Obsah (9)

§ 114§ 121§ 199§ 200§ 64§ 68§ 57§ 56§ 113

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 114

p-de 1, 4 ja 5; § 121; § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 ning § 200 lg 2 p 9 järgi Tartu Maakohtu

1. oktoobri
2. a ja Tartu Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a kohtuotsused kriminaalasjas nr 1-11-3150 August Burkevitši kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva
5. september 2012, kirjalik menetlus
6. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
7. veebruari
8. a kohtuotsus muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.
9. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuseks August Burkevitšile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest kokku 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 40 (nelikümmend) senti.
10. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks August Burkevitšilt Eesti Vabariigi kasuks välja 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40 (nelikümmend) senti. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Tartu Maakohtu
12. oktoobri 2011 otsusega tunnistati August Burkevitš süüdi

§ 114p-de 1, 4, 5 järgi ja talle mõisteti karistuseks eluaegne vangistus.

A. Burkevitš tunnistati süüdi

§ 121järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust.

Samuti tunnistati ta süüdi

§ 199

lg 2 p-de 4, 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust ning

§ 200

lg 2 p 9 järgi ja mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust.

§ 64

lg 4 alusel mõisteti liitkaristuseks eluaegne vangistus ja

§ 68lg 1 alusel hakati arvestama karistuse kandmise aja algust alates 18.

septembrist

1. 1.
2. Maakohus tunnistas A. Burkevitši

§ 114p-de 1, 4 ja 5 järgi süüdi sellest, et ta põhjustas 16.

septembril 2010 Tartu maakonnas, Tartu vallas XXXX külas T. R.-ile korduvalt sõrgkangiga pea piirkonda lüües kannatanu surma ja veidi hiljem YYYYYYY külas M. H.-le korduvalt kirvega pähe lüües kannatanu surma. A. Burkevitš otsis raha ja väärtesemete leidmiseks läbi T. R.-i eluruumid ja süütas kuriteo jälgede peitmiseks need põlema. M. H. eluruumidest võttis süüdistatav kaasa kannatanule kuulunud raha ning süütas kuriteojälgede varjamiseks eramu. Süüdistataval oli eesmärk saada vara ja selle realiseerimiseks kasutas ta kangi ja kirvest, et tappa kannatanud. Seega tegutses A. Burkevitš vähemalt otsese tahtlusega. 1.

1. Karistusseadustiku § 200 lg 2 p 9 järgi tunnistati A. Burkevitš süüdi selles, et ta tungis
2. detsembril 2009 kella 13.30 paiku valdaja tahte vastaselt akna kaudu Tartumaal Tartu vallas YYYYYYY külas asuvasse ZZZZZ tallu M. H. elukohta. Sisenedes elumajja lõi ta M. H.-d ühel korral rusikaga näo piirkonda, põhjustades kannatanule ninaluude murru ja ülalõualuu murru. Seejärel nõudis A. Burkevitš M. H.-lt raha, ähvardades raha mitteandmise korral põlema panna M. H. elumaja. Seejärel andis kannatanu A. Burkevitšile 4811 krooni sularaha. A. Burkevits nõudis M. H. käest veel sularaha, ning kannatanu andis A. Burkevitšile lisaks 2149 krooni sularaha. Kokku röövis süüdistatav kannatanult 6960 krooni. 1.
3. A. Burkevitš tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p-de 4 ja 8 järgi selles, et isikuna kes on varem toime pannud varguse ja röövimise, tungis ajavahemikul

1. juuni 2010 kuni
2. juuni 2010 valdaja tahte vastaselt Tartu linnas WWWWW WW asuva eramaja hoovile, mis on ümbritsetud plankaiaga, s.o piirdega ümbritsetud alale ja varastas Tartust WWWWW WW eramaja hoovist V. K.-le kuuluva musta-hõbedalaigulise motorolleri väärtusega 4500 krooni koos rolleri istme all olnud tööriistakomplekti ning saeketiga väärtusega 500 krooni. 1.
3. Karistusseadustiku § 121 järgi tunnistas maakohus A. Burkevitši süüdi selles, et ta tungis
4. septembril 2010 kella 20 paiku Tartumaal, Tartu vallas, Lähte alevikus Lähte A&O kaupluse eesruumis kallale L. K.-le ning lõi enda paremas käes asuva viina täis pudeliga kannatanule vastu pead. Löök tabas L. K. lauba vasakut piirkonda ja saadud löögi tagajärjel kaotas L. K. teadvuse. Sellega põhjustas A. Burkevitš L. K.-le füüsilist valu, vasaku lauba turse ja nina ning huule vigastused. 1.
5. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas märkis kohus järgmist. A. Burkevitšit on varem kriminaalkorras karistatud 14 korral, kehtivaid kriminaalkaristusi on
6. Väärteokorras on A. Burkevitšit karistatud 17 korral.

§ 114

näeb ette karistusena kaheksa kuni kahekümneaastase vangistuse või eluaegse vangistuse. Eluaegne vangistus on erakorraline karistus, mida peavad lisaks süü suurusele põhjendama üld-ja eripreventiivsed asjaolud. A. Burkevitš mõrvas ühel ja samal päeval lühikese perioodi jooksul kaks kõrges eas naist. Toimepandud kuriteod olid oma olemuselt julmad, sest kumbagi naisterahvast löödi korduvalt pea piirkonda, ühte kangiga ja teist kirvega. Löökide arv ja löögivahendid viitavad sellele, et süüdistataval oli soov ja eesmärk ohvrid kindlasti tappa. Sellise teguviisi läbi on süüdistatav näidanud end kui julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune austus inimkeha ja inimhinge vastu. A. Burkevitši puhul ei esinenud

§-de 57 ja 58 kohaseid karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Vaatamata korduvatele karistustele ei ole A. Burkevitš oma käitumist muutnud. Enne vahistamist pani A. Burkevitš toime lühikese aja jooksul mitu kuritegu, kusjuures tema teod on muutunud ajapikku raskemaks ja julmemaks. Veel ei saa karistuse mõistmisel jätta tähelepanuta, et süüdistatav tegi mõlema surnukeha juurde tulekolded, eesmärgiga hävitada nii kuriteojäljed kui ka surnukehad. Ka selline teguviis ilmestab teo toimepanija suhtumist inimkehasse ja ka teise inimese varasse. A. Burkevitšil puudub igasugune kahetsus. Kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktis on eksperdid asunud seisukohale, et muuhulgas on A. Burkevitšil düssotsiaalne isiksushäire, mida iseloomustab püsiv vastutustundetu hoiak ja sotsiaalsete normide eiramine. Samuti on tuvastatud süüdistataval alkoholsõltuvus. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades just karistuse eripreventiivset eesmärki, on alust karistada A. Burkevitšit mõrvade toimepanemise eest eluaegse vangistusega. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Burkevitši kaitsja, kes palus tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o A. Burkevitši

§ 114

p-de 1, 4 ja 5; § 121; § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 ja § 200 lg 2 p 9 järgi süüdimõistmise, liitkaristusena eluaegse vangistuse mõistmise ja menetluskulude väljamõistmise osas ning teha uus otsus millega mõista A. Burkevitš süüdi

§ 114p 4 järgi.

Teiste süüksarvatud kuritegude toimepanemises mõista ta õigeks.

§ 114

p 4 järgi tuleks mõista karistuseks tähtajaline vangistus ja menetluskulud jätta osaliselt riigi kanda.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. veebruari 2012 otsusega jäeti kaitsja apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu süüdimõistev kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. A. Burkevitš on eakaid kannatanuid selleks spetsiaalselt kaasa võetud raskeid vigastusi võimaldavate vahenditega eesmärgipäraselt korduvalt pähe löönud. Vaieldamatult saab hinnata julmaks viisiks ohvritele põhjendamatult jõhkrate vigastuste tekitamist, mis on käesoleval juhul surnu ekspertiisi aktides kirjeldatud vigastustest selgelt nähtuv. Isikule omakasu motiivil tegutsemise omistamiseks ei ole tegelikul kasusaamisel tähtsust, piisab vastavast kavatsusest. A. Burkevitšil sellise kavatsuse olemasolule osutavad vaieldamatult ka maakohtu otsuses toodud vastavasisulisi põhjendusi toetavad asjaolud. A. Burkevitši süü kahe eaka inimese tapmises on väga suur, karistust kergendavad asjaolud puuduvad ja süüdistataval puudub igasugune kahetsus. Julmal viisil ja madalal motiivil toimepandud kahe inimese tapmise eest mõistetav karistus peab kajastama ka riikliku hukkamõistu rangeimal võimalikul viisil. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Burkevitši kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa. Kassaator taotleb Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuste osaliselt tühistamist, s.o süüdimõistmises

§ 114

p-de 1, 4 ja 5; § 121; § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 ja § 200 lg 2 p 9 järgi, liitkaristusena eluaegse vangistuse mõistmise ning menetluskulude väljamõistmise osas, sest kohtud rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldasid vääralt materiaalõigust. Kaitsja palub asjas teha uus otsus, millega tunnistada A. Burkevitš süüdi üksnes

§ 114

p 4 järgi ja mõista ülejäänud episoodides õigeks, mõistes talle

§ 114p 4 järgi karistuseks tähtajalise vangistuse.

Kassaator taotleb Tartu Maakohtu menetluskulude osaliselt ja Tartu Ringkonnakohtu menetluskulude täielikult riigi kanda jätmist. Kassatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 4.

1. Praegusel juhtumil ei ole süüdistatava käitumine hinnatav julmana. Surnukehadel olnud vigastuste alusel ei saa väita, et A. Burkevitš oleks pannud kannatanute suhtes toime ebainimlikke toiminguid ning oleks olnud hoolimatu inimelu ja inimkeha vastu. 4.
2. Mõistetud karistus, s.o eluaegne vangistus, ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. A. Burkevitš ei ole varem raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud. Ainuüksi asjaolu, et isik paneb toime kuriteo, mille eest sanktsioon näeb ette ka eluaegse vangistuse, ei anna alust nimetatud karistust ka obligatoorselt mõista. Kõnealuse karistuse kohaldamine peab olema väga erandlik ja seda peavad õigustama väga erandlikud asjaolud. Neid asjaolusid aga ei esine. Ekslik on kohtu väide, et ta ei tuvastanud A. Burkevitši puhul vastutust kergendavaid asjaolusid. Süüdistatav kahetses kohtus tapmisi, millest tulenevalt esines

§ 57lg 1 p-s 3 sätestatud kergendav asjaolu, s.o puhtsüdamlik kahetsus.

Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt A.Burkevitši ringkonnakohtu istungil väljendatud kahetsus ei ole veenev, ei ole kontrollitav. Eripreventiivsel eesmärgil eluaegse vangistuse mõistmine A. Burkevitšile võrdub sisuliselt riikliku kättemaksuna. Arvestada tuleb asjaoluga, et tegemist oli kuritegude toimepanemise ajal 58-aastase isikuga. Võrdlemisi üldtunnustatud arusaama kohaselt ei saa eluaegset vangistust lugeda inimõiguste kaasaegse paradigmaga kooskõlas olevaks siis, kui sellisel eluaegse vangistusega karistatud isikul puudub absoluutselt igasugune seaduslik võimalus pärast teatud pikkusega vangistuse ärakandmist vabaneda karistusest. Eluaegse vangistuse mõistmisel A. Burkevitšil sisuliselt selline võimalus puuduks, kuivõrd võimalik vabanemine leiaks aset alles 88-aastasena. 4.3. Kohus on röövimise episoodis viinud kohtuliku uurimise läbi ühekülgselt ja puudulikult, eirates KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtet. Kannatanu ütlused röövimise kohta on üldsõnalised ega anna alust omistada seda tegu A. Burkevitšile. 4.4. A. Burkevitši

§ 121järgi süüditunnistamine põhineb üksnes L.

K. kannatanuna antud ütlustel, mis on aga ebausaldusväärsed. Põhimõtteliselt ei saa KrMS § 289 lg 1 mõttes tekkida olukorda, kus kohus loeb osaliselt tunnistaja või süüdistatava ütlused usaldusväärseteks ja osaliselt mitte. Ütlused saavad olla üksnes täielikult (või mitte) ebausaldusväärsed seoses sellega, kas tõendiallikas on usaldusväärne või mitte. Vastuvaidlematult on tuvastatud, et L. K. valetas osundatud sündmuste osas, väites, et ta oli kaine ja tahtes seeläbi tõenäoliselt enese kui tõendiallika usaldusväärsust tõsta. Samas on see väide üheselt ümber lükatud asjas kohtu poolt kogutud tõenditega. 4.

1. Pelgalt asjaolu, et roller oli mingil ajahetkel A. Burkevitši valduses, ei anna alust süüdistada teda selle varguses. Selle kohta puuduvad mistahes tõendid. Süüdistatav on kohtus selgitanud, mis asjaoludel roller tema valdusesse sattus ning tõsikindlalt pole seda versiooni kohtuliku uurimise käigus ümber lükatud. Süüditunnistamine põhineb ebausaldusväärse tunnistaja L. K. ütlustel.
2. Kassatsioonile esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva, kes leiab, et kassatsioon on põhjendamatu ja selle menetlemiseks puudub alus. Samuti vastab A. Burkevitšile mõistetud eluaegne vangistus täielikult tema poolt toime pandud kuritegude raskusele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja kassatsioonis esitatud väidetele, mis kordavad kohtuistungitel ja apellatsioonis toodud seisukohti, on nii maa- kui ka ringkonnakohus andnud ammendavad vastused ning kolleegium nõustub nendega. Kassatsioonis toodu ei anna alust kohtuotsuste tühistamiseks ega kaebuse rahuldamiseks. Seoses eluaegse vangistuse mõistmisega peab kolleegium aga vajalikuks märkida järgmist.
4. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Lisaks arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-11, p 9). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti

§-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja

§-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (vt ka Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-116-09, p 20, kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06, p 12 ja
5. aprilli 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11, p 8.1). Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal. Lisaks kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse.
8. Eluaegne vangistus on karistus, mille kohaldamine nõuab erakorralisi asjaolusid, st lisaks suurele süüle ka äärmuslike üld- ja eripreventiivsete tingimuste esinemist lähtuvalt

§ 56lg 1 teise lause 2.

ja

1. alternatiivis sätestatust. Eluaegse vangistuse mõistmiseks peab toimepandud kuritegu olema kaitstavat õigushüve ja õiguskorda kahjustanud sedavõrd, et tähtajalise vangistuse mõistmine selle eest ei taga õiguskorra piisavat kaitset. Eripreventiivsed asjaolud võivad väljenduda süüdistatava varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis tema edasise käitumise suhtes. Menetlusõiguslikult nõuab eluaegse vangistuse mõistmine kohtuotsuse sellekohast eriti hoolikat ja põhjalikku motiveerimist.
2. Kriminaalkolleegium nõustub kohtuotsustes väljendatud seisukohaga, et A. Burkevitšit tuleb tema tegude eest karistada eluaegse vangistusega. Praeguses asjas on süüdistatava käitumises tuvastatud mõrva (

§ 113

) kolm kvalifitseerivat tunnust, s.o julm viis (p 1), kahe isiku tapmine (p 3) ja omakasu motiiv (p 5). Järelikult on A. Burkevitši süü keskmisest oluliselt suurem. Ühtlasi tuleb märkida, et A. Burkevitš pani mõrvad toime vanemaealiste isikute suhtes, kes elasid üksi ja polnud võimelised relvastatud süüdistatavale arvestatavat vastupanu osutama. A. Burkevitš ei olnud kannatanute tuttav, vaid tungis kutsumata nende eluruumi. Võõra vara saamiseks oleks ta saanud valida ka vähem raske tagajärje, kuid põhjustas mõlema kannatanu surma vähemalt otsese tahtlusega mitme üksteisele järgneva, kuid ajaliselt ja ruumiliselt eristatava teoga. Pärast mõrvade toimepanemist püüdis A. Burkevitš hävitada enda tegude jälgi ja mõlema kannatanu kodu süüdata. Järelikult saab selles kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt sedastada A. Burkevitši käitumises suure ebaõiguse ja ühtlasi süü, mis eeldab karistusena kaalumist vähemalt maksimaalse tähtajalise vangistuse ja eluaegse vangistuse vahel. Kohtud asjas teisi, karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et mitme inimese tapmise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-11, p 9.2).
3. Isiku poolt regulaarselt ja süstemaatiliselt kuritegude toimepanemine, samuti tema teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-11, p 9.1). Kohtud on asjas õigesti tuvastanud A. Burkevitši käitumises ka täieliku lugupidamatuse elu kui olulise õigushüve ja õiguskorra kui terviku vastu. Süüdistatava õigusnorme eirav käitumine on muutunud tavapäraseks ja teda on kriminaalkorras karistatud 12 ning väärteomenetluses 17 korda. Lisaks mõrvadele on A. Burkevitš praeguses kriminaalasjas tunnistatud süüdi mitmes varavastastes kuriteos ja isikuvastases kuriteos, mis iseloomustavad tema ühiskonnavastast käitumist. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, et süüdistatavat pole isikuvastaste tegude eest varem karistatud. A. Burkevitši toimepandud mõrvad olid kantud omakasu motiivist, ta oli võõra vara hõivamiseks valmis põhjustama teise isiku surma. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi käigus on A. Burkevitšil tuvastatud alkoholsõltuvus ja düssotsiaalne isiksushäire, mida iseloomustab püsiv vastutustundetu hoiak ja sotsiaalsete normide eiramine. Arvestades A. Burkevitši vanust ja väljakujunenud väärtushinnanguid, samuti suhtumist enda teosse, puudub tal perspektiiv tähtajalise vangistusega õiguskuuleka käitumise väljakujundamiseks. Seega on kriminaalasjas sedastatavad erakordsed preventiivsed eeldused A. Burkevitšile eluaegse vangistuse mõistmiseks ja kergem karistus ei tagaks õiguskorra kaitset.
6. Kaitsja kassatsioonis leitakse, et eluaegse vangistuse kohaldamine 58-aastase A. Burkevitši suhtes muudab tema vabanemise võimaluse praktiliselt võimatuks ja tegemist on riikliku kättemaksuga. Kolleegium nendib, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 kohaselt ei või kedagi väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Samuti keelab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 3 isiku ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise. Kuid Euroopa Inimõiguste Kohus on
7. veebruari
8. a lahendis Kafkaris vs Küpros leidnud, et eluaegse vangistuse mõistmine täisealise isiku suhtes ei tähenda ebainimlikku või alandavat kohtlemist, kui riigi õiguses on ette nähtud võimalused isiku vabanemiseks, sealhulgas administratiivvõimu kaalutlusotsuse tulemusena, st süüdimõistetult ei võeta lootust vangistusest vabaneda. Siinjuures ei tohi tähelepanuta jätta, et

§-s 77 nähakse ette eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise võimalus. Süüdimõistetu võidakse eluaegsest vangistusest tingimisi vabastada, kui ta on karistusajast tegelikult ära kandnud kolmkümmend aastat. Ühtlasi on tal võimalus vabaneda vangistusest varem kui 30 aasta ära kandmisel Vabariigi Presidendi poolt armu andmise puhul PS § 78 p 19 alusel. Seega säilib kinnipeetaval lootus karistuse kandmisest vabanemiseks. Järelikult on eluaegne vangistus kooskõlas PS ja EIÕK nõuetega ega kujuta endast inimväärikust alandavat või ebainimlikku karistust. Ainuüksi süüdimõistetu keskmisest kõrgem vanus ei saa reeglina olla süüle vastava karistuse mõistmist välistavaks asjaoluks, v.a siis kui tegemist on raugaealise või raske puudega isikuga, kellele raskeima karistuse mõistmine oleks humanistlikel kaalutlustel ebakohane. Vastupidine olukord tooks kaasa isikute, kes on kõrgemas eas toime pannud eriti raske roima, põhjendamatult ja õiguskorda kahjustavalt leebema kohtlemise võrreldes teiste süüdimõistetutega.

1. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 ja §-st 363 jätab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
2. veebruari
3. a kohtuotsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.
4. A. Burkevitši määratud kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa esitas riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse summas 230 eurot ja 40 senti, sh käibemaks summas 38 eurot ja 40 senti. Kolleegium peab kõiki taotluses nimetatud toiminguid A. Burkevitši kaitseks kassatsioonimenetluses vajalikeks ja leiab, et nendeks kulunud aeg on põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
5. detsembri
6. a otsuse p-dest 2, 4, 16; p 47 alapunktist 1, p-dest 48 ja 54, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja taotluse. Kolleegium määrab OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks A. Burkevitšile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230,40 eurot (sh käibemaks 38,40 eurot). Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 2 alusel A. Burkevitšilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Lea Kivi