Obsah (9)

§ 326§ 318§ 339§ 248§ 306§ 247§ 249§ 390§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-70-12 Määruse kuupäev 1. oktoober 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalas

§ 326lg 2 alusel edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.

Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt

§ 318

lg-st 4 võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni juhul, kui tegemist on kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao (s.o kokkuleppemenetlust reguleerivate) sätete või

§ 339

lg 1 rikkumisega, samuti juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Kuna I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioonis vaidlustatakse üksnes kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust ega osutata ühelegi kokkuleppemenetlust reguleeriva sätte rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta läbi vaatamata. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a määruse peale esitas määruskaebuse I. Kiviselja kaitsja T. Liiva, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist, apellatsiooni sisulist läbivaatamist ja

§ 326lg 2 põhiseadusvastaseks tunnistamist, kuna see ei taga kaebeõigust täies mahus.

Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 4.1. Ringkonnakohtu määrus on vastuolus

§ 318

lg 4 mõttega.

§ 318

lg 4 kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni muuhulgas juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu. I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioonis on selgitatud, miks ei ole süüdistatavale KarS § 266 lg 1 järgi inkrimineeritud tegu kuritegu. Hindamata kuriteo faktilisi asjaolusid, pole kohtul võimalik tuvastada, kas süüdistatavale süüks arvatud tegu on kuritegu või mitte. 4.

1. Tsiviilkohtumenetluses jäetakse hagi läbi vaatamata juhul, kui esineb asja läbivaatamist takistav asjaolu. Hagi läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et hagi pole kohtu menetluses olnud, ja seega võib hageja pöörduda hagiga sama kostja vastu sama nõude kohta samal alusel uuesti kohtusse. Õiguskorra ühtsuse põhimõttest lähtudes tuleb hagi ja kaebuse läbivaatamata jätmist käsitada analoogiliselt - läbi vaatamata jätmine peab tähendama, et midagi sisulist ei arutata ega argumenteerita, midagi ei määrata ega otsustata. Käesolevas kriminaalasjas jättis ringkonnakohus I. Kiviselja huvides esitatud apellatsiooni ühest küljest läbi vaatamata, kuid hindas teisalt apellatsioonis esitatud argumente. 4.
2. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) protokolli nr 7 artikli 2 kohaselt on igal kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud isikul õigus pöörduda kõrgemalseisva kohtu poole tema süüdimõistmise või karistuse uuesti läbivaatamiseks. Selle õiguse kasutamise alused ja kord määratakse seadusega. Selle õiguse suhtes võib teha erandeid seaduses loetletud vähemtähtsate õigusrikkumiste korral või juhul, mil asjaomase isiku üle mõistis esimeses astmes kohut kõrgeim õigusemõistmise instants või kui isik on mõistetud süüdi pärast edasikaebamist tema õigeksmõistmise vastu. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei esine ühtki alust EIÕK protokolli nr 7 artiklis 2 sätestatud õiguse suhtes erandi tegemiseks, oleks ringkonnakohus pidanud I. Kiviselja huvides esitatud apellatsiooni läbi vaatama. Kui lähtuda õiguskorra ühtsuse põhimõttest, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võrdne sellega, et kaebus ei ole ringkonnakohtu menetluses olnud. Teisisõnu jäetakse süüdistatav apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel kaebeõigusest ilma.
3. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda, et ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni selle ilmse põhjendamatuse tõttu õigesti läbi vaatamata. Prokuröri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.
4. I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioon oli õiguslikult asjakohatu. Kokkuleppemenetluses ei uurita maakohtus vahetult tõendeid ega vaielda faktiliste asjaolude üle, vaid lähtutakse sellest, et süüdistatav on kokkuleppes esitatud teokirjelduse ja selle õigusliku kvalifikatsiooniga vabatahtlikult nõustunud. Kuna eeltoodu tõttu ei toimu tõendite uurimist ka ringkonnakohtus, oli väide, et omavoliline sissetungimine I. Kiviselja poolt pole tõendatud, maakohtu otsuse vaidlustamisel asjakohatu. Vastates küsimusele, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, tuleb kohtul kontrollida, kas esitatud teokirjeldus vastab märgitud kuriteo kvalifikatsioonile, mitte hinnata kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust. Kuna käesolevas kriminaalasjas sõlmitud kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud vastavad omavolilise sissetungimise koosseisule, tunnistati I. Kiviselg KarS § 266 lg 1 järgi õigesti süüdi. 5.
5. I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioon oli perspektiivitu ka põhjusel, et ringkonnakohtul polnuks võimalik rahuldada kaitsja taotlust I. Kiviselja õigeksmõistmise osas.

§ 248lg 1 kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses teha õigeksmõistvat otsust.

5.3.

§ 326

lg 2 on kooskõlas nii inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kui ka põhiseadusega, sest esiteks on süüdistatavale tagatud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel õigus kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust vaidlustada. Teiseks kujutab ka ringkonnakohtu poolt tehtav määrus, millega jäetakse apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata, endast kaebuse lahendamist kõrgema õigusemõistmisinstantsi poolt. Sellises lahendis annab ringkonnakohus piiratud ulatuses hinnangu apellatsiooni väidete põhjendatusele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt jäeti I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioon läbi vaatamata edasikaebeõiguse puudumise tõttu

§ 326lg 2 alusel.

Eelnevast tulenevalt on määruskaebemenetluse poolte argumendid, mis puudutavad apellatsiooni läbi vaatamata jätmist selle ilmse põhjendamatuse motiivil, praeguse vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsusetud ja tuleb jätta edasise tähelepanuta.

1. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu määrus seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud. Vastuseks määruskaebuse etteheidetele märgib kolleegium, et kuni
2. augustini 2011 sai kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitada

§ 318lg 3 p 4 alusel apellatsiooni üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 9.

peatüki

1. jao (s.o kokkuleppemenetlust reguleerivate) sätete rikkumise korral. Alates
2. septembrist 2011 võivad süüdistatav ja kaitsja tulenevalt

§ 318

lg-st 4 vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse aga ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Eeltoodust nähtuvalt on seadusandja edasikaebeõiguse piire laiendanud, andes süüdistatavale ja kaitsjale teatud juhtudel kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse ka materiaalõiguse osas. 8. Selgitamaks välja, kas õigus esitada apellatsioon juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, tähendab õigust vaidlustada maakohtu otsuses tuvastatud faktilisi asjaolusid või nendele asjaoludele antud õiguslikku hinnangut, tuleb pöörduda

§ 306

poole.

§ 306

lg 1 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse sellest, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse (p 1), kas teo on toime pannud süüdistatav (p 2) ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida (p 3). 9. Kokkuleppemenetluse erisus seisnebki selles, et kohtumenetluse pooled lepivad enne asja kohtulikku arutamist kokku nii teo faktilistes asjaoludes (

§ 306

lg 1 p-d 1 ja 2) kui ka sellistel asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis (

§ 306lg 1 p 3).

Vastavalt

§ 247

lgle 2 eeldatakse kohtumenetluses, et kokkuleppes fikseeritud asjaolud on tõendatud. Viimane ei tähenda siiski nagu ei peaks kokkuleppes kajastatu olema kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud varasemas praktikas seisukohale, et kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel, rääkimata sellest, nagu taanduks kohtu tegevus kokkuleppemenetluses pelgalt sõlmitud kokkuleppe n.ö tehnilisele kinnitamisele. Kohtul tuleb ka selles menetluses eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas (

§ 306

) lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Mõistetavalt ei saa nende küsimuste lahendamine toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2005. aasta otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-05, p 9). 10. Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses

§-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda aga seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täielikult vastama

§-s 312 sätestatule.

§ 249

kohaselt märgitakse kokkuleppemenetluses kohtuotsuse põhiosas vaid seda, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab (p 1) ja kokkuleppe sisu (p 2) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-81-11, p 28). Kuna kokkuleppemenetluses tehtavas kohtuotsuses puudub tõendite analüüs selle kohta, kas tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, on aset leidnud ja kas selle on toime pannud süüdistatav, pole apellatsioonikohtul võimalust maakohtu lahendit selles osas kontrollida. See tähendab, et lahendades

§ 318

lg 4 uue redaktsiooni alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ülaltoodud põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalust ega pädevust

§ 318

lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. Arvestades asjaolu, et I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioonis vaidlustati üksnes kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust, jättis ringkonnakohus selle järelikult edasikaebeõiguse puudumise tõttu õigesti läbi vaatamata.

1. Seisukohta, et õigus esitada apellatsioon juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, võimaldab vaidlustada üksnes materiaalõiguslikku hinnangut, toetab veel asjaolu, et kokkuleppes toodud faktiliste asjaolude vaidlustamisega loobutakse sisuliselt sõlmitud kokkuleppest. Tõlgendus, millise kohaselt kaotaks vabatahtlikult sõlmitud kokkulepe edasise kaebemenetluse käigus igasuguse siduvuse, muudaks kokkuleppemenetluse mõttetuks.
2. Erinevalt kaitsjast leiab kolleegium sedagi, et ringkonnakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud. Ringkonnakohus märkis oma määruses, et I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioonis vaidlustati kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust, ja jõudis seejärel järeldusele, et selles osas ei saa maakohtu otsust vaidlustada. Seetõttu ei pidanudki ringkonnakohus apellatsiooni sisulisi väiteid analüüsima vaid üksnes põhistama, miks apellandil kaebeõigus puudub. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus selles osas kriminaalmenetlusõigust rikkunud.
3. Seoses kaitsja taotlusega tunnistada

§ 326

lg 2 põhiseadusvastaseks märgib kolleegium, et PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Säte on asjassepuutuv siis, kui selle põhiseaduspärasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseadusvastasuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 31. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 19 ja 18. mai 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-116-09, p 18). Kuna

§ 326lg 2 ei piira I.

Kiviselja õigust vaidlustada tema suhtes tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, ei sõltu praeguses asjas tehtav Riigikohtu lahend selle sätte põhiseaduspärasusest. Järelikult pole

§ 326

lg 2 käesoleval juhul asjassepuutuv, mistõttu jätab kolleegium kaitsja taotluse tunnistada

§ 326lg 2 põhiseadusvastaseks läbi vaatamata.

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a kohtumääruse muutmata ja selle peale esitatud määruskaebuse rahuldamata.
3. I. Kiviselja kaitsja esitas koos määruskaebusega Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks süüdistatavaga konsulteerimise, erialase kirjandusega tutvumise, normatiivmaterjalide selekteerimise ja läbitöötamise ning määruskaebuse (taotluses ekslikult apellatsiooni) koostamise eest Advokaadibüroole Valdma & Partnerid summas 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
4. detsembri
5. a otsuse pdest 2, 4 ja 23 rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium jätab kaitsja määruskaebuse rahuldamata, tuleb eelmärgitud menetluskulu

§ 187lg 2 alusel I.

Kiviseljalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris