3-4-1-6-12

Riigikohtunik Jüri Ilvesti eriarvamus kohtuasjas nr. 3-4-1-6-12 Nõustudes riigikohtunike H. Jõksi, O. Järvesaare, E. Kergandbergi, L. Kivi, A. Kulli ja L. Laarmaa eriarvamuses toodud kriitikaga, tahaksin siiski rõhutada, et lähenen küsimusele põhimõtteliselt erinevast lähtepunktist. Ma ei saa jaatada teooriat, mille kohaselt globaliseeruvas maailmas saavad kõik mõisted – ka näiteks „suveräänsus“ – uue „üldimbuva“ sisu, mille kohaselt kõik loovutavad „vabatahtlikult“ kõikidele kõiki aastatuhandete jooksul loodud identiteedi elemente, et seeläbi kõikidega kõige paremini kõiksust jagada. Seetõttu on Eesti Vabariigi põhiseaduses deklareeritud suveräänsus – minu tõlgenduses välistest oludest sõltumatu võimalus (ja miks mitte ka uhkus) iseotsustamiseks – põhiline kriteerium, mis määrab oma riiki vääriva rahva õigusliku staatuse. Käesoleva kaasuse kübaratrikis on asja põhiolemus minu arvates kogu näiliselt intensiivselt kulgenud poleemika juures jäänud ilusasti varjatuks, nagu musta kunsti puhul ikka. Nimelt üritatakse jätta muljet, et tegemist on euroala (raha) probleemiga, mis päädib valuuta stabiilsuse tagamisega. Tegelikult tunnistavad kõik menetlusosalised, et ESML-i puhul ei ole tegemist Euroopa Liidu õigusega, vaid et tegemist on rahvusvahelise lepingu valdkonda kuuluva kokkuleppega. Elementaarne küsimus, mis peaks kohe järgnema, on – miks peaksid EL liikmed tahtma omavahel sõlmida kokkuleppeid, mis ei ole hõlmatud nende endi liidu õigusega? Ja sama elementaarne on ka vastus – õiguskantsleri poolt vaidlustatud sätteid ei oleks võimalik EL õiguse raames kehtestada, sest seal kehtib teatavasti konsensusliku otsustamise põhimõte. Sellest konsensusest jääb Eesti, nagu ka teised ESML-i „väiksemad vennad“ edaspidi ilma. See kinnitab minu veendumust, et vaidlusaluse sätte üheks varjatud eesmärgiks on – hälbida EL õiguse põhimõtetest ja usurpeerida rahvaste poolt liitu astumisel esinduskogudele antud volituste ulatust. Eesmärk pühendab abinõu… vägagi vana jesuiitide põhimõte, mis minu arusaamaga õigusriigi alustest siiski kokku ei käi. Minu loogikaga kokkukäiv arutlus näitab, et Eesti Vabariigi põhiseaduse tõlgendamine nende õigusaktide kaudu, mis määravad meie põhiseaduse kehtivusala peale EL-ga ühinemist, ei ole selle kaasuse puhul rakendatav, sest Eesti rahva poolt hetkel valitsevatele poliitilistele jõududele antud mandaat ei sisalda ühegi suveräänsuskillukese loovutamist, mis poleks kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetega ja seda eriti rõhutades – väljaspool EL õigust. Kas Eesti aastasest riigieelarvest sedavõrd olulise osa käsutamisest loobumine (ja veelgi enam – selle käsutusõiguse vastuvaidlematu äraandmine) on suveräänsuse loovutamine, on mõistagi igaühe enda parema äratundmise küsimus. Suveräänsus ei ole kauplemisobjekt, mida üks Riigikogu koosseis saab (ehk küll Eesti huvides) „natukene“ loovutada, lootes, et järgmine koosseis ehk kaupleb midagi tagasi. Lugedes ESML artiklit 4 lõiget 4 on vägagi selge, et mis läinud, see läinud. Seetõttu on minu probleemiks pädevus, ehk siis, kellele peaks sellises olukorras kuuluma õigus otsustada. See dilemma tipneb küsimusega, kas tegelik põhiseaduslik suverään – rahvas – on üheainsa, meile kõigile teadaoleva rahvahääletuse kaudu andnud Riigikogu ükskõik millisele parasjagu ametisolevale koosseisule õiguse igavesest ajast igavesti loovutada hetkepoliitilistel kaalutlustel Eesti riigi suveräänsust mis tahes ulatuses, või on sellise konstruktsiooni jaatamine (kas või mõne esmapilgul väärika juriidilise doktriini abil – olgu selleks või proportsionaalsuse test) tegeliku suverääni – rahva – õigusi silmas pidades, siiski ekslik? Olen seisukohal, et PSTS ei anna Riigikogule õigust ratifitseerida EMSL-i ilma rahvahääletust korraldamata. Siit tuleneb ka minu veendumus, et kuigi õiguskantsler on vaidlustanud põhiseaduspärasuse veidi kitsamalt, on tema lõppseisukoht õige. Jüri Ilvest