lg 3 p 1 järgi ja Maksim Maršalovi süüditunnistamises
veebruari
lg 3 p 1 järgi ja Maksim Maršalovi süüditunnistamises
Š.-d, kes oli salaja võtnud oma isale kuulunud sõiduauto ja sõitnud sellega lumehange, tarvitas V. Vasin koos Sergei Vassilenkoga kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, millega põhjustas V. Š.-le füüsilist valu. Samuti tekkisid vägivalla tarvitamise tagajärjel kannatanul turse ning nahaalused verevalumid vasaku kõrva ja alumise huule piirkonnas. Peksmise käigus nõudis V. Vasin V. Š.-lt sõiduki võtme üleandmist. Kannatanu nõudmisele ei allunud ja viskas võtme lumehange. Seni peksmist pealt vaadanud M. Maršalov võttis võtme enda kätte, misjärel kannatanu peksmine lõpetati ja kästi tal ära minna. Pärast V. Š. lahkumist sündmuskohalt istusid V. Vasin ja M. Maršalov sõiduautosse ja sõitsid linnas ringi, jättes seejärel sõiduauto maha kaupluse ees olevale parkimisalale. Sõidukit juhtis M. Maršalov. 2. Harju Maakohtu 18. novembri 2011. a otsusega lühimenetluses tunnistati V. Vasin süüdi
MS § 238 lg 2 alusel vähendati kolmandiku võrra. Kandmisele kuuluv karistus - neli kuud vangistust - jäeti
M. Maršalov mõisteti
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tegutsesid V. Vasin ja M. Maršalov sõiduautoga parklasse sõitmisel hädaseisundis. Kuna kannatanu oli joobeseisundis ja põhjustas ka varasemalt liiklusõnnetuse, ei olnud võimalik lubada tal juhtimist jätkata. Pärast seda, kui kannatanu sõitis lumehange, lahkus ta sündmuskohalt ja sõiduk jäi sõiduteele ohtlikusse kohta, mis oleks võinud põhjustada liiklusõnnetuse. Süüdistatavad viisid sõiduki ainult lähimasse avalikku parklasse, millega nad kahjustasid õigushüve vähimal võimalikul määral. Samas ei pidanud kohus hädaseisundiga õigustatuks kannatanu suhtes tarvitatud vägivalda, mistõttu V. Vasin tunnistati süüdi
Kannatanu L. P. tsiviilhagi 147 euro ulatuses (kadunud autovõtmete asendamine) jättis maakohus läbi vaatamata, põhjendades seda süüdistatavate õigeksmõistmisega sõiduauto omavolilises kasutamises. 3. Sama kohtuotsusega tunnistati M. Maršalov süüdi
Teda karistati vangistusega kaheks kuuks, mida vähendati kolmandiku võrra. Kandmisele kuuluv karistus üks kuu kümme päeva vangistust jäeti
4. Sama kohtuotsusega tunnistati S. Vassilenko süüdi
ja § 200 lg 2 p 9 järgi ning Z.E
5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist sõiduauto omavolilist kasutamist puudutavas osas ja V. Vasini ning M. Maršalovi süüditunnistamist ning karistamist
Vasini süüditunnistamises
MS § 238 lg 2 alusel vähendamises ning kannatanu L. P. tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises. 6.1 M. Maršalov ja V. Vasin tunnistati süüdi
V. Vasinit karistas ringkonnakohus
Kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi kaks aastat vangistust. M. Maršalovit karistas ringkonnakohus
lg 3 p 1 järgi vangistusega kaheks aastaks.
lg 1 alusel mõistis kohus talle liitkaristusena kaks aastat vangistust, mida vähendati kolmandiku võrra, mistõttu kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi üks aasta neli kuud vangistust. 6.2 Ringkonnakohus leidis, et süüdistatavad ei tegutsenud hädaseisundis, vaid tegemist on ennastõigustava väitega, põhjendades seda järgmiselt. Kannatanu V. Š. ja kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulatud V. S.-i ütlustest ja ülekuulamisel nende isikute poolt joonistatud sündmuskoha skeemidest nähtuvalt ei kujutanud sõiduauto jätmine sõiduteele ja lumehange endast vahetult eesseisvat ohtu teiste kaasliiklejate elule ja tervisele, kuna sõidutee oli mõlemal suunal vaba. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu oli tegelikult purjus. Küll on aga V. S., süüdistatav V. Vassilenko ja ka V. Vasin andnud ütlusi selle kohta, et süüdistatavad, sh M. Maršalov, olid vahetult enne sündmust tarvitanud baaris alkoholi (jõid õlut). Väidetava ohu kõrvaldamiseks oli süüdistatavatel igal juhul võimalik helistada politseisse ja teatada liiklust ohustavast juhist. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8.2 V. Vasin ja M. Maršalov kasutasid sõiduautot omavoliliselt, olles hädaseisundis. Maakohus tuvastas õigesti, et talvisel libedal teel põhjustaks sõiduauto jätmine sõidutee äärde kurvi, kus nähtavus on piiratud, liiklusohtliku olukorra. Seega oli tegemist reaalse ohuga. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et süüdistatavad saanuks helistada politseisse, kuna kiirem viis ohu kõrvaldamiseks oli sõit parklasse. Ka sõiduauto võtme nõudmine oli tingitud soovist välistada V. Š. edasisõit, mis oleks võinud põhjustada veelgi raskemaid tagajärgi. Süüdistatavate tahe oli suunatud vaid sõiduauto turvalisse paika ümberpaigutamisele, mis oli omaniku huvidega kooskõlas, mistõttu puudus neil sõiduauto omavolilise kasutamise tahtlus. 8.3 Ringkonnakohus väljus apellatsiooni piiridest, mõistes rangema karistuse, kui seda on nõudnud prokurör. Nimelt taotles prokurör jätta mõistetav karistus tingimisi kohaldamata. Kohus ei põhjendanud, miks ta pidas vajalikuks reaalse vangistuse kohaldamist. 9. M. Maršalovi kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist M. Maršalovi süüditunnistamise osas või jätta süüdistatavale mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata katseaja kohaldamisega. Kaitsja leiab, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. 9.1 V. Š. käitumine viitab sellele, et ta oli alkoholijoobes. Samuti ei ole tuvastatud süüdistatavate tahtlus sõiduauto omavoliliseks kasutamiseks, kuna nende tegevus oli tingitud soovist lõpetada kannatanu ohtlik tegevus ja viia sõiduauto parklasse. Seega tegutses M. Maršalov hädaseisundis. 9.2 Ringkonnakohtu otsus on ebaselge karistuse mõistmise osas. Maakohus tunnistas M. Maršalovi süüdi
Kohaldades lühimenetluse sätteid jäi lõplikuks karistuseks üks kuu kümme päeva vangistust.
Ringkonnakohtu otsusega tühistati maakohtu otsus süüdistatava õigeksmõistmises
MS § 238 lg 2 alusel karistuse vähendamises. Seejärel tunnistas ringkonnakohus M. Maršalovi süüdi
lg 3 p 1 järgi ja karistas teda vangistusega kaheks aastaks.
lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuse kaks aastat vangistust, mida vähendati kolmandiku võrra, mistõttu kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi üks aasta neli kuud vangistust. Kuna ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust osas, mis puudutab
järgi mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmist, kehtib paralleelselt kaks karistust, millest üks tuleb ära kanda reaalselt ja teine on jäetud tingimisi täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga. 9.3 Ringkonnakohus rahuldas alusetult L. P. tsiviilhagi ning mõistis M. Maršalovilt ja V. Vasinilt solidaarselt välja 147 eurot - summa, mis kulus uute autovõtmete soetamiseks nende asemel, mis kadusid sõiduauto äravõtmisel V. Š.-lt. V. Vasin selgitas, et autovõtmed jättis ta sõidukisse. Kuna L. P. kasutas sõiduauto käivitamiseks tagavaravõtmeid, võisid autosse jäetud võtmed kaduma minna. 10. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et kassatsioonides esitatud väited ei anna alust nende menetlemiseks. Samas märgib ta, et kohtupraktikas puudub ühetaoline arusaam sellest, kas lühimenetluses oli prokurör õigustatud esitama apellatsiooni maakohtu otsuse peale osas, milles V. Vasin mõisteti talle
lg 3 p1 järgi esitatud süüdistuse pinnalt süüdi
MS § 318 lg 3 p 2, et prokuratuur ei saa esitada apellatsiooni süüdimõistva otsuse peale. Karistuse osas asub prokurör seisukohale, et kuna Tallinna Ringkonnakohus ei ole tühistanud Harju Maakohtu otsust M. Maršalovile ja V. Vasinile mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas, siis kehtib see ka liitkaristuse puhul. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
Ka V. Vasin oli antud kohtu alla süüdistuses
Vasini süüdi hoopis
MS § 318 lg 3 p-st 1 lähtuvalt pädev apellatsiooni korras vaidlustama M. Maršalovi õigeksmõistmist
MS § 318 lg 3 p-st 1 lähtuvalt pädev vaidlustama ka V. Vasini süüdimõistmist
järgi põhjusel, et selline kohtu poolne karistusõiguslikku kvalifikatsiooni muutev süüdimõistmine sisaldab sisuliselt ka V. Vasini (nii nagu ka M. Maršalovi) õigeksmõistmist
lg 3 p 1 järgi.
lg 3 p 1 on koosseisutüübilt liitkoosseis, mis koosneb vägivallast ja asja omavolilisest kasutamisest, kus vägivalda kasutatakse vahendina saavutamaks asja kasutamist. Tunnistades V. Vasini küll süüdi
järgi (seega vägivalla kasutamises), kuid asudes prokuratuuri poolt süüdistuses märgituga võrreldes kardinaalselt erinevale seisukohale sõiduauto omavolilise kasutamise küsimuses, toimis kohus kriminaalmenetluse keskses küsimuses viisil, mis ei olnud kooskõlas prokuratuuri poolt kohtulikul arutamisel taotletuga (vt eelnevalt p-s 14 märgitut). II 17. Käesolevas kriminaalasjas leidsid nii maa- kui ka ringkonnakohus, et vägivalla rakendamine kannatanu V. Š. suhtes oli õigusvastane. Samas asusid kohtud erinevatele seisukohtadele selles osas, kas järgnenud sõiduki omavolilisel kasutamisel tegutsesid süüdistatavad hädaseisundis.
kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. (Vt nt RKKK 3-1-1-95-06 p 12 ja 3-1-1-42-09 p 11). 17.1 Hädaseisundi tingimuste kontrollimisel tuleb esmalt tuvastada vahetu või vahetult eesseisva ohu olemasolu. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist. Maakohtu otsuse kohaselt paiknes sõiduk teel piiratud nähtavusega kohas, mis võinuks põhjustada liiklusohtliku olukorra. Ohustatud hüveks oli kohtu hinnangul liikluse turvalisus ja konkreetsemalt selles osalevate kolmandate isikute tervis ja vara. Ringkonnakohus aga ei pidanud ohtu vahetuks ja tegelikuks, viidates kannatanu V. Š. ja kahtlustatavana ülekuulatud V. S.-i ütlustele ja ülekuulamise käigus (s.o ütluste lisana) nende isikute poolt joonistatud sündmuskoha skeemidele. Kolleegium märgib, et juhul, kus sõiduk on peatunud sõiduteel selleks mitte ettenähtud kohas, võib abstraktselt olla tegemist ohtliku olukorraga liikluses osalejate jaoks. Selle tuvastamisel, kas sõiduauto asukoht ka tegelikult põhjustas vahetut ohtu liiklusele, tuleb aga loomulikult arvesse võtta konkreetse juhtumi faktilised asjaolud. 17.2 Vahetu ohu tuvastamisel peab kohus hindama ka päästmistoimingu nõuetekohasust. Ringkonnakohus viitas õigustatult sellele, et isegi kui jaatada ohu olemasolu, oli süüdistatavatel olukorra lahendamiseks võimalik kutsuda abi, sh helistada politseisse. Seda aga ei tehtud. Abi saamise võimalus välistab reeglina hädaseisundi põhjusel, et päästmistoiming on õigustatud ainult siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Kolleegium märgib, et politsei saabumiseni olnuks õnnetuse vältimiseks võimalik kasutada ka liiklusseaduses ettenähtud hoiatavaid abivahendeid (ohutuled ja ohukolmnurk). Päästmistoimingu puhul hinnatakse ka selle sobivust ohu tõrjumiseks ehk vastav toiming peab kõrvaldama täielikult ja kindlalt ohu õigushüvele. Ringkonnakohus on põhjendatult osutanud asjaolule, et V. S.-i ja kaassüüdistatavate V. Vasini ja S. Vassilenko ütluste kohaselt tarvitas M. Maršalov vahetult enne sündmust baaris viibides alkoholi. Sõiduki juhtimine alkoholi mõju all olles loob aga iseenesest liiklusohtliku olukorra, mistõttu ei saa rääkida ohtu kindlalt kõrvaldavast toimingust. Süüdistatavate õigust tugineda hädaseisundile auto kasutamisel piirab ka asjaolu, et V. Š. kui sõiduauto senise valdaja lahkumise sõiduauto juurest põhjustas just süüdistatavatele etteheidetud käitumine (vägivald). Viimaks on oluline pöörata tähelepanu hädaseisundi subjektiivsele eeldusele ehk päästmistahtele. Ringkonnakohus on sellel küsimusel peatunud võrdlemisi põgusalt, viidates sellele, et süüdistatavate selgitused on ennastõigustava iseloomuga ning eitades seega päästmistahet. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Kolleegiumi hinnangul toetab ringkonnakohtu järeldust sündmuste käik tervikuna. Muu hulgas võib välja tuua asjaolu, et ka sõiduauto parklasse toimetamise järel ei pidanud süüdistatavad vajalikuks teavitada oma tegevusest politseid ega auto omanikku. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, välistades hädaseisundi esinemist süüdistatavate käitumises. III 18. Süüdistatavatele mõistetud karistuse osas selgitab kolleegium järgmist. 18.1 Maakohtu otsusega tunnistati V. Vasin süüdi
Kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi neli kuud vangistust, mis jäeti
M. Maršalov mõisteti
Samas tunnistati ta süüdi
lg 1 järgi ja karistati kahe kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati kolmandiku võrra. Kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi üks kuu kümme päeva vangistust, mis jäeti
18.2 Ringkonnakohtu otsusega tühistati maakohtu otsus M. Maršalovi õigeksmõistmises
Vasini süüditunnistamises
MS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistuse vähendamises. M. Maršalov ja V. Vasin tunnistati süüdi
V. Vasinit karistas ringkonnakohus
lg 3 p 1 vangistusega kolmeks aastaks, mida vähendati
Kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi kaks aastat vangistust. M. Maršalovit karistas ringkonnakohus
lg 3 p 1 järgi vangistusega kaheks aastaks.
lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuse kaks aastat vangistust, mida
lg 2 alusel vähendati kolmandiku võrra, mistõttu kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi üks aasta neli kuud vangistust. 18.3 Ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust osas, mis puudutas mõlemale süüdistatavale mõistetud karistuse
Kuigi ringkonnakohtul lasub uue karistuse mõistmisel kohustus lahendada vajadusel eraldi ka karistusest vabastamise küsimust, tuleb käesolevas kriminaalasjas nentida, et maakohtu otsus on jõus osas, milles see jäeti tühistamata. Seetõttu leiab kolleegium, et süüdistatavaid tuleb lugeda neile ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistusest tingimisi vabastatuks katseajaga maakohtu otsuses esitatud tingimustel.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.