Obsah (7)

§ 17§ 16§ 18§ 210§ 19§ 37§ 25

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 17 lg 1 järgi on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. Õige ei ole kostja seisukoht, et kuna hageja loobus 2006 valdusest vabatahtlikult ja ühisvara jagamisel korterit enda omandisse ei soovinud, siis ei ole kostja hageja valdust rikkunud. Pooled ei ole ühisvara kasutamise kohta kokkuleppeid sõlminud ega korteri kasutuskorda määranud. Hageja soovis valdust taastada, mida kinnitavad kirjalikud pöördumised. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei tahtnud, et hageja tuleks vaidlusalusesse korterisse elama. Seega on väär kostja seisukoht, et ta tegutses hageja tahteavaldust kohaselt, kuna kostja pidi teadma, et hageja tegelik tahe on ühisvarana olevat korterit vallata ja kasutada. Mõlemal abikaasal oli võrdne õigus kasutada kogu korterit alates oktoobrist

1. Hageja arvestas kasutuseelise kaotuse perioodiks 28 kuud, seega kuni
2. aasta jaanuarini. Pooled sõlmisid ühisvara jagamise kokkuleppe
3. jaanuaril
4. Seega oli hagejal õigus kasutada korterit kuni ringkonnakohtu määruse jõustumiseni jaanuaris
5. Valduse rikkumine on ka valdamise takistamine (AÕS § 40 lg 3).
6. a oktoobris ei pääsenud hageja korterisse, sest kostja oli ukselukud vahetanud ja keeldus hagejat sisse laskmast. Sellistele asjaoludele ei ole kostja vastu vaielnud. Seega rikkus kostja teadlikult hageja seaduslikku valdust alates
7. a oktoobrist, mis on õigusvastane tegu. Hageja huvi on see, et kostja hüvitaks hagejale valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelise), millest ta kostja tegevuse tõttu ilma jäi. Kahju hüvitamisega tuleb tagada VÕS § 127 lg 1 järgi olukord, mis oleks võimalikult lähedane sellele, kui hageja oleks valduse rikkumise aja jooksul saanud korteriomandit segamatult vallata ja kasutada. Valduse rikkumise korral on valdajal õigus nõuda hüvitisena valduse objektiks olnud asja kasutuseelise hüvitamist rikkumise perioodil ja kahjuhüvitis määratakse lähtuvalt valduse ja kasutusõiguse harilikust väärtusest rikkumise ajal. Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes, mille kohaselt on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Hageja kasutuseeliste kaotuse hindamisel tuleb lähtuda ühisomandis oleva korteriomandi kasutusõiguse väärtusest. Hageja esitatud eksperdi arvamuse kohaselt oli korteri üüriväärtuseks ajavahemikus
8. septembrist kuni
9. detsembrini
10. a. 8600 krooni. Ekspert märkis, et üüriväärtuse täpsusklass jääb keskmisest mõnevõrra madalamale, kuna hindajale ei tagatud objekti ülevaatamise võimalust. Lähtuda tuleb arvamuses märgitud summast 8600 krooni, kuna hagejal oli võimalus esitada täpsem arvamus. Eksperdi hinnang, et täpsusklass jääb keskmisest mõnevõrra madalamale, on liiga umbmäärane. Hageja arvates on eksperdi arvamuse alusel kaotatud kasutuseeliseks 5000 krooni, põhjendades seda lisaks ka asjaoluga, et nimetatud summa eest kuus pidi ta üürima teise elamispinna. Kostja vaidles eksperdi arvamuses toodud üüriväärtusele vastu, kuna üüri määramisel ei ole arvestatud asjaoluga, kui korter oleks ühiskasutuses. Samuti ei ole arvestatud kulutusi, mis korteri kasutamisega kaasnevad. Kaotatud kasutuseelise arvutamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
11. a novembris oli korteriomandi kommunaalmaksete ja majandamiskulude arve 1050 krooni 63 senti. Vaatamata kohtu ettepanekule ei ole pooled rohkem tõendeid esitanud. Eksperdi arvamuses välja toodud üüriväärtust saab lugeda hageja kaotatud kasutuseeliseks, millest tuleb maha arvata pool majandamiskuludest, s.o 525 krooni. Kostja ei esitanud tõendeid, et kui vaidlusalune korter oleks ühiskasutuses, oleks selle üüriväärtus väiksem. Kuna aga hageja nõuab ühe kuu kaotatud kasutuseelisena 5000 krooni, siis sellest summast tuleb kahju suuruse arvestamisel ka lähtuda (28 kuud * 5000 krooni), kuna see on väiksem eksperdi arvamuses märgitud üüriväärtusest, millest on maha arvatud pool ühe kuu majandamiskuludest. Kostja leidis, et ei ole süüdi kahju tekitamises, kuna ta käitus hea usu põhimõtte kohaselt ja ta ei tahtnud, et hageja tuleks korterisse elama. Need asjaolud ei välista kostja süüd. Hageja ei kaotanud seadusest tulenevat õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna kohus ei ole esitatud asjaoludel tuvastanud hageja hea usu põhimõtte vastast käitumist. Vaatamata asjaolule, et hageja soovis ühisvara jagamise käigus, et korter jääks kostjale, ei võtnud see hagejalt ära õigust kuni ühisvara jagamise lõppemiseni ühisvarana olevat korterit ühisomanikuna kasutada ja vallata. Tuvastatud ei ole, et hageja oleks käitunud vastuoluliselt, sest kostja pidi teadma, et hageja soovis korteris elada. Samuti ei ole tuvastatud teisi asjaolusid, mis annaksid aluse kahjuhüvitist vähendada (VÕS § 139). VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatu annab võlausaldajale rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õiguse nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivisenõude suurus sõltub sellest, kas kostja esitatud tasaarvestus on kehtiv või mitte. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seadusjärgseks viivisemääraks on:
12. juulist 2007 kuni
13. detsembrini 2008 - 11% aastas;
14. detsembrist 2008 kuni
15. juunini 2009 9,5% aastas;
16. juulist 2009 - 8% aastas.
17. veebruari
18. a seisuga arvestas hageja sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 15 627 krooni 15 senti ning kostja arvutusele vastuväiteid ei esitanud.
19. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
20. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
21. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
22. detsembri
23. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled maakohtu tuvastatud asjaolude üle. Vaieldakse selle üle, kas hagejal on õigus neil asjaoludel saada hüvitist. Hageja palub mõista kostjalt välja rahalise hüvitise, sest ajavahemikul
24. a oktoobrist kuni
25. a veebruarini ei saanud ta poolte ühisomandisse kuulunud korterit kostja käitumise tõttu kasutada. Seega tugineb hageja kostja kohustuse rikkumisele. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamise õigusvastasus on sätestatud VÕS §-s 1045, mille lg 1 p 5 järgi on õigusvastane kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega kahju tekitamine. Viidatud sätte alla ei kuulu juhtumid, mil õigusvastane tegu, mille tagajärjel kahju hüvitamist nõutakse, ei ole suunatud asja kahjustamisele või hävitamisele, vaid omaniku valduse takistamisele. Valduse takistamisega tekitatud kahju hüvitamist saab omanik nõuda valduse rikkumise tõttu ning sel juhul tuleb hüvitada kaotatud kasutuseelis. Kaotatud kasutuseelise hüvitamisena ongi hageja oma nõude sõnastanud. Pooled ei vaidle selle üle, et nad omandasid korteriomandi ühisomandisse ning elasid selles omandamise järel ühiselt. Seega oli korter nende kaasvalduses kuni
26. a oktoobrini, mil hageja vabatahtlikult oma asjadega korterist lahkus. AÕS § 32 järgi on valdus tegelik võim asja üle, mis lõppeb AÕS § 39 lg 1 järgi juhul, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. Korterist välja kolides loobus hageja AÕS § 39 lg 1 tähenduses korteri valdusest. Seega hageja valdus korterile lõppes ja kostja ei saanud hageja valdust sellest tulenevalt edaspidi kuidagi rikkuda. Kuna vaidluse ajal kehtinud

§ 17

lg 1 järgi on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada, ei jäänud hageja kui korteriomandi ühisomanik korteri valdusest loobudes ainuüksi valdusest loobumisest tulenevalt ilma õigusest korterit ühiselt kostjaga vallata ja kasutada ning seda õigust oli kostjal iseenesest võimalik rikkuda. Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kostja on rikkunud hageja õigust korterit kasutada ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt sellest tulenevalt hüvitist.

§ 17

lg 2 järgi valdavad, kasutavad ja käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel ning kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse ühisvara valdamise või kasutamise üle kohus abikaasa nõudel. Hageja ei ole pöördunud kohtusse nõudega kindlaks määrata ühisomandi kasutuskord. Hageja esitas

1. detsembril 2008 hoopis hagi kostjalt rahalise hüvitise saamiseks. Vaidluse lahendamiseks on oluline tuvastada, kas kostja lahkumisel eluruumist oli pooltel kokkulepe eluruumi edasise kasutamise kohta, sest kui pooltel oli selleks kokkulepe, mida kostja ei ole rikkunud, siis on juba ainuüksi sellest tulenevalt hageja nõude rahuldamine välistatud. Hageja lahkus
2. a oktoobris eluruumist omal soovil ega ole sellest ajast alates eluruumis elanud. Esimest korda pärast lahkumist nõudis hageja kostjalt eluruumi pääsemist
3. oktoobril
4. Seega ei esitanud ta mingeid nõuded ca aasta jooksul pärast lahkumist. Üürilepingu teise eluruumi kasutamiseks sõlmis hageja
5. a augustis. Seega ca kaks kuud enne seda, kui ta enda väidete kohaselt esimest korda pärast lahkumist nõudis kostjalt vaidlusalusesse eluruumi sisselaskmist.
6. oktoobril 2007, s.o samuti enne sisselaskmise nõudmist, esitas hageja Harju Maakohtule hagi, milles palus poolte abielu lahutada ja jätta ühisvara jagamisel korteriomand kostjale kohustusega hüvitada pool ühisvara väärtusest. Mh märkis hageja, et korteriomandi kasutamine kaasomandina ei oleks võimalik ning et ta loeb abielu lõppenuks eluruumist faktilisest lahkumisest. Veel enne seda,
7. septembril 2007, oli hageja esitanud hagi abielu lahutamiseks Soome kohtule. Selle kohtu otsuse kohaselt on hageja kohtule kinnitanud, et abikaasad on elanud katkematult lahus viimased kaks aastat. Kostja jäi hageja lahkudes korterit koos oma tütrega kasutama ning vahetas ukseluku. Eluruumiga seotud kulutused, sh kommunaalkulud, kandis kostja üksi. Eespool toodud asjaolud osutavad sellele, et hageja eluruumist lahkumisel
8. a oktoobris oli poolte tahteks asuda eraldi elama selliselt, et korterit jääb kasutama kostja ning hageja asub elama mujale, kavatsuseta ühisvaraks olevasse eluruumi elama naasta. Poolte käitumisest saab järeldada, et lahku kolimisel
9. a oktoobris sõlmisid nad kaudsete tahteavaldustega kokkuleppe, mille kohaselt nende ühisvaraks olevat korterit jääb kasutama kostja. Kumbki pooltest ei ole väitnud, nagu oleksid nad hageja lahkumisel kokku leppinud selles, et kostjal tuleb maksta rahalist hüvitist hagejale selle eest, et hageja eluruumi faktiliselt ei kasuta. Poolte käitumisest aasta jooksul pärast lahkumist, mil hageja ei esitanud kostjale korteri kohta mingeid nõudeid, kostja aga kandis kulutusi korterile hageja osaluseta ega esitanud hagejale mingeid nõudeid, saab järeldada, et lahku elama asumisel ei lepitud ühisomandiks oleva korteri kasutuskorra kokkuleppe osana kokku, nagu oleks kostjal kohustus maksta hagejale hüvitist selle eest, et hageja võimaldab tal kogu korterit hagejata kasutada. Seega ei ole alust kõnelda ka kasutuskorra kokkuleppe rikkumisest ega sellega võimalikult tekitatud kahjust, mille hüvitamist oleks hagejal kostjalt õigus nõuda. Kui hageja soovis muuta kaudsete tahteavalduste tegemise tulemusena sõlmitud kasutuskorra kokkulepet, siis oleks tal tulnud esitada sellekohane hagi kohtusse. Kuna vaidlusalusel ajal kehtinud perekonnaseadus ei sisaldanud täpsemaid norme ühisomandi kasutuskorra kindlaksmääramise kohta, oleks kohus AÕS § 70 lg 6 järgi saanud korteri kasutuskorra kindlaks määrata asjaõigusseaduse kaasomandi kohta käivate sätete alusel. Niisuguse hagi esitamisel oleks kohus saanud arvestada ühisomanike ühiseid huve, pooltevahelisi suhteid, mõistlikkuse ja hea usu põhimõtet ning muud olulist. Kohtuotsus oleks sel juhul asendanud kasutuskorra kokkuleppe sõlmimiseks vajalikku kostja tahteavaldust. Kui kostja oleks kohtu kindlaksmääratud kasutuskorda rikkunud, oleks hageja saanud nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Siiski oleks tulnud sellise hagi korral arvestada, et tegemist oli ühisomanikega, kellele vaidlusalune korter kuulus kindlaks määramata osades (AÕS § 70 lg 4), ning seega ei oleks selles suhtes olnud täielikult kohaldatavad põhimõtted, mida kohaldatakse kaasomanikevahelises suhtes kasutuseelise hüvitamise nõudele juhul, mil kaasomanik kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa. Hagi ühisomandis oleva korteri kasutuskorra kindlaksmääramiseks hageja ei esitanud. Isegi juhul, kui eitada poolte kokkulepet ühisomandi kasutamiseks eespool kirjeldatud viisil, ei saaks kasutuseelise hüvitamiseks esitatud hagi rahuldada, sest hageja ei ole kasutuseelise väärtust tõendanud. Kui pooltel ei oleks kokkulepet ühisomandi kasutamiseks, oleks mõlemal abikaasal võrdne õigus ühisomandiks olevat korterit kasutada, sellel abikaasal aga, kellel korteri kasutamine oleks teise abikaasa tegevuse tulemusena takistatud, oleks õigus nõuda korterit üksi kasutavalt ühisomanikult kasutuseelise hüvitamist AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi. Sellisel juhul oleks hageja huvi see, et kostja hüvitaks hageja valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelise), millest ta kostja tegevuse tõttu ilma jäi. Kahju hüvitamisega tuleks tagada VÕS § 127 lg 1 järgi olukord, mis oleks võimalikult lähedane sellele, kui hageja oleks saanud korteriomandit segamatult vallata ja kasutada. Kahjuhüvitis tuleks määrata, lähtudes kasutusõiguse harilikust väärtusest hageja õiguse rikkumise ajal. Kasutusõiguse väärtuse määramisel tuleks siis arvestada sellega, et ühisomand on kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand ja seega, et hageja kasutusõiguse sisuks oleks olnud kasutada pooltele kuuluvat korterit ühiselt ja kõrvuti kostja ning tema tütrega. Seega võiks niisuguse kasutuseelise väärtust võrrelda sarnastele tingimustele vastava ühiskorteri kasutusväärtusega, arvestades selles elavate isikute arvu, kusjuures maha tuleks arvata kulutused, mida hageja peaks tegema sellise eluruumi ülalpidamisele. Sellise sisuga kasutusõiguse hariliku väärtuse kohta ei ole hageja tõendeid esitanud. AS-i Pindi Kinnisvara arvamus korteri üüriväärtuse kohta on esitatud tingimusel, et see antakse üürile vabana teiste isikute õigustest, ehk tulu kohta, mida saadaks, kui korter välja üüritaks. Samuti puudutab see arvamus üksnes kolmekuulist ajavahemikku, kuigi hageja soovib hüvitist 28 kuu eest. Kuna hageja üüritud korteri kasutustingimused ei ole võrreldavad eespool toodud tingimustega, ei saaks ka selle korteri üürihinna järgi vaidlusaluse kasutuseelise harilikku väärtust määrata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta maakohtu
11. oktoobri
12. a otsus jõusse. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud ringkonnakohtu otsus vastuolus asjas varem tehtud ringkonnakohtu otsusega, milles ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja rikkus õigusvastase käitumisega hageja seaduslikku valdust. Ringkonnakohus rikkus vastupidisele seisukohale asudes TsMS § 652, sest hindas uuesti varem hinnatud asjaolusid ja tõendeid ning jõudis vastupidisele seisukohale, viitamata seejuures tõenditele, mis annaksid vastupidiseks järelduseks alust, ning toomata välja, milles maakohus tõendeid hinnates eksis. Hageja ei ole kunagi asjadega korterist lahkunud ega sõlminud kaudse tahteavaldusega kokkulepet eluruumi ainukasutamise kohta. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole kahju suurust tõendanud. Hageja esitas eksperdi arvamuse üürihinna kohta. Kui see ei olnud piisav, pidi kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 järgi ise hüvitise suuruse määrama.
13. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vaidlustatud ringkonnakohtu otsus ei ole vastuolus ringkonnakohtu varasema otsusega, sest vaidlustatud otsuses pidas ringkonnakohus võimalikuks, et kui kostja rikub hageja õigust korteriomandit vallata, on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist. Hageja ei ole eristanud valduse rikkumist ja ühisomandi ühiselt kasutamise rikkumist. Esitatud asjaoludel ei käitunud hageja valduse taastamist nõudes heas usus. Kuna hageja ei ole menetluses varem taotlenud kohtult tekkinud kahju tõendamisel abi ning tugineb sellele alles kassatsioonimenetluses, tuleb see hageja väide jätta tähelepanuta. Hageja ei ole kahju tõendanud ning kostja ei ole tekitanud hagejale sellist kahju, mida oleks õiglane kostjalt hageja kasuks välja mõista. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
15. Pooled vaidlevad selle üle, kas abikaasal, kes on lahkunud poolte ühisest kodust, milleks oli poolte ühisomandis olev korteriomand, on õigus nõuda korteriomandi ainukasutamise eest hüvitist teiselt abikaasalt, kes jäi eluaset üksi edasi kasutama. Hageja soovib, et kostja hüvitaks talle alates
16. a oktoobrist kuni
17. a veebruarini ühisomandis oleva korteriomandi ainukasutuse tõttu saadud kasutuseelise. Seega soovib hageja, et kostja hüvitaks talle kasutuseelise ajavahemiku eest, mil ta ei saanud poolte ühisomandis olnud korteriomandit kasutada, ning seda alates ajast, mil hageja nõudis, et kostja laseks tal korterit kasutada, kuni ajani, mil pooled jagasid ühisvaraks olnud korteriomand kohtuliku kompromissiga ja jätsid korteriomandi kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale vara kaotamise eest hüvitis. Hüvitise suuruse palub hageja määrata kindlaks saamata jäänud kasutuseelise väärtuse järgi, milleks hageja hinnangul on 5000 krooni (319 eurot 56 senti) kuus. Samuti soovib hageja, et kostja maksaks talle hüvitise tasumisega viivitamise tõttu viivist seaduses sätestatud määras. Asjas on tuvastatud, et korteriomand, mille saamata kasutuseeliste hüvitamist hageja nõuab, kuulus abikaasade ühisvara hulka, st oli poolte ühisomandis kuni
18. a jaanuari lõpuni.
19. Vaidlust lahendades tuleb kolleegiumi arvates esmalt arvestada asjaolu, et asi, mille kasutuseeliste hüvitamist hageja kostjalt nõuab, oli poolte ühisomandis. Omand on AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Ühisomand on AÕS § 70 lg 4 järgi kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega kuulub ühisomanikele ühine täielik võim kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühine (osadeks jagamata) õigus asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Abikaasade kui ühisomanike õigused ühisvara, sh ühisomandis oleva asja valitsemisel olid enne
20. juulit 2010 sätestatud lisaks ka toona kehtinud

§-des 16 ja 17.

§ 17lg 1 järgi oli abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada.

Kolleegiumi arvates tähendas see koosmõjus AÕS § 70 lg-ga 4 seda, et mõlemal abikaasal oli õigus kogu asja vallata, kasutada ja käsutada ning seda tuli teha ühiselt. AÕS § 68 lg-s 1 sätestatud omaniku täielik võim asja üle hõlmas kolleegiumi arvates ka omaniku õigust saada asjast kasu TsÜS § 62 mõttes, s.o nii eseme vilju kui ka eseme kasutamisest saadavaid eeliseid (kasutuseeliseid). Kuigi kaasomanikule kuulus AÕS § 71 lg 2 sõnastuse järgi üksnes tema osale vastav osa ühise asja viljast, on kolleegium viidatud sätet laiendavalt tõlgendades asunud seisukohale, et see hõlmas ka kasutuseeliseid (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Seega oli kaasomanikul õigus saada nii oma osale vastav osa ühise asja viljast kui ka kastutuseelistest. Kuna perekonnaseaduses reguleerimata küsimustes tuli AÕS § 70 lg 6 järgi kohaldada kaasomandi sätteid, leiab kolleegium, et eelmärgitu kehtib ka ühisomandi puhul. Seega kuulus ka asja ühisomanikele õigus saada asja vilju ja kasutuseeliseid, kuid erinevalt kaasomandist, kus kaasomanike osad olid määratud ja kaasomanikul oli õigus saada oma osale vastav osa ühise asja viljast ja kasutuseelistest, olid abikaasade osad ühises asjas määramata ja sellest tulenevalt oli ka abikaasadel ühine õigus saada asja vilja ja kasutuseeliseid. Eeltoodut arvestades kuulus abikaasadele kui ühisomanikele ühine õigus ühist asja kasutada ning ühine õigus saada asjalt kasutuseeliseid.
3. Kuna mõlemal abikaasal oli ühisvara hulka kuuluva asja valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus, pidid abikaasad ühisomandist tulenevate õiguste teostamises, sh asja valdamises, kasutamises ja käsutamises omavahel kokku leppima.

§ 16

järgi võisid abikaasad sõlmida ühisvara valdamise ja kasutamise kohta kokkuleppeid ning

§ 17lg 2 järgi tuligi abikaasadel ühisvara vallata ja kasutada eelkõige kokkuleppel.

Seega pidid abikaasad ühises omandis oleva asja valdamise ja kasutamise üle ühiselt otsustama, sh võisid abikaasad omavahel kokku leppida, kas ühisomandis olevat asja kasutatakse ühiselt, see antakse kolmandale isikule kasutada, seda kasutab ainult üks abikaasa vms. Erinevalt abieluvaralepingust ei tulenenud sellisele kokkuleppele seadusest kohustuslikku vorminõuet. Seega võis abikaasade kokkulepe olla sõlmitud TsÜS § 77 lg 1 järgi mistahes vormis, sh abikaasade kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg 3 mõttes, s.o tegudega, millest võis järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kui abikaasadel olid ühisomandis oleva asja valdamise ja kasutamise küsimuses erimeelsused ning ühist nägemust ühisomandis oleva asja kasutamise kohta ei tekkinud või üks abikaasa kasutas ühisomandis olevat asja teise abikaasa tahte vastaselt üksi, oli kummalgi abikaasal võimalik pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtu poole.

§ 17

lg 2 teise lause järgi pidi abikaasa nõudel lahendama abikaasade vaidluse ühisvara valdamise või kasutamise üle kohus. Kuna perekonnaseaduses puudusid erisätted ühisomandis oleva asja valdamise ja kasutamise põhimõtete kohta ning AÕS § 70 lg 6 järgi tuli ühisomandile kohaldada kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei olnud ette nähtud teisiti, sai kohus lähtuda kaasomandi valdamise ja kasutamise põhimõtetest. Kaasomanikul oli AÕS § 72 lg 3 järgi õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takistanud teiste kaasomanike kaaskasutust. Kaasomanikud pidid ühist asja valdama ja kasutama AÕS § 72 lg 1 järgi kokkuleppel või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt. Seejuures oli kaasomanikel AÕS § 72 lg 5 järgi õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele, ning kaasomanikud pidid üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Kui mõni kinnisasja kaasomanik keeldus kaasomandi kasutuskorra kokkulepet sõlmimast, võis iga kaasomanik nõuda kohtult kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramist kohtumenetluses ning kohtuotsus kasutuskorra kindlaksmääramise kohta asendas TsÜS § 68 lg 5 järgi kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1151-10, p 11;
3. aprilli
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 13;
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 23). Seejuures oli kohtul kasutuskorra üle otsustades lai diskretsiooniõigus, st lähtuda tuli hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestada mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega; kohus ei olnud seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel taotletud kasutusviisidega (vt Riigikohtu
7. veebruari
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10;
9. aprilli
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 13;
11. veebruari
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42;
13. aprilli
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03, p 14). Ülalmärgitut arvestades pidid abikaasad kui asja ühisomanikud otsustama ühiselt asja valdamise ja kasutamise üle ning vaidluse korral sai ühisomanikust abikaasa nõuda, et kohus määraks ühisomandis oleva asja valdamise ja kasutamise tema soovitud viisil ja asendaks teise abikaasa tahteavalduse ühisomandi kasutamise kokkuleppes, nagu see oli võimalik ka kaasomanike vahelises vaidluses kaasomandis oleva asja kasutuskorda määrates. Praeguses asjas ei ole pooled pöördunud kohtu poole, et määrata kindlaks korteriomandi ainukasutus, samuti ei ole asjas esitatud kirjalikku kokkulepet korteriomandi kasutamise kohta. Küll on aga ringkonnakohus tuvastanud, et pooled olid vastava käitumisega sõlminud kokkuleppe, et korter jääb kostja ainukasutusse.
15. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi abikaasade kokkuleppe või kohtulahendi alusel ühe abikaasa ainukasutusse, jäi teine abikaasa ilma võimalusest ühisomandis olevat asja kasutada ning hoolimata abikaasade kui ühisomanike ühisest õigusest saada asjalt ühiselt kasutuseeliseid, sai asja ainukasutuse korral kasutamisest eeliseid üksnes üks abikaasa. Kolleegium juhib tähelepanu, et iseenesest võisid abikaasad enne
16. juulit 2010 kehtinud

§ 16

ja § 17 lg 2 järgi leppida kokku, et ühisvara hulka kuuluv asi jääb ühe abikaasa ainukasutusse tasuta, või määrata ühisomandis oleva asja ainukasutuse õiglase, lahusvara arvel makstava hüvitise eest. Poolte vaidluse korral sai ka kohus määrata ühisvara hulka kuuluva asja ühe abikaasa ainukasutusse kohustusega hüvitada teisele abikaasale ühisomandis oleva asja kasutamisest saamata jäävad kasutuseelised, kui see oli kõiki asjaolusid arvestades õiglane. Mõlemal juhul oli kolleegiumi arvates võimalik hüvitada saamata kasutuseelist alates ainukasutuse määramisest kuni ühisomandi lõppemiseni. Praeguses asjas ei ole tuvastatud, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt jäi korteriomand kostja ainukasutusse hüvitise eest. Samuti ei ole kohus määranud korteriomandit kostja ainukasutusse hüvitise eest. Seega ei ole korteriomandist saadavate kasutuseeliste küsimus poolte vahel reguleeritud. 17. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et sellisel juhul ei oleks abikaasal enam võimalik nõuda hüvitist ühisomandis olevalt asjalt saamata jäänud kasutuseeliste eest. Iseenesest sai abikaasa igal ajal nõuda, et kohus määraks ühisomandis oleva asja ühe abikaasa ainukasutusse ja mõistaks kasutuseeliste kaotuse tõttu teisele abikaasale välja hüvitise. Selline nõue olnuks põhjendatud eelkõige olukorras, kus abikaasad soovisid säilitada ühisomandi pikemaks ajaks. Olukorras, kus abikaasa soovis ühisomandi lõpetada ning saada kuni ühisomandi lõpetamiseni hüvitist saamata kasutuseeliste eest, ei oleks eelneva nõude esitamine olnud kolleegiumi hinnangul siiski otstarbekas. Sellises olukorras sai abikaasa nõuda hoopis ühisomanikele ühiselt kuuluva kasutuseelise kui ühisvara jagamist

§ 18

järgi.

§ 18

lg 1 järgi võisid abikaasad jagada ühisvara nii abielu kestel, abielu lahutades kui ka pärast seda. Seejuures võisid abikaasad

§ 18lg-te 3 ja 4 järgi koosmõjus Ts

ÜS § 77 lg-ga 1 jagada ühisvara vormivaba kokkuleppega (v.a kinnisasi), sh abikaasade kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg 3 mõttes. Vaidluse korral jagas

§ 18lg 5 järgi abikaasade nõudel ühisvara kohus.

Kolleegium leiab, et ka kasutuseelist ühisvarana jagades sai jagada üldjuhul üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks kolleegiumi hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta (vt Riigikohtu seisukohti kaasomandi kohta:

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14;
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13). Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu, sai kolleegiumi arvates eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitas nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks. Hoolimata sellest, et kohus pidi

§ 18

lg 2 järgi määrama ühisvara koosseisu üldjuhul kindlaks vara jagamise või abielusuhete lõppemise aja seisuga, ei tähendanud see kolleegiumi arvates seda, et ühisomandis oleva asja kasutuseeliseid saanuks jagada üksnes selle päeva seisuga, mil nõuti ühisvara jagamist või mil lõppesid abikaasade abielulised suhted. Kolleegiumi arvates kuulus abikaasadele kui ühisomanikele asja kasutuseelis ühiselt kuni ühisomandi lõppemiseni ja sellest tulenevalt oli abikaasal õigus nõuda kuni ühisomandi lõppemiseni saadud kasutuseeliste jagamist. Seega sai abikaasa nõuda

§ 18

alusel nii ühisvaraks olnud korteriomandi kui ka sellelt alates nõude esitamisest kuni ühisomandi lõppemiseni saadava kasutuseelise jagamist abikaasade vahel.

1. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas
2. oktoobril 2007 maakohtule kostja vastu hagi ühisvara hulka kuuluva korteriomandi jagamiseks (tsiviilasi nr 2-07-43102). Poolte ühisvara hulka kuulunud korteriomand jagati Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a määrusega, millega kinnitati poolte kompromiss. Kompromissi järgi jäi korteriomand kostja ainuomandisse ning kostja kohustus maksma hagejale enamsaadud vara eest hüvitist 500 000 krooni. Korteriomandilt saadud kasutuseeliste jagamise nõuet hageja selles menetluses ei esitanud. Ühisvara jagamise menetluse ajal, s.o
5. detsembril 2008 esitas hageja kostja vastu eraldi hagi (praeguses asjas esitatud nõue), milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitise ühisvara hulka kuuluva korteriomandi ainukasutuse tõttu saamata jäänud kasutuseeliste eest. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, ei saanud hageja kolleegiumi hinnangul sellist nõuet kostja vastu esitada. Hageja saanuks nõuda ainukasutuse määramist ja ainukasutuse tõttu kaotatava kasutuseelise hüvitamist või ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise hüvitamist alates nõude esitamisest, s.o alates
6. detsembrist
7. Ainukasutuse määramist ei ole hageja nõudnud, seega saab hageja nõuet pidada pigem ühisvara jagamise nõudeks. Kui käsitada hageja nõuet ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise jagamise nõudena, olnuks otstarbekas hageja hagid TsMS § 374 järgi liita. Seda ei ole asjas tehtud. Nimetatu ei välista aga kasutuseeliste kui ühisvara jagamist eraldi menetluses, sest ei enne
8. juulit 2010 kehtinud ega praegu kehtivas perekonnaseaduses ei ole sätestatud põhimõtet, et kogu ühisvara tuleb jagada korraga, ega seda, et osa ühisvara jagamine välistaks hiljem muu ühisvara jagamise. Seega võis hageja esitada eraldi ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise jagamise nõude ja hageja
9. detsembril 2008 esitatud hagi saab käsitada ühisvarasse kuuluva kasutuseelise jagamise hagina.
10. Eeltoodut arvestades asusid kohtud vääralt seisukohale, et hageja nõude saab kvalifitseerida õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Kolleegium on kaasomanikevaheliste nõuete kohta selgitanud, et asja kuulumisest mitmele isikule kaasomandina tekib isikute vahel spetsiifiline võlasuhe, mille sisuks on kaasomanike õigused ja kohustused üksteise suhtes, mis on reguleeritud eelkõige AÕS §-des 72 ja
11. Kui kaasomanik rikub teise kaasomaniku õigust ühist asja vallata ja kasutada, saab kaasomanik esitada teise kaasomaniku vastu kahju hüvitamise nõude kaasomandist tulenevate kohustuste rikkumise tõttu eelkõige VÕS § 115 lg 1 alusel, mitte VÕS § 1043 jj alusel. Samas saab kaasomanik igal juhul nõuda AÕS § 71 lg 2 alusel teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (vt Riigikohtu
12. juuni
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 14-23). Kuna analoogselt vilja saamise õigusele kuulub kaasomanikele ka kasu saamise õigus (vt ülal p 14 kolmas lõik), ei tule kaasomanikule hüvitada mitte saamata jäänud kasutuseelised kui kahju, vaid kaasomanik saab nõuda oma osa kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Kolleegiumi arvates saab eeltoodut arvestades ka abikaasadel olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, mida ühisomandi eripära arvestades ei saa nõuda üks abikaasa teiselt abikaasalt, vaid mille saamiseks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada.
14. Kasutuseelise jagamisel tuleb mh selgitada kasutuseelise väärtus, s.o eseme kasutamisest saadavate eeliste väärtus. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab kolleegiumi arvates määrata seega korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüritasu järgi. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kummalgi abikaasal on õigus saada korteri ainukasutuse korral igal juhul pool tavalisest üüritasust. Kaasomandi kohta on kolleegium asunud seisukohale, et kui ühe kaasomaniku ainukasutusse jääb suurem osa kaasomandi esemest kui tema kaasomandi mõtteline osa, saavad teised kaasomanikud nõuda temalt kaasomandi mõttelisest osast suurema pinna kasutamise tõttu saadud kasutuseelise hüvitamist, v.a juhul, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu
15. detsembri
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14;
17. veebruari
18. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1149-10, p 13;
19. veebruari
20. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 13). Ühisomandi puhul ei saa siiski kasutuseeliste ulatust kindlaks teha ja kasutuseeliste hüvitamist nõuda sarnaselt kaasomandile, s.o kaasomaniku mõtteliste osade järgi. Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud, peab kohus abikaasa kui ühisomaniku kasutuseelise väärtuse määramisel mh arvestama asjaolu, et abikaasadel on ühisomandi tõttu ühine jagamatu õigus kogu asja kasutada ning saada esemest ühiselt kasu, sh kasutuseelist TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kolleegiumi hinnangul on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või ainult selle tõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Mh võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades oleks abikaasade tegelik kasutuseelis veelgi väiksem.
21. Praeguses asjas leidis ringkonnakohus, et kasutuseelise hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata mh seetõttu, et hageja ei ole tõendanud VÕS § 127 lg 1 järgi vajalikku kahjuhüvitise suurust, s.o ühiskorteri kasutusväärtust, arvestades selles elavate isikute arvu, millest on maha arvatud eluruumi ülalpidamiseks tehtavad kulutused. Kuna abikaasa ei saa nõuda teiselt abikaasalt ühisomandisse kuuluvaid kasutuseeliseid kahjuna, vaid kasutuseelised tuleb abikaasade vahel ühisvarana jagada, ei ole kolleegiumi arvates õige lähtuda asjas VÕS § 127 lg-st
22. Õige on aga ringkonnakohtu järeldus, et hageja ei ole ühiskasutuses oleva korteri kasutuseeliste väärtust tõendanud. Kuna kohtud on asjas eksinud hageja nõudele õigusliku hinnangu andmisel ning on pidanud seda ekslikult ühe abikaasa nõudeks teise abikaasa vastu hüvitada kahju, on ringkonnakohus asunud ekslikult seisukohale, et ainult hageja peab tõendama kasutuseelise väärtust. Ühisvara jagamisel lasub ühisvara väärtuse tõendamise koormus mõlemal poolel selliselt, et kui pool esitab tõendi jagatava ühisvara väärtuse kohta, siis peab teine pool juhul, kui ta ei nõustu teise poole esitatud tõendiga ühisvara väärtuse kohta, esitama omapoolse tõendi ühisvara väärtuse kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb käsitada hageja nõuet poolte ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise jagamise nõudena ning kohus peab andma pooltele võimaluse tõendada ühisomandis oleva korteriomandi kasutuseelise väärtust. Mh saab kohus kasutuseelise väärtuse määramisel lähtuda TsMS §-s 233 sätestatust ning määrata selle suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
23. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et vaidlus tuleb lahendada enne
24. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete järgi, nagu märkis kolleegium ka ülal põhjendustes.

§ 210

lg 1 järgi laieneb kehtiv perekonnaseadus küll kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis olid tekkinud 1. juuliks 2010, kuid sama paragrahvi teise lõike järgi tuleb asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne praegu kehtiva seaduse jõustumist, kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Lisaks on

§-s 211 täpsustatud, et kui enne

1. juulit 2010 sõlmitud abieluvaraleping ei näinud ette teisiti, kohaldatakse enne praegu kehtiva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates
2. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut. Viidatud sätteid koosmõjus tõlgendades leiab kolleegium, et seaduse mõtteks on alates
3. juulist 2010 abikaasade varasuhtes tekkivatele asjaoludele ja tehtavatele toimingutele kohaldada kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut ning enne seda tekkinud asjaoludele ja tehtud toimingutele kohaldada toona kehtinud seadust. Kolleegium asus
4. mail 2011 tsiviilasjas nr 3-2-136-11 tehtud otsuse p-s 18 seisukohale, et asja kuulumine ühisvara või lahusvara hulka tuleb otsustada asja omandamise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätete järgi. Kuna hageja esitas nõude hüvitada abikaasade ühisomandis olevalt asjalt ajavahemikul
5. a oktoobrist kuni
6. a veebruarini saamata jäänud kasutuseelised, saab kolleegiumi arvates lahendada kasutuseeliste kuuluvuse küsimuse kasutuseeliste saamise ajal kehtinud õiguse, sh enne
7. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel koosmõjus toona kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja asjaõigusseaduse sätetega. Kuna ülalmärgitud põhjenduste järgi saab hageja nõuet pidada ühisvara jagamise nõudeks ja hageja esitas kostja vastu nõude
8. detsembril 2008, saab hageja nõuet pidada enne
9. juulit 2010 kehtinud õiguse alusel esitatud ühisvara jagamise nõudeks. Kuna hageja esitas ühisvara jagamise nõude enne
10. juulit 2010 ja nõuet esitades sai ta tugineda nõude esitamise ajal kehtinud materiaalõiguse normidele, s.o ühisvara jagamist reguleerivatele sätetele, saab kohus tema nõude ka toona kehtinud perekonnaseaduse alusel lahendada. Enne
11. juulit 2010 kehtinud

§ 19

lg 1 järgi loeti abikaasaade osad ühisvara jagamisel üldjuhul võrdseks ning § 19 lg 3 järgi määrati ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena või varaliste õiguste ja kohustustena. Kolleegiumi hinnangul saab praeguses asjas jagada kasutuseelise poolte vahel varaliste õiguste ja kohustustena. Kui hageja soovib jagada ühisvara kehtiva perekonnaseaduse sätete järgi, tuleb hagejal taotleda ühisvara jagamist kehtivas õiguses sätestatud viisil, mida ei loeta hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 4 p 3 järgi. Sellisel juhul saab kohus lahendada ka enne 1. juulit 2010 esitatud ühisvara jagamise hagi kehtivas õiguses sätestatud viisil. Kehtiva

§ 37

järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 järgi otsustab kohus kaasomandit lõpetades, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kuigi kasutuseelise kui varalise õiguse jagamise viisi perekonnaseadus otsesõnu ei sätesta, saab kolleegiumi arvates jagada abikaasade vahel ka ühisvara hulka

§ 25

mõttes kuuluvaid muid varalisi õigusi, sh kasutuseelist abikaasade vahel vastavate õiguste ja kohustustena. 23. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Niguliste Advokaadibüroo Osaühingule. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik