Obsah (5)

§ 266§ 29§ 201§ 199§ 28

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 266lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 1.

detsembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-8402 Priit Pahki kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, kassatsioon Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristine Tamm
2. september 2012, kirjalik menetlus
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a ja Pärnu Maakohtu
6. augusti
7. a otsused ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule samas kohtukoosseisus.
8. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Priit Pahk anti kohtu alla süüdistatuna

§ 266lg 1 järgi alljärgneva teo toimepanemises.

Ajavahemikus

1. oktoober 2008 kell 12.00 kuni
2. oktoober 2008 kell 9.00 tungis P. Pahk valdaja - K OÜ - tahte vastaselt ja seega ebaseaduslikult Pärnu linnas Xxxxx 37 maja tehnoruumi. Seda tegi süüdistatav ukseluku südamiku purustamise teel, kasutades palgatud töötajaid.
3. Pärnu Maakohtu
4. augusti
5. a otsusega tunnistati P. Pahk

§ 266

lg 1 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära summas 2397 eurot. Sama kohtuotsusega rahuldati K OÜ tsiviilhagi ja mõisteti P. Pahkilt nimetatud osaühingu kasuks välja 33 eurot 44 senti. 2.1 Maakohus tuvastas kokkuvõtlikult järgmised faktilised asjaolud. Süüdistuses märgitud ajal elas P. Pahk koos elukaaslasega viimase emale A. F.-ile kuuluvas korteris Pärnu linnas Xxxxx 37-AA. P. Pahk ja tema elukaaslane kasutasid eluruumi kokkuleppel A. F.-iga. Xxxxx 37 korteriomanike üldkoosoleku otsusega oli Xxxxx 37 korterelamu valitsejaks määratud K OÜ. Olles P. Pahki sellest eelnevalt hoiatanud, lülitas valitseja 1. oktoobril 2008 Xxxxx 37 hoone tehnoruumis asuvast elektrikilbist välja korteri AA elektrivoolu. Seda põhjusel, et korteri AA eest olid kommunaalmaksed pikka aega tasumata. Tehnoruum oli igapäevaselt lukustatud ruum, mille võtmed olid ainult valitsejal - K OÜ-l. P. Pahk kutsus kohe pärast elektrivoolu väljalülitamist kohale lukkudega tegeleva ettevõtte töötajad, kes tema ülesandel lõhkusid Xxxxx 37 tehnoruumi ukse luku südamiku ja avasid ukse. P. Pahk valitses ukseluku lõhkunud töötajate tegu ülekaaluka teadmisega, sest töötajad polnud teadlikud oma teo keelatusest ja nad allusid pahaaimamatult P. Pahki korraldusele. Pärast luku lõhkumist ja ukse avamist sisenes P. Pahk tehnoruumi ja lülitas korteri AA elektrivoolu sisse. P. Pahki poolt tehnoruumi sissetungimise motiiviks oli elektrivoolu puudumine P. Pahki elukaaslase ema korteris nr AA ja ta lasi tehnoruumi ukse lõhkuda seetõttu, et vool tagasi lülitada. Seejuures oli P. Pahk teadlik põhjustest, miks elektrivool korterist välja lülitati. 2.2 Eeltoodust lähtudes luges maakohus tuvastatuks, et P. Pahki tegevus vastab

§ 266lg 1 koosseisulisele tunnusele "ruumi sissetungimine".

2.3 Samuti leidis kohus, et P. Pahki sissetungimine Xxxxx 37 tehnoruumi, milles asus soojussõlm ja elektrikilp koos kõigi korterite voolujagajatega, oli

§ 266lg 1 mõttes ebaseaduslik.

Seda tulenevalt tehnoruumi valdaja - K OÜ - nõusoleku puudumisest. Tehnoruumi valdus oli seaduslikult üle läinud K OÜ-le. Xxxxx 37 korteriomanike üldkoosoleku otsusega kinnitatud kodukorra punkti 5 kohaselt on majavalitseja õigustatud ja kohustatud ellu viima korteriomanike otsuseid, rakendama kaasomandi eseme tavapäraseks valitsemiseks ja korrashoiuks vajalikke abinõusid, valitsema korteriomanike ühist raha. Kodukorra punkti 7.3.5 kohaselt on eluruumi kasutajatel keelatud viibida tehnilistes ruumides, kui see pole tingitud hädavajadusest. Seega oli valitseja kohustatud tagama, et tehnoruumidesse tema loata ei sisenetaks. Eeltoodust nähtub, et tehnoruumi valdus oli seaduslikult, s.o kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg-ga 2 valitsejale üle läinud, kuna selleks oli korteriomanike tahe. Faktiliselt oli tehnoruum just valitseja otseses valduses. Tehnoruumi võti oli antud ainult majahaldurile ja koristajale. Korteriomanikel tehnoruumi võtit polnud ja nad pääsesid tehnoruumi üksnes valitseja poole pöördudes. Seega puudus korteriomanikel ja elanikel ruumile otsene valdus ehk tegelik võim. Neil võis olla kaudne valdus mõttelisele osale kaasomandist. Tehnoruumi ust lukustades oli valitseja otsese valdajana avaldanud tahet kõrvalisi isikuid tehnoruumi mitte lubada. Ukseluku lõhkumise teel ruumi sisenemine oli valdaja tahte vastane. P. Pahkil ei olnud alust arvata, et tema tegevus vastab seadusele või ühiskonnas aktsepteeritavatele normidele. Ta ei saanud eeldada üldist volitust ruumi sisenemiseks, kuna korteriomanike tahte kohaselt oli tehnoruumi sisenemine keelatud (kodukorra punkt 7.3.5). Kui jaatada iga majaelaniku õigust siseneda ükskõik millisesse majas asuvasse ruumi, ei saaks ühistud pidada ühistu juhtimiseks vajalikke ruume. Samuti tekiks võimalus näitudega manipuleerimiseks, mis ei oleks enamuse korteriomanike huvides. Mis puudutab konkreetselt tehnoruumi ja antud juhul ka elektriga seotud seadmeid, siis on vaja tagada ohutus, mida laialdane juurdepääs ruumile ei võimalda saavutada. Asjaolu, et P. Pahki poolt tehnoruumi tungimine oli ebaseaduslik ja valdaja tahte vastane, väljendub lisaks asjaolule, et süüdistataval polnud õigust tehnoruumi siseneda, ka teoviisis - sissemurdmises. Sissetungimine toimus lukustuse lõhkumise teel, s.t inimestevahelistes suhetes mitteaktsepteeritaval viisil. 2.4 Tehnoruum oli P. Pahkile võõras ja P. Pahki ei ole alust pidada tehnoruumi valdajaks. Tal ei olnud selle ruumi üle ka tegelikku võimu. 2.5 P. Pahk pani talle süüksarvatava teo toime kavatsetult. 2.6 Elektrivoolu väljakülitamine korterist AA oli kohtu hinnangul õiguspärane. K OÜ ei tegelenud elektrienergia edasimüügiga, vaid vahendas makseid. Valitsejal oli õigus elektrivool välja lülitada, sest muidu oleks tekkinud oht, et kogu maja võidakse vooluvõrgust välja lülitada. Kodukorra kohaselt lasus korteriomanikul kohustus tasuda ka elektrienergia eest ja valitsejal oli õigus nõuda selle kohustuse täitmist. Kodukorrast ei nähtu otseselt, et võlgnevuse puhul võib valitseja voolu välja lülitada. Kuid kodukorra ja korteriomandiseaduse kohaselt peab valitseja lähtuma kõikide korteriomanike huvidest. Käesoleval juhul lähtus valitseja elektrivoolu väljalülitamisel rõhuva enamuse korteriomanike huvidest, mistõttu oli voolu väljalülitamine õiguspärane. P. Pahk ei olnud korteri AA omanik, kuid ta oli võlgnevusest teadlik. Samuti oli teda elektrivoolu väljalülitamisest ja selle põhjusest eelnevalt teavitatud. Juhul kui P. Pahk leidis, et K OÜ-l puudus õigus tema kasutuses olnud korteris elektrivoolu välja lülitada, ja teades eelnevalt elektrivoolu väljalülitamisest, oleks ta pidanud korteri omaniku kaudu oma tsiviilõiguste kaitseks rakendama seadustest tulenevaid võimalusi, näiteks pöörduma tsiviilkohtu poole, kohustamaks valitsejat voolu mitte välja lülitama vms. Asjaolu, et arvete tasumata jätmise korral võidakse korterist elektrivool välja lülitada, oli P. Pahkile mitu kuud ette teada, mistõttu oli tal küllaldaselt aega kohaste õiguskaitsevahendite rakendamiseks. Järelikult ei ole alust rääkida, et P. Pahk tegutses hädaseisundis. Xxxxx 37-AA korteri omanik M. F. ja P. Pahk sattusid just enda kohustuste rikkumise tõttu olukorda, kus elektrivool välja lülitati. Ehkki P. Pahk ei olnud enam korteri AA omanik, olid tema kohustused siiski moraalsed. Ta elas selles korteris ja pidi ka ise küllaldaselt pingutama, et maksetega oleksid asjad korras ja et tema elukaaslane ning laps ei satuks raskesse olukorda. Enda kohustuste rikkumise tõttu tekitatud probleeme ei käsitleta õigustatud hädaseisundina

§ 29järgi.

P. Pahki elukaaslane on andnud ütlusi, et tal oleks olnud võimalik ka kusagil mujal elada. Seegi näitab, et voolu äravõtmine ei kujutanud ka mingit olulist ohtu P. Pahki elukaaslasele ega lapsele. Järelikult puudus P. Pahkil õigustus tungida ukseluku lõhkumise teel K OÜ õiguspärasesse valdusesse.

1. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P. Pahki kaitsja vandeadvokaat Ant Nõmmik, kes taotles kohtuotsuse tühistamist nii oma kaitsealuse süüditunnistamist kui ka K OÜ tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas. Kaitsja palus P. Pahki talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole kriminaalmenetlusõiguse norme rikkunud, P. Pahki käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning ta on põhjendatult

§ 266lg 1 järgi süüdi tunnistatud.

Maakohtu otsus on igakülgselt põhjendatud, kohus on oma põhjendused esitanud deliktistruktuuri järgides ja analüüsinud tõenditele tuginedes P. Pahki tegevuse vastavust

§ 266lg 1 koosseisule.

Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Otsuses on eraldi analüüsitud kaitsja esitatud vastuväiteid ja need kummutatud. Seega ei ole alust rääkida kohtuotsuses põhjenduste puudumisest. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. Pahki kaitsja vandeadvokaat A. Nõmmik, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator ei nõustu sellega, et kohtu siseveendumuse kujunemine P. Pahki süüküsimuse lahendamisel on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja et P. Pahki süü talle

§ 266

lg 1 järgi esitatud süüdistuses on ilma igasuguste kõrvaldamata kahtlusteta tõendamist leidnud. Tallinna Ringkonnakohus on kriminaalasjas kogutud tõendeid ebaõigesti hinnanud.

1. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium ei nõustu kassaatori arvamusega, nagu oleksid kohtud jätnud tõendite hindamisel ja faktiliste asjaolude tuvastamisel oma järeldused piisavalt põhistamata ning sellega kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude tuvastamisel on kohtud põhistanud kõiki olulisi järeldusi. Need põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav.
3. Samuti ei ole kohtud eksinud

§ 266

lg 1 kohaldamisel.

§ 266

lg 1 järgi on karistatav valdaja tahte vastaselt ebaseaduslik tungimine võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale. Seega eeldab isiku süüditunnistamine

§ 266

lg 1 järgi muu hulgas seda, et 1) hoonesse, ruumi sõidukisse või piirdega alale tungimine oleks olnud valdaja tahte vastane; 2) et hoone, ruum, sõiduk või piirdega ala, kuhu isik tungis, oli tema jaoks võõras; samuti seda, et 3) hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine oli ebaseaduslik.

1. Valduse üldmõiste tuleneb AÕS §-st 32, mis sätestab, et valdus on tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Mõlemas viidatud sättes peetakse "asja" all silmas nii vallas- kui ka kinnisasja (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 50), ehkki üksikasjades võivad tegeliku võimu teostamise tuvastamise kriteeriumid vallas- ja kinnisasja puhul erineda. Seega on ka kinnisasja või selle reaalosa (nt piiritletud ruumi) valdajaks isik, kelle tegeliku võimu all see kinnisasi või kinnisasja reaalosa on. Ehkki õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses valduse mõistet üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-1-1-28-09, p-d 8.2-8.3), on kohtupraktikas omaks võetud arusaam, et tulenevalt kahe õigusharu ülesannete erinevusest ei ole valduse mõiste karistusõiguses täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus ajas nr 3-1-1-46-08, p 20 ja
6. aprilli
7. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 12). Kolleegium leiab, et ka

§ 266

lg-s 1 nimetatud valdaja mõiste sisustamisel ei saa täielikult lähtuda tsiviilõiguslikest arusaamadest. Valdajana

§ 266

mõttes tuleb vaadelda eeskätt isikut, kes teostab hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala üle tegelikku võimu ja kes samas soovib seda võimu teostada ehk kellel on valitsemissoov (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 12). Erinevalt tsiviilõiguslikust käsitlusest ei hõlma

§-s 266 sätestatud valdaja mõiste aga AÕS § 33 lg-s 2 nimetatud kaudset valdajat, sest viimasel puudub faktiline võim asja üle. Küll võib valdajaks

§ 266

tähenduses olla ka isik, kelle valdus ei põhine õiguslikul alusel (AÕS § 34 lg 1). Praeguse kriminaalasja kontekstis nõustub kolleegium kohtute järeldusega, et Xxxxx 37 hoone tehnoruumi valdajaks

§ 266

tähenduses oli K OÜ, kelle töötajatel (majahalduril ja koristajal) oli ainukesena tehnoruumi ukse luku võti ja kes kontrollis sissepääsu tehnoruumi. Kohtud on üheselt tuvastanud, et P. Pahki tungimine tehnoruumi oli vastuolus K OÜ tahtega ja seega ka "valdaja tahte vastane"

§ 266lg 1 mõttes.

10. Kolleegiumi hinnangul oli Xxxxx 37 tehnoruum P. Pahki jaoks ka

§ 266tähenduses "võõras".

Omastamise (

§ 201

) ja varguse (

§ 199

) koosseisu kontekstis on kolleegium selgitanud, et asi on isikule "võõras", kui see ei ole tema ega teost kasu saava kolmanda isiku omandis AÕS § 68 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 19;
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 10;
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 23 ja
7. juuni
8. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 15.) Jäädes eeltoodud seisukoha juurde, leiab kolleegium, et

§-s 266 tuleb koosseisutunnust "võõras" sisustada varavastaste süütegude koosseisudest erinevalt.

§ 266

tähenduses on isikule võõras hoone, ruum, sõiduk või piirdega ala, mis ei ole tema otseses valduses. Selline tõlgendus lähtub järgnevast. Varguse ja omastamise koosseisudega kaitstakse õigushüvena omandit. Endale kuuluvat asja ära võttes (

§ 199

) või seda enda või kolmanda isiku kasuks pöörates (

§ 201), ei saa isik omandit kahjustada.

Seevastu karistusseadustiku

1. peatüki
2. jaos paikneva §-ga 266 kaitstavaks õigushüveks on avalik rahu ja kord. Omavoliline sissetung kahjustab avalikku rahu ja korda sõltumata sellest, kas sissetungiga kaasneb omandi (AÕS § 68) rikkumine või mitte.

§ 266

kaitseb sarnaselt AÕS §-dele 44 ja 45 hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala otsest valdajat ka kaudse valdaja (sh asja omaniku) poolt toime pandud valduse rikkumiste eest. Nii tagab seadusandja karistusõiguslike abinõudega valduse kaitse ja väldib tõeliste või oletatavate õiguste maksmapanekut omakohtu korras. Näiteks kui korteriomanditeks jagatud kinnisasja kaasomandi esemesse kuuluv ruum on antud isiku valdusse korteriomanike (kaasomanike) otsuse või kokkuleppega, mis ei ole korteriomandiseaduse (KOS) § 12 lg-st 1 või § 8 lg-st 2 tulenevalt konkreetse korteriomaniku suhtes kehtiv ja rikub tema KOS § 10 lgst 2 tulenevat õigust kaasomandi eset kasutada, saab korteriomanik AÕS § 89 ja KOS § 10 lg 2 alusel nõuda enda omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist. (Kaasomandi eseme kasutamise võimaldamisele suunatud nõude kohta vt lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-21-13-
3. Kaasomandi eseme valitsemist puudutavate korteriomanike otsuste ja kokkulepete ning nende kehtivuse kohta vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. veebruari
5. a otsus asjas nr 3-2-1116-11;
6. jaanuari
7. a määrus asjas nr 3-2-1-151-10 ja
8. veebruari
9. a otsus asjas nr 3-2-1146-10). Peaks aga korteriomanik või viimaselt korteri (sh kaasomandi eseme) kasutusõiguse saanud isik eelkirjeldatud olukorras omavoliliselt kaasomandis olevasse, kuid võõrasse valdusse antud ruumi sisse tungima, võib tema käitumine vaatamata KOS § 10 lg-st 2 tulenevale õigusele

§ 266järgi karistatav olla.

Kuna kohtute tuvastatu kohaselt ei olnud Xxxxx 37 tehnoruum P. Pahki otseses valduses, oli see ruum tema jaoks ka

§ 266mõttes võõras.

11. Seoses

§ 266

dispositsioonis nimetatud koosseisutunnusega "ebaseaduslik" märgib kolleegium järgmist. Valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine kui võõra valduse rikkumine on eelduslikult alati ebaseaduslik. Seda tulenevalt AÕS § 40 lg-st 1, mille kohaselt on valdus seadusega kaitstud omavoli vastu. Seega ei ole sissetungimise ebaseaduslikkus

§ 266

mõttes käsitatav blanketse koosseisutunnusena ega eelda, et igal üksikjuhul tuleks väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidele viidates ära näidata, millise õigusnormiga sissetungimine vastuolus oli (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-9606, p 14 ja
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 22). Kõneksolevas kuriteokoosseisus osutab tunnus "ebaseaduslik" sellele, et kui konkreetsel juhul on isikul võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale valdaja tahte vastaseks sisenemiseks seadusest tulenev spetsiaalne alus, ei vasta tema tegu

§ 266objektiivsele koosseisule. Näiteks võib sissetungimisteo koosseisupärasust välistav õiguslik alus tuleneda Kr

MS §-st 91, Politsei- ja piirivalve seaduse §dest 736-738 või AÕS §-st 41. P. Pahki tegu ei vasta ühelegi seaduses sätestatud lubatavusklauslile, mis annab isikule õiguse tungida valdaja tahte vastaselt võõras valduses olevasse ruumi. Seega oli P. Pahki tungimine Xxxxx 37 tehnoruumi

§ 266tähenduses ebaseaduslik.

1. Kohtud on tuvastanud, et P. Pahk pani talle süüksarvatava teo toime tahtlikult.
2. Samas leiab kolleegium, et kohtud ei ole pööranud piisavat tähelepanu selle kontrollimisele, kas P. Pahki teo õigusvastasus karistusseadustiku
3. peatüki
4. jao mõttes ei ole välistatud. Maakohus on põhjendanud, miks P. Pahki teo õigusvastasust ei saa välistada

§ 29(hädaseisund) alusel.

Kohtuotsustes ei leidu aga piisavalt motiive, veendumaks, et P. Pahki käitumist ei õigustanud ka hädakaitse (

§ 28

). Praeguses kriminaalasjas tuvastatud asjaolude taustal loeb kolleegium selle minetuse kohtuotsuse põhistamiskohustuse (KrMS § 3051) rikkumiseks, mis KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on oluline menetlusõiguse rikkumine ja toob vastavalt KrMS § 361 lg-le 2 ning § 341 lg-le 2 kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise. Üksikasjades seisneb kohtuotsuse põhistamiskohustuse rikkumine järgnevas.

1. Kohtud tuvastasid, et P. Pahk tungis omavoliliselt K OÜ valduses olnud Xxxxx 37 tehnoruumi selleks, et taastada tema kasutuses olnud korteri AA elektrivarustus, mille K OÜ oli vahetult enne sissetungi katkestanud. Korteri AA elektrivarustuse katkestamise põhjus oli see, et korteri AA eest olid majandamiskulude arved tähtaegselt tasumata. Maakohus ja viimasega nõustuvalt ka ringkonnakohus leidsid, et K OÜ tegevus korteri AA elektrivarustuse katkestamisel oli õiguspärane. Samas ei ole kohtud osutanud ühelegi õigusnormile, millel nende selline järeldus põhineb. Maakohus viitas oma argumentatsioonis vaid "rõhuva enamuse korteriomanike huvidele". Kohtud pole välja selgitanud sedagi, millised õigussuhted seoses Xxxxx 37-AA korteri elektrienergiaga varustamisega korteri omaniku, Xxxxx 37 korteriomanike ühisuse, kaasomandi eseme valitseja ja elektrimüüja vahel eksisteerisid.
2. VÕS § 208 lg 3 kohaselt kohaldatakse energia müügile ühendusvõrgu kaudu üldjuhul asja müügi kohta seaduses sätestatut. Lisaks käsitleb elektrienergia müüki elektrituruseadus (ELTS). Võrguühenduse katkestamist tarbijast tulenevatel põhjustel reguleerib ELTS §
3. Osutatud sätte redaktsioon, mis kehtis süüdistuses märgitud ajal, nägi ette, et võrguettevõtja võib katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud tasumata võrguettevõtja või müüjaga sõlmitud lepingu alusel tasutava rahasumma või muul viisil oluliselt rikkunud võrguettevõtja või müüjaga sõlmitud lepingus ettenähtud kohustust (lg 1). Enne võrguühenduse katkestamist ELTS § 90 lg-s 1 käsitletud põhjusel tuli tarbijale võrguühenduse kavandatava katkestamise kohta esitada teade, milles pidi olema nimetatud võrguühenduse katkestamise põhjus ja kavandatud katkestamise aeg (lg 2). Füüsilisest isikust tarbijale pidi teate edastama tähtsaadetisena (lg 3). Võrguettevõtja võis tarbija võrguühenduse katkestada pärast seda, kui ELTS § 90 lg-s 2 nimetatud teate saatmisest oli möödunud vähemalt 15 päeva ning tarbija ei olnud võrguühenduse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud ja sellest vastavalt võrguettevõtjat või müüjat teavitanud. Võrguühenduse katkestamisel põhjusel, et füüsilisest isikust tarbija oli jätnud jaotusvõrguettevõtja või müüjaga sõlmitud lepingus ettenähtud rahasumma tasumata raskest haigusest või töötuks jäämisest põhjustatud ajutise maksejõuetuse tõttu, võis tarbija selle asjaolu kohta edastada võrguettevõtjale või müüjale kirjaliku teate, millele oli lisatud nimetatud asjaolu kinnitav tõend (lg 5). Sellise kirjaliku teate ja tõendid saanud võrguettevõtja võis füüsilisest isikust tarbija võrguühenduse katkestada pärast seda, kui ELTS § 90 lg-s 2 nimetatud teate saatmisest oli möödunud vähemalt 30 päeva ja tarbija ei olnud võrguühenduse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud ja sellest vastavalt võrguettevõtjat või müüjat teavitanud (lg 6). Kui võrguühendus katkestati põhjusel, et jaotusvõrguettevõtja või müüjaga sõlmitud lepingus ettenähtud rahasumma oli jäetud tasumata, võis võrguühenduse ajavahemikuks
4. oktoobrist kuni
5. aprillini katkestada hoones või selle osas, mis oli eluruum ning mida kasutati alalise elukohana ja köeti täielikult või peamiselt elektrienergia abil, üksnes pärast seda, kui ELTS § 90 lg-s 2 nimetatud teate saatmisest oli möödunud vähemalt 90 päeva ja tarbija ei olnud võrguühenduse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud ning sellest vastavalt võrguettevõtjat või müüjat teavitanud (lg 7). Põhiosas sarnase regulatsiooni näeb ette ka ELTS § 90 kehtiv redaktsioon.
6. Kolleegium leiab, et võrguühenduse katkestamine tarbija võlgnevuse tõttu oli süüdistuses märgitud ajal ja on ka praegu õiguspärane üksnes ELTS §-s 90 sätestatud alustel ja korras. Seega saab võrguühenduse katkestamist tingivaks võlgnevuseks olla vaid ELTS § 90 lg-s 1 nimetatud lepingust tulenev võlgnevus, mitte aga isiku muud võlgnevused. Võrguühenduse katkestamise õigus on seejuures üksnes võrguettevõtjal, mitte kolmandatel isikutel. Võrguühenduse katkestamisel tarbija võlgnevuse tõttu tuleb järgida ELTS §-s 90 ette nähtud menetlust.
7. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtul välja selgitada, millised õigussuhted eksisteerisid seoses Xxxxx 37-AA korteri elektrienergiaga varustamisega, ja sellest lähtuvalt hinnata, kas OÜ K tegevus Xxxxx 37-AA korteri elektrivarustuse katkestamisel oli kooskõlas ELTS §-ga 90 või mitte. Juhul kui ilmneb, et OÜ K tegevus Xxxxx 37-AA korteri elektrivarustuse katkestamisel oli õigusvastane, tuleb kohtul

§-st 28 lähtudes kontrollida, kas Xxxxx 37-AA korteri elektrivarustuse ebaseadusliku lõpetamise tõttu sattus P. Pahk hädakaitseseisundisse, kas tema tungimine tehnoruumi oli sobiv ja säästvaim vahend õigusvastase ründe tõrjumiseks ning kui P. Pahk ületas objektiivselt hädakaitse piire, siis kas ta tegi seda kavatsetult või otsese tahtlusega (

§ 28kohaldamise eelduste kohta lähemalt vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.

märtsi

1. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04 ja
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04).
4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning § 337 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a kui ka Pärnu Maakohtu
7. augusti
8. a otsused ja saadab kriminaalasja KrMS § 361 lg 2 ning § 341 lg 2 alusel uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule samas kohtukoosseisus. Lähtudes KrMS § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-st 4, määrab kolleegium, et maakohus peab täiendama kohtulikku arutamist (sh kohtulikku uurimist ja kohtuvaidlust) ulatuses, mis on vajalik selleks, et anda ammendav ja põhistatud hinnang P. Pahki teo õigusvastasusele. Kuna Riigikohtu poolt tuvastatud kohtuotsuse põhistamiskohustuse rikkumine (KrMS § 337 lg 1 p 7) ei puuduta kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude tuvastamist ega P. Pahki teo koosseisupärasuse hindamist, siis selles osas ei ole maakohtul käesolevast otsusest tulenevalt vaja kohtulikku uurimist ega kohtuvaidlust korrata. Märgitu ei piira aga maakohtule KrMS § 342 lg 4 kolmanda lausega antud pädevust. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi