3-1-1-70-12

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-70-12

1. Ma ei nõustu kriminaalasjas nr 3-1-1-70-12 tehtud kohtulahendiga KrMS § 318 lg 4 tõlgendamise ega lahendi resolutsiooniga järgmistel põhjustel. 2.1 Käesoleva määruskaebemenetluse keskne küsimus on KrMS § 318 lg 4 uue, alates
3. 2011 jõustunud redaktsiooni tõlgendamine osas, mis puudutab süüdistatava ja tema kaitsja apellatsiooniõigust kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale. Kui enne nimetatud sättes tehtud muudatuste jõustumist võis kohtumenetluse pool sõltumata tema menetlusseisundist kokkuleppemenetluses koostatud kohtuotsust apelleerida üksnes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise motiivil, siis alates
5. 2011 on süüdistataval ja tema kaitsjal õigus vaidlustada kokkuleppmenetluse otsust ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral. Sellele viitab ühemõtteliselt KrMS § 318 lg 4 uus tekst, mis räägib apellatsiooni esitamise õigusest ka juhul, kui „kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe“. Samale järeldusele – seadusandja on süüdistatava ja tema kaitsja edasikaebeõiguse piire laiendanud ka materiaalõiguse osas – on põhjendatult jõudnud ka käesolevat kriminaalasja lahendanud kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis (p 7). 2.2 Ma ei saa aga kohtukoosseisu arvamusega nõustuda osas, mis puudutab materiaalõiguse vaidlustamise piire ehk küsimust sellest, mida mõista olukorra all, et „kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu“. Kohtukoosseis leidis, et sellena tuleb mõista apellatsioonikohtu kohustust võrrelda kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul puudub aga pädevus hinnata, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud (p 10). Taolisele positsioonile asumisega on kriminaalkolleegium põhjendamatult asunud piirama süüdistatava ja tema kaitsja apellatsiooniõigust kokkuleppemenetluses ja seda viisil, mis ei ole ühitatav KrMS § 318 lg 4 tekstiga. Esiteks tuleb märkida, et kõnealuse normi ls 2 eristab juba puhtgrammatiliselt kahte erinevat situatsiooni: 1) seda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, ja 2) seda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud. Kohtukoosseisu poolt nimetatud kahest esimesele antud tõlgendus jätab täiesti tühjaks teise alternatiivi, sest üldarusaama järgi ongi otsustus selle üle, millise karistusseaduse eriosa sätte järgi faktilised asjaolud subsumeerida otsustus teole antavast õiguslikust hinnangust ehk selle kvalifitseerimisest. Juba sel põhjusel ei ole KrMS § 318 lg 4 lauseosa „kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu“ võimalik tõlgendada kriminaalkolleegiumi kohtuotsuses märgitud viisil ning sellel peab olema mingi muu tähendus, mis erineb sellest, kui kokkuleppes esitatud teokirjeldus ei ole õigesti kvalifitseeritud. 2.3 Olen veendunud, et andes süüdistatavale ja kaitsjale õiguse apelleerida kokkuleppmenetluse kohtuotsust ka põhjendusel, et kokkuleppes märgitu ei ole kuriteona vaadeldav, on seadusandja nimelt pidanud silmas nende õigust taotleda ringkonnakohtult süüdistatavale omistatud kuriteo tõendatuse kontrolli. Kriminaalkolleegiumi seisukoht, et see ei ole võimalik seetõttu, et kokkuleppemenetluse kohtuotsuses puudub tõendite analüüs, ei ole veenev. Nimelt on kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas, mida refereeritakse ka käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtulahendi p-s 9, leitud, et kohtu tegevus kokkuleppe kinnitamisel ei tohi taanduda pelgalt poolte vahelise kokkuleppe n.ö tehnilisele kinnitamisele, vaid kohtul lasub eelnevalt kohustus tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kes selle toime on pannud ja kuidas seda õiguslikult hinnata. Kokkuleppes kajastatu peab olema kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kokkuvõtvalt: kuigi KrMS §-ga 249 kokkuleppemenetluse kohtuotsusele sätestatud nõuded ei eelda sellise kohtuotsuse koostamist, milles sisalduks ka tõendite analüüs, tuleb eelloetletud tehted asja arutaval kohtunikul vähemalt mõtteliselt läbi teha. Seega on Riigikohtu varasemas praktikas õigesti leitud, et kokkuleppesse võetud kuriteokirjeldus ei saa olla asi iseenesest, vaid see peab põhinema kriminaalasjas kogutud tõenditel. Sama korratakse veelkordselt ka käesolevas kriminaalasjas tehtud lahendi p-s
6. Pidades silmas, et apellatsioonimenetluse ülesanne on eeskätt esimese astme kohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine, ei näe ma ühtegi mõistlikku põhjust, miks ei ole ringkonnakohtul samadest kriteeriumitest lähtuvalt edasikaebuse alusel võimalik eelloetletud küsimuste, sealhulgas kuriteo tõendatuse uus täiendav kontrollimine. Kui apellatsioonimenetluse peamist õigustust nähakse selles, et kohtunik nagu iga teinegi inimene võib eksida, siis ei saa välistada kohtuniku eksimust ka kokkuleppmenetluses. Leian, et arutledes kokkuleppemenetluse edasikaebeõiguse piiride üle, ei saa ega tohi tähelepanuta jätta ka kokkuleppemenetluse olemust tervikuna, millest tulenevalt puudub selles lihtmenetluse liigis üks kõige olulisem kaitseõiguse garantii, s.o sõltumatu kohtuniku ees toimuv arutelu süüdistatavale omistatud kuritegude faktilise tõendatuse ja neile antava õigusliku hinnangu üle. Sel põhjusel esineb ka arvestatav risk kokkuleppmenetluse kuritarvitamiseks. Olen seda meelt, et nimelt taoliste ohtude minimaliseerimiseks olid mõeldud seadusandja poolt alates 01.09.2011 KrMS lg-s 4 tehtud muudatused, millega laiendati kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamise võimalusi ka materiaalõigusele. Täiesti ainetu on siinjuures aga kokkuleppemenetluse materiaalõiguslike edasikaebevõimaluste piiramine väitega, et faktiliste asjaolude tõendatuse vaidlustamine tähendab süüdistatava ja kaitsja poolt juba sõlmitud ja kinnitatud kokkuleppest loobumist, kuna seadusandja ühemõtteliselt väljendatud tahteks ongi olnud kokkuleppemenetluse kohtuotsuse apelleerimisvõimaluste avardamine menetlusõiguse rikkumistelt edasiselt ka materiaalõiguslikele küsimustele.
7. Eeltoodust tulenevalt leian, et ringkonnakohtu määrus, millega eitati süüdistatava ja tema kaitsja õigust esitada apellatsioon kuriteo faktiliste asjaolude tõendatuse peale, oleks tulnud tühistada ja kriminaalasi saata uueks sisuliselt arutamiseks ringkonnakohtule. Priit Pikamäe riigikohtunik