← Eesti

3-3-1-35-12

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-35-12 11. oktoober 2012 Ees

v.r) § 11 lg 31 p 3 alusel ning võttis menetlusse tühistamisnõude. Kohus leidis, et nii käesolevas haldusasjas kui haldusasjas nr 3-09-1488 esitatud kohustamisnõuete eesmärgiks on saavutada projektide uus hindamine ning uue eelistusnimekirja koostamine. LTKH esitas halduskohtu

  1. aprilli
  2. a määrusele määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. septembri
  4. a määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus muutis Vabariigi Valitsuse vastu suunatud kohustamisnõude tagastamise õiguslikku alust ning tagastas nõude

v.r § 11 lg 31 p 5 alusel (kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust). Ringkonnakohus leidis, et seni, kuni Sotsiaalministeerium pole viinud läbi korraldusega nr 386 kinnitatud investeeringute kavas loetlemata taotluste uut hindamist ega koostanud uut eelistusnimekirja, ei saa Vabariigi Valitsuselt nõuda uue investeeringute kava kinnitamist.

  2. mail 2011 halduskohtule esitatud seisukohas selgitas LTKH, et on vaatamata kohustamisnõuete tagastamisele jätkuvalt huvitatud tühistamisnõude menetlemisest, kuna selle nõude osas puudub jõustunud kohtulahend. Kaebaja märkis, et korralduse nr 564 tühistamise korral võib tal tekkida õigus nõuda riigilt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.
  4. juuni
  5. a määrusega jättis Tallinna Halduskohus LTKH kaebuse

v.r § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata. Kohus mõistis kaebajalt kolmanda isiku IVKH kasuks välja menetluskulud 3250 eurot ja 70 senti. Kohus selgitas, et investeeringute kava koostamise aluseks oli hindamiskomisjoni koostatud eelistusnimekiri, mis Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsuse kohaselt haldusasjas nr 3-09-1488 oli Sotsiaalministeeriumi jaoks siduvaks eelhaldusaktiks. Eelistusnimekirja õiguspärasuse üle enam vaidlust olla ei saa. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest viidatud haldusasjas järeldub, et ka investeeringute kava hilisemal muutmisel oli ministeeriumil õigus lähtuda eelistusnimekirjast. Vaidlus puudub selle osas, et esimesest investeeringute kavast jäi esimesena välja IVKH projekt ning alles teisena LTKH projekt. On ilmne, et olukorras, kus ministeeriumil oli õigus võtta investeeringute kava muutmisel aluseks hindamiskomisjoni eelistusnimekiri, puudus tal kohustus projektide ümberhindamiseks. Kuna jagamata vahendeid jätkus vaid ühe projekti jaoks, ei ole kaebusega taotletava eesmärgi, milleks on kaebaja projekti lülitamine meetme investeeringute kavasse, saavutamine võimalik.

  1. LTKH esitas määruskaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu määruse tühistada. Kaebaja leidis, et kohus rikkus menetlusökonoomia põhimõtet, tagastades kaebuse pärast seda, kui oli seda juba menetlema asunud ning isegi kohtuistungi aja määranud, millest nähtub selgelt, et kohus ei pidanud kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Kohus oli kaebust tagastamise ajaks menetlenud juba poolteist aastat. Asjaolud ei olnud vaidlustatud määruse tegemise ajaks muutunud. LTKH on kaebuse perspektiivikust kohtule esitatud dokumentides põhjendanud. Tegemist on sisuliselt keerulise vaidlusega. Meelevaldne on kohtu järeldus, et kaebuse eesmärki pole võimalik saavutada. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on viidanud ka võimalikule kahjunõudele, kui tuvastatakse tema õiguste rikkumine. Kohus on tuginenud haldusasjas nr 3-09-1488 tehtud kohtuotsuses toodud põhjendustele, need pole aga käesoleva haldusasja lahendamisel siduvad. Vaidlust korralduse nr 564 õiguspärasuse üle ei ole senini üheski kohtuasjas lahendatud.
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. veebruari
  4. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus mõistis LTKH-lt kolmanda isiku IVKH kasuks välja menetluskulud 316 eurot ja 80 senti. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu määruses esitatud põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtul oli õigus kaebuse eduväljavaateid menetluse käigus ümber hinnata. Ümberhindamise tingis Riigikohtu muutunud praktika –
  5. juuni
  6. a määrusega asjas nr 3-3-1-20-10 laiendas Riigikohus

v.r § 23 lg 3 p 1 kohaldamisala ka ilmselgelt perspektiivitutele kaebustele, selgitades, et kaebuse saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda juhul, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Halduskohus ei eksinud menetlusnormide vastu ka Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-09-1488 põhjendustele viidates, vaid kasutas ringkonnakohtu põhjendustega nõustudes oma määruse põhjendamiseks samu argumente. Eelviidatud asjas leidis ringkonnakohus, et hindamiskomisjoni koostatud eelistusnimekiri oli investeeringute kava moodustamisel siduv eelhaldusakt ning et nimekirjast tuli lähtuda ka investeeringute kava täiendamisel. Hindamiskomisjon pidas kolmanda isiku IVKH projekti suuremal määral avalikes huvides olevaks kui kaebaja projekti. Projektide uus hindamine olnuks ajakulukam ja menetlusosalisi koormavam ning võinuks ohustada projektide elluviimist STS 2007–2013 § 15 lg 1 p-s 4 nimetatud tähtaja jooksul. Seega käitus Sotsiaalministeerium õiguspäraselt. Kuna määruse nr 15 § 14 lg-st 3 nähtuvalt pidid projekti eesmärgid pärast taotletava summa vähendamist jääma samaks, on põhjendamatu kaebaja väide, et hindamiskomisjon oleks uue hindamise tulemusena võinud saada teistsuguse taotlejate eelistusnimekirja. Sotsiaalministeerium on STS 2007–2013 § 17 lg-t 1 ning määruse nr 15 § 14 lg-t 3 õigesti kohaldanud – nimetatud sätted võimaldasidki teha vähendatud summaga taotluse esitamise ettepaneku vaid eelistusnimekirjas kolmandale kohale jäänud IVKH-le. Ilmselgelt perspektiivitu kaebuse menetlemiseks ei anna alust kaebaja hüpoteetiline ja põhistamata väide tulevikus kahju hüvitamise nõude esitamise kohta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. LTKH esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning kohustada Tallinna Halduskohut sisulise menetlusega jätkamiseks. Määruskaebuses esitatud põhjendused on loetletud järgnevalt.

  1. a)Riigikohtu praktika järgi lasub kohtutel kaebuse perspektiivituse tõttu tagastamise korral kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kohtud ei ole põhjendatud kaebuse perspektiivikust selgitavate argumentide arvestamata jätmist.
  2. b)Tegemist on keskmisest keerukama kaasusega, seda nii võimalikke praktilisi tagajärgi kui õigusteoreetilist aspekti arvestades. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu praktikas antud juhise, mille kohaselt tuleks keeruka õigusliku küsimuse korral eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning selle täiendavat analüüsimist, kui muud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud.
  3. c)Olukorras, kus kohtud on haldusasja eelmenetluses menetlenud juba enam kui kaks aastat, ei saa kaebuse tagastamisel tugineda kohtusüsteemi efektiivse toimimise argumendile. Ka ringkonnakohus menetles LTKH määruskaebust ebamõistlikult kaua – kaheksa kuud.
  4. d)See, et kaebuse saab lugeda perspektiivituks juhul, kui soovitud eesmärgi saavutamine ei ole esitatud kaebuse abil võimalik, ei välista kohtu kohustust kontrollida, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud taotlused. Vajaduse korral tuleb kohtul teha kaebajale ettepanek kaebuse muutmiseks. Halduskohus pole kaebajale kaebuse muutmise ettepanekut teinud.
  5. e)Halduskohus ei oleks tohtinud eelmenetluse staadiumis üksnes teises asjas tehtud kohtulahendi põhjendustele tuginedes otsustada kaebuse perspektiivikuse üle. Tegemist on asjaoludega, mida tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega uue kaebuse läbivaatamise hetkeks kujunenud faktide alusel, kusjuures lähtuda tuleb eeldusest, et kaebaja väidetavad faktilised asjaolud on tõendatud.
  6. f)Kaebuse perspektiivituks lugemise aluseks saaks olla kohtulikult kaitstava subjektiivse õiguse rikkumise ilmne võimatus, mitte aga rikkumise heastamise võimatus. Ehkki kohtud on leidnud, et ajalist plaani arvestades ei ole LTKH projekti investeeringute kavasse lisamine enam võimalik, tuleb silmas pidada, et kaebaja on menetluses korduvalt viidanud kahjunõude esitamise võimalusele, kui tuvastatakse tema õiguste rikkumine. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei saa kohus näiteks tuvastamisnõude läbivaatamisel asuda sisuliselt hindama võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud asjaolusid.
  7. g)Praeguse kaebuse ese on teine kui haldusasjas nr 3-09-1488. Korralduse nr 564 osas kohtulahendit ei ole. 10. Sotsiaalministeerium esitas määruskaebusele vastuse, milles leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Sotsiaalministeerium leiab, et kohtud on kaebusele selle tagastamiseks piisava sisulise hinnangu andnud. Kaebaja ei ole põhjendanud väidet, mille kohaselt on tegemist tavapärasest keerukama kaasusega. Vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi, kuna ei reguleeri tema õigusi ja kohustusi. 11. Kolmas isik IVKH esitas määruskaebusele vastuse, milles palub määruskaebuse rahuldamata jätta ning kaebajalt tema kasuks välja mõista kassatsiooniastme menetluskulud õigusabile 633 eurot ja 60 senti. Kolmas isik leiab, et kaebaja ei ole toonud välja ühtegi uut ja kohtute poolt hindamata argumenti, mis kinnitaks kaebuse perspektiivikust. Praegusel juhul puudub kohtutel ilmselgelt võimalus kaebuse rahuldamiseks, mistõttu kaebaja ei saa oma eesmärki saavutada. Menetlusnormid ei piira kohtu õigust hinnata kaebuse perspektiivikust erinevates menetlusstaadiumites. Halduskohus ei pidanud andma kaebajale võimalust kaebuse muutmiseks, kuna ka tuvastamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Tuvastamiskaebuse rahuldamine on välistatud, kuna eelhaldusakt, millele korraldus nr 564 tugineb (hindamiskomisjoni eelistusnimekiri), on jõus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kohtud on LTKH kaebuse korralduse nr 564 tühistamiseks tagastanud

v.r § 23 lg 3 p 1 alusel, leides, et tegemist on ilmselgelt perspektiivitu kaebusega. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks pidada eelkõige juhul, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik, näiteks on valitud vale nõudeliik (

  1. juuni
  2. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 10, ning
  3. detsembri
  4. a määrus asjas nr 3-3-1-57-11, p 16). Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (
  5. juuni
  6. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 11).
  7. Kohtud pidasid LTKH kaebust ilmselgelt perspektiivituks järgmistel põhjustel. Halduskohus leidis, et vaidlustatud korraldus tugineb eelhaldusaktile (hindamiskomisjoni eelistusnimekiri), mis on õigusjõus. Halduskohus tugines seejuures Tallinna Ringkonnakohtu
  8. oktoobri
  9. a otsusele haldusasjas nr 3-09-1488, nentides selle jõustumist ning järeldades, et puudub vaidlus selle üle, et Sotsiaalministeeriumil oli vaidlustatud korralduse andmisel õigus lähtuda eelistusnimekirjast (halduskohtu määruse p 14). Ringkonnakohus selgitas, et vaatamata sellele, et teises kohtuasjas esitatud põhjendused ei ole uut asja lahendavale kohtule siduvad, võis halduskohus Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasja nr 3-09-1488 lahendamisel esitatud põhjendustele nendega nõustumise korral viidata. Ringkonnakohus täiendas lisaks halduskohtu põhjendusi vaidlustatud akti õiguspärasuse osas, leides, et tagamaks projektide elluviimist STS 2007–2013 § 15 lg 1 p-s 4 sätestatud tähtaja jooksul, ei pidanud Sotsiaalministeerium esimesest investeeringute kavast järele jäänud eelarvevahendite jagamiseks taotlusi uuesti hindama, vaid sai lähtuda olemasolevast eelistusnimekirjast. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja väide, et uue hindamise tulemusel oleks eelistusnimekiri võinud olla teistsugune, ei ole põhjendatud. Mõlemad kohtuastmed tõdesid, et eeltoodud põhjustel ilmselgelt perspektiivitu kaebuse menetlemiseks ei anna alust ka hüpoteetiline kahjunõue. Eeltoodust nähtub, et kohtud pidasid kaebust ilmselgelt perspektiivituks põhjusel, et nende jaoks oli ilmselge vaidlustatud akti õiguspärasus. Seetõttu leidsid kohtud, et kaebusega taotletava eesmärgi, milleks on kaebaja projekti lülitamine meetme investeeringute kavasse, saavutamine ei ole võimalik.
  10. Riigikohus leiab, et vaidlustatud akti õiguspärasus ei ole ilmselge. Tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, mis nõuab täiendavat analüüsimist asja sisulisel menetlemisel. Haldusasjas nr 3-09-1488 lahendasid kohtud LTKH esitatud kohustamisnõuet Sotsiaalministeeriumi vastu meetme lõpuleviimiseks jagamata eelarvevahendite osas. Kohtumenetluse ajal andis Sotsiaalministeerium korralduse nr 564, millega määras jagamata eelarvevahendid IVKH projektile. Seejuures ei sooritanud Sotsiaalministeerium aga LTKH poolt kohtumenetluses nõutud toiminguid, mistõttu kohtud leidsid, et puudub alus menetluse lõpetamiseks

v.r § 24 lg 1 p 4 alusel. Tallinna Ringkonnakohus selgitas

  1. oktoobri
  2. a otsuses, et kujunenud olukorras ei ole kohustamisnõude rahuldamine enam võimalik ilma korralduse nr 564 tühistamiseta. Põhjendades kohtumenetluse peatamata jätmist kuni korralduse nr 564 peale esitatud tühistamiskaebuse lahendamiseni, analüüsis kohus ka seda, kas Sotsiaalministeerium oleks pidanud toetuseta jäänud taotlused investeeringute kava täiendamiseks ümber hindama. Kohus leidis, et Sotsiaalministeeriumil oli kaalutlusruum investeeringute kava täiendamiseks tehtavate menetlustoimingute valikul ning et taotlejate erinev kohtlemine oli praegusel juhul põhjendatud.
  3. Riigikohus leiab, et asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus on asja nr 3-09-1488 lahendamisel ka praeguses asjas vaidlustatud haldusaktile oma hinnangu andnud, ei muuda õiguslikku olukorda ilmselgeks. Ringkonnakohus on praeguses asjas õigesti märkinud, et teises haldusasjas tehtud kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste vahel. Seega pidi halduskohus investeeringute kava täiendamise menetlusele praeguses asjas omapoolse hinnangu andma. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada.
  4. Halduskohus on vääralt leidnud, et puudub vaidlus selle üle, kas Sotsiaalministeerium võis investeeringute kava täiendamisel lähtuda hindamiskomisjoni eelistusnimekirjast. Riigikohus sellega ei nõustu, leides, et praeguses asjas selles küsimuses vaidlus ongi. LTKH leiab, et taotletava toetussumma vähendamine võib muuta hindepunkte, mis hindamiskomisjon projektidele annab, eelkõige hinnatava kriteeriumi nr 4 „Projekti teostatavus, jätkusuutlikkus ning toetuse vajalikkus tegevuse edukaks elluviimiseks“ osas (vt ka määruse nr 15 § 13 lg 3), mistõttu ei ole eelistusnimekirjast lähtumine enam asjakohane. Seda väidet tuleb sisulises menetluses kontrollida. Tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, mistõttu ei saa vaidlustatud korralduse ilmselge sisulise õiguspärasuse motiivil välistada kaebuse eesmärgi saavutamise võimalikkust.
  5. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt on LTKH eesmärgiks saavutada korralduse nr 564 tühistamisega võimalus esitada ka ise muudetud projekt, mida hinnataks läbipaistvas ja võrdses menetluses ühes IVKH muudetud projektiga, misläbi LTKH projektil oleks võimalus saada lisatud investeeringute kavva. Struktuuritoetuse jagamise ajakava arvestades ei oleks aga vaidlustatud akti tühistamise korral enam võimalik asja uus otsustamine, millega võiks kaasneda LTKH projekti lisamine investeeringute kavasse. Samale järeldusele on haldus- ja ringkonnakohus jõudnud LTKH esialgse õiguskaitse taotluste lahendamisel, osutades, et isegi tühistamiskaebuse rahuldamise korral ei oleks kaebajal tulenevalt toetussummade jagamisele sätestatud ajalistest piiridest enam võimalik toetust kasutada ja oma projekti ellu viia (vt halduskohtu
  6. jaanuari
  7. a määrus, toimiku kd 1, lehed 152–155, ja ringkonnakohtu
  8. märtsi
  9. a määrus, toimiku kd 1, lehed 198–201). Ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse kohaselt on seda tunnistanud ka kaebaja ise. Kuigi kohtud on seega möönnud, et kaebuse eesmärk ei ole hiljem enam saavutatav, on esialgse õiguskaitse taotlused jäetud rahuldamata ülekaaluka avaliku ja kolmanda isiku huvi kaitseks (

v.r 122 lg 2). Avalik huvi seisneb kohtute hinnangul selles, et riigile eraldatud summad saaksid tähtaegselt sihtotstarbeliselt kasutatud, samuti Ida-Virumaa kui mahajäänud piirkonna arengule kaasaaitamises. Kohtud on seejuures märkinud, et kaebajal on võimalik oma õigusi kaitsta sekundaarsete õiguskaitsevahenditega, nagu kahju hüvitamine. Seega on lõppkokkuvõttes õige kohtute järeldus, et tühistamiskaebusega taotletav eesmärk ei ole saavutatav, mistõttu tühistamiskaebus on muutunud eesmärgipäratuks ning ilmselgelt perspektiivituks.

  1. Kaebaja on selgitanud, et tema kaebuse eesmärgiks on ka kahju hüvitamise taotlemine juhul, kui kohtud tuvastavad tema õiguste rikkumise. Seetõttu leiab kaebaja, et kui halduskohus jõudis järeldusele, et tühistamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu, oleks kohus enne kaebuse tagastamist pidanud andma kaebajale võimaluse kaebuses esitatud nõude muutmiseks. Riigikohus nõustub kaebajaga. Kuigi esialgses kaebuses esitatud tühistamisnõue on muutunud ilmselgelt perspektiivituks, ei saa sama järeldust teha võimaliku õigusvastasuse tuvastamise nõude kohta. Riigikohus on korduvalt rõhutanud halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevat kohtu kohustust juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-10, p 22 ja seal viidatud lahendid). Selgitamisvajadus puudub juhul, kui ka muudetud kujul oleks kaebuse eduväljavaated ilmselgelt olematud (Riigikohtu
  4. märtsi
  5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-11, p 11). Halduskohtumenetluse seadustiku kehtiva redaktsiooni (

) § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks

kohaselt lubatav. Käesoleva otsuse punktides 15 ja 16 toodud põhjenduste alusel leiab Riigikohus, et tuvastamiskaebuse edukuse võimalikkust ei saa ilmselgelt välistada.

§ 45

lg 2 teise lause kohaselt on isikul õigus esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi talle kahju tekitada. Riigikohus leiab, et hüvitamiskaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, näiteks võib kaebajal olla võimalik läbiviidud menetluse õigusvastasuse tuvastamise korral taotleda menetluses osalemisega seotud kulutuste hüvitamist. Seega ei saa ilmselgelt välistada ka tuvastamisnõude lubatavust (

§ 45lg 2 kolmas lause).

  1. Vastuseks Sotsiaalministeeriumi väitele, et vaidlustatud akt ei saagi rikkuda kaebaja õigusi, kuna ei reguleeri tema õigusi ega kohustusi, selgitab Riigikohus järgmist. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui kaitstakse ka isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (erikogu
  2. detsembri
  3. a määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Määruse nr 15 ning STS 2007–2013 sätted, mida kaebaja väitel on praegusel juhul rikutud, kaitsevad avalike huvide kõrval ka menetluses osalenud taotlejate subjektiivset avalikku õigust menetlusele ja korraldusele, heale haldusele (põhiseaduse § 14) ja teiste taotlejatega võrdsele kohtlemisele (põhiseaduse § 12 lg 1). Seega on LTKH-l kaebeõigus korralduse nr 564 vaidlustamiseks.
  4. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohus, et kohtud on rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme, jättes LTKH kaebuse läbi vaatamata, andmata LTKH-le võimalust kaebuse nõude muutmiseks. Seetõttu tühistab Riigikohus halduskohtu
  5. juuni
  6. a määruse ja ringkonnakohtu
  7. veebruari
  8. a määruse ning saadab asja

§ 238lg 2 viimase lause alusel uueks lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.

LTKH poolt Riigikohtule määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada (

§ 107lg 4).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.