← Eesti

3-1-2-3-12

Obsah (18)§ 142§ 339§ 402§ 366§ 126§ 368§ 370§ 367§ 17§ 35§ 37§ 39§ 401§ 306§ 318§ 431§ 371§ 356

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-2-3-12 Määruse kuupäev 12. oktoober 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi Al

) § 126 lg 4 seda nõuab. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest ega toimikust, et kohtu poolt aresti alt vabastatud vara oleks üldse arestitud (

§ 142lg 1).

Seetõttu ei ole üheselt selge, milliseid menetlustoiminguid on vaidlusaluse vara suhtes läbi viidud ja milliseid meetmeid on kohus selle suhtes õigustatud eelistungil kohaldama. Maakohus ei ole põhistanud, millistest asjaoludest lähtuvalt ta vabastas vara aresti alt ja pidas vajalikuks kohaldada üksnes vastutavat hoidu ning seda hoiulepingut sõlmimata ja isikut karistusseadustiku (KarS) §-s 308 ette nähtud vastutuse eest hoiatamata. Kuna maakohus ei ole ära näidanud, kas paakauto ja haagise näol on tegemist asitõenditega või menetluse tagamiseks arestitud varaga, ega ole nende esemete suhtes kohaldatud meetmeid piisavalt põhistanud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

  2. märtsil 2011 andis Harju Maakohus teises kohtukoosseisus süüdistatavad kohtu alla. Kohtu alla andmise määruses asus maakohus ringkonnakohtu
  3. juuli
  4. a määruses märgitut silmas pidades muu hulgas seisukohale, et käimasolevas menetlusstaadiumis puudub tal vajalik informatsioon, et vastu võtta põhistatud otsus paakauto Scania R144 ja haagise Blumhardt WFA18 tagastamise küsimuses. Seetõttu jäeti OÜ V1 esindaja
  5. mai
  6. a taotlus paakauto ja haagise tagastamiseks rahuldamata.
  7. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel
  8. novembri
  9. a kohtuistungil esitas prokuratuur kohtule süüdistatavatega, sh A. Šeibakiga sõlmitud kokkulepped. Sellest lähtudes jätkati kohtulikku arutamist kokkleppemenetluse korras.
  10. A. Šeibakiga sõlmitud kokkuleppes nimetati konfiskeerimisele kuuluva varana paakautot Scania R144 ja haagist Blumhardt WFA
  11. Kokkuleppes märgiti, et see vara tuleb arvata tsiviilhagi katteks. Samuti toodi kokkuleppes A. Šeibakile KarS § 199 lg 3 järgi etteheidetava kuriteo asjaolude kirjelduses muu hulgas ära asjaolu, et
  12. novembril 2008 sõlmis A. Šeibak OÜ B juhatuse liikmena OÜ-ga V1 paakauto Scania R144 ja paakhaagise Blumhardt WFA18 müügilepingu. Auto ja haagise eest tasus A. Šeibak OÜ-le V1 190 000 krooni. Kokkuleppes kirjeldati ka seda, kuidas M. Šeibak A. Šeibaki korraldusel paakauto ja haagisega AS V2 transiittorust varastatavat masuuti kuriteopaigast ära vedas.
  13. Harju Maakohtu
  14. detsembri
  15. a kokkuleppemenetluse otsusega tunnistati A. Šeibak süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi; Valeri Zubkov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 – § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; M. Šeibak tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi; Voldemar Karkus tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1, § 255 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi; Oleg Gubarev tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; Stanislav Omelchenko tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3 – § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; J.I tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 3762 lg 1 järgi; Anatoli Satsjuk tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 3762 lg 1 ja 255 lg 1 järgi; Georgi Grigorjev tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3 – § 22 lg 3 järgi; Roman Bolezin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7 – § 22 lg 3 järgi; L.B tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 – § 22 lg 3 järgi; Mihhail Sõtdõkov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 – § 22 lg 3 järgi ning V.P tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 3762 lg 2 ja § 255 lg 11 järgi.
  16. Sama kohtuotsusega mõisteti A. Šeibakilt, V. Zubkovilt, M. Šeibakilt, V. Karkuselt, O. Gubarevilt, S. Omelchenkolt, G. Grigorjevilt ja R. Bolezinilt solidaarselt kannatanu AS V2 kasuks välja 406 857 eurot tsiviilhagi ja 6000 eurot õigusabikulude katteks.
  17. Kohtuotsuse resolutiivosa punktis 86 otsustas maakohus, et asitõendid – kuriteo toimepanemise vahendid paakauto Scania R144 (XXX XXX) ja haagis Blumhardt WFA18 (YYY YY) – tuleb KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida, realiseerida ja saadud rahalised vahendid kasutada AS V2 tsiviilhagi rahuldamiseks.
  18. Harju Maakohtu otsus jõustus
  19. detsembril
  22. mail 2012 esitas OÜ V1 esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotletakse Harju Maakohtu
  23. detsembri
  24. a otsuse resolutiivosa punkti 86 tühistamist ja selles osas kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. OÜ V1 esindaja seisukohad on järgmised. Maakohtu otsusega konfiskeeritud paakauto Scania ja haagis Blumhardt kuuluvad OÜ-le V1, keda pole menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud. OÜ V1 müüs paakauto ja haagise
  25. novembril 2008 omandireservatsiooniga OÜ-le B. Ostu-müügilepingu kohaselt jäid paakauto ja haagis OÜ V1 omandisse kuni nende eest ostuhinna täieliku tasumiseni. Hiljem keeldus OÜ B paakauto ja haagise eest raha maksmast, mistõttu
  26. jaanuaril 2010 ostu-müügileping tühistati. Omandireservatsiooniga müügi puhul ei lähe vallasasja omand üle enne selleks ettenähtud tingimuse saabumist. Seega ei ole paakauto Scania ja haagise Blumhardt omandiõigus OÜ-le B üle läinud, sest viimane ei täitnud
  27. novembri
  28. a lepingust tulenevat omandi ülemineku tingimust ehk ei tasunud täies ulatuses paakauto ja haagise ostuhinda. Seega jäid paakauto ja haagis OÜ V1 omandisse. Ka Maanteeameti autoregistrikeskuse registriväljavõtte kohaselt on OÜ V1 käesoleva ajani paakauto ja haagise omanik. Enne paakauto ja haagise arestimist kriminaalmenetluse käigus ei teadnud OÜ V1, et OÜ-ga B seotud isikud kasutavad paakautot ja haagist kuriteo toimepanemisel. Saades
  29. aastal teada, et paakauto ja haagis on kriminaalmenetluses arestitud, pöördus OÜ V1 korduvalt menetleja poole taotlusega sõidukid talle üle anda. Keskkriminaalpolitsei vastas, et veoauto ja haagis tagastatakse pärast nendega seotud menetlustoimingute tegemist.
  30. a aprillikuu alguses sai OÜ V1 esindaja teada, et Harju Maakohus on A. Šeibakiga sõlmitud kokkuleppe alusel paakauto ja haagise KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerinud ning otsustanud, et nende müügist saadud rahast tuleb rahuldada AS V2 tsiviilhagi A. Šeibaki vastu. KarS § 83 lg 1, mille alusel maakohus paakauto ja haagise konfiskeeris, näeb ette, et kohus võib konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Jääb selgusetuks, mille alusel prokurör ja kohus leidsid, et A. Šeibak võib käsutada talle mittekuuluvat vara, või millest tehti järeldus, et A. Šeibak on paakauto ja haagise omanik. Süüdimõistetu A. Šeibak ei olnud isegi
  31. novembri
  32. a müügilepingu pool. Selle lepingu poolteks olid kaks juriidilist isikut: OÜ V1 ja OÜ B. Ka OÜ B ei olnud kriminaalasjas menetlusosaliseks. Maakohus käsutas kassaatorile omandiõiguse alusel kuuluvat vara õigusliku aluseta. Seejuures ei kaasatud OÜ-d V1 kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse. Prokuratuur ega kohus ei küsinud OÜ V1 esindaja seisukohta paakauto ja haagise kohta. Kohus ei teavitanud OÜ-d V1 menetlusest, ei kutsunud teda kohtusse ega toimetanud talle kätte menetlusdokumente. Seega ei olnud OÜ-l V1 kriminaalasja menetlemisel võimalik teostada

§ 402lg-s 1 sätestatud kolmanda isiku õigusi.

Järelikult tegi maakohus oma otsuse punktis 86 otsuse sellise isiku suhtes, kes ei olnud kohtumenetluse pool ega menetlusosaline. Sellest tulenevalt on maakohtu otsuse resolutiivosa punkt 86 ebaseaduslik ja sellega on oluliselt rikutud OÜ V1 õigusi. Kuna OÜ V1 ei olnud kohtumenetluse pool ega menetlusosaline, puudus maakohtul seaduslik alus OÜ V1 ja tema vara suhtes lahendi tegemiseks. Praegusel juhul on olemas

§ 366p-s 5 sätestatud teistmisalus.

Maakohtu otsuse punkti 86 tühistamine kergendab OÜ V1 kui ekslikult kolmanda isikuna menetlusse kaasamata jäetud isiku olukorda. Samuti on võimalik juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p-st 2, mille kohaselt on teistmise aluseks see, kui menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud, või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Seega saab teistmise korras uuesti läbi vaadata kohtulahendi, mis kehtib menetlusosalise suhtes, kuid mille menetlemisest on menetlusosaline kõrvale jäetud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-2-2-08, p 9). Riigikohtu kriminaalkolleegium on analoogilises asjas nr 3-1-2-1-09 teistmisaluse olemasolu jaatanud. 24. Pärast teistmisavalduse esitamist esitas riigiprokurör Helga Aadamsoo 17. mail 2012 Harju Maakohtule taotluse muuta

§-s 431 sätestatud korras maakohtu

  1. detsembri
  2. a otsuse punkti 86 selliselt, et asitõendid – paakauto Scania R144 (XXX XXX) ja haagis Blumhardt WFA18 (YYY YY) – tagastataks OÜ-le V
  3. Taotluses märgiti, et kuna käesolevaks ajaks on OÜ V1 esmakordselt esitanud
  4. jaanuari
  5. a kokkuleppe müügilepingust taganemise kohta, on tekkinud olukord, kus osaühing on asitõendi tegelik omanik.

§ 126lg 3 p 2 alusel kuulub asitõend tagastamisele omanikule.

  1. Käimasoleva teistmismenetluse tõttu ei saanud Harju Maakohus prokuratuuri
  2. mai
  3. a taotluse suhtes seisukohta võtta, sest kriminaaltoimik asub Riigikohtus (vt ka käesoleva määruse punkt 29).
  5. mail 2012 esitas riigiprokurör H. Aadamsoo Riigikohtule vastuse OÜ V1 esindaja teistmisavaldusele. Selles vastuses palub prokuratuur jätta maakohtu otsuse punkti 86 muutmata ja teistmisavaldus rahuldamata, põhjendades oma taotlust järgmiselt. Asjas puuduvad

§-s 366 sätestatud teistmise alused. Ei esine ühtki uut asjaolu, mis ei olnud avaldajale otsuse tegemise ajal teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa kolmanda isiku, kelle vara kohtuotsusega konfiskeeriti, olukorra kergendamise. OÜ V1 pöördus kohtueelses menetluses paakauto ja haagise tagastamiseks avaldustega uurimisasutuse ja prokuratuuri poole. Riigiprokuratuuri

  1. jaanuari
  2. a määrusega jäeti OÜ V1 taotlus paakauto ja haagise tagastamiseks rahuldamata, selgitades, et OÜ V1 ja OÜ B vahel on tsiviilsuhe. Seega oli OÜ V1 teadlik prokuratuuri seisukohast paakauto ja haagise suhtes. OÜ V1 Riigiprokuratuuri
  3. jaanuari
  4. a määrust ei vaidlustanud. Samuti ei esitanud OÜ V1 prokuratuurile
  5. jaanuari
  6. a kokkulepet
  7. novembri
  8. a müügilepingu lõpetamise kohta. Seega ei ole lepingu lõpetamise kokkulepe käsitatav uue asjaoluna, mis ei olnud OÜ-le V1 kriminaalmenetluse ajal teada. Paakauto Scania ja haagis Blumhardt peeti menetlusasutuse poolt kinni ajal, kui neid kasutasid kuritegelikuks tegevuseks OÜ B osanikud ja juhatuse liige. OÜ V1 oli küll sõiduki omanikuna registrisse kantud, kuid OÜ V1 ja OÜ B vahel oli sõlmitud
  9. novembri
  10. a müügileping. Kriminaalasja materjalide hulgas on müügilepingu alusel sõiduki ja haagise ostjale üleandmise akt ning omandaja on asunud asja kasutama ning osamaksete tasumisega lepingut täitma. Makseid tasuti kuni menetlejate poolt sõiduki ja haagise kinnipidamiseni. Mis puudutab müügilepingus sätestatud omandireservatsiooni, siis on prokuratuur seisukohal, et omand oli üle läinud ja omandaja oli asunud müügihinda tasuma, lepingut täitma ja sõidukeid kasutama. Ostja poolt müügilepingu võimaliku rikkumise puhuks oli müüja lisaks võimalikule rahalisele nõudele taganud reservatsiooniga endale õiguse nõuda tagasi asja. OÜ V1 õigusi ei ole kahjustatud, kuna tal oli rahaline nõudeõigus ostja suhtes. OÜ-l V1 säilib õigus nõuda sõidukite eest saamata müügihinda OÜ-lt B. Prokuratuur ei saa nõustuda sellega, et esitades pelgalt ostu-müügi lepingust taganemise lepingu, saaks lugeda üheselt tuvastatuks, et sõidukid kuulusid konfiskeerimiseks esitamise ajahetkel OÜ-le V
  11. A. Šeibak ja OÜ B käsitasid end sõidukite seaduslike omanikena, kes võisid anda nõusoleku konfiskeerimiseks. Prokuratuuril puudus alus asuda vastupidisele seisukohale, sõltumata omandireservatsioonist, mis oli teada. Veoauto ja haagis võeti ära nende seaduslikult valdajalt ja vaatamata OÜ V1 nõuetele, puudub alus tagastada sõidukeid kellelegi teisele peale seadusliku valdaja.
  12. Süüdimõistetu A. Šeibaki kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  13. AS V2 esindaja vandeadvokaadi abi Jaanus Kasevits palub jätta teistmisavalduse rahuldamata ja menetluskulud OÜ V1 kanda, põhjendades oma taotlust järgmiselt.

§ 368

kohaselt võib teistmisavalduse esitada kuue kuu jooksul, arvates

§-s 366 sätestatud teistmisaluse ilmnemisest. Teistmisavalduses on OÜ V1 kinnitanud, et ta sai juba aastal 2009 teada paakauto ja haagise arestimisest. Olukorras, kus OÜ V1 on aastaid olnud teadlik väidetavalt temale kuuluvate sõidukite arestimisest ja sellega seonduvast kohtuvaidlusest, ei saa OÜ V1 teistmisavaldust pidada tähtaegseks. Samuti ei esine teistmisavalduses nimetatud teistmisalust. OÜ V1 viitab ebaõigesti

§ 366p-le 5.

Selle sätte kohaselt saab teistmisaluseks olla üksnes oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada. On ilmne, et Harju Maakohus oli vaidlusalust otsust tehes teadlik OÜ V1 ja OÜ B vahel sõlmitud lepingust, kuna sellele on viidatud kohtueelse menetluse kokkuvõttes ja leping sisaldus ka kriminaalasja materjalides. Samuti on OÜ V1 esitanud korduvalt taotlusi paakauto ja haagise aresti alt vabastamiseks.

§ 366

p 5 kohaselt ei saa teistmisaluseks olla asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu olukorra raskendamise. Vaidlustatud otsuse punkti 86 tühistamine tooks kaasa süüdimõistetute olukorra raskendamise, kuna paakauto ja haagise müügist saadud raha ei saaks kasutada tsiviilhagi rahuldamiseks ja selle summa peaksid AS-le V2 kohtuotsuse punkti 84 kohaselt hüvitama süüdimõistetud solidaarselt. Teistmisavaldusest ega selle lisadest ei nähtu üheselt, et kõnealuse paakauto ja haagise omandiõigus kuulus konfiskeerimise hetkel OÜ-le V

  1. Erinevalt kinnistusraamatust ei ole liiklusregister sõidukeid puudutavate omandisuhete ammendavaks aluseks. Kui avaldaja soovib seada kahtluse alla sõidukitega seotud omandisuhteid, tuleb seda teha tsiviilkohtumenetluses, mitte käesolevas kriminaalasjas kohtuotsust teistes.
  3. septembril 2012 täiendas riigiprokurör H. Aadamsoo teistmisavaldusele esitatud vastust avaldusega, et Riigiprokuratuur on tagasi võtnud Harju Maakohtule
  4. mail 2012 esitatud taotluse maakohtu
  5. detsembri
  6. a otsuse resolutiivosa punkti 86 muutmiseks ja jääb teistmisavaldusele esitatud vastuses väljendatud seisukohtade juurde.
  7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a määrusega peatati OÜ V1 esindaja taotlusel

§ 370lg 2 teise lause alusel Harju Maakohtu 2.

detsembri

  1. a otsuse resolutiivosa punkti 86 täitmine kuni teistmisavalduse lahendamiseni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et OÜ V1 esindajal ei ole seaduse kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust, samuti ei vasta tema avalduses kirjeldatud asjaolud ühelegi

§-s 366 ette nähtud teistmise alusele. 32.

§ 367

lg 1 kohaselt on teistmisavalduse esitamise õigus sama seadustiku § 344 lg-s 3 nimetatud isikutel, s.o 1) prokuratuuril; 2) advokaadist kaitsjal; 3) teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Seega saab teistmisavalduse esitada üksnes kohtumenetluse pool (

§ 17lg 1).

OÜ-d V1 pole käesolevas kriminaalasjas menetlusse kaasatud ei süüdistatava (

§ 35

), kannatanu (

§ 37

lg 1), tsiviilkostja (

§ 39

lg 1) ega kolmanda isikuna (

§ 401lg 1).

Järelikult on tegemist menetlusvälise isikuga. Menetlusvälisel isikul

§ 367lg 1 kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust ei ole.

33. Lisaks ei vasta OÜ V1 esindaja avalduses märgitu kriminaalmenetlusõiguses ette nähtud teistmise alustele. Teistmisavalduse esitaja tugineb esmalt

§ 366

p-le 5.

§ 366

p 5 kohaselt on teistmise aluseks kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise või kolmanda isiku, kelle vara on kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud, olukorra kergendamise. Asjaolu, et OÜ V1 pretendeerib A. Šeibakilt konfiskeeritud paakauto ja haagise omandiõigusele, samuti faktid, millele OÜ V1 seejuures tugineb, kajastuvad kriminaalasja materjalides, mis otsuse tegemise ajal olid maakohtu käsutuses. Seega olid need Harju Maakohtule 2. detsembri 2011. a otsust tehes teada. Võimalus, et maakohus jättis kõnealused asjaolud otsust tehes tähelepanuta, ei ole käsitatav kohtu mitteteadmisena

§ 366p 5 tähenduses.

Vaieldamatult oli maakohtule otsust tehes teada ka see, et OÜ-d V1 pole menetlusse kaasatud. Täiendavalt tuleb silmas pidada, et kuna OÜ V1 ei ole käesolevas kriminaalasjas süüdistatav, samuti ei ole menetleja teda

§ 401

lg 1 kohaselt määrusega kolmanda isikuna menetlusse kaasanud, ei saa Harju Maakohtu vaidlustatud otsuse punkti 86 tühistamine tuua kaasa süüdistatava või kolmanda isiku olukorra kergendamist, mis on

§ 366p 5 kohaldamise üheks eelduseks.

  1. Põhjendades oma seisukohta, et seadus annab aluse Harju Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsuse teistmiseks, viitab OÜ V1 esindaja ka TsMS § 702 lg 2 p-le 2 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. märtsi
  5. a otsusele asjas nr 3-1-2-1-
  6. Viidatud kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus maakohtu teistetava otsusega oli rahuldatud kannatanu tsiviilhagi isikute vastu, kes ei olnud selles kriminaalasjas menetlusosalisteks ja keda seetõttu ei olnud kohtusse kutsutud. Kõnealuses asjas leidis Riigikohus, et

§ 366p 5 maakohtu otsuse teistmiseks alust ei anna.

Samas asus kolleegium seisukohale, et kuna kohtuotsus vaidlustati tsiviilhagi puudutavas osas ja kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse üldjuhul tsiviilkohtumenetluse korrast, tuleb ka esitatud teistmisavalduse lahendamisel juhinduda teistmist reguleerivatest tsiviilkohtumenetluse sätetest. Seetõttu jõudis Riigikohus järeldusele, et maakohtu otsus tuleb teista TsMS § 701 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel. Kuna OÜ V1 ei vaidlusta Harju Maakohtu

  1. detsembri
  2. a otsust mitte tsiviilhagi lahendamist, vaid KarS § 83 lg 1 – s.o karistusõigusliku järelmi – kohaldamist puudutavas osas, ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustik praegusel juhul kohaldatav ja TsMS § 702 lg 1 ning lg 2 p 2 teistmise alusena kõne alla tulla ei saa.
  3. Järelikult ei anna seadused menetluslikku alust OÜ V1 esindaja avaldust teistmise korras läbi vaadata ega Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a jõustunud otsuse punkti 86 teista.
  6. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on või oli muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt nt Riigikohtu üldkogu
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17 ja
  9. jaanuari
  10. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 32; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  11. märtsi
  12. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05, p 4; ja
  13. mai
  14. a määrus asjas nr 3-4-1-11-07, p 4;
  15. detsembri
  16. a määrus asjas nr 3-4-1-22-09, p-d 7–8 ja kriminaalkolleegiumi
  17. detsembri
  18. a määrus asjas nr 3-1-2-2-07, p 9). Seejuures on Riigikohus korduvalt märkinud, et PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu üldkogu
  19. märtsi
  20. a otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 21 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  21. mai
  22. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06, p 9).
  23. OÜ V1 väitel seisneb tema õiguste rikkumine selles, et kriminaalmenetluses, millesse OÜ-d V1 menetlusosalisena ei kaasatud, konfiskeeris maakohus A. Šeibakilt KarS § 83 lg 1 alusel paakauto Scania ja haagise Blumhardt, mille tegelik omanik oli OÜ V1, kes soovib talle kuuluvaid asju tagasi saada.
  24. Eeltoodust tulenevalt saab Riigikohus jätta OÜ V1 esindaja avalduse läbi vaatama üksnes juhul, kui OÜ-l V1 oli piisavalt tõhus võimalus kaitsta oma väidetavat omandiõigust paakautole ja haagisele kriminaalmenetluses, milles need konfiskeeriti, või kui OÜ-l V1 oli või on tõhus ja äratuntav menetluslik võimalus saavutada paakauto ja haagise tagastamine väljaspool kriminaalmenetlust.
  25. Kolleegium leiab, et kriminaalasja menetlemise raames OÜ V1 oma väidetavat omandiõigust paakautole ja haagisele tõhusalt kaitsta ei saanud, sest teda polnud menetlusosalise ja kohtumenetluse poolena kriminaalmenetlusse kaasatud. PS § 24 lg 2 kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Selle sätte mõtte kohaselt ei tohi isiku subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle otsustada kohtumenetluses, millesse teda pole nõuetekohaselt kaasatud ja mille raames pole tal seetõttu võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kooskõlas eelmärgituga on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et

§ 401

lg 1 kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne

§ 306

lgs 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 31-1-89-11, p 19.3 ja
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 13). Kuna OÜ-d V1 kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse ei kaasatud, puudus tal ka võimalus esitada paakauto ja haagise kuuluvuse kohta omapoolseid väiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. Samuti ei saanud OÜ V1 maakohtu otsustust paakauto ja haagis konfiskeerida apellatsiooni korras vaidlustada, sest

§ 318

lg 1 kohaselt on apellatsiooniõigus üksnes kohtumenetluse poolel (

§ 17lg 1), kelleks OÜ V1 käesoleval juhul ei olnud.

Lisaks sellele ei teavitatud OÜ-d V1 kui menetlusvälist isikut maakohtu otsusest. 40. OÜ V1 ei saa oma väidetavat omandiõigust konfiskeeritud paakautole ja haagisele kaitsta ka

§-des 431–432 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste läbivaatamise korras. Selles menetluses ei ole kohus pädev jõustunud kohtuotsuse põhiotsustusi sisuliselt muutma, vaid üksnes kohtulahendit täpsustama, täiendama või kohtulahendi täitmise käigus tekkinud küsimusi lahendama (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-60-12, p 12). Nii nagu

§ 431

–432 korras ei saa kohus süüdimõistetut õigeks mõista, tema tegu ümber kvalifitseerida või rahuldatud tsiviilhagi rahuldamata jätta, ei ole kõnealuses menetluskorras ka võimalik kohtuotsuses sisalduvat konfiskeerimisotsustust tühistada ja konfiskeeritud vara mõnele muule isikule üle anda.

  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole OÜ-l V1 ka väljaspool kriminaalmenetlust selgelt äratuntavat ja tõhusat protsessuaalset võimalust, saavutamaks konfiskeeritud asjade tagastamine.
  2. Esmalt ei saa nõustuda prokuratuuri ja AS V2 esindaja vastustes (vt selle määruse punktid 26 ja 28) väljendatud seisukohaga, nagu oleks OÜ-l V1 võimalik oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses hagi esitamisega OÜ B vastu. Paakauto ja haagis on jõustunud kohtuotsusega KarS § 83 lg 1 järgi konfiskeeritud, mis KarS § 85 lg 1 kohaselt tähendab, et need on läinud riigi omandisse. OÜ B vastu esitatava hagiga ei ole OÜ-l V1 võimalik saavutada riigi poolt konfiskeeritud asjade tagasisaamist.
  3. Tõhusa õiguskaitsevahendina ei saa käsitada ka OÜ V1 võimalust esitada OÜ B vastu rahaline nõue. OÜ V1 soovib talle kuuluvate või enne konfiskeerimist kuulunud paakauto ja haagise tagastamist, tuginedes sellele, et nende asjade omand OÜ-le B üle ei läinud, sest viimane jättis täitmata müügilepingu sõlmimisel kokku lepitud omandireservatsioonist tulenenud ostuhinna täieliku tasumise tingimuse, ja
  4. jaanuaril 2010 taganes OÜ V1 müügilepingust. Võlaõigusseaduse § 233 lg 1 sätestab, et kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et asjaõigusseaduse § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette kaks tingimust: asja valduse üleandmise omandajale ja kokkuleppe sõlmimise omandiõiguse ülemineku kohta (nn asjaõiguslepingu). Erinevalt kinnisomandist ei piira seadus vallasomandi üleandmiseks tingimuslike asjaõiguslepingute sõlmimist. Seega võib vallasomandi üleandmise kokkuleppe jõustumine olla seotud ka mingi tähtpäeva või tingimuse saabumisega, eeldusel, et asi ise on tingimuse saabumise ajal omandaja otseses või kaudses valduses. Niisugust kokkulepet kasutatakse müügilepingu puhul müüja tagatisena ostjapoolse ostuhinna tasumiseks, kui ostuhind tuleb tasuda pärast asja üleandmist. Sel juhul reserveerib müüja endale omandiõiguse kuni ostuhinna täieliku tasumiseni. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. septembri
  6. a otsus asjas nr 3-2-1-93-02, p 10). Omandireservatsiooniga omandi üleandmise kokkulepe on edasilükkava tingimusega käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2 tähenduses. TsÜS § 106 lg 2 kaitseb tingimusliku tehingu teinud isikut teise poole ja tema võlausaldajate tingimuse täitmist takistavate käsutuste (mh arestimise) vastu. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 3-2-1-8-08, p 13). Eeltoodust lähtudes märgib kolleegium, et võimalik rahaline nõue ostja vastu ei ole müüja seisukohalt samaväärne omandireservatsiooni alusel säilitatud omandiõigusega asjale. Omandireservatsiooni mõte seisnebki selles, et kaitsta müüjat ostja maksejõuetuse eest. Seega ei saa nõustuda seisukohaga, et kuna OÜ-l V1 võib olla rahaline nõue OÜ B vastu, ei kahjusta paakautost ja haagisest ilmajäämine tema subjektiivseid õigusi.
  9. Olukorras, kus paakauto Scania ja haagise Blumhardt konfiskeerimise kohta on olemas kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsus, on kolleegiumi hinnangul kaheldav seegi, kas OÜ V1 saaks tõendada oma omandiõigust ja nõuda riigilt asjade tagastamist halduskohtumenetluse korras, tuginedes seejuures näiteks KarS § 85 lg-s 2 ette nähtud materiaalõiguslikule alusele (vt ka Riigikohtu üldkogu
  10. mai
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 37 ja kriminaalkolleegiumi
  12. aprilli
  13. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 33). Igal juhul ei ole seda võimaldav menetluskord seaduse ja kohtupraktika pinnalt piisavalt selgelt äratuntav ega vasta seega õigusselguse põhimõttele.
  14. Eeltoodust järeldub, et tõenäoliselt saanuks OÜ V1 oma väidetavat omandiõigust paakautole ja haagisele tõhusalt kaitsta üksnes kriminaalasja menetlemisel, juhul kui menetleja oleks OÜ V1

§ 401lg 1 nõudeid järgides kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasanud.

Siis olnuks OÜ-l V1 võimalik esitada kohtule väiteid ja tõendeid paakauto ning haagise kuuluvuse kohta ning kohus võinuks ausas menetluses lahendada küsimuse, kellele paakauto ja haagis kuuluvad, ning sellest lähtuvalt otsustada nende asjade konfiskeerimise küsimuse. Menetleja OÜ-d V1 aga kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse ei kaasanud ja maakohtu otsus paakauto ning haagise konfiskeerimise kohta on seadusjõus. Kujunenud olukorras eeldaks OÜ-le V1 PS § 24 lg-st 2 tuleneva põhiõiguse tagamine Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a jõustunud otsuse resolutiivosa punkti 86 tühistamist ja konfiskeerimise küsimuse uut sisulist arutamist. Jõustunud kohtuotsuse tühistamine on Eesti menetlusõiguse paradigmas võimalik üksnes teistmise korras. Kuid nagu kolleegium eelnevalt (vt määruse punktid 31–35) selgitas, ei ole OÜ V1 esindajal

§ 367

lg 1 kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust ja tema avalduses märgitu ei vasta ühelegi

§-s 366 ette nähtud teistmise alusele. 46. Eeltoodu põhjal on kolleegiumil tekkinud kahtlus, kas PS § 24 lg-ga 2 on kooskõlas 1)

§ 366

osas, milles see säte ei näe teistmisalusena ette kohtulahendi tegemist sellise isiku suhtes, keda ei ole seaduses sätestatud korras menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud (ehk teisisõnu osas, milles § 366 ei näe teistmisalusena ette asjaolu, et kohtulahendiga on otsustatud kriminaalmenetlusse nõuetekohaselt kaasamata isiku subjektiivsete õiguste üle), ja 2)

§ 367

lg 1 osas, milles see säte ei anna nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud isiku advokaadist esindajale või kaitsjale teistmisavalduse esitamise õigust. Siinkohal peab kolleegium silmas sedagi, et nii TsMS § 702 lg 2 p-s 2 kui ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 240 lg 2 p-s 2 on sarnase sisuga teistmise alus ette nähtud. Samuti annavad TsMS § 702 lg 1 ja HKMS § 240 lg 1 nõuetekohaselt menetlusse kaasamata jäetud isikule teistmisavalduse esitamise õiguse. Kolleegium kahtleb, kas sellise – PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõiguse tagamise seisukohalt olulise – regulatsiooni puudumine kriminaalmenetluse seadustikus on põhiseaduspärane. 47. Käesoleva määruse punktis 46 osutatud normide andmata jätmine on kolleegiumi hinnangul käesolevas kriminaalasjas PSJKS § 3 lg 3 ja § 14 lg 2 esimese lause mõttes asjassepuutuv, sest

§ 367

lg 1 põhiseaduspärasusest sõltub, kas OÜ V1 esindaja avaldus tuleb sisuliselt läbi vaadata või

§ 371

ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta.

§ 366põhiseaduslikkusest oleneb aga OÜ V1 esindaja avalduse rahuldamise võimalikkus.

  1. Asjaolu, et Harju Maakohus tegi otsuse paakauto ja haagise konfiskeerimise kohta ilma, et OÜ V1 oleks kriminaalmenetlusse kaasatud, ei saanud ilmneda enne kohtuotsuse tegemist
  2. detsembril
  3. Seega määruse punktis 46 osutatud

§-de 366 ja 367 lg 1 võimaliku osalise põhiseadusvastasuse korral ei saaks OÜ V1 3. mai 2012. a teistmisavaldust pidada ka

§ 368kohaselt mittetähtaegseks, nagu AS V2 esindaja seda leiab (vt määruse punkt 28).

49. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 356

p-st 3 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 p-st 1, annab kriminaalkolleegium käesoleva kriminaalasja lahendada Riigikohtu üldkogule. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.