RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 118p 1 järgi ning Veikko Hansbergi (Hansberg) süüdistuses Kar

S §

§ 118p 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 9.

jaanuari

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-3310 Meelis Puusti kaitsja vandeadvokaat Neeme Leok, Margos Kelgu kaitsja vandeadvokaat Otto Preem ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin, kassatsioonid Veikko Hansbergi kaitsja vandeadvokaadi abi Ahto Sirendi
2. september 2012, kirjalik menetlus
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. juuli
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. jaanuari
7. a otsused Margos Kelgu ja Meelis Puusti süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 118p 1 järgi ning Margos Kelgule mõistetud liitkaristuse osas. 2. Mõista Margos Kelk Kar

S § 117 lg 1 järgi õigeks.

1. Mõista Meelis Puust KarS § 117 lg 1 järgi õigeks.
2. Tunnistada Margos Kelk süüdi KarS § 25 lg 1 - § 118 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 7 (seitse) aastat vangistust.
3. KarS § 64 lg 1 alusel mõista Margos Kelgule liitkaristuseks 7 (seitse) aastat ja 2 (kaks) kuud vangistust.
4. Tunnistada Meelis Puust süüdi KarS § 25 lg 1 - § 118 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 7 (seitse) aastat vangistust.
5. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
6. Margos Kelgu kaitsja vandeadvokaat Otto Preemi ja Meelis Puusti kaitsja vandeadvokaat Neeme Leoki kassatsioonid rahuldada osaliselt. Prokuratuuri kassatsioon jätta rahuldamata.
7. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Valga Advokaadibüroo kasuks välja kaitsjatasu summas 307 eurot ja 20 senti (kolmsada seitse eurot ja kakskümmend senti), sh käibemaks 51 eurot ja 20 senti (viiskümmend üks eurot ja kakskümmend senti) vandeadvokaat Otto Preemi poolt Margos Kelgule kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
8. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Valga Advokaadibüroo kasuks välja kaitsjatasu summas 307 eurot ja 20 senti (kolmsada seitse eurot ja kakskümmend senti), sh käibemaks 51 eurot ja 20 senti (viiskümmend üks eurot ja kakskümmend senti) vandeadvokaat Neeme Leoki poolt Meelis Puustile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
9. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Ann Saar kasuks välja kaitsjatasu summas 460 eurot ja 80 senti (nelisada kuuskümmend eurot ja kaheksakümmend senti), sh käibemaks 76 eurot ja 80 senti (seitsekümmend kuus eurot ja kaheksakümmend senti) vandeadvokaadi abi Ahto Sirendi poolt Veikko Hansbergile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Margos Kelk, Meelis Puust ja Veikko Hansberg anti kohtu alla süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi S. P. mõrvas. Kohtulikul uurimisel muutis prokuratuur süüdistust ja esitas süüdistatavatele süüdistuse KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi selles, et nad kolmekesi koos ja ühise teotahtlusega peksid S. P.-d
11. oktoobril
12. a alates umbes kella 23-st Valga maakonnas Hummuli vallas XXX külas majas nr XX M. Kelgule kuuluvas korteris nr Y kättemaksuks kunagise varguse eest. Süüdistatavad peksid S. P.-d rusikate, jalgade, klaaspudeli ja taburetiga pähe ning rindkeresse pikema aja kestel, tekitades kannatanule suurt valu ja piina. Peksmisega tekitasid süüdistatavad S. P.-le eluohtliku tervisekahjustuse ja põhjustasid ettevaatamatusest tema surma. M. Kelk anti kohtu alla veel ka süüdistuses KarS § 424 järgi mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, kuid selles osas kassatsioonimenetlust ei toimu.
13. Tartu Maakohtu
14. juuli
15. a otsusega tunnistati M. Kelk süüdi KarS §

§ 118p 1 järgi ja teda karistati Kar

S § 63 lg 1 alusel vangistusega seitsmeks aastaks ning KarS § 424 järgi vangistusega kuueks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti M. Kelgule liitkaristuseks seitse aastat ja kaks kuud vangistust. Ka M. Puust tunnistati süüdi KarS §

§ 118p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks seitse aastat vangistust. V. Hansberg tunnistati süüdi Kar

S § 121 järgi S. P. kehalises väärkohtlemises ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust.

1. Maakohus tuvastas, et
2. oktoobril
3. a umbes kella 23 paiku läksid V. Hansberg ja M. Puust M. Kelgu korterisse Valgamaal alkoholi tarvitama. Seal viibis ka S. P., kes oli V. Hansbergi arvates varastanud tema arvuti. Asjaolu, et S. P. kutsus V. Hansbergi vastu viimase tahtmist oma sõbraks, tingis selle, et V. Hansberg tungis S. P.-le kallale, lõi teda kõigepealt rusikaga näkku ja hakkas seejärel peksma. V. Hansbergiga liitusid S. P. peksmises ka M. Puust ja M. Kelk. Kõik kolm lõid lühikese aja jooksul S. P.-d jalgade ja kätega näkku, rindkeresse ja vastu jalgu. Pärast seda jõid peksjad viina ja pakkusid seda ka S. P.-le, kes hakkaski koos kolme ülejäänud mehega alkoholi tarbima. Olles mõnda aega ühiselt viina joonud, lõi M. Puust järsku S. P.-le täis viinapudeliga jõuliselt pähe, purustades seejuures pudeli. Ka pärast M. Puusti lööki jätkasid neli meest alkoholi tarvitamist. Mõne aja möödudes haaras M. Kelk tabureti ja lõi sellega S. P.-le tugevasti vastu pead. Sellegi teo järgselt jätkasid kõik neli viina joomist. Peagi alkoholi tarvitamine siiski lõpetati, V. Hansberg ja M. Puust lahkusid, jättes kontaktivõimelise S. P. koos M. Kelguga viimase korterisse. M. Kelk jäi magama ja avastas hommikul ärgates, et S. P. on surnud. Kohtuarstliku eksperdi arvamusest tulenevalt oli surma põhjuseks aju-kolju tömp trauma parempoolse kõvakelmealuse verevalumi ja peaajupõrutusega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. 3.1 Maakohus leidis, et süüdistatavate tegevust S. P. peksmises tuleb käsitleda kolme erineva episoodina - S. P. peksmine üheskoos V. Hansbergi, M. Puusti ja M. Kelgu poolt; M. Puusti poolne S. P. löömine pudeliga ning M. Kelgu poolne S. P. taburetiga löömine. Neid tegevusi ei saa pidada kolme süüdistatava poolt kaastäideviimisega toime pandud üheks teoks, kuna tegemist on erineval ajal, erinevatel motiividel ja erinevate isikute poolt toime pandud tegudega. Esimese peksmise käigus ei tekitanud V. Hansberg, M. Puust ja M. Kelk S. P. surma põhjustanud peavigastust. Seega oli tegemist S. P. kehalise väärkohtlemisega. Sellest tulenevalt tuleb V. Hansberg, kes rohkem S. P. vastaseid tegusid toime ei pannud, tunnistada süüdi KarS § 121 järgi. Kohus märkis, et nii M. Puusti poolne pudelilöök kui ka M. Kelgu hoop taburetiga olid mõlemad tugevad ja tabasid kannatanut otse pähe. Mõlema süüdistatava rünne oli väga intensiivne ja toimus lühikese ajavahemiku jooksul, millest tulenevalt olid nad teadlikud üksteise eelnevast tegevusest, ja pidid aru saama, et lüües kannatanut elutähtsasse organisse, võib see tekitada ohvri elule ohtliku tervisekahjustuse. Seega tuleb M. Puusti ja M. Kelgu tegevus kvalifitseerida KarS §

§ 118p 1 järgi, millega on hõlmatud ka nende poolt S.

P. kehaline väärkohtlemine esimeses peksmises koos V. Hansbergiga. Süüdistatavate kaitseversiooni, nagu oleks S. P. enne M. Puusti poolt pudeliga löömist teisi noaga ähvardanud, mistõttu tegutses M. Puust hädaseisundis, ei tunnistanud kohus tõendatuks. 4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. Kelgu kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, M. Puust ja tema kaitsja vandeadvokaat Neeme Leok ning Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin. 4.1 M. Kelgu kaitsja taotles kohtuotsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamise osas KarS §

§ 118p 1 järgi, samuti mõistetud liitkaristuse osas ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada M. Kelk süüdi Kar

S § 121 järgi ja mõista talle kergem liitkaristus. Kaitsja leidis, et ei ole võimalik tuvastada, kelle poolt tekitatud vigastused põhjustasid S. P. surma. S. P. pudeliga löömise ajal oli M. Kelk hädakaitseseisundis, sest S. P. ähvardas teda noaga. Samuti ei ole tuvastatud M. Puusti ja M. Kelgu ühist teootsust. Kohtuga ei ole võimalik nõustuda selles, et eluliselt ei ole usutav, et S. P. ähvardas teisi noaga. Ohvri näol oli tegu mitmeid võrdlemisi raskeid kuritegusid toime pannud inimesega, kellelt võis sellist käitumist kõigiti oodata. 4.2 M. Puust taotles apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse mõistmist, sest S. P. siiski ähvardas toas viibinuid noaga. Tunnistaja K. B. apellanti süüstavad ütlused on valed, mis on seletatav sellega, et M. Puust ja K. B. on omavahel vaenujalal. 4.3 M. Puusti kaitsja taotles kohtuotsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamise osas KarS §

§ 118p 1 järgi ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada M. Puust süüdi Kar

S § 121 järgi. Kaitsja märkis, et ei ole võimalik kindlaks teha, kelle tegevuse tagajärjel S. P. suri. Seetõttu saab M. Puusti süüdi tunnistada vaid KarS § 121 järgi. Kuivõrd S. P. ähvardas M. Puusti noaga, siis lõi süüdistatav S. P.-d hädakaitseseisundis. Tuvastatud ei ole M. Puusti ja M. Kelgu ühist teootsust. 4.4 Prokurör taotles kohtuotsuse tühistamist V. Hansbergi süüditunnistamise osas KarS § 121 järgi ning uue otsusega tema süüditunnistamist KarS §

§ 118p 1 järgi.

Prokuröri arvates ei ole õige eristada süüdistatavate poolt S. P. kolme erinevat peksmist. Kõik vägivallateod S. P. vastu kujutavad endast ühte objektiivselt kokkukuuluvana vaadeldavat ühtse teotahtlusega toime pandud kuritegu. Tunnistajate K. B. ja R. P. öeldust tuleneb, et kannatanu väärkohtlemine kestis mitu tundi järjest ja oli pidev.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata järgmistel põhjendustel. Süüdistatavate noaga ähvardamine S. P. poolt ei ole eluliselt usutav ja tegemist on üksnes süüdistatavate poolt enda kaitseks välja mõeldud väitega. Tunnistaja K. B. ütlused on hoolimata M. Puusti vastupidistest väidetest usaldusväärsed. Õige ei ole käsitada KarS §

§ 118

p 1 järgi kvalifitseeritud tegusid kaastäideviimisena kõigi kolme süüdistatava poolt kogu mitmetunnise ajavahemiku jooksul. Õigesti on maakohus eristanud süüdistatavate tegevuses S. P. kolme erinevat peksmist. V. Hansbergi, M. Puusti ja M. Kelgu esialgne ühine S. P. peksmine kujutas endast tõepoolest kehalist väärkohtlemist. Küll aga põhjustasid oma hilisemate - samuti mitte kaastäideviimise vormis toime pandud - tegudega nii M. Puust, lüües kannatanut viinapudeliga pähe, kui ka M. Kelk, lüües mõni aeg hiljem kannatanut taburetiga pähe, kannatanul ajukolju tömptrauma verevalumitega, sildveeni rebendi verejooksuga ja kõvakelmealuse verevalumi peaajupõrutusega, mille tagajärjel saabus kannatanu surm. Lüües kannatanule esemetega tugevasti pähe ja tekitades vähemalt kaudse tahtlusega kannatanule raske tervisekahjustuse, pidasid M. Puust ja M. Kelk võimalikuks tagajärje eluohtlikkust, ent lootsid kergemeelselt, et kannatanu surm jääb saabumata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni M. Kelgu kaitsja vandeadvokaat O. Preem, M. Puusti kaitsja vandeadvokaat N. Leok ning Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Väin. 6.1 M. Kelgu kaitsja taotleb oma kaitsealuse KarS §

§ 118p 1 asemel süüditunnistamist Kar

S § 121 järgi. Kuivõrd on õigesti leitud, et M. Kelk ja M. Puust ei tegutsenud kaastäideviijatena, saab M. Kelku karistada talle süüks arvatud sätete järgi üksnes juhul, kui tõendada, et just tema löök tõi kaasa S. P. surma. Et seda teha ei ole võimalik, tuleb süüdistatav KarS §

§ 118p 1 järgi õigeks mõista ja tunnistada ta süüdi üksnes S.

P. kehalises väärkohtlemises. 6.2 Ka M. Puusti kaitsja leiab, kuivõrd ei ole tõendatud, et ohvri surma põhjustas just tema kaitsealuse poolne löök, tuleb M. Puust KarS §

§ 118p 1 järgi õigeks mõista. M. Puust vastutab vaid Kar

S § 121 järgi S. P. kehalise väärkohtlemise eest. 6.3 Prokuröri hinnangul on kõik S. P. vastu toimepandud vägivallateod kantud süüdistatavate ühtsest teotahtest, mistõttu erinevate episoodide eristamine ei ole põhjendatud. Ka V. Hansbergi ja M. Puusti saabumisele M. Kelgu korterisse koheselt järgnenud S. P. peksmine V. Hansbergi, M. Puusti ja M. Kelgu poolt oli tulenevalt erinevatest tõenditest sama intensiivne ja ohtlik kui hilisemad löögid pudeli ja taburetiga. Seetõttu tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus, et kõik kolm süüdistatavat tunnistataks süüdi kaastäideviimisega toime pandud S. P.-le eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises ja S. P. surma ettevaatamatus põhjustamises.

1. Kassatsioonivastused on esitanud M. Kelgu kaitsja vandeadvokaat O. Preem, M. Puusti kaitsja vandeadvokaat N. Leok, V. Hansbergi kaitsja vandeadvokaadi abi Ahto Sirendi ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Väin. 7.1 M. Kelgu kaitsja leiab, et prokuratuuri kassatsioonis antakse kaastäideviimisega seonduvale väär õiguslik hinnang. Kohtud on hinnanud asjakohaseid tõendeid õigesti ja seetõttu tuleb kassatsiooniväited jätta tähelepanuta. 7.2 Ka M. Puusti kaitsja hinnangul on kohtud toiminud õigesti ja hinnanud tõendeid vastavalt seadusele ja väljakujunenud kohtupraktikale. 7.3 Prokurör märgib kassatsioonivastuses, et vaidleb kaitsjate kassatsioonidele vastu ja jääb enda kassatsioonis toodud taotluste juurde. 7.4 V. Hansbergi kaitsja leiab, et süüdistatavate poolt kooskõlastatud pikaaegsest S. P. peksmisest ehk kuriteo kaastäideviimisest rääkida ei saa. Juhul kui Riigikohus otsustab rahuldada M. Kelgu ja M. Puusti kaitsjate kassatsioonid ja kvalifitseerida süüdistatavate teod ümber KarS § 121 järgi, tuleb kergendada ka V. Hansbergile mõistetud KarS § 121 ülemmäära lähedale jäävat karistust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Prokuratuuri hinnangul tegutsesid V. Hansberg, M. Puust ja M. Kelk
3. oktoobri õhtul ja ööl vastu
4. oktoobrit
5. a S. P.-d pekstes kannatanu elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamises ja tema surma ettevaatamatus põhjustamises kaastäideviijatena. 8.1 Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maa- ja ringkonnakohtuga, et nendele kuriteokoosseisudele vastava teo kaastäideviimisest praegusel juhul kõneleda ei saa. Teadupärast näeb KarS § 21 lg 2 kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. märtsi
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01, p-d 6-7 ja
8. oktoobri
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-10, p 6.2). See tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. jaanuari
11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, p 24 ja
12. juuni
13. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-123-10, p 11.2). 8.2 Kohtud on arusaadavalt ja kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega põhjendanud, miks ei ole kõik kogu õhtu ja öö jooksul S. P. vastu toime pandud vägivaldsed teod hõlmatud süüdistatavate ühise teootsuse alusel kooskõlastatud ühise tahtlusega. Ehkki ühise teoplaani olemasolu ei välista asjaolu, et erinevad episoodid ei järgne üksteisele vahetult, vaid neid eristab teatav ajavahemik, on kohtud seoses küsimusega süüdistatavate teo kaastäideviimisest õigesti osutanud sellele, et kannatanu esimese peksmise ja M. Puusti pudelilöögi vahele jäi umbes tunniajaline ning pudelilöögi ja M. Kelgu taburetihoobi vahele veel umbes pooletunnine ajavahemik. Kohtud on tuvastanud, et vägivallaaktide vahelisel ajal jätkasid süüdistatavad kannatanuga suhtlemist ja alkoholi tarbimist. 8.3 Kriminaalkolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga, et selliselt tuvastatud tehiolude pinnalt ei saa teha järeldust, nagu olnuks V. Hansbergil, M. Puustil ja M. Kelgul olnud ühine plaan põhjustada oht S. P. elule. Tuvastatu pinnalt on õigesti leitud, et nii M. Puust kannatanut viinapudeliga lüües kui ka M. Kelk S. P.-d taburetiga lüües tegutsesid ilma ühise tahtluseta ja üksnes omaenda initsiatiivil. Seega ei ole neid tegusid ühise teootsuse puudumise tõttu võimalik vaadelda kaastäideviimistegudena. Eelnevast tulenevalt tuleb kõigile kolmele tuvastatud tegude kompleksile anda eraldiseisev karistusõiguslik hinnang.
14. Kohtud on tuvastanud, et nn esimese peksmise käigus S. P.-le eluohtlikku peavigastust ei tekitatud. Sellise järeldusega tuleb nõustuda, kuivõrd tõendatud ei ole, et S. P. peksmine vahetult pärast V. Hansbergi ja M. Puusti saabumist M. Kelgu korterisse tõi endaga kaasa kannatanu jaoks eluohtliku tervisekahjustuse. Samas ei nõustu kriminaalkolleegium kohtute seisukohaga, et tuvastatu pinnalt saab M. Puusti (kannatanule viinapudeliga pähe löömise eest) ja M. Kelgu (kannatanule taburetiga pähe löömise eest) süüdi tunnistada S. P. elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamises KarS § 118 p 1 järgi ja tema surma ettevaatamatus põhjustamises KarS § 117 lg 1 järgi. Nende sätete kohaldamine eeldab üksiktäideviijate puhul seda, et tuvastatakse põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Põhjuslik seos toimepandud teo ja saabunud tagajärje vahel on tagajärje teo toimepanijale omistamise minimaalseim eeldus. Selles kriminaalasjas seda tehtud ei ole, sest pole tuvastatud, kas kannatanu elule ohtliku tervisekahjustuse ja tema surma põhjustas talle pudeliga või taburetiga pähe löömine või mõlemad koos. Samas ei saa välistada, et need tagajärjed ei oleks saabunud ilma V. Hansbergi, M. Puusti ja M. Kelgu esialgse ühise peksmiseta. Seega võis S. P. elule ohtlik tervisekahjustus tekkida ja surm saabuda kumuleeruvalt kõigi kolme kirjeldatud vägivallaepisoodi tagajärjel. Eeltoodust lähtuvalt ei ole tulenevalt in dubio pro reo põhimõttest võimalik M. Puusti ja M. Kelku KarS §

§ 118p 1 järgi süüdi tunnistada. 10. Kar

S § 25 lg-s 1 sätestatu kohaselt ei ole aga karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka teo toimepanemise vahetu alustamine ehk süüteokatse. See tähendab, et juhtudel, mil isiku süüditunnistamine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, peab kohus muu hulgas otsustama, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis kirjeldatud kuriteo katsena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus nr 3-1-1-61-09, p 32;
3. septembri
4. a otsus nr 3-1-1-60-10, p 17.1 ja
5. mai
6. a otsus nr 3-1-1-30-12, p 22).
7. Tulenevalt KarS § 25 lg-st 1 saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole asjas tuvastatud, et esimesel peksmisel oli kõigil kolmel süüdistataval tahtlus põhjustada S. P. elule ohtlik tervisekahjustus. Sellise tahtluse puudumisele viitavad kohtute tuvastatud järgmised asjaolud. Süüdistatavad peksid kannatanut ilma spetsiaalsete abivahendita; peksmine ei olnud kuigi pikaajaline ega intensiivne; S. P. oli vahetult pärast juhtunut kõigiti kontakti- ja tegutsemisvõimeline ning jätkas peagi süüdistatavatega alkoholi tarvitamist ühises seltskonnas. Seega on V. Hansbergi tegevus kannatanu peksmisel õigesti kvalifitseeritud üksnes kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Kuid olles juba osalenud kannatanu peksmises ja lüües seejärel kannatanut veel tahtlikult tugevasti viinapudeliga pähe so elutähtsasse piirkonda -, tegutses M. Kelk vähemalt kaudse tahtlusega tagajärje (oht kannatanu elule) suhtes. M. Puust, kes samuti oli juba osalenud kannatanu peksmises ja nähes pealt ka M. Kelgu poolt kannatanule pudeliga pähe löömist, tegutses ohvrit taburetiga tugevasti pähe lüües samuti vähemalt kaudse tahtlusega seada ohtu kannatanu elu. Lüües inimest jõuliselt küllaltki suurte ja kõvade esemetega katmata lagipähe peab lööja vähemalt võimalikuks ohvri elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamist ja möönab seda, st tegutseb tagajärje suhtes kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. Kuna konkreetset tagajärge, mida M. Kelgu või M. Puusti tegu kannatanule põhjustas, ei ole võimalik tuvastada, siis tuleb M. Kelk ja M. Puust süüdi tunnistada S. P. elule vähemalt kaudse tahtlusega ohtliku tervisekahjustuse tekitamise katses KarS § 25 lg 1 - § 118 p 1 järgi. Kuivõrd aga ei ole võimalik tuvastada, kas S. P. surma põhjustanud peavigastuse tekitas M. Kelgu või M. Puusti tegevus või mõlema tegevus koostoimes või hoopis kolme süüdistatava tegevus kumulatiivselt, siis ei ole võimalik M. Kelku ja M. Puusti süüdi tunnistada S. P. surma põhjustamises ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 järgi ja nad tuleb selles süüdistuses õigeks mõista.
8. Andes M. Kelgu ja M. Puusti teole maa- ja ringkonnakohtust erineva karistusõigusliku hinnangu, mõistab kriminaalkolleegium süüdistatavatele uued karistused. Karistuse mõistmisel tuleb süüdistatavate kahjuks arvesse võtta seda, et M. Kelk ja M. Puust olid S. P.-d eelnevalt pekstes realiseerinud hiljem toime pandud KarS § 118 p 1 katses neelduva KarS § 121 koosseisu. Samuti peab märkima, et küll katsestaadiumisse jäänud KarS § 118 p-le 1 vastav tegu ei ebaõnnestunud täielikult, sest nii pudeli- kui ka taburetilöök S. P.-d tabasid, mitte ei läinud ohvrist mööda. Samas kõneleb süüdistatavate kasuks mitte üksnes asjaolu, et tegu jäi siiski kuriteokatse staadiumisse, vaid ka see, et mõlemad on toimepandut puhtsüdamlikult kahetsenud. Seetõttu peab M. Kelku ja M. Puusti karistama alla sanktsiooni keskmise määra jääva karistusega, mistõttu tuleb mõlemaid süüdistatavaid KarS § 25 lg 1 - § 118 p 1 järgi karistada vangistusega seitsmeks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel suurendab kolleegium M. Kelgule KarS § 25 lg 1 - § 118 p 1 järgi mõistetavat karistust talle KarS § 424 järgi mõistetud karistuse - kuus kuud vangistust - arvelt ja mõistab M. Kelgule liitkaristuseks seitse aastat ja kaks kuud vangistust.
9. Kõigi kolme süüdistatava kaitsjad on esitanud riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 1 kohase taotluse kassatsioonimenetluses makstava riigi õigusabi tasude suuruse ja kulude hüvitamise kindlaksmääramiseks. M. Puusti kaitsja vandeadvokaat N. Leok ja M. Kelgu kaitsja vandeadvokaat O. Preem taotlevad kassatsiooni koostamise eest kumbki OÜ-le Valga Advokaadibüroo 307 euro ja 20 sendi hüvitamist, sealhulgas käibemaks 51 eurot ja 20 senti. Kassatsioonivastuse koostamise eest palub V. Hansbergi kaitsja vandeadvokaadi abi A. Sirendi hüvitada OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar 460 eurot ja 80 senti, sealhulgas käibemaks 76 eurot ja 80 senti. Kolleegium leiab, et kaitsjate taotlused on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele, sest nendes märgitud toimingud olid süüdistatavate kaitseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg on mõistlik. Eeltoodu alusel ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg 7 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
10. detsembri
11. a otsuse p-dest 2, 5 ja 23 ning KrMS § 186 lg-st 1 Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab kaitsjate taotlused kaitsekulutuste osas ja jätab need menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
12. Eeltoodu põhjendustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 262 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
13. juuli
14. a ja Tartu Ringkonnakohtu
15. jaanuari
16. a otsused M. Kelgu ja M. Puusti süüditunnistamise ja karistamise osas KarS §

§ 118

p 1 järgi ning Margos Kelgule mõistetud liitkaristuse osas ning teeb uusi tõendeid kogumata uue kohtuotsuse, raskendamata süüdimõistetute olukorda. Kaitsjate kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt, prokuratuuri kassatsiooni jätab aga rahuldamata. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvasaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi