3-4-1-6-12

Riigikohtunik Villu Kõve eriarvamus üldkogu otsusele 3-4-1-6-12

1. Minu arvates tulnuks õiguskantsleri taotlus jätta läbi vaatamata. Ma ei sea kahtluse alla seadusandja õigust laiendada õiguskantsleri pädevust võrreldes põhiseaduses (PS) ettenähtuga (vt otsuse p-d 111-116). Samas ei saa seadusandja minu arvates koos õiguskantsleri pädevusega laiendada põhiseaduslikkuse järelevalve põhimõtteid. Põhiseaduslikkuse järelevalve põhimõtted ja seega ka n-ö järelevalve mudel on sätestatud põhiseaduses eneses. Üldiselt on õigusaktide põhiseaduspärasuse kontroll põhiseaduses ette nähtud nn järelkontrollina. Jõustumata õigusakti põhiseaduspärasuse eelnev kontroll on ette nähtud üksnes PS § 107 järgse Vabariigi Presidendi õigusena jätta seadus välja kuulutamata ja taotleda Riigikohtult selle põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Minu arvates ei saa seadusandja põhiseadusega võrreldes laiendada Riigikohtu pädevust teha siduvaid otsuseid põhiseaduslikkuse küsimuses, isegi kui see võiks olla n-ö otstarbekas (vt otsuse p-d 115 ja 116). Seda seisukohta väljendasin ka Riigikohtu
2. mai
3. a arvamusele põhiseaduse § 111 tõlgendamise kohta (3-4-1-3-06) esitatud eriarvamuses ja jään selle juurde. Seega tulnuks käesolevas asjas tõlgendada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 6 lg 1 p 4 selliselt, et see võimaldab õiguskantsleril vaidlustada üksnes ratifitseeritud (jõustunud) välislepingu (või selle sätte) põhiseaduspärasust või tunnistada viidatud säte eelkontrolli võimaldamise osas põhiseadusega vastuolus olevaks.
4. Kuna üldkogu enamus leidis, et õiguskantsleril on pädevus ESML vaidlustamiseks, lähtusin edasisel otsustamisel sellest. Samas pean vajalikuks märkida, et ma ei ole veendunud ka üldkogu enamuse seisukohtades ESML tõlgendamise kohta. Ma ei ole nimelt veendunud, et ESML järgne Eesti võimalike kohustustuste ülempiir ei ületa mingil juhul 1,302 miljardit eurot ja et sellest suuremaid kohustusi saab Eestile tuleneda üksnes ESML muutmise läbi (vt otsuse p 144). Kuigi ESML enda järgi tõlgendab seda Euroopa Kohus (vt otsuse p 94) ja Riigikohus ei saa lõplikke järeldusi Eesti võimalike kohustuste kohta nagunii teha, tulnuks ESML põhiseaduspärasuse kontrolli vähemalt laiendada õiguskantsleri poolt otse vaidlustatud art 4 lg 4 kõrval ka sellega seotud sätetele Eestile tulenevate kohustuste kohta.
5. Ma ei arva, et iga varalisi kohustusi sisalduva välislepingu ratifitseerimisel nagu ka muu garantii andmisel peaks olema teada, millises mahus see täpselt kohustusi sisaldab, kui ei ole ohtu, et need kohustused või nendega kaasnevad tingimused võivad realiseerumisel hakata mõjutama mh riigieelarvet selliselt, et ohtu satub Eesti kohustuste täitmine oma elanike ees ja seeläbi demokraatliku õigusriigi põhimõte või kui seeläbi võib koguni tekkida oht riigi suveräänsuse säilimisele. Välislepingut, mis seab sellest tulenevate kohustuste realiseerumisel kahtluse alla riikluse senisel kujul jätkumise, Eesti riik sõlmida ei tohi (PS § 123 lg 1). Kuna üldkogu enamuse arvates Eestile ESML-st selliseid ohte ei tulene ning mul ei ole ka piisavalt veendumust väitmaks vastupidist, oleks ESML art 4 lg 4 põhiseadusevastaseks tunnistamine sellises olukorras vähemalt ennatlik. Seetõttu toetan enamuse seisukohtadest lähtudes ka otsuse resolutsiooni jätta õiguskantsleri taotlus rahuldamata. Villu Kõve