RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-82-12 Määruse kuupäev 12. oktoober 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi Heido Kraa

§ 345

lg 31 on isiku põhiõigusi oluliselt rikkuv ja selle sätte Põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Lisaks leidis kaebaja, et maa- ja ringkonnakohus lahendasid vangistuse täitmisele pööramise küsimuse KarS § 74 lg 4 alusel, osutades määruskaebuse esitamise võimalusele. KrMS § 427 lg 2 kohaselt otsustab vangistuse tingimisi kohaldamata jätmise tühistamise ja süüdimõistetu saatmise KarS § 74 lg-te 5 või 6, § 76 lg-te 5 või 6 või § 77 lg 4 kohaselt kohtuotsusega mõistetud karistust kandma süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik oma määrusega. Eeltoodust tulenevalt ei rakendu praegusele kohtuasjale KrMS § 385 p-s 26 sätestatud kaebeõiguse piirang.

1. Täiendavas kirjalikus seisukohas refereerib kaitsja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a määruses asjas nr 3-1-1-159-05 väljendatud seisukohta, mille kohaselt juhul, kui ringkonnakohus võtab määruskaebuse vastu ja saadab selle edasi Riigikohtule, tuleb määruskaebus lugeda tähtaegselt esitatuks. Kaitsja hinnangul on tegemist määruskaebusega, mis allub KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud menetlusreeglitele ja mis esitati ringkonnakohtule
4. mail 2012 ning edastati Riigikohtule. Seega tuleb määruskaebus lugeda tähtaegselt esitatuks isegi juhul, kui Riigikohus leiab, et kaebus esitati KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud kümnepäevast tähtaega rikkudes.
5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. juuni
7. a määrusega määruskaebuse esitamise tähtaeg ennistati ja H. Kraavi kaitsja määruskaebus võeti menetlusse.
8. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Veera Kremez, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning et alkoholi tarvitamist ajal, mil H. Kraavile oli lisakohustusena määratud alkoholi mittetarvitamine, süüdimõistetu maakohtu istungil tunnistas. Seega tunnistas ta ka lisakohustuse rikkumist. Pärast lisakohustuse määramist käis H. Kraavi kriminaalhooldaja juures kaks korda ja teisel korral oli süüdimõistetu alkoholijoobes. Alkoholijoove fikseeriti alkomeetriga.
9. Vastuseks prokuröri seisukohtadele märgib H. Kraavi kaitsja, et süüdimõistetu on tänaseni kriminaalhooldaja juurde ilmunud kainena. Kriminaalhooldaja avaldas kaitsjale, et süüdimõistetu katseaeg lõpeb
10. oktoobril 2012, viimaseks kokkusaamise ajaks on määratud
11. oktoober
12. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. Kriminaalkolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et H. Kraavile mõistetud ärakandmata karistuse osa pöörati täitmisele KarS § 74 lg 4 alusel.
14. juuli
15. a otsuses asjas nr 3-1-1-18-12 märkis Riigikohtu üldkogu, et tingimisi kohaldamata jäetud vangistuse KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele pööramisel tuleb menetlusõiguslikult tugineda KrMS § 427 lg-le 2, kuid tulenevalt KrMS § 385 p-st 26 ei saa täitmiskohtuniku sel alusel tehtud määruse peale määruskaebust esitada (p 32). Üldkogu tunnistas KrMS § 385 p 26 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele.
16. Ringkonnakohus, kes tegi praeguses kohtuasjas lahendi enne Riigikohtu üldkogu otsuse kuulutamist, vaatas maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse sisuliselt läbi ega algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Seega menetleti H. Kraavi määruskaebust olukorras, kus KrMS § 385 p 26 välistas maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise. Riigikohtu üldkogu otsuses väljendatud seisukohtadest tulenevalt ei tingi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata jätmine siiski ringkonnakohtu määruse tühistamist ega takista andmast hinnangut otsustusele, millega jäeti H. Kraavi määruskaebus rahuldamata. Kuivõrd kriminaalkolleegium ennistas
17. juunil 2012 määruskaebuse esitamise tähtaja, puudub vajadus anda hinnangut nendele väidetele, mis seonduvad kaebuse tähtaegse esitamisega. Samal põhjusel pole alust põhjalikumalt vaagida ka KrMS § 345 lg 31 põhiseadusele vastavust puudutavaid argumente, kuna Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses sellise õigusnormi põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2). Asjassepuutuv on norm, mida tuleb kohtuasja lahendamisel kohaldada ja mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
18. juuni
19. a otsus asjas nr 3-4-1-510, p 13). KrMS § 345 lg 31 asjassepuutuvuse küsimus aktualiseerunuks juhul, kui määruskaebuse esitamise tähtaega ei oleks ennistatud.
20. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on H. Kraavile Harju Maakohtu
21. oktoobri
22. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osa täitmisele pööramist piisavalt põhistatud ja määruskaebuse väited kohtumääruste tühistamiseks alust ei anna. Kohtulikul arutamisel tuvastati, et süüdimõistetu rikkus temale Pärnu Maakohtu
23. detsembri
24. a määrusega pandud lisakohustust mitte tarvitada alkoholi. Lisakohustuse rikkumist on H. Kraavi maakohtu istungil ja kriminaalhooldajale antud seletuses tunnistanud. Seetõttu pole asjassepuutuvad määruskaebuse etteheited, milles kritiseeritakse kriminaalhooldaja pädevust joobeseisundit kindlaks teha ja leitakse, et joobeseisundi tuvastamisel oleks tulnud järgida politsei ja piirivalve seadusega kehtestatud nõudeid. Tähtsust ei oma seegi, kas süüdimõistetu oli
25. jaanuaril 2012 kriminaalhooldaja juurde ilmudes joobeseisundis või mitte, sest karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel oli oluline vastata üksnes küsimusele, kas H. Kraavi temale kohtumäärusega pandud lisakohustust rikkus. Nagu eelpool märgitud, on sellise kohustuse rikkumine kindlaks tehtud süüdimõistetu enda seletustega alkoholi tarbimise kohta.
26. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjaga selleski, nagu poleks kohtud karistuse täitmisele pööramisel tohtinud arvesse võtta varasemat kriminaalhoolduse nõuete rikkumist, sh ka kriminaalhooldaja juurde ilmumata jätmist
27. juunil 2010 ja
28. aprillil
29. Tulenevalt KarS § 74 lg-st 4 võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lg-s 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele, kui süüdimõistetu katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi. Kõnealuse sätte kohaselt on kohus õigustatud ja peabki arvestama süüdimõistetu käitumist katseajal tervikuna, mitte üksnes lisakohustuse määramise järgselt. H. Kraavile täiendava kohustuse panek oli ajendatud kontrollnõuete rikkumisest. Viimase põhjustas esmajoones süüdimõistetu poolt alkoholi tarvitamine. Lisakohustuse panemisega ei suudetud aga soovitud tulemust saavutada ja oma senise käitumisega on isik näidanud, et ta ei suuda määratud kohustusi nõuetekohaselt täita. Seetõttu on kohtutel kujunenud põhjendatud veendumus, et katseaja pikendamine pole põhjendatud ning karistus tuleb täitmisele pöörata.
30. Seda, et H. Kraavi oli lisakohustuse määramisest teadlik, ta varasema menetluse raames vastustanud ei ole. Enne lisakohustuse panemist andis süüdimõistetu nõusoleku mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Maakohtu määrus, millega H. Kraavile lisakohustus pandi, toimetati tema elukoha aadressil tema täisealisele perekonnaliikmele kätte juba
31. detsembril
32. Eelnevat arvesse võttes ei ole väide, nagu poleks süüdimõistetu olnud teadlik temale pandud kohustusest mitte tarvitada alkoholi, tõsiseltvõetav.
33. Obiter dictum korras märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kaitsja täiendavas taotluses esitatud seisukoht,

§ 345

lg 31 teises lauses sätestatu: “Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema…“ tähendab tähtaja uut arvestamist selle algusest, on eksitav. Sellele annab vastuse sama lõike esimene lause: „Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi esitamise taotlusega.“ Tähtaja peatumise korral arvestatakse ajavahemik peatumisest kuni tähtaja uuesti kulgemise alguseni üldisest tähtajast välja. Seega võetakse arvesse ka peatumise eelne tähtaja kulgemine. Kogu tähtaja uut, algusest peale arvestamist kasutatakse tähtaja katkemise korral. 16. Siiski väärib tähelepanu kaitsja väide selle kohta,

§ 345lg 31 regulatsioon võib olla Põhiseadusega vastuolus.

Nimelt juhtudel, kus isikul on õigus esitada määruskaebus üksnes kaitsja vahendusel ning ta on sunnitud selleks taotlema riigi õigusabi, kulub paratamatult osa tähtajast riigilt õigusabi taotlemise otsustamiseks, selle taotluse ja lisade vormistamiseks ning taotluse esitamiseks. Arvestades määruskaebuse esitamise lühikesi - 10-päevaseid tähtaegu - võib praeguse tähtaja peatumise regulatsiooni puhul tekkida olukord, kus riigi poolt määratud kaitsjal jääb määruskaebuse koostamiseks ebamõistlikult lühike tähtaeg. See halvendab oluliselt isiku kaitseõigust ning seab ta ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste isikutega, kellel on määruskaebuse esitamise vajaduse tekkimisel kaitsja juba olemas. Selle olukorra normaliseeriks muudatus KrMS § 345 lg-s 31, mis asendaks tähtaja peatumise tähtaja katkemisega. Nagu aga märgitud käesoleva määruse p-s 11, ei aktualiseeru see küsimus käesolevas määruskaebuse asjas, sest isiku kaebeõigus on siin tagatud. 17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2012. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi