Obsah (7)

§ 1771§ 1921§ 193§ 196§ 170§ 156§ 182

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 1771

lg 3).

§ 1771

lg-s 3 sätestatud lühendatud tähtaeg, tuginemaks osakapitali suurendamise otsuse tühisusele, kehtib sõltumata võimalikust tühisuse alusest, st ka siis, kui oleks rikutud koosoleku kokkukutsumise korda. Samuti kehtib nimetatud tähtaeg kogu osakapitali suurendamise otsuse (

§ 1921) sisu osas.

Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-97-10 kohaselt kujutab osakapitali suurendamise otsus (

§ 1921

) endast osaühingu tahteavaldust ehk ettepanekut teha pakkumus osakapitali suurendamiseks osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud tingimustel. Isiku ettepanek osa märkida on ofert ja osaühingu nõustumine sellega aktsept. Selle tulemusena tekib ühingu ja isiku vahel märkimisleping. Osaühingu ettepaneku peale teha pakkumus osakapitali suurendamiseks oli kostjal õigus teha ettepanek osa märkida, mida saaks pidada oferdiks. Kostja on teinud OÜ-le New Industry märkimisettepaneku esindaja vahendusel ja saavutanud osaühinguga kokkuleppe osa nimiväärtuse suurendamiseks 300 000 kroonini. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks teist isikut volitanud enda nimel osanikuna tegutsema, kuid samas on keegi (ilmselt osaühingu juhatuse liikmed) ilma selleks õigust omamata teinud

1. veebruaril 2007 registripidajale esitatud dokumendis kostja nimel kirjaliku ettepaneku märkida endale suurendatud osalus võrdselt teiste osanikega. Tegemist on võõra nime all tegutsemisega, millega sooviti kaasa tuua õigusi ja kohustusi just kostjale ja millele kohaldub esindusõiguse regulatsioon. Kostja selgitused tema kui osaniku huvide ja eesmärkide kohta
2. a alguses on vastuolulised. Kostja selgitused selle kohta, et ta ei soovinud osaleda osakapitali suurendamisel võrdselt teiste osanikega on vastuolus tema käitumisega osaniku ja nõukogu esimehena. Osakapital oli enne selle suurendamist 40 000 krooni, mis jagunes võrdselt viie osaniku vahel, ja kostja osa nimiväärtus oli 8000 krooni. Kui kostja ei oleks soovinud oma osa suurenemist võrdselt teistega, oleks tema osa suuruseks jäänud 8000 krooni 1 500 000 krooni suurusest osakapitalist ehk 0,53%. Nimetatud osaluse juures ei oleks kostja saavutanud osanikuna oma soovitud eesmärki, s.o saada osaühingust pensionilisa. Samuti ei oleks võimalik rääkida investeeringutest, mida kostja soovis
3. a juulis täiendavalt veel käendust andes päästa. Nii väikese osaluse korral puuduks mõistlik põhjendus, miks kostja nõustus tagama osaühingu laenu, seades talle kuuluvale varale 2 000 000 krooni suuruse hüpoteegi. Kostja on oma käitumisega hüpoteegi seadmise ajal, mil ta oli enda kinnituse kohaselt juba teadlik osakapitali suurendamisest, ja edasise käitumisega tõendanud, et ta kiitis kaudsete tahteavaldustega heaks enda osa suurenemise võrdselt teiste osanikega. Seega on kostja kiitnud heaks esindusõiguseta tegutsemise tema nimel osa märkimisel. Kostja ei ole käitunud alates
4. a veebruarist 8000-kroonise nimiväärtusega osa omanikuna. Kostja soovis säilitada oma võrdset positsiooni osanikuna võrreldes teiste osanikega ja kasutada osaniku eesõigust osakapitali suurendamise korral omandada väljalastavaid osi võrdeliselt oma osaga (

§ 193lg 1).

Osakapitali suurendamise otsusega ei olnud ette nähtud teisiti. Hageja tasus mh kostja osa suurenemise eest. Hageja lootis tasutud 1 500 000 krooni tagasi saada osaühingu kasumi arvel. Kostja on väitnud, et temal oleks vajalik raha, s.o 300 000 krooni olemas olnud, ja seda väidet ei ole hageja vaidlustanud. Seega oleks olnud ebamõistlik, et hageja oleks võtnud kostja eest osakapitali tasumiseks laenu, mille kostja oleks pidanud hagejale kolme kuu pärast tagasi maksma. See, et hageja võttis laenu, et tasuda osakapitali suurendamisel ka teiste osanike eest, viitab asjaolule, et teistel osanikel oli hagejaga kokkulepe, et kohe ei pea teised osanikud osakapitali sisse maksma ja seda teeb nende eest hageja. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleksid sõlminud kehtiva kokkuleppe osakapitali suurendamiseks tasutud raha tagastamise aja ja viisi kohta. Seega ei saa kohus hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Samas ei ole kostja ka tõendanud, et ta ei pea tema eest tasutut hagejale tagastama. Hageja on teinud teo teise isiku (kostja) kasuks, kui tasus osaühingule kostja osa eest. Kostja oli osakapitali suurendamisest ja selle eest tasumisest teadlik ja ta soovis ka edaspidi säilitada teiste osanikega võrdset osalust. Seega on ta asjaajamise heaks kiitnud ja see vastas tema huvidele ning tegelikule või eeldatavale tahtele. Kostja sai teada, et hageja on osakapitali eest tasumise korraldanud ja oli sellega nõus ja ei vaielnud sellele vastu, seega ta on hageja tegevuse vähemalt kaudse tahteavaldusega heaks kiitnud. Seda, et hageja on teda asjaajamisele asumisest teavitanud, on kostja ise kohtule kinnitanud. Kostja käitumine näitas, et ta ei soovinud hageja asjaajamisest keelduda, hageja arvestas kostja tahtega ja ajas asja kostja huvides. Hageja ei ajanud oma asja, mida tõendab osanike nimekiri. Ka osakapitali suurendamise otsus ei sätestanud osaniku eesõiguse kohta võrreldes

§ 193lg-ga 1 erikorda.

Samuti ei ole kostja keeldunud osaniku eesõiguse kasutamisest, mis oleks andnud

§ 193lg 2 alusel teistele osanikele täiendavaid õigusi uute osade omandamisel.

Maksekorralduse selgituste lahtri kirje ei saa olla siin määrava tähtsusega. Kostja ei ole tõendanud hageja väidetavat pahausksust asja ajamisel. Hageja õiguste teostamine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 2 nõuet rikkudes ei ole tõendatud. Seega tuleb hagi VÕS § 1018 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 1023 lg 1 alusel rahuldada. Osaühingu osakapital oli alguses 40 000 krooni ja seda suurendati 1 500 000 kroonini, seega tuli osakapitali suurendamiseks teha sissemakseid kokku 1 460 000 krooni, mitte aga 1 500 000 krooni, nagu on tasunud hageja. Kostjale langev osa oleks seega mitte 300 000 krooni, vaid 292 000 krooni (18 662 eurot 20 senti). Hageja oli õigustatud kostja asju ajades tasuma osaühingule 292 000 krooni, mistõttu tuleb hageja põhinõue üksnes selles ulatuses rahuldada. Asjas ei ole millegagi tõendatud hagiavalduses esitatud väide, et mõistlik aeg kohustuse täitmiseks oleks olnud kolm kuud osamakse tasumisest ehk et kostja kohustus muutus sissenõutavaks

1. märtsil
2. Asjas on tuvastatud nii hageja enda avaldustega kui ka tunnistaja J. Reinomäe ütlustega, et tagasimaksmises jäigalt kokku ei lepitud, hageja pidi saama kostja eest tasutu tagasi eelduslikult osaühingu kasumi arvel. Asudes kostja asju ajama ja tema eest osamakset tasuma, ei olnud hagejal täpselt teada, millal tal on võimalik kostja eest tasutu osaühingu kasumi arvel tagasi saada. Seega ei ole põhjendatud hageja viivisenõue kostja vastu alates
3. maist
4. OÜ New Industry pankrot kuulutati välja
5. mail 2008 ja sellest ajast pidi olema osanikel, sh pooltel, selge ka asjaolu, et neil ei ole võimalik kasumit saada. Hageja esitas kostjale nõudekirja võlakohustuse täitmiseks
6. juulil 2009 ja palus kohustuse täita hiljemalt
7. augustil
8. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks
9. augustil 2009 ja sellest päevast on hagejal võimalik nõuda kostjalt 292 000 kroonilt (18 662 eurolt 20 sendilt) viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kokku on põhjendatud kostjalt välja mõista ajavahemiku eest kuni kohtuotsuse tegemiseni 2897 eurot 64 senti viivist.
10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas, ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.
11. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12. Tartu Ringkonnakohus jättis
13. jaanuari
14. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et ei nõustu kostja väitega, et kohtu hinnang on üllatuslik, kuna hageja ei ole oma nõudes tuginenud asjaolule, et registripidajale dokumentide esitamisel oli tegemist võõra nime all tegutsemisega, millega sooviti kaasa tuua õigusi ja kohustusi kostjale. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. TsMS § 442 lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused. Maakohus ei ole otsuse tegemisel tuginenud asjaolule, millele hageja ei ole viidanud. Hageja väitis läbivalt maakohtu menetluses, et kostja oli teadlik tema osa suurendamisest ning oli sellega nõus. Samuti väitis hageja, et kostja nõusolek tema osa suurendamiseks sai olla antud ka konkludentselt. Maakohus hindas kõiki poolte esitatud asjaolusid ning tuvastas TsMS § 436 lg 7 ja § 442 lg 8 järgi õigesti, et kostja tegi OÜ-le New Industry märkimisettepaneku esindaja kaudu ja saavutas kokkuleppe oma osa nimiväärtuse suurendamiseks. Maakohus tuvastas põhjendatult, et kostja kiitis oma osaluse suurendamise heaks ja käitus alates
15. a veebruarist 300 000 krooni suuruse osa omanikuna. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja nimel on tehtud kirjalik ettepanek märkida osa
16. veebruaril 2007 registripidajale esitatud
17. veebruari
18. a koosoleku protokollis, kus oli kostja suurendatud osalus märgitud võrdselt teiste osanikega. Kostja vastuväited selles osas ei ole põhjendatud.
19. veebruaril 2007 registripidajale esitatud osanike koosoleku protokoll sisaldab

§ 1921

kohast osakapitali suurendamise otsust, milles on muu hulgas märgitud osanike nimed ning igaühe osa nimiväärtus.

§ 196

lg 1 järgi esitatakse äriregistrile avaldus osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks siis, kui osakapital on täielikult sisse makstud. Nähtuvalt asja materjalidest oli osakapital sisse makstud

1. veebruaril
2. Seega, kuigi osakapitali suurendamise otsuse tegemise kuupäev on vaieldav, saab eeldada, et otsus oli tehtud enne
3. veebruari 2007, s.o enne osakapitali sissemakse tegemist. Kostja nimel esindusõiguseta tehtud tehing, s.o kostja ettepanek osaühingule märkida suurendatud osa nimiväärtus, on tehtud enne
4. veebruari 2007 ning avalduse esitamisega äriregistrile on osaühing aktseptinud kostja oferdi. Maakohus järeldas õigesti, et kostja on osa märkimise heaks kiitnud ning seetõttu on tegemist TsÜS § 129 lg 1 mõttes kehtiva tehinguga. Väär on kostja väide, et TsÜS § 129 lg 6 järgi vajas heakskiit kirjalikku vormi. Asjakohane ei ole kostja viide

§ 170

lg-le 3, mille kohaselt võib osanik osaleda koosolekul isiklikult või esindaja vahendusel, kelle esindusõiguse olemasolu on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis dokumendiga tõendatud. Osa märkimisleping ei teki osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisega. Lepingu sõlmivad ühing ja isik. Sellisel juhul ei kohaldu

§ 170lg 3.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on oma käitumisega heaks kiitnud talle kuuluva osaühingu osa nimiväärtuse suurendamise (ja sellega kaasnevad õigused ja kohustused). Iseenesest õige on apellandi väide, et

§ 1921

p 4 järgi peavad tasumise tingimused olema ette nähtud osakapitali suurendamise otsuses, kuid praeguses asjas ei sisaldanud otsus tasumise aega ja kohta. Samas ei ole selline puudujääk osakapitali suurendamise otsuses maakohtu otsuse tühistamise aluseks ega kinnita kostja väidet, et tal ei tekkinud kohustust tasuda. Osa märkimisega sõlmis kostja lepingu osaühinguga ning tal on kohustus tasuda omandatud osa eest. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei saa tugineda osakapitali suurendamise otsuse tühisusele, kuna selle otsuse alusel on tehtud kanne osakapitali suurendamise kohta ja kande tegemisest on möödunud kaks aastat (

§ 1771lg 3).

Samuti on õige maakohtu seisukoht, et

§ 1771

lg-s 3 sätestatu kehtib kogu osakapitali suurendamise otsuse sisu kohta ja sõltumata võimalikust tühisuse alusest. Iseenesest õige on kostja väide, et ainuüksi osakapitali suurendamise otsus ja selle alusel kande tegemine registrisse ei tõenda osa omandi tekkimist osanikul. Praeguses asjas aga tuvastas maakohus kostja tahte suurendatud osa omandamiseks ning osa omandamise. Maakohus rahuldas õigesti hagi käsundita asjaajamise sätete alusel ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Hageja on kostja osa eest sissemakse tasumisega teinud teo kostja kasuks ning tegutsenud õigustatud käsundita asjaajajana VÕS § 1018 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Asjas on tõendatud, et kostja oli teadlik osakapitali suurendamisest ja sellest, et hageja tasus selle eest. Samuti oli hageja kostjat asjaajamisele asumisest teavitanud. Asjas ei tule kohaldada VÕS § 1022 lg-t 4, mille kohaselt vastutab käsundita asjaajaja igasuguse asjaajamise tõttu soodustatule tekitatud kahju eest, kui käsundita asjaajaja teadis või pidi teadma, et asjaajamine ei vasta soodustatu tahtele ja see tahe ei olnud vastuolus avalike huvide ega seadusega. Praeguses asjas ei ole tõendatud hageja pahausksus asjaajamisele asudes. Väär on kostja väide, et hagejal ei ole kostja vastu nõuet, kuna VÕS § 1023 lg 3 kohaselt ei olnud hagejal asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis võimaldaksid kohaldada VÕS § 1023 lg-t

1. Maakohus tuvastas, et hagejal ja kostjal ei olnud tagasimaksmise kohta jäika kokkulepet, kuid kohus ei ole tuvastanud, et hagejal ei olnud asjaajamisele asudes kavatsust nõuda kostjalt kulude hüvitamist. Asjaolu, et hageja võis pidada võimalikuks kulutuste hüvitamist OÜ New Industry kasumi arvel, ei tähenda, et kostja oleks vabanenud oma kohustusest hageja vastu olukorras, kus OÜ-s New Industry kasumit ei tekigi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldavas osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võtnud kostja osa eest tasumise kohustust, sh ei saanud märkimislepingu sõlmimine toimuda volituseta esinduse kaudu. Isikut ei saa esindada pärast tehingu tegemist. Asjas on aga tuvastatud, et tehing tehti enne
3. veebruari 2007, kuid
4. veebruaril 2007 registripidajale esitatud protokoll kostja tahteavaldusi ei sisaldanud, millele juhtis tähelepanu ka kohtunikuabi oma
5. veebruari
6. a määruses. Protokolli teine variant esitati registripidajale
7. veebruaril 2007 ning selle lõppu on lisatud kostja nimi ja allkiri ning käsitsi kirjutatud juurde 300
8. Seega ei toimunud märkimist enne
9. veebruari 2012, st väidetav esindamine pidi toimuma pärast väidetava märkimistehingu tegemist ja täitmist. Ringkonnakohtu otsus märkimistehingu ja esindamise osas vastuoluline. Ringkonnakohus rikkus asja lahendades TsMS § 436 lg-t 1 ja § 232 lgt 1 ning kohaldas valesti TsÜS § 115 lg-t
10. Asjas ei saa tugineda esindusele. Hageja ei ole hagi alusena toonud välja asjaolu, et
11. veebruaril 2007 registripidajale esitatud dokumendis oli märkimislepingu allkirjastanud kostja esindaja. Hageja tugines asjaolule, et dokumendi allkirjastas kostja isiklikult. Kohus on seotud hageja esitatud asjaoludega ega saa väljuda hagi piiridest. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 4 lg-t 1, § 5 lg-t 2 koostoimeS § 236 lg-ga 1 ning §-ga 436 ja eiras kohtupraktikat (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-14-06, p 46). Maakohus tugines üllatuslikult volituseta esindusele ning tegi seda alles kohtuotsuses, millega rikkus kohtupraktikat (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). Allkirja võltsimine ei ole käsitatav esindusena. Allkirja võltsimise korral ei tegutse isik esindajana (esinduse korral allkirjastaks esindaja dokumendi esindajana, mitte esindatavana). Tuvastamata on isiku tahe esindajana tegutseda ja asjaolu, et tehinguosalised tajusid esindust. Valesti on kohaldatud TsÜS § 115 lg-t 1, § 116 lg-t 1, § 117 lg-t 1 ja §
13. veebruaril 2007 registripidajale esitatud dokumendis ei sisaldu märkimistehingut, s.o sissemakse tegemise kohustust ja ettepanekut sellise kohustuse võtmiseks. Ringkonnakohus jättis arvestamata valitseva kohtupraktika osanike otsuse kui märkimiskutse siduvuse kohta (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-10, p 14 viitega otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-113-02, p 12), kohaldas vääralt VÕS § 16 lg-t 1 ja

§ 1921ning hindas vääralt tõendeid.

Kostja ei ole osa eest tasumise kohustuse võtmist heaks kiitnud. Hüpoteegi seadmine kui tegu ei tähenda osa eest tasumise kohustuse heakskiitmist, eriti kui sel ajal ei ole üheski dokumendis fikseeritud ei tasumise kohustust ega osade suurust. Muid heakskiitvaid tegusid kohtud ei tuvastanud. Esindus toimus osanike otsuse allkirjastamisega, kuid järgitud ei ole selle heakskiitmiseks sätestatud nõutavat kirjalikku vormi. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 68 lg-t 3, VÕS § 1018, samuti

§ 170lg-t 3 koostoimes Ts

ÜS § 129 lg-tega 1 ja

1. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus on põhjendamata, millega kohtud rikkusid TsMS § 436 lg-t 1 ja § 654 lg-t
2. Isikut ei saa sundida osa eest sissemakset tegema. Kohtud jätsid vääralt kohaldamata

§ 156

lg-s 3 sätestatud põhimõtte, mille kohaselt sissemakse tähtajaks tegemata jätmisel kaotab osanik oma osa, mitte ei ole võimalik sundida teda sissemakse eest tasuma. Osade jaotumine on tühine, sest osanike otsus on osaliselt tühine ja osanike nimekirja pole esitatud. Kohtud jätsid vääralt kohaldamata

§ 1771

ja

§ 182lg 1.

Asjas tuvastati, et hageja pidi tasutud raha saama tagasi kasumi arvel. Seega ei kavatsetud tasuda hagejale isiklike varade arvel. Kohtud jätsid vääralt kohaldamata VÕS § 1023 lg

1. Asjas puuduvad ka käsundita asjaajamise üldised alused ning kohtud kohaldasid vääralt VÕS §
3. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja vastuse kohaselt on nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Osanike koosoleku otsus ei ole tühine ja kostja ei saa tühisusele registrikande tõttu enam tugineda. Hageja on menetluses tuginenud sellele, et kostja sõlmis märkimislepingu isiklikult, kuid möönis menetluses ka esinduse võimalikkust. Kohtute tuginemine esindusele ei ole üllatuslik, sest kohus tugines seda tehes asjas esitatud faktilistele asjaoludele ning kvalifitseeris õigussuhte. Kostja soovis saada 300 000 krooni suuruse osa omanikuks ja kiitis enda nimel tehtud tehingud heaks. Kostja on menetluses tunnistanud, et on 300 000 krooni suuruse osa omanik, kuid ei ole väidetavalt võtnud kohustust teha täiendav sissemakse. Osanikud leppisid kokku, et hüvitavad hagejale sissemakse. Seega oli kostjal kohustus see hagejale hüvitada. Alternatiivselt tugines hageja käsundita asjaajamisele, mille alusel kohtud õigesti hagi rahuldasid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 ja § 692 lg 2 järgi jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tühistada. Küll tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 järgi muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
5. Kuna hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles hagi jäi rahuldamata, vaidlevad pooled kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja peab maksma hagejale 18 662 eurot 20 senti ja kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Hageja põhjendab oma nõuet sellega, et OÜ New Industry osanikud, sh kostja otsustasid suurendada osakapitali 1 500 000 kroonini ning hageja tegi OÜ New Industry osakapitali suurendamiseks kostja eest rahalise sissemakse 300 000 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi OÜ-le New Industry rahalise sissemakse, ega selle üle, et osaühingu osakapitali suurendati ja suurendamine kanti äriregistrisse, mille tulemusena sai kostja 300 000 krooni suuruse nimiväärtusega osa omanikuks.
6. Kolleegium juhib tähelepanu, et hageja esitas kostja vastu raha saamise nõude, kuna ta oli teinud kostja eest OÜ-le New Industry rahalise sissemakse. Hageja väitel lepiti kokku, et ta teeb kõigi osanike eest sissemakse ja osanikud maksavad neile langeva osa hagejale tagasi. Sellele tuginedes esitas hageja kostja vastu lepingu täitmise nõude. Alternatiivselt, juhul kui kohus ei tuvasta, et pooltel oli kokkulepe hageja tehtud sissemakse hüvitamise kohta, palus hageja rahuldada oma nõude käsundita asjaajamise sätete järgi, sest hageja ajas sissemakset tehes kostja asja ja kostja on asjaajamise heaks kiitnud. Asja lahendamiseks tuli kolleegiumi hinnangul TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt esmalt tuvastada, kas hagejal ja kostjal oli kokkulepe, et kostja kohustub hagejale tema eest tehtud sissemakse hüvitama, ning kokkuleppe puudumise korral tuvastada, kas hageja tegutses käsundita asjaajajana, mis annaks talle õiguse nõuda tehtud kulutuste hüvitamist.
7. Maakohus asus asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel seisukohale ja ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et asjas ei saa poolte kokkulepet sissemakse hüvitamise kohta tuvastada, mistõttu ei saa hageja nõuet rahuldada lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kohustuse täitmise nõudena VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 mõttes. Selle nõude üle pooled kassatsiooniastmes enam ei vaidle.
8. Käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 järgi tegemist siis, kui isik teeb midagi teise isiku, s.o soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks andnud talle õiguse või pannud kohustuse tegu teha. Seega saab õigussuhte kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja, olemata selleks lepingu või seadus järgi kohustatud. Käsundita asjaajaja võib täita kolmanda isikuna teise isiku kohustuse (VÕS § 78) või teha muu teo teise isiku kasuks. Seega oli kohtutel alust lugeda tuvastatuks, et hageja tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 mõttes, sest tegi kostja eest rahalise sissemakse OÜ-le New Industry, s.o tegi teo kostja kasuks. Hageja tegi kostja eest rahalise sissemakse OÜ-le New Industry, eeldades, et kostjal on kohustus teha OÜ-le New Industry osakapitali suurendamiseks rahaline sissemakse, kuna osanikud leppisid osakapitali suurenemises kokku. Kuna hageja tehtud rahalise sissemakse tõttu sai kostja OÜ New Industry täiendavate osade omanikuks, siis ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kas kostja oli sõlminud OÜ-ga New Industry märkimislepingu või kas kostjal oli OÜ New Industry vastu kehtiv kohustus tasuda rahaline sissemakse. Hageja poolt kostja eest rahalise sissemakse tegemine on käsitatav kostja asja ajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes sõltumata sellest, kas kostjal oli kohustus sissemakset teha. Kohtute põhjendused märkimislepingu kehtivuse kohta ei puutu seega asjasse. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et kui kostja ei sõlminud märkimislepingut või kui märkimisleping sõlmiti, kuid see osutus kehtetuks, siis võib kostjal olla õigus nõuda OÜ-lt New Industry alusetult saadu tagasi. Kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja nõuda VÕS § 1028 lg 1 järgi saadu saajalt tagasi, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemise korral, peab OÜ New Industry kostjale hüvitama VÕS § 1032 lg 1 esimese lause järgi rahasumma, mille hageja oli maksnud kostja eest OÜ-le New Industry VÕS § 78 lg 1 alusel.
9. Kui isik on teinud teise isiku kasuks teo, kuuluvad talle VÕS § 1018 järgi käsundita asjaajajale seaduses sätestatud õigused ja kohustused üksnes juhul, kui soodustatu kiidab tema asjaajamise heaks või kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või kui asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev ülalpidamiskohustus või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Muu hulgas on käsundita asjaajajal VÕS § 1023 lg 1 järgi õigus nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused, sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest. Kulutuste hüvitamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Praeguses asjas on kohtud õigesti tuvastanud, et kuna kostja oli osakapitali suurendamisest ja tasumise kohustusest teadlik ning ta soovis säilitada teiste osanikega võrdse osaluse ega vaielnud osakapitali suurendamisele vastu, kiitis ta kaudse tahteavaldusega asjaajamise heaks. Seetõttu on kostjal kohustus hüvitada hagejale tema eest tehtud sissemakse. Iseenesest on õige kostja väide, et käsundita asjaajaja ei saa VÕS § 1023 lg 3 järgi nõuda kulutuste hüvitamist, kui asjaolusid arvestades on ilmne, et tal ei olnud asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Praeguses asjas asusid kohtud õigesti seisukohale, et kuigi pooltel ei olnud kokkulepet, kuidas ja mil viisil kulutused hüvitatakse, ei saanud sellest järeldada, et hageja tasutud sissemakset ei tule üldse hüvitada. Eeltoodud põhjendustel asusid kohtud õigesti seisukohale, et hagi tuleb osaliselt rahuldada.
10. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu