneda välisriiki ja elada selles riigis, samuti dokumenti, mis annab selle õiguse, kui niisugune dokument on välisriiki sisenemiseks ja seal elamiseks nõutav. Viibimisaluseks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse mõttes ei saa pidada viisat.
2. Keelamiskaebuste lahendamiseks on oluline vastata kahele küsimusele. Millal tekkinud asjaolule tuginedes võib keelamiskaebuses väita, et väljasõidukohustuse täitmine toob kaasa põhiõiguste rikkumise? Millal peab isikule teatavaks saama see, et tal pole võimalik saada välisriigis viibimisalust?
3. Väljasaatmise vaidlustamist reguleerib

§ 16

, mille lõikes 2 sätestatakse: "Pärast ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse, vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele." Selles sättes on väljendatud kehtiva haldusakti resolutsiooni siduvuse põhimõte, mis on sätestatud ka HMS § 60 lg 2 esimeses lauses. Väljasaatmine on lahkumisettekirjutuse täitmine. Kehtiv haldusakt kuulub täitmisele, sh sundtäitmisele, sõltumata õigusvastasusest. Tulenevalt

§ 16

lg-st 2 ei saa ka keelamiskaebuse esitamisel olukorras, kus tähtaegselt vaidlustamata lahkumisettekirjutus on jõus või kui kohus on jätnud lahkumisettekirjutuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, tugineda sellele, et lahkumisettekirjutuse täitmine rikub isiku põhiõigusi, näiteks õigust perekonnaelule, kui see riive oli juba ettekirjutuse tegemise ajal ette nähtav. Sellisel juhul riivaks väljasaatmine põhiõigusi õiguspäraselt, sest selle aluseks on täitmisele kuuluv haldusakt. Küll aga tuleneb

§ 16

lg-st 2 järeldus, et väljasaatmist vaidlustav isik saab keelamiskaebusega väljasaatmise vaidlustamisel tugineda põhiõiguste rikkumisele, kui rikkumist tingiv asjaolu on tekkinud pärast lahkumisettekirjutuse tegemist. Kui nimetatud asjaolu oli tekkinud varem, siis oli isikul võimalus tugineda sellele lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel. 38. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses puudub säte, mis otsesõnu reguleeriks seda, millal tekkinud asjaolule tuginedes võib keelamiskaebuses väita, et väljasõidukohustuse täitmine toob kaasa põhiõiguste rikkumise. Analoogia korras

§ 16

lg-ga 2 saab asuda kolleegium seisukohale, et keelamiskaebuse korral on ka väljasaatmisest vähemkoormavate meetmete (määratud sunniraha sissenõudmine ja järelevalvemeetmete edasine rakendamine) kohaldamise vältimiseks võimalik tugineda põhiõiguste rikkumisele vaid siis, kui rikkumist tingiv asjaolu on tekkinud pärast lahkumisettekirjutuse tegemist. Kolleegium on seisukohal, et seaduse analoogia asemel HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaldamine viiks rangema tulemuseni kui seaduse analoogia kohaldamine.

1. Kolleegium märgib, et HKMS § 46 lg-s 3 sätestatakse küll, et keelamiskaebuse võib esitada tähtajatult. Kuid see säte ei anna alust rahuldada keelamiskaebust, kui samadel asjaoludel esitatud tühistamiskaebus on jäänud esitamata või rahuldamata. Keelamiskaebus ei ole HKMS § 45 lg-ga 1 mõeldud olukordadeks, kus isik ei ole kasutanud tühistamiskaebust või see on jäetud rahuldamata. Keelamiskaebuse läbivaatamisel lähtub kohus HMS § 60 lg-s 2 sätestatud haldusakti siduvuse põhimõttest. Haldusakti siduvust selles tuvastatud asjaolude piires on võimalik murda tühistamiskaebusega. Võib esineda erandlikke olukordi, mille korral väljasõidukohustuse õigeaegsele vaidlustamata jätmisele võib leida õigustuse. Kui isik ei ole väljasõidukohustuse õigusvastasusele tuginenud varasemas kohtumenetluses, siis on tal võimalik esitada tühistamiskaebus ja taotleda kaebetähtaja ennistamist ning HKMS §-s 251 sätestatud esialgset õiguskaitset.
2. Kolleegium on seisukohal, et keelamiskaebuse esitaja ei saa tugineda asjaolule, mille korral väljasõidukohustuse täitmine tooks tema väitel kaasa põhiõiguste rikkumise, kui seda asjaolu on kohus haldusakti (elamisloa andmisest keeldumise, lahkumisettekirjutuse, sunniraha või järelevalvemeetmete kohaldamise) õiguspärasuse üle toimunud vaidluses hinnanud ja sellele asjaolule tuginevalt haldusakti jõusse jätnud. Seda põhimõtet saab kohaldada ka siis, kui kohtulikult kontrollitud asjaolu on tekkinud pärast haldusakti andmist.
3. Kuna lahkumisettekirjutuses ei saa siduvalt kindlaks määrata riiki, kuhu isik peaks asuma, ning alles pärast lahkumisettekirjutuse tegemist saab lõplikult selgeks, millisesse riiki on isikul võimalik asuda, siis ei ole kolleegiumi arvates oluline, kas

§ 171

lg-s 1 nimetatud asjaolu konkreetse riigi puhul ilmnes enne või pärast lahkumisettekirjutuse tegemist. Seega piirab

§ 171lg 1 HMS § 60 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõtet.

1. Lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise keelamiseks esitatud kaebuse rahuldamiseks ei ole oluline, millal sai teatavaks, et isikul ei ole võimalik saada välisriigis viibimisalust. Kui on üheselt selge, et välisriigis ei ole isikul võimalik saada viibimisalust, siis tuleb rahuldada kaebuse taotlus ja keelata väljasõidukohustuse täitmiseks kohaldatud sunnivahendite edasine kohaldamine. Selline kohustus poleks proportsionaalne, sest ei aitaks kaasa eesmärgi saavutamisele. Õigusriigis ei ole lubatud isikult sunni ähvardusel nõuda käitumist, mis ei ole faktiliselt võimalik. Lahkumisettekirjutuse tegemisel ei lahendata lõplikult küsimust, kas viibimisaluse saamine on võimalik. Seega poleks keelamiskaebuse rahuldamine niisuguses olukorras vastuolus HMS §-ga
3. Ringkonnakohus on leidnud, et

§ 264

lg 1 p-s 3 sätestatud kaasaaitamiskohustuse tõttu on väljasaadetav kohustatud aitama kaasa väljasaatmise korraldamisele, sh aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Praegusel juhul pidas ringkonnakohus silmas isiku kohustust muretseda lahkumisettekirjutuse täitmiseks välisriigis viibimisalus. Kolleegium ei pea sellist lähenemist täpseks, sest väljasõidukohustus on isikul enesel lasuv kohustus. Seda kohustust peab ta täitma ise. Puudub riigi tegevus, millele ta peab kaasa aitama. Kaasaaitamiskohustust sätestav

§ 264

lg 1 p 3 on seaduse väljasaatmiskeskusesse paigutamist reguleerivas peatükis ja rangelt võttes laieneb see säte väljasaadetavale, mitte aga vabaduses viibivale isikule, kellel lasub väljasõidukohustus. Praegu kehtiva VMS § 18 lg 1 ja

§ 62

järgi on ka väljaspool väljasaatmiskeskust viibival isikul kaasaaitamiskohustus, mis on sõnastatud kohustusena igati kaasa aidata Eestist lahkumise korraldamise menetlustes tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisele. Isikul lasuva väljasõidukohustuse täitmisel, nagu mainitud, pole aga tegemist riigile kaasa aitamisega, vaid kohaste sammude astumisega isikul lasuva kohustuse täitmiseks. Olukorras, kus isikult sunniraha ähvardusel nõutakse, et ta täidaks väljasõidukohustuse, ei ole seepärast täpne kõnelda kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Täpsem oleks kõnelda väljasõidukohustuse täitmisest. Väljasõidukohustusest enesest tuleneb nii isiku kohustus lahkuda riigist kui ka kohustus astuda mõistlikke samme selle kohustuse täitmiseks vajalike eelduste loomiseks, sh astuda mõistlikke samme viibimisaluse saamiseks teises riigis. Teistsuguse lähenemise korral osutuks lahkumisettekirjutuse tegemine ja selle tagamiseks sunnivahendite kohaldamine mõttetuks. Mõttetuks muutuks see näiteks siis, kui välisriigi kodakondsust omav isik, kellel puudub kodakondsust tõendav dokument, keeldub taotlemast ajutist reisidokumenti või muud dokumenti, mis annab aluse riiki sisenemiseks. Väljasõidukohustuse täitmist saab kolleegiumi arvates lugeda võimatuks, kui pärast isiku poolt astutud mõistlikke samme on selge, et talle välisriigis viibimisalust ei anta.

1. Pelgalt lahkumisettekirjutuse tegemisest möödunud pikk aeg ei saa kehtivast õigusest tulenevalt olla keelamiskaebuse rahuldamise põhjenduseks. HMS § 61 lg-s 2 sätestatakse: "Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti." Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ei seosta lahkumisettekirjutuse kehtivust selle andmisest möödunud ajaga. Küll aga oleks mõeldav väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse regulatsioon, mille järgi lahkumisettekirjutuse täitmist ei ole võimalik teatud tingimustel nõuda pärast seda, kui täitmata lahkumisettekirjutuse tegemisest on möödunud teatav aeg. II
2. Järgnevalt lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse. Kuna A. Šapovalovi kaebus halduskohtule on esitatud enne
3. jaanuari 2012, siis laieneb tulenevalt HKMS § 283 lg-st 1 kaebuse lubatavusele, sh kaebeõigusele halduskohtumenetluse seadustik, mis kehtis
4. jaanuarini
5. Kuna kohtul ei ole menetlusõiguslikku takistust läbi vaadata ka kaebus, mille kohus võib seaduse alusel tagastada, siis ei käsitle kolleegium seda, kas A. Šapovalovi kaebus on lubatav. Kolleegium lahendab asja sisuliselt.
6. Hoolimata kaebuse sõnastusest ei saa A. Šapovalovi kaebust mõista nii, et kaebusega soovitakse vältida üksnes väljasaatmist kui väljasõidukohustuse sunniviisilist täitmist või üksikuid

§-des 151, 19 ja 20 nimetatud väljasaatmistoiminguid. Kolleegium on seisukohal, et A. Šapovalov soovib ka vabaneda tal lasuvast väljasõidukohustusest, mis praegusel juhul tuleneb nii viibimisaluse puudumisest kui ka jõus olevast lahkumisettekirjutusest, samuti vabaneda lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks tema suhtes

§ 10

alusel kohaldatud järelevalvemeetmete järgimise kohustusest ja kohustusest tasuda sunniraha ning ohust, et ta paigutatakse

§ 23alusel väljasaatmiskeskusse.

1. Arvestades käesoleva otsuse I osas võetud seisukohti, ei ole A. Šapovalovi kassatsioonkaebuse lahendamisel õige keskenduda väljasaatmisele ja selle võimalikkusele või võimatusele. Keskenduda tuleb väljasõidukohustusele ja selle täitmise nõudmise õiguslikule lubatavusele ning selle täitmise faktilisele võimalikkusele.
2. Vaidluse all ei ole, et Vene Föderatsioon on keeldunud A. Šapovalovit väljasaatmise korras vastu võtmast Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel. Siit ei saa aga teha järeldust, et väljasaatmine on perspektiivitu ja A. Šapovalovi kaebus kuulub rahuldamisele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
3. märtsi
4. a kiri Kaitsepolitseiametile koosmõjus Politsei- ja Piirivalveameti poolt kohtumenetluses antud selgitustega ei tõenda, et kaebuse esitaja väljasaatmine on võimatu. Ringkonnakohus leidis, et vastustaja
5. märtsil 2008 antud hinnangut väljasaatmise võimatusest ei ole iseenesest alust pidada kaalukamaks kui tema hilisemat vastupidise sisuga seisukohta.
6. märtsi
7. a kirjast ja vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitustest nähtuvalt rajanes kirjas toodud seisukoht, et A. Šapovalovi väljasaatmine on perspektiivitu, FMT
8. jaanuari
9. a kirjal. Selle kirja kohaselt ei rahuldata taotlust A. Šapovalovi tagasivõtmiseks Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel. Asjaolu, et Vene Föderatsioon keeldub A. Šapovalovi tagasivõtmisest Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel, takistab ringkonnakohtu ning Politsei- ja Piirivalveameti hinnangul A. Šapovalovi väljasaatmist selles mõttes, et tema riigist lahkumise korraldamine nõuab A. Šapovalovi kaasabi väljasaatmise korraldamisele, sealhulgas väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele.
10. Kolleegiumi arvates on, silmas pidades käesoleva otsuse I osas võetud seisukohti, oluline, kas pärast kohtuliku kontrolli läbinud
11. a tehtud lahkumisettekirjutust on A. Šapovalov astunud mõistlikke samme selleks, et hankida välisriigis viibimisalus. Samuti on oluline, kas A. Šapovalovi perekonnaelus või tervislikus seisundis on toimunud muudatused, mis toovad kaasa selle, et väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on õigusvastane. Kolleegium märgib, et tulenevalt HKMS v.r § 16 lg-st 1 oli tõendite esitamise kohustus kaebuse esitajal, kui seadusest ei tulenenud teisiti. Halduskohtumenetluse seadustik ega väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus teistsugust tõendamiskoormist ei kehtestanud. Seega pidi kaebuse esitaja tõendama, et tal ei ole pärast viibimisaluse saamiseks mõistlike sammude astumist õnnestunud saada välisriigis viibimisalust või et väljasõidukohustuse täitmise nõudmise ähvardusel riigist lahkumine ohustaks tema tervist või tooks kaasa perekonnapõhiõiguse rikkumise.
12. Kolleegium asus käesoleva otsuse I osas seisukohale, et väljasaatmine on võimatu ja väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on õiguslikult lubamatu, kui isikul ei ole õnnestunud mõistlikke samme astudes saada välisriigis viibimisalust. Sisuliselt samal seisukohal, kõneldes küll väljasaatmise võimatusest, on ka ringkonnakohus, olles seisukohal, et väitmaks väljasaatmise võimatust vastuvõtva riigi puudumisel, peaks väljasaatmist vaidlustav isik, kellel on kolmanda riigiga sidemed, näitama, et ta on omalt poolt astunud mõistlikke samme riigist lahkumiseks ja väljasaatmise täideviimise võimaldamiseks. Ringkonnakohus leidis, et haldusasjas kogutud tõendid ei näita, et A. Šapovalov on astunud mõistlikke samme Eestist lahkumiseks. Kaebuse esitajal on Vene Föderatsiooniga sidemed, sest ta ise on olnud Vene Föderatsiooni kodakondsuses ning käesoleval ajal on Vene Föderatsiooni kodanik tema abikaasa. Kaebuse esitaja ei ole pöördunud Vene Föderatsiooni ametivõimude poole taotlusega viibimisaluse saamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga. Kolleegium märgib, et A. Šapovalov on kirjalikult pöördunud Vene Föderatsiooni võimude poole, kuid nendest pöördumistest ja saadud vastustest ei nähtu, et A. Šapovalov oleks astunud mõistlikke samme saamaks viibimisalust Vene Föderatsioonis. Vene Föderatsiooni saatkonna
13. märtsi
14. a taotluses informeeritakse A. Šapovalovit, et talle tagasipöördumistunnistuse väljastamiseks puudub alus, sest sellise tunnistuse saab anda ainult Vene Föderatsiooni kodanikule (tl 53). Samas kirjas selgitatakse, et Vene Föderatsiooni kodakondsuse saab taastada, kui isik alaliselt elab Vene Föderatsiooni territooriumil. Praeguse kohtumenetluse ajal pöördus A. Šapovalov Vene Föderatsiooni konsuli poole kirjaga, milles küsis, kas ta on isik, kelle Vene Föderatsioon peab tagasivõtulepingu järgi tagasi võtma; kas ta saab Eestis elades taastada Vene Föderatsiooni kodakondsuse ja millised on kodakondsuse taastamise tingimused ning kas Vene Föderatsioon tunnistab ühekordset sõidudokumenti ja kas ta saab sellise dokumendi alusel taotleda Venemaa viisat ja saada see viisa (tl 157). Vene Föderatsiooni saatkond vastas
15. juunil 2009, et tagasivõtulepingut A. Šapovalovi suhtes ei saa kohaldada, et varem Vene Föderatsiooni kodakondsuses olnud isikud saavad taastada Vene Föderatsiooni kodakondsuse, kui nad elavad Vene Föderatsioonis kolm aastat ning et Vene Föderatsiooni võimud tunnistavad Eesti poolt antud sõidudokumenti. Viisa võib saada, kui on alus Vene Föderatsiooni sõiduks ja puuduvad takistused Eestisse naasmiseks (tl 158). Kolleegiumi jaoks on selge, et Vene Föderatsioon ei võta praeguses situatsioonis A. Šapovalovit vastu tagasivõtulepingu alusel, samuti see, et kodakondsuse taastamise korras ei saa ta omandada Vene Föderatsioonis viibimisalust ja et ta ei saa Vene Föderatsiooni kodakondsuse puudumise tõttu tagasipöördumistunnistust. Ei ole aga selge see, kas A. Šapovalovil on võimalik omandada Vene Föderatsiooni kodakondsus mõnel muul alusel või saada elamisluba Vene Föderatsioonis. A. Šapovalov ei ole ära näidanud, et ta on astunud mõistlikke samme saamaks Vene Föderatsiooni kodakondsust mõnel muul alusel või muud viibimisalust Vene Föderatsioonis, näiteks elamisluba. Kolleegium märgib, et sõltuvalt kodakondsuse kaotamise asjaoludest võib asjakohane olla viide sellele, et välismaalasel on võimalik taotleda endise kodakondsuse taasomandamist. Kuna A. Šapovalov lahkus Vene Föderatsiooni kodakondsusest
16. a novembris, s.o pärast seda, kui talle oli tehtud lahkumisettekirjutus, on asjakohane väide, et A. Šapovalovil võib olla võimalik taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsuse taasomandamist, samuti väide, et A. Šapovalovil olid sidemed Vene Föderatsiooniga. Kui aga leiab kinnitust, et Ukrainas sündinud A. Šapovalovil on pikka aega puudunud sidemed Ukrainaga, siis on asjakohatud Politsei- ja Piirivalveameti ning ringkonnakohtu seisukohad, et A. Šapovalovil tuleks astuda mõistlikke samme omandamaks Ukraina kodakondsus või viibimisalus Ukrainas. Vastusena A. Šapovalovi väitele, et ta ei ole halduskohtu istungil kunagi avaldanud valmisolekut taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust ja et tema sõnad ei arvesta nende konteksti, leiab kolleegium, et praegusel juhul ei oma tähendust, kas kassaator avaldas või ei avaldanud halduskohtu istungil sellist valmisolekut. Oluline on, kas kassaator on astunud mõistlikke samme selleks, et saada Vene Föderatsioonis viibimisalus, milleks ei ole üksnes selle riigi kodakondsus, vaid on näiteks elamisluba või muu püsivat elamist võimaldav viibimisalus.
17. Halduskohus asus seisukohale, et asjas ei ole tuvastamist leidnud, et A. Šapovalovi tervis ei võimalda tal Eestist lahkuda. Kaebaja pole esitanud tõendeid selle kohta, et tema tervislik seisund ei võimalda tal Eestist lahkuda. Halduskohus pidas üldteadaolevaks, et Vene Föderatsioon ei ole riigiks, mille puhul võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et seal pole võimalik saada vajalikku arstiabi. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga. Kolleegium on seisukohal, et nendest asjaoludest tulenevalt ei ole võimalik pidada lahkumiskohustuse täitmise nõudmist A. Šapovalovi tervise tõttu õiguslikult lubamatuks.
18. A. Šapovalovi suhtes on jõus
19. a tehtud lahkumisettekirjutus. Kuna ei ole tõendamist leidnud, et pärast lahkumisettekirjutuse tegemist on toimunud selliseid muudatusi, mis lahkumisettekirjutuse täitmisel tooksid A. Šapovalovi puhul kaasa perekonnapõhiõiguse rikkumise, siis ei ole ka sel alusel kolleegiumil võimalik pidada lahkumisettekirjutuse täitmise nõudmist õiguslikult lubamatuks.
20. Kassaatori väited, mis seonduvad tema pikaajalise elamisega Eestis alates
21. aastast ja tema perekonnaeluga, ei saa kolleegiumi arvates tingida keelamiskaebuse rahuldamist, sest jõus on lahkumisettekirjutus ning praeguses kohtuvaidluses ei ole tuvastatud, et pärast lahkumisettekirjutuse tegemist on tema perekonnaelus toimunud selliseid muudatusi, mis tingiksid keelamiskaebuse rahuldamise. Pelgalt asjaolu, et A. Šapovalov on ka pärast lahkumisettekirjutuse tegemist pikka aega elanud Eestis, ei õigusta keelamiskaebuse rahuldamist. Kolleegium märgib, et alates
22. aastast on toimunud mitmeid kohtuvaidlusi haldusaktide üle, millega A. Šapovalovile on keeldutud andmast elamislube ja tehtud talle lahkumisettekirjutusi. Kohtuotsused, millega kaebus on jäetud rahuldamata, on jõustunud. Kassatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu
23. märtsi
24. a otsuse peale haldusasjas nr 3-04-300, millega jäeti rahuldamata kaebus
25. a antud haldusakti peale, millega keelduti andmast elamisluba ja tehti lahkumisettekirjutus, ei saanud
26. a Riigikohtu määrusega menetlusluba. Juulist 2008 sai alguse praegune kohtuvaidlus, mis puudutab
27. a lahkumisettekirjutuse tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmete ja sunniraha edasise kohaldamise keelamist.
28. Kassaator väidab Politsei- ja Piirivalveameti poolt kassatsioonkaebusele esitatud vastuse peale Riigikohtule saadetud vastuses, et Politsei- ja Piirivalveamet on jätnud tõendamata, et A. Šapovalov kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule ja et seda ei ole teinud ka kohus. Kolleegium on seisukohal, et see etteheide Politsei- ja Piirivalveametile ning kohtutele ei ole õigustatud. Isikust lähtuvat ohtu peab haldusorgan hindama elamisloa taotluse üle otsustamisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel. Väiteid ja tõendeid selle kohta, et isikust lähtuv oht on pärast haldusakti andmist ära langenud, peab esitama keelamiskaebuse esitanud isik. A. Šapovalov on piirdunud üldiste viidetega Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
29. septembri
30. a soovitusele Rec

§ 23alusel.

58. Kui mõista A. Šapovalovi kaebust taotlusena keelata

§-des 151, 19 ja 20 nimetatud väljasaatmistoimingud, siis ei ole kaebus käesoleva otsuse punktides 32 ja 33 esitatud põhjendustel põhjendatud. Ka on kolleegium seisukohal, et praeguses asjas puuduvad erandlikud asjaolud, mis tingiksid kohtuotsusega väljasaatmistoimingute tegemise keelamise. Erandlikud asjaolud esineksid siis, kui oleks põhjendatud alus arvata, et väljasaatmistoiminguid tehtaks A. Šapovalovi suhtes ka siis, kui väljasaatmine on võimatu.

1. Kassaator on Politsei- ja Piirivalveameti poolt kassatsioonkaebusele esitatud vastuse peale Riigikohtule saadetud vastuses esitanud ka väiteid, mis seonduvad praegu Tallinna Halduskohtu menetluses oleva kaebusega Politsei- ja Piirivalveameti
2. detsembri
3. a otsuse peale, millega A. Šapovalovile keelduti tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 12 lg 4 p-de 1 ja 3 alusel. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas, milles lahendatakse keelamiskaebust, on kassaatori need väited asjakohatud. Siiski märgib kolleegium seonduvalt elamisloa andmisest keeldumise alustega järgmist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lahendas asjas nr 3-4-1-9-04 küsimust, kas kaalutlusõigust mittevõimaldav VMS § 12 lg 4 p 1 on põhiseaduspärane. Selles asjas oli tegemist isikuga, kes oli nii Eesti kodaniku passi kui ka elamisloa taotlemisel esitanud valeandmeid. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest tuleneb, et elamisloa andmisest keeldumise piisavaks põhjenduseks ei saa olla pelgalt see, et isik on Eesti kodaniku passi ja elamisloa taotlemisel esitanud valeandmeid. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium pidas vajalikuks, et elamisloa taotluse üle otsustamisel kaalutaks vastandlikke huve - ühelt poolt välismaalase huvi, et tema perekonna- ja eraellu ei sekkutaks, ning teiselt poolt avalikku huvi tagada riigi julgeolek. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium pidas nõutavaks hinnata ka isiku käitumist ja olukorra eripära ning seda, kas valeandmed on esitatud riigi julgeoleku seisukohalt tähtsust omavates küsimustes. Asjas nr 3-4-1-2-01 võttis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium seisukoha, et pikka aega riigis viibinud välismaalase elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb hinnata välismaalase käitumist, mille põhjal saab hinnata tema ohtlikkust riigi julgeolekule, alalise elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja ning tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga (p 20). Selles asjas lahendati küsimust, kas on põhiseaduspärane VMS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5, millest tulenevalt oli elamisloa andmine ühemõtteliselt keelatud välismaalasele, kes on teeninud välisriigi julgeolekuteenistuses. Halduskolleegium on seisukohal, et analoogiline kaalumine on nõutav ka VMS § 12 lg 4 p 3 kohaldamisel, mis tulenevalt VMS § 12 lg-st 5 eeldab kaalutlusõigust.
4. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann