RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 169järgi Tartu Ringkonnakohtu 29.

veebruari

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-5095 Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma, kassatsioon K. G. kaitsja vandeadvokaadi abi Roman Levin
2. september 2012, kirjalik menetlus
3. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
6. Määrata OÜ-le Advokaadibüroole Advocatus K. G.-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot 40 senti, sh käibemaks 6 eurot 40 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. K. G. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 169järgi selles, et tema hoidus 1.

septembrist 2009 kuni

1. märtsini 2011 kuritahtlikult kõrvale oma alaealisele lapsele igakuise elatusraha maksmisest. Viru Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega, mis jõustus
4. veebruaril 2009, oli K. G.-lt mõistetud lapse ema kasuks välja elatis järgmiselt: alates
5. märtsist
6. a 500 krooni kuus; alates
7. juunist
8. a 1800 krooni kuus ja alates
9. jaanuarist
10. a 2175 krooni kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Sellises summas mõisteti elatis K. G.-lt välja kuni vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumiseni. K. G. elatise võlgnevus
11. septembrist 2009
12. märtsini 2011 on 31 925 krooni ehk 2040 eurot 38 senti.
13. Viru Maakohtu
14. novembri
15. a otsusega mõisteti K. G.

§ 169järgi õigeks.

Maakohus märkis, et kohtupraktikas loetakse elatise mittemaksmist kuritahtlikuks, kui seda pole makstud pikema aja vältel, samuti kui kohustatud isik keeldub tööle asumast, varjab tulusid või vahetab sageli elu- ja töökohta. K. G. käitumist ei saa käsitada kuritahtliku kõrvalehoidumisena elatise maksmisest. K. G.-le esitatud süüdistusest ei nähtu kuritahtlikkusena tõlgendatavaid asjaolusid. Tõendatud pole süüdistusakti põhiosas esitatud väide, et K. G.-l oli raha elatise maksmiseks. Miski ei kummuta K. G. ütlusi, mille kohaselt on ta maksnud elatist nii palju kui see on olnud võimalik; et objektiivsetel põhjustel polnud tal võimalik muretseda alalist töökohta ja et töötamist ning elatise nõuetekohast maksmist takistasid jalatraumast tulenenud vaegused. Jalatraumaga seonduv on lisaks süüdistatava ütlustele kinnitust leidnud ka Ida-Tallinna Keskhaigla haigusloo ja Sotsiaalkindlustusameti otsusega. Tõenditest ei nähtu, et K. G. oleks keeldunud töötamast, varjanud tulusid, viljelenud pillavat eluviisi või kuritarvitanud alkoholi. Pangakonto väljavõtete kohaselt ei ole K. G. käsutuses olnud suuri rahasummasid. Tuvastatud on vaid kahe suurema summa laekumine töötasuna. K. G. sõnul on ta seda raha kulutanud elamiseks, autokindlustuse maksmiseks, elatise ja eelmise kriminaalmenetluse kulude tasumiseks ning maksnud ka isikule, kellega koos ta tööd tegi. On tõendatud, et osaliselt on K. G. lapsele elatist maksnud. Süüdistuses märgitud perioodil oli K. G. kohustatud elatist maksma kokku summas 41 325 krooni. Sellest tasus K. G. 9955 krooni ja tegi lapsele ka kingituse riiete näol.

1. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Marge Voogma, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, K. G. süüditunnistamist ja karistamist.
2. Tartu Ringkonnakohus jättis
3. veebruari
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, kohtu seisukohad on ammendavad ja kohus on õigesti tuvastanud kuritahtlikkuse puudumise süüdistatava poolt elatusraha mittenõuetekohasel maksmisel. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et esitatud süüdistusest ei nähtu, milles seisnes lapsele elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise kuritahtlikkus. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Voogma, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ja motiveerimata mitmed süüdistatava enda väited, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Lisaks on märkimisväärne, et K. G. tegi kõik suuremad elatusraha maksed pärast seda, kui tema suhtes alustati kriminaalmenetlust. Seega oli K. G.-l võimalik tasuda elatist piisavalt suurtes summades. Ei ole eluliselt usutav, et võimalus elatist maksta tekib K. G.-l just siis, kui maksmine talle endale vajalik on. Olukorras, kus isikul ametlik töötasu puudub, kuid on viiteid, et tal on piisavalt raha, pole välistatud, et isik on saanud mitteametlikult arvestatavaid sissetulekuid. Ringkonnakohus on pööranud suurt tähelepanu K. G.-ga
6. aastal juhtunud jalatraumale. Samas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et K. G. ei saaks töötada või et ta vajaks seoses tervisega mingit ravi. K. G. tervisliku seisundiga arvestati juba elatise väljamõistmisel. Praeguseks on K. G. sedavõrd paranenud, et ta ei ole taotlenud töövõimetusprotsendi määramist. Seega oli süüdistataval võimalus lapse ülalpidamiseks, kuid ta ei teinud vajalikke muudatusi elukorralduses, ei seadnud esikohale lapsele elatise maksmist, ei otsinud endale püsivat töökohta ega sissetulekut ega kasutanud ära kõiki seadusega ettenähtud võimalusi raha saamiseks.
7. Kassatsioonivastuses palub K. G. kaitsja vandeadvokaadi abi Roman Levin jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7.

§ 169

loeb kuriteoks vanema kuritahtliku kõrvalehoidumise oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Seega ei ole lapsele elatusraha ehk perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §-s 100 nimetatud elatise maksmata jätmine karistatav mitte kõikidel juhtudel, vaid üksnes siis, kui see on vaadeldav elatise maksmisest "kuritahtliku kõrvalehoidumisena". 8. Elatise maksmata jätmist tuleb käsitada selle maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena

§ 169

mõttes eeskätt järgmistel juhtudel: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist, vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja täitemenetluse seadustik (edaspidi TMS) §-st 132 tulenevaid erandeid.

§ 169

järgi esitatud süüdistust arutav kohus on elatise mittemaksmise kuritahtlikkust hinnates õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud; 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik ei tee mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita (nt ei otsi piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat, ei müü elatise maksmiseks vajaliku raha saamiseks talle kuuluvat vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses, vmt). Lisaks eelmärgitule eeldab elatise mittemaksmise kuritahtlikkus kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-01, p 5.1). Ebaolulised hilinemised elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena

§ 169tähenduses.

9. Otsustus, kas konkreetsel juhul on vanem lapsele elatist maksmata jättes elatise maksmisest

§ 169

tähenduses kuritahtlikult kõrvale hoidunud, tähendab õigusliku hinnangu andmist elatise maksmata jätmise faktilistele asjaoludele. Teisisõnu eeldab isiku süüdistunnistamine

§ 169

järgi muu hulgas seda, et oleksid tuvastatud sellised faktilised asjaolud, mis võimaldavad subsumeerida süüdistatava käitumise

§-s 169 ette nähtud koosseisulise tunnuse "kuritahtlik kõrvalehoidumine" alla.

1. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu
2. novembri
3. a otsus asjas 3-1-1-24-05, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 9;
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 3-1-1-106-10, p 8;
8. oktoobri
9. a otsus asjas nr 3-1-1-68-11, p 10 ning
10. detsembri
11. a otsus asjas nr 3-1-1-97-11, p 15.3).
12. K. G.-le esitatud süüdistuse sisus on kajastatud üksnes fakti, et kohus oli K. G.-lt lapse kasuks teatud summas elatise välja mõistnud ja et K. G. jättis ajavahemikul
13. septembrist 2009
14. märtsini 2011 temalt välja mõistetud elatisest 31 925 krooni tasumata. Samas pole süüdistuses kirjeldatud seda, milles väljendus K. G. tegevusetuse kuritahtlikkus. Süüdistuses ei nimetata ühtegi faktilist asjaolu, mis tuvastatuse korral võiks anda alust järelduseks, et K. G. poolt elatise maksmata jätmine on õiguslikult hinnatav elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena

§ 169mõttes.

Pole välja toodud, et K. G.-l oli vara, mida ta pidanuks kasutama lapsele elatise maksmiseks, või et K. G. ei otsinud oma varalise seisundi parandamiseks piisavalt aktiivselt tööd või et esines mingi muu asjaolu, mis annab alust asuda seisukohale, et K. G. mitte lihtsalt ei rikkunud ülalpidamiskohustust, vaid tegi seda kuritahtlikult. Seetõttu puudus ka kohtutel KrMS § 268 lg-st 1 ja lg 5 esimesest lausest tulenevalt võimalus selliseid - K. G. käitumise kuritahtlikkust iseloomustavaid - faktilisi asjaolusid tuvastada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. Nii kassatsioonis kui ka varasemas menetluses esitatud prokuröri väide, et K. G.-l oli piisavalt vara ülalpidamiskohustuse täielikuks täitmiseks või vähemalt ei teinud K. G. piisavaid jõupingutusi elatise maksmiseks vajaliku sissetuleku saamiseks, väljub süüdistuse piiridest. Seetõttu pole ka võimalik selle väite paikapidavust kohtumenetluse raames kontrollida.

1. Eeltoodud järeldust ei muuda seegi, et K. G. suhtes koostatud süüdistusakti põhiosas on osutatud asjaolule, et K. G.-l oli elatise maksmiseks piisavalt raha (sissetuleku mitteotsimisest ei räägita ka süüdistusakti põhiosas). Nimelt on Riigikohus asunud seisukohale, et süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga. Viidatud sätete kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, kus toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 14.)
4. Kuna K. G.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda ka selle tõendatuse korral teha järeldust, et K. G. hoidus lapsele elatist maksmata jättes selle kohustuse täitmisest kuritahtlikult kõrvale, on tema süüditunnistamine

§ 169järgi välistatud. Sel põhjusel ja juhindudes Kr

MS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.

1. K. G. määratud kaitsja R. Levin esitas
2. aprillil 2012 Riigikohtule taotluse määrata tema poolt K. G.-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo Advocatus tasu summas 38 eurot 40 senti (sh käibemaks 6 eurot 40 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuratuuri kassatsioonile kirjaliku vastuse koostamiseks 2 pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
3. detsembri
4. a otsuse (
5. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 16 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 2 p-st 4 ja § 186 lg 2 teisest lausest, jääb see menetluskulu riigi kanda. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi