Obsah (4)

§ 158§ 156§ 172§ 173

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 158 mõttes tehnorajatis, mille talumiskohustus on hagejatel asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (

RS) § 152 lg 1 järgi. Vaidlusalune torustik on vajalik Lohusalu küla kinnistute veega varustamiseks, muid võimalusi ei ole. Hagejate kinnistu piiridest väljapoole ei olnud võimalik torustikku paigaldada. Veetorustik ei piira hagejate kinnistu kasutus- ega käsutusõigust. Torustik jääb ranna- ja kaldakaitsevööndisse, kuid see ei takista kinnistu kasutamist põllumaana. Hagejate kinnistul on piirded olemas. Hagejate esitatud asjaolud ei vähenda kinnistu väärtust. Veetorustiku ümberpaigutamine maksab 250 000 kuni 300 000 krooni.

1. Kostja II esitas
2. aprillil 2008 Harju Maakohtule hagejate vastu vastuhagi, milles palus tuvastada hagejate kohustuse taluda veetorustikku või koormata nende kinnistu reaalservituudiga selliselt, et Sadamaküla kinnistu igakordne omanik on õigustatud juhtima vett läbi hagejate kinnistu ning viimase kinnistu igakordne omanik on kohustatud taluma liitumistorustikku maapõues. Kui reaalservituut ei saa olla tasuta, palub kostja II määrata hagejatele õiglane tasu. Kostja II ühendas pärast magistraalveetorustiku paigaldamist oma kinnistu sellega. Kuna senine torustik oli amortiseerunud, vahetati 2004 välja ka hagejate kinnistut läbinud veetoru. Uus torustik on samas kohas kus 1990-ndatel paigaldatud torustik. Tehnorajatise asukohta ei ole muudetud.
3. Hagejad ei tunnistanud vastuhagi. Hagejad leidsid, et kostja II rajas uue torustiku, mitte ei asendanud vana. Eksperdiarvamuse kohaselt on veetoru võimalik vedada väljapool hagejate kinnistut, see on ratsionaalne ning hinnavahe on minimaalne. Seega ei ole alust koormata hagejate kinnistut reaalservituudiga. Torustike ümberpaigutamise kulu oleks 2006-2007 tehtud ekspertiisi järgi 115 000 krooni.
4. Maakohus kaasas kostjate taotlusel
5. juuni
6. a määrusega menetlusse Keila valla kolmanda isikuna kostjate poolel.
7. Kolmas isik nõustus kostjate väidetega. Veetorustikud rajati nii hagejate kui ka avalikes huvides. Hagejad tegutsevad põhiseaduse (PS) § 32 lg-s 2 sätestatu vastaselt. Hagi rahuldamine jätaks veeta vähemalt kümme majapidamist. Kuna vaidlusalusel maa-alal on lisaks ehituskeeluvööndile ka teekaitsevöönd, ei oleks hagejatel võimalik ehitada maale, mille all asub torustik, hooneid ega muid ehitisi. Juurviljade kasvatamine teekaitse sanitaartsoonis oleks ebatõenäoline, sest tiheda liiklusega teelt levib tolmu, heitgaase jne. Seega on põhjendamatud hagejate väited, et veetorustikud piiravad nende kinnistu valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust.
8. Harju Maakohus jättis
9. märtsi
10. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Kohus tuvastas hagejate kohustuse taluda nende kinnistut läbivat veetorustikku. Hagejate ja kostja II menetluskulud jäid hagejate kanda, kostja I ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb rahuldada kostja II nõue tuvastada hagejate talumiskohustus, mistõttu ei kohaldata kostja II alternatiivnõuet võimaldavat

§ 158

lg-t 2.

§ 158

lg 1 järgi tuleb tuvastada, kas läbi hagejate kinnistu ehitatud magistraal- ja liitumistorustik on vajalikud kostja kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks, kas neid on võimalik ehitada hagejate kinnisasja kasutamata või kas nende ehitamine teises kohas põhjustaks ülemääraseid kulutusi. Oluline on see, kas hagejad saavad torustike tõttu oma kinnistut otstarbekohaselt kasutada või mitte. Hagejatel on kohustus taluda kostjate veevarustustorustikku. Kostjale I on magistraalveetorustikku vaja elanike veega varustamise tagamiseks ja kostjale II vee saamiseks oma kinnistul. Kostja II kinnistule ei ole võimalik veetorustikku ehitada hagejate kinnisasja kasutamata, sest kostja II kinnistu on ümbritsetud hagejate kinnistuga. Veetorustik on juba ehitatud ning ekspertiisiaktiga on tuvastatud, et selle ümberpaigutamine oleks ülemäära kulukas. Kuna kostjad ei ole tõendanud, et eelmine veetorustik asus samas kohas, kus vaidlusalune torustik, ei kohaldu asjas

RS § 152 lg

1. Tõendid kinnitavad, et ehitati uus torustik. Kuna kostjal I ei olnud veetorustiku rajamiseks vajalikku kinnistusraamatusse kantud asjaõigust ja notariaalset kokkulepet, ei ole oluline, et hagejate kinnistu eelmine omanik oli torustiku rajamisega nõus. Maakohtu
2. mail 2009 määratud ekspertiisi akti kohaselt ei ole võimalik vaidlusalust veevarustuse magistraaltorustikku ümber paigutada maantee äärde hagejate kinnistu ja tee asfaltkatte vahelisele alale ega maantee ja mere vahelisele alale või oleks torustiku sinna rajamine äärmiselt keerukas. Eksperdi arvates ei ole põhjendatud rajada veetoru maantee alla piki teed, sest see nõuab kalli eritehnika kasutamist. Kuna hagejate kinnistule ei ole võimalik uusi ehitisi rajada, ei tohiks maaalune torustik neile probleeme tekitada. Ekspertiisiakti kohaselt ei oleks torustike ümberpaigutamise kulud nii suured, kui väidavad kostjad, kuid see ei kaalu üles hagejate

§-s 89 nimetatud õigusi võrreldes kostja II ja teiste elanike õigusega vett saada. Kolmanda isiku kirjast, milles nõuti piirdeaia ehitamise peatamist, ei saa järeldada, et aeda ei lubatud hagejate kinnistule ehitada veetorustike olemasolu tõttu. Aia ehitamine keelati, kuna selleks ei olnud luba taotletud. Hagejate kinnistule ehitamist piirab selle asumine teekaitsevööndis, mitte asjaolu, et kinnistut läbib veetorustik.

1. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata.
2. Kostjad ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus muutis
4. jaanuari
5. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jättis resolutsiooni muutmata. Nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid võrdsetes osades hagejate kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt saab vaatamata asjaolule, et vaidlusalused veetorustikud rajati 2003 ja 2004, kohaldada
6. märtsil 2007 jõustunud

§ 158

. Talumiskohustuse tuvastamise nõue on tulevikku suunatud nõue, mille lahendamisel on õigustatud kohaldada kehtivat seadust. Kostja II ei saa

RS § 152 lg 1 alusel nõuda hagejate talumiskohustuse tuvastamist. Tegemist ei ole enne maa esmakinnistamist rajatud veetorustikuga, vaid kostja II on rajanud uue veetorustiku, mis saab vett 2003 kostja I rajatud veetorustikust. Vana torustikku, mis ühendas kostja II kinnistul asuvat hoonet 1967. a-l rajatud torustikuga, ei ole kostja II kasutanud alates 2004. aastast.

§ 158

lg 1 annab võimaluse isikul, kelle kinnistut veetorustik veega varustab, nõuda kinnistu omanikult, kelle kinnistul veetorustik paikneb, et ta taluks veetorustiku olemasolu. Nõude esitaja peab arvestama, et juhul, kui kinnistud müüakse, ei ole omandajatele talumiskohustuse tuvastamise kohta tehtud kohtulahend siduv. Asjaolu, et veetorustik on juba valmis ehitatud, ei takista

§ 158lg-s 1 sätestatud talumiskohustuse olemasolu tuvastamist.

Hagejad on kohustatud taluma enda kinnistul paiknevat kostja II rajatud veetorustikku, mis ühendab kostja II kinnistu kostja I torustikuga. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja II kinnistut ei ole võimalik ilma veeta eesmärgipäraselt kasutada ja veetorustiku ehitamine ei ole ilma hagejate kinnistut kasutamata võimalik, kuna kostja II kinnistu asub hagejate kinnistu keskel. Torustiku ümberpaigutamise kulutuste üle otsustamisel ei tule arvestada mitte ainult rahaliste kuludega, vaid kaaluda ka seda, kas rajatis koormab hagejate kinnistut ja kas sellest põhjustatud kitsendused ja piirangud hagejate kinnistu kasutamisel kaaluvad üles kostja II võimalikud kulutused. Tõendatud ei ole, et rajatud veetorustikud takistaksid hagejatel oma kinnistut sihipäraselt kasutada. Veetorustikud paiknevad nii kolmanda isiku kehtestatud mereäärses ehituskeeluvööndis kui ka teekaitsevööndis, kus ei ole võimalik ehitada. Teekaitsevööndi piirangud ei välista ehitamist terve kinnistu ulatuses. Asjaolu, kui sügaval maa sees veetorustik paikneb, ei ole määrava tähtsusega, sest hagejatel ei ole võimalik ehitada selle kohale ehituskeeluvööndi piirangute tõttu.

§ 158

lg 1 ei sisalda talumiskohustuse tuvastamise eeldusena torustike ümberpaigutamise kulusid. Lähtudes sellest, et veetorustik on juba rajatud, on õiglane arvestada, milliseid kulutusi peaks isik, kelle kinnistu veega varustamiseks on torustik rajatud, tegema selle ümberpaigutamiseks. Ka hagejate kinnistust väljapool asuva torustiku rajamise kulud on suured. Tulenevalt eksperdi arvamusest ei ole tõenäoliselt võimalik maantee ja juba olemasolevate tehnorajatiste tõttu rajada veetorustikku väljapoole hagejate kinnistut. Uue liitumistorustiku rajamine hagejate kinnistu piirile moodustab 58 400 kroonist ca 75%, kuid lisaks tuleb arvestada ka kostja I veetorustiku asemele uue rajamisega, mille ehitusmaksumus on oluliselt suurem. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta osas, milles maakohus leidis, et kostjale I on magistraalveetorustik vajalik selleks, et tagada elanike veega varustamine. Kuna kostja I ei ole Keila vallas vee-ettevõtja, ei saa hagejate talumiskohustus tuleneda sellest, et kostja I peab tagama teiste kinnistute veega varustamise. Asjas on oluline, et kostja I veetorustiku kaudu saab vett kostja II, kes on õigustatud nõudma, et hagejad taluks tema kinnistut veega varustavat torustikku. Oluline ei ole, kes on kostja II kinnistut veega varustava torustiku ehitanud ja kes seda haldab, vaid see, et torustikku on vaja kostja II kinnistu veega varustamiseks. Kui eeldada, et kostja II on õigustatud nõudma ainult tema kinnistul paikneva majani kulgeva ühendustorustiku talumist, siis ei oleks võimalik kostjal II oma kinnistut veega varustada, sest vee saab kostja II kostja I torustikust. Seetõttu ei pidanud kostja I esitama hagejate vastu talumiskohustuse tuvastamise nõuet, maakohus sai tuvastada kostja II huvist lähtudes selle, et hagejad peavad taluma ka kostja I ehitatud torustikku. Kuna kostja II vastuhagi on rahuldatud ja hagejate hagi on jäetud rahuldamata, on hagejatel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 järgi kohustus hüvitada kostja II menetluskulud. TsMS § 165 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hagejate kanda võrdsetes osades. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 11. Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud kohaldanud valesti

§ 158

. Ekslik on kohtute seisukoht, et hagejate kohustus taluda kostjate veetorustikke on seotud nende ümberpaigutamise kulude suurusega.

§ 158

lg 1 alusel on hagejatel talumiskohustus üksnes juhul, kui veetorustikku ei ole võimalik ehitada nende kinnisasja kasutamata või selle ehitamine väljapoole hagejate kinnistut on oluliselt kallim kui sama torustiku ehitamine üle hagejate kinnisasja. Torustiku kõrvaldamise kulud ei ole selle sätte järgi hagejate talumiskohustuse tekkimise aluseks. Ebaseaduslikult rajatud veetorustike omanikud ei saa oma õiguste kaitsmisel tugineda asjaolule, et juba rajatud torustike on ebaõiglane kõrvaldada.

§ 158

lg 1 kohaldamisel tuleb hinnata, kas hagejate kinnistu kaudu veetorustike rajamine on odavam, kui nende ehitamine väljapool hagejate kinnistut. Seejuures tuleb lähtuda sellest, nagu kostjate torustikke ei oleks veel ehitatud, nende paigaldamise ja eemaldamise kulusid ei arvestata. Teises tsiviilasjas määratud kohtuliku ekspertiisi akt ei välista võimalust, et torustiku vedamine hagejate kinnistu kaudu on kallim, kui selle paigutamine väljapoole kinnistut, mööda kinnistu piiri. Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et kostjate torustik ei riiva hagejate õigusi. Torustiku asukoht on hagejatele koormav, lisaks ei saa hagejad selle kaudu vett, vaid peavad kasutama vana amortiseerunud veetoru kaudu saadavat ebakvaliteetset vett. Samuti ei uurinud kohus piisavalt tee- ja ehituskeeluvööndi sisu ja olemust. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 158

lg-s 1 sätestatud talumiskohustust saab realiseerida ilma hagejate kinnisasja reaalservituudiga koormamata.

§ 158

lg 2 alusel on torustiku talumise kohustuse nõudeõiguseks kinnistu koormamine reaalservituudiga. 12. Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsused muutmata. Kohtud on

§ 158õigesti kohaldanud ega ole rikkunud menetlusõiguse norme.

Hagejate nõue on põhjendamatu ja ebamõistlik, selle rahuldamisel jääksid ka hagejad ilma kvaliteetse vee saamise võimalusest. Eksperdiarvamusega on tõendatud, et magistraaltorustikku praegune asukoht on optimaalseim ning selle rajamine mujale ei ole suurte kulude või teiste kommunikatsioonide ja liinide, maanteekaitsevööndi piirangute ja kooskõlastuste hankimise tõttu põhjendatud või võimalik. Hagejate kinnistul asuva torustikku ümberpaigutamisel ei lahene kõikide teiste kinnistute veevarustuse probleem, vaja on kompleksset lahendust. Vanad torud on amortiseerunud ning tuleks renoveerida.

1. Kolmas isik ei nõustu hagejate väitega, et kohtute otsused on ebaõiged. Ringkonnakohtu otsus on põhjendatud, mistõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada täielikult materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 691 p 4 järgi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks hagejate hagi kostjate vastu torustikke eemaldama kohustamiseks ning kostja II vastuhagi hagejate vastu kinnistu koormamiseks reaalservituudiga. Kostja II vastuhagi hagejate vastu talumiskohustuse tuvastamiseks tuleb jätta TsMS § 691 p 3 ja § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad on Ristikivi kinnistu omanikud ja kostja II on Sadamaküla kinnistu omanik. Sadamaküla kinnistu on ümbritsetud Ristikivi kinnistuga. Kostja I ehitas 2003 paralleelselt hagejate kinnistu merepoolse piiriga piki kinnistut veetorustiku, mis pidi varustama mitut kinnistut veega. Kostja II ehitas 2004 läbi hagejate kinnistu veetorustiku enda kinnistul asuva elamuni. Kostja II saab vett kostja I torustikust. Kostjate veetorustike ehitamiseks üle hagejate kinnistu ei ole sõlmitud asjaõiguslepinguid ega seatud asjaõigust. Tallinna Halduskohtu
4. jaanuari
5. a otsusega on tühistatud Keila Vallavalitsuse
6. oktoobri
7. a korraldus, millega oli antud kostja I torustikule ehitusluba. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejad on kohustatud taluma oma kinnistul kostjate veetorustikke või on hagejatel õigus nõuda kostjatelt nende kõrvaldamist. Maakohus tuvastas, et hagejatel on kohustus taluda läbi nende kinnistu vett juhtivat veetorustikku. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega.
8. Kõigepealt selgitab kolleegium tsiviilasja menetlusliiki. Hagejad on esitanud kostjate vastu hagi, milles paluvad kohustada kostjaid eemaldama hagejate kinnistut läbivad veetorustikud. Kostja II on esitanud hagejate vastu hagi, milles palub tuvastada hagejate kohustuse taluda kostja II rajatud veetorustikku või koormata hagejate kinnistu reaalservituudiga. Hagi ja vastuhagi esitati enne
9. jaanuari 2009 ning maakohus lahendas poolte nõuded hagimenetluses. Alates
10. jaanuarist 2009 kehtiva TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt on tehnorajatise talumise asjad hagita asjad. Sama tuleneb TsMS § 6181 lg-st 1, mille kohaselt selles peatükis sätestatud korras lahendatakse avaldusi avalikult kasutatavale teele juurdepääsuks (

§ 156

lg 1) ning tehnorajatise talumise kohustuse suhtes (

§ 158

lg 1 ja

RS § 152). Seejuures tuleb tehnorajatise talumise asja all

§ 158

lg-te 1 ja 2 tähenduses mõista talumiskohustusest tulenevat nõuet reaalservituudi seadmiseks (vt otsuse p 17). Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei anna iseseisvat nõuet talumiskohustuse tuvastamiseks

§ 158lg-s 1 toodud asjaoludel. Ts

MS § 6181 lg 2 kohaselt võib sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud avalduse läbi vaadata hagimenetluses, kui see on esitatud vastuhagina või koos nõudega, mis tuleb läbi vaadata hagimenetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 2 lg 3 teise lause järgi võib enne

1. jaanuari 2009 alustatud hagimenetluse viia lõpuni sõltumata sellest, et pärast nimetatud kuupäeva tuleks asi lahendada hagita menetluses. Seega oli maakohtul ka kostja II vastuhagi lubatud lahendada hagimenetluses. Samas märgib kolleegium, et kui kohus TsMSRS § 2 lg 3 või TsMS § 6181 lg 2 alusel vaatab tehnorajatise talumise kohustuse asja läbi hagimenetluses, tuleb selle asja läbivaatamisel järgida hagita menetluse reegleid, mh menetlusosaliste kohta sätestatut. TsMS § 198 lg 3 esimese lause järgi on hagita menetluses kohtul kohustus kaasata menetlusosalised omal algatusel. TsMS § 6182 lg 1 järgi on tehnorajatise talumise asjas menetlusosalisteks avaldaja ja kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab, samuti kinnisasjade asukoha järgne kohalik omavalitsus, kui see puudutab tema huve või aitab kaasa asja lahendamisele.
2. Maakohus leidis, et hagejatel on

§ 158lg 1 järgi kohustus taluda nende kinnistut läbivat veetorustikku.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse lõppjäreldusega. Kolleegium leiab, et kohtud tõlgendasid ja kohaldasid valesti

§ 158lg-d 1 ja 2.

Kuna kostja II reaalservituudi seadmise nõue on seotud kostja I ehitatud torustikuga, saab kohus kostja II vastuhagi lahendamisel otsustada reaalservituudi seadmist kostja II kasuks ka kostja I ehitatud torustikule. Kui kostja I soovib seada hagejate kinnistule reaalservituuti enda kasuks, on tal seaduses sätestatud eelduste olemasolu korral õigus esitada nõue servituudi seadmiseks enda kasuks. Maakohus tuvastas, et kostja II rajas 2004. a-l hagejate kinnistule uue veetorustiku. Kostja II veetorustik on tehnovõrk

§ 158tähenduses.

Õige on kohtute seisukoht, et asjas ei kohaldu

RS § 152 lg 1, mis sätestab kinnisasja omaniku kohustuse taluda enne 1. aprilli 1999 püstitatud tehnovõrku. Torustiku rajamise ajal kehtinud

§ 158

järgi ei ole teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis kinnisasja oluline osa. Uue torustiku talumise kohustuse sätestas ehitusseaduse (EhS) § 14 lg 1, mille esimese lause kohaselt peab kinnisasja omanik lubama ehitada oma kinnisasjale maapinnal, maapõues ning õhuruumis tehnovõrke ja -rajatisi, kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Tehnovõrgu ehitamiseks ehitusloa andmist reguleerinud EhS § 23 lg 5 teise lause järgi väljastatakse ehitusluba teise isiku kinnisasjale tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks tehnovõrgu või rajatise omanikule, kelle kohta on kinnistusraamatusse kantud vastav asjaõigus või kes on sõlminud vastava asjaõiguslepingu või kes on sõlminud kinnisasja omanikuga või isikuga, kellel on seadusest tulenev maakasutusõigus, notariaalselt kinnitatud kokkuleppe tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks või kellel on seadusest tulenev teisele isikule kuuluva maa kasutamise õigus. Seega oli torustiku rajamise eelduseks teise kinnisasja omaniku nõusolek või seda asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna kostja II nõue on suunatud tulevikku, kohaldub asjas alates 26. märtsist 2007 kinnisasja omaniku talumiskohustust reguleeriv

§ 158

. Põhjendamata on aga järeldus, et

§ 158

lg 1 annab võimaluse tuvastada talumiskohustus ilma kinnisasja reaalservituudiga koormamata. Alates 26. märtsist 2007 kehtiva

§ 158

lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi, kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Tehnovõrkude ja -rajatiste talumiseks võib kinnisasja omanik

§ 158

lg 2 alusel nõuda teise kinnisasja omanikult kinnisasja koormamist reaalservituudiga. Reaalservituudi täpsem sisu, tehnovõrgu või -rajatise asukoht, tähtaeg ja tasu määratakse

§ 158lg 3 järgi kokkuleppel.

Kui kokkulepet ei saavutata, määrab servituudi sisu, vajaduse korral tähtaja ja tasu suuruse kohus. Servituudi seadmisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Viidatud normid sätestati tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadusega, mille seletuskirjas (1067 SE) on kinnisasja omaniku talumiskohustuse ja reaalservituudi kohta märgitud järgmist: "Asjaõigusseaduse § 158 lõigete 2 ja 3 kohaselt võib antud paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul kinnisasja omanik nõuda teiste kinnisasjade omanikelt kinnisasja koormamist reaalservituudiga. Reaalservituudi täpsem sisu, tehnovõrgu või -rajatise asukoht, tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab servituudi sisu, vajadusel tähtaja ja tasu suuruse kohus. Servituudi seadmisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Nimetatud muudatused on vajalikud seetõttu, et määratleda eraõigusliku talumiskohustuse õiguslikku olemust. [...] eraõiguslik talumiskohustus tekib servituudi seadmisest. Tegemist on tavalise reaalservituudiga ning õigustatud isik (valitseva kinnisasja igakordne omanik) saab maksma panna servituudist tulenevaid õigusi. Asjaõigusseaduse § 158 annab seejuures õigustatud isikule (konkreetse kinnisasja omanikule) õiguse nõuda servituudi seadmist. Seega ei tekita Asjaõigusseaduse § 158 mitte talumiskohustust, vaid talumiskohustust tekitava servituudi seadmiseks nõudeõiguse. Selline käsitlus loob suurema selguse ja õiguskindluse, kuivõrd kõik eraõiguslikud talumiskohustused on tulevikus kinnistusraamatust nähtuvad. Samuti on oluline see, et käesoleva eelnõuga ei loodaks mingit sui generis tüüpi talumiskohustust, vaid servituudi seadmise nõudeõigus, sest see, mis on servituut, on asjaõigusseaduses piisavalt reguleeritud. Nõudeõigus peab olema suunatud just reaalservituudi ja mitte isikliku kasutusõiguse seadmisele." Eeltoodust järeldub, et kinnisasja omaniku

§ 158

lg-s 1 ettenähtud talumiskohustust on võimalik realiseerida üksnes

§ 158lg-s 2 sätestatud reaalservituudi nõude kaudu.

Servituudi seadmine hõlmab sellega koormatud kinnisasja omaniku talumiskohustust (

§ 172

). 18.

§ 158

lg-s 2 sätestatud reaalservituudi seadmise nõude rahuldamine eeldab sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud asjaolude kindlakstegemist (vt otsuse p 17). Need asjaolud tuvastab kohus kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 kohtuotsuse põhjendavas osas. Ka siis, kui kinnisasja omanik nõuab talumiskohustuse tuvastamist koos reaalservituudi seadmisega, ei ole kohtuotsuse resolutsioonis vaja talumiskohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Kostja II on sõnastanud vastuhagi nõuded TsMS § 370 lg 2 mõttes alternatiivsetena, paludes tuvastada hagejate kohustuse taluda veetorustikku või koormata hagejate kinnistu reaalservituudiga (vt I kd, tl 77-81 ja III kd, tl 62-65). Kuivõrd kostja II eesmärk on saavutatav üksnes

§ 158lgs 2 sätestatud nõude kaudu (vt otsuse p 17), oleks maakohus võinud jätta kostja II tuvastusnõude osas vastuhagi Ts

MS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus on jätnud maakohtu otsuse muutmata. Kolleegium saab selles osas kohtute otsused tühistada ja jätta vastuhagi talumiskohustuse tuvastamise nõude läbi vaatamata. 19.

§ 158

lg-s 2 sätestatud reaalservituudi nõudeõiguse realiseerimiseks peavad olema täidetud

§ 158lg-s 1 sätestatud tingimused.

Kolleegium selgitab, et

§ 158lähtub eeldusest, et tehnovõrku või -rajatist ei ole veel ehitatud.

Seda kinnitab nii

§ 158

lg 1 sõnastus kui ka

§ 173

lg 1, mille kohaselt on reaalservituudi seadmiseks vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping, ning alates 26. märtsist 2007 kehtiva EhS § 23 lg 5 teine lause, mille kohaselt väljastatakse ehitusluba teise isiku kinnisasjale tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks kinnisasja omaniku nõusolekul. Kolleegium leiab, et

§ 158

lg-s 1 sätestatud tingimuste olemasolu tuleb kontrollida ka olukorras, kus reaalservituudi seadmist nõutakse pärast tehnovõrgu või -rajatise ehitamist. Seega tuleb lisaks tehnovõrgu või -rajatise seadmise vajadusele ja ehitamise võimatusele ilma kinnisasja kasutamata hinnata ka seda, kas võrgu või rajatise ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Viidatud sätte alusel tuleb võrrelda kulusid, mis tekivad tehnovõrgu või -rajatise ehitamisel üle kinnisasja, kuludega, mis kaasnevad nende ehitamisega kinnisasja kasutamata. Õige on hagejate seisukoht, et kuna

§ 158

lg 1 ei sisalda servituudi seadmise eeldusena olemasoleva võrgu või rajatise ümberpaigutamise kulusid, ei ole alust nendega arvestada. Ainuüksi asjaolu, et torustik on juba ehitatud, ei anna alust

§ 158lg-t 1 selliselt kohaldada.

Põhjendatuks ei saa pidada reaalservituudi seadmist ainult seetõttu, et kinnisasja omaniku nõusolekuta (vt otsuse p 17) ehitatud tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamise kulud on ebamõistlikult suured. 20. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus kostja II reaalservituudi seadmise nõude lahendamiseks tegema kindlaks, kas veetorustikku on vaja kostja II kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks või majapidamiseks ja torustiku ehitamine ei ole võimalik teist kinnisasja kasutamata või ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Lisaks tuleb kaaluda hagejate ja kostjate huve. Kolleegium leiab, et hagejate huvidega arvestamisel ei ole asja lahendamise jaoks määravat tähtsust sellel, et hagejad ei saa vett vaidlusaluste torustike kaudu. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejatele on veeühendus tagatud teise veetorustiku kaudu. Hagejate huvide kahjustamise hindamisel saab arvestada ka ehituskeelu- ja teekaitsevööndi olemasoluga. See, et teiste kinnisasjade ehituskeeluvööndit on vähendatud, ei tekita hagejatele õiguspärast ootust ehituskeeluvööndi vähendamiseks oma kinnisasjal. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kaasata menetlusosalised, juhindudes TsMS § 6182 lg-st 1, ja võtta seisukoht, kas kostjal II on õigus nõuda hagejate kinnisasja koormamist reaalservituudiga

§ 158

lg-te 1 ja 2 järgi või tuleb mõlema kostja ehitatud veetorustikud hagi alusel kõrvaldada. Tehnorajatise talumise kohustuse asi tuleb lahendada hagimenetluses hagita menetluse sätete järg. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et kostja II on palunud reaalservituudi seadmisel määrata kindlaks reaalservituudi tasu (

§ 158lg 3 teine lause).

Seega juhul, kui maakohus leiab, et hagejatel võib olla kohustus taluda kostjate veetorustike ja hagejate kinnistu tuleks koormata reaalservituudiga, peab maakohus hagejatelt küsima, kas ja kui suurt tasu soovivad nad reaalservituudi seadmise eest. Kui hagejad ei esita seisukohta võimaliku hüvitise suuruse kohta, on võimalik neid kohustada kitsendusi taluma ka hüvitise suurust kindlaks määramata. Sel juhul võivad nad nõuda hüvitise kindlaksmääramist hilisemas kohtumenetluses hagiga (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 32).
3. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
4. Hagejate kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu