Obsah (11)

§ 238§ 331§ 326§ 344§ 237§ 339§ 318§ 38§ 352§ 14§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 238

lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust. KarS § 69 lg 1 alusel asendas kohus mõistetava vangistuse (605 päeva) üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määras kohus 24 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. KarS § 69 lg-te 4, 6 ja 7 alusel allutati A. Galotin üldkasuliku töö tegemise ajaks käitumiskontrollile ning määrati, et üldkasuliku töö tegemise ajal peab ta järgima KarS § 75 lg 1 p-des 1 - 5 ettenähtud kontrollnõudeid Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all. A. Galotin tunnistati KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi süüdi selles, et ta pani detsembris 2010 toime korduvaid ja süstemaatilisi murdvargusi korteritest Tallinnas, tekitades kannatanutele kahju kokku rohkem kui 16 000 euro ulatuses. 2. Maakohtu otsuse vaidlustas kannatanu R. K. Apellant leidis, et A. Galotinile mõistetud karistus on liiga kerge ja taotles süüdistatavale kaheaastase reaalse vangistuse mõistmist pärast ühe kolmandiku mahaarvamist

§ 238lg 2 järgi. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2012. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt Kar

S § 69 lg-te 1, 4, 6 ja 7 kohaldamise osas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

§ 238

lg 2 alusel ärakandmisele kuuluva karistuse (1 aasta ja 8 kuud vangistust) algusajaks loeti A. Galotini karistuse kandmisele asumise päev. Ringkonnakohtu otsuse põhistused on kokkuvõtlikult järgmised. 3.1. KarS § 69 lg 1 kehtestab üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused. Selle sätte kohaselt saab üldkasulikku tööd kohaldada siis, kui süüdlast on karistatud maksimaalselt kaheaastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga. Maakohus on A. Galotinit karistanud KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi vangistusega 2 aastat ning 6 kuud. Seega on mõistetud karistus tähtajaga üle kahe aasta, mis välistab KarS § 69 kohaldamise. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kuna tegemist on lühimenetlusega ja vähendatud karistuseks on vangistus 1 aasta ja 8 kuud, on vangistuse asendamine KarS § 69 alusel võimalik. Üldkasuliku töö kohaldamiseks on alust juhul, kui isikule etteheidetav teosüü ning kahjustatav õigushüve on väike. Selle üheks väljenduseks on ka mõistetava karistuse kestus vähem kui kaks aastat. KarS § 69 sõnastus on suunatud esmajoones karistusseadustiku alusel mõistetavale karistusele, mitte aga kandmisele kuuluvale karistusele, mille vähendamine lühimenetluses toimub

§ 238lg 2 alusel.

Vastasel korral oleks tulemuseks süüdistatavate ebavõrdne kohtlemine. Näiteks kui isikud panevad toime kuriteo ühiselt ja kooskõlastatult, kuid nende kriminaalasju lahendatakse eri menetlustes - ühel üld-, teisel aga lühimenetluses, siis vaatamata sarnasele teosüüle ning osalusastmele oleks KarS § 69 sätete rakendamine võimalik neist vaid ühe suhtes. Asjaolu, et lühimenetlus toob kaasa kandmisele kuuluva karistuse vähendamise, ei anna alust järelduseks, et mõistetavaks karistuseks ongi vähendatud karistus. Süüdlasele mõistetavaks karistuseks on ikkagi karistusõiguses ettenähtud alustel mõistetud karistus. 3.

1. Karistus 2 aastat ja 6 kuud vangistust on põhjendatud, seaduslik ja mõistetud karistusmäära muutmiseks ning selles osas otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. Seevastu peab vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga kohus olema veendunud, et isik ei pane vabaduses viibides toime uusi kuritegusid. Peavad olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud, kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kriminaalasja materjalide põhjal ei saa jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse KarS § 69 kohaldamiseks. Töökoha ja perekonna olemasolu pole iseenesest asjaolud, mis annaksid vahetult pärast kohtu poolt määratud katseaja lõppu, süstemaatiliselt, eluruumidesse sissetungimisega seotud vargusi toimepannud isiku suhtes aluse KarS § 69 sätete kohaldamiseks. Lisaks formaalsete eelduste puudumisele ei ole käesoleval juhul tuvastatavad ka erandlikud asjaolud, materiaalsed eeldused, mis arvestades nii toimepandu raskust kui süüdlase isikut, annaksid aluse KarS § 69 sätete kohaldamiseks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Galotini kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut. Kaitsja taotleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja asja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.1.

§ 331lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

Käesoleval juhul on ringkonnakohus apellatsiooni piire ületanud. Kannatanu apellatsioonis ei käsitleta A. Galotini suhtes Kars § 69 lg-te 1, 4, 6 ja 7 ebaõiget kohaldamist. Kõik kannatanu apellatsioonis viidatud süüd raskendavad asjaolud on ilmselt põhjendamatud ja annavad aluse apellatsiooni määrusega läbi vaatamata jätmiseks

§ 326lg 2 teises lauses ettenähtud alusel.

Kriminaalasja uueks arutamiseks I astme kohtule saatmise vajadus tuleneb ringkonnakohtu põhjendustes korduvalt väljendatud seisukohast, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud lühimenetlust reguleerivaid sätteid, konkreetselt

§ 238lg 2.

Apellatsiooni põhjendatuse kohta ei ole ringkonnakohus otsuses sisulist seisukohta võtnud. 4.2. Lähtuvalt

§ 344

lg-st 2, mille kohaselt on kannatanul kaebeõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas, on küsitav, kas ja millega on I astme kohus käesoleval juhul konkreetse kannatanu subjektiivseid õigusi rikkunud, kuna tsiviilhagi on rahuldatud täies ulatuses ning kannatanut puudutas üksnes üks kuriteoepisood paljudest. Teised kannatanud ei ole süüdistatavale mõistetava karistusega puutumuses apellatsiooni esitanud. 4.

1. Ringkonnakohtu põhjendused viitega oma varasemale lahendile ei toeta selles asjas tehtud otsuses toodud seisukohti. Need vaid rõhutavad, et välistada tuleb sama süüdistuse puhul esinevate isikute kriminaalasjade läbivaatamist eraldi menetlustes. Samas ei saa eitada karistuse individualiseerimise vajadust. 4.
2. Ringkonnakohtu materiaalõiguslike seisukohtade aktsepteerimine toob tulevikus kaasa prognoosimatu segaduse kohtuotsuste täitmisel ning isikute põhiseaduslike õiguste rikkumise. Kinnipeetavate süüdimõistetute suhtes muutub KarS § 76 lg-te 1 ja 2 kohaldamine prognoosimatuks, kui vanglad hakkavad lühimenetluses süüditunnistatud isikute karistust arvestama algselt määratud, mitte

§ 238lg 2 alusel vähendatud karistusest.

Seaduse mõttest tulenevalt on lühimenetlus ettenähtud selleks, et süüdistataval, tulenevalt oma põhiseaduslike õiguste realiseerimisest loobumisest, oleks võimalik kasutada karistusõiguslikke mööndusi. Kuna süüdistatav käesoleval juhul on loobunud reast protsessuaalsetest õigustest, ei saa nõustuda ka ringkonnakohtu põhjendustega A. Galotini suhtes Kars § 69 kohaldamise või mittekohaldamise kohta.

§ 237lg-st 4 tulenevalt puudus A.

Galotinil antud menetlusliigi valimisel võimalus esitada täiendavaid tõendeid või taotleda tunnistajate ülekuulamisest iseenese veel positiivsemaks iseloomustamiseks. 4.5. Kui ringkonnakohus leidis, et I astme põhjendused süüdistatavale karistuse mõistmisel ei ole õiged või karistuse liik ja määr on põhjendamata, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks maakohtule. Karistuse põhjendamata jätmine on samuti kohtuotsuse tühistamise alus, mida võib käsitleda kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõistes.

1. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik. Ta leiab, et kaebus on põhjendamatu. Kohtuotsuse põhistused A. Galotini vangistuse ühiskondlikult kasuliku tööga asendamise tühistamise osas on loogilised. Kriminaalasja arutati kannatanu apellatsiooni alusel, kes soovis A. Galotini rangemat kohtlemist võrrelduna maakohtuga. Kannatanul oli seaduslik alus sellekohase apellatsiooni esitamiseks. A. Galotin tunnistas ennast maakohtu istungil kogu süüdistuse mahus süüdi ja tema käitumise tõendatuse osas vaidlust pole. Selles osas ei esitanud apellatsiooni ei süüdistatav ega tema kaitsja. Nad nõustusid A. Galotinile maakohtu poolt mõistetud vangistuse, selle määra ja vangistuse asendamisega üldkasuliku tööga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassatsioonkaebuses toodud menetlusõiguslikke probleeme (I), seejärel võtab seisukoha kaitsja materiaalõiguslike väidete osas ja lahendab kriminaalasja (II). I
3. Kaitsja leiab kassatsioonis, et kannatanul puudus apellatsiooniõigus, kuna tema subjektiivseid õigusi polnud maakohtu otsusega rikutud. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 17 lg 1 kohaselt on kannatanu kohtumenetluse pool. Sellest tulenevalt on tal muuhulgas õigus esitada apellatsioon (

§ 318

lg 1) ning anda arvamus süüdistuse ja karistuse kohta (

§ 38lg 1 p 9).

Otseseid piiranguid tema apellatsiooniõigusele selles ega teistes sätetes pole ette nähtud, seda erinevalt nt tsiviilkostjast ja kolmandast isikust.

§ 318

regulatsioon erineb oluliselt ka

§ 344

lg-st 2, mille kohaselt on kannatanu kassatsiooniõigust piiratud ja temal lubatud ringkonnakohtu otsust vaidlustada üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. See seondub aga kassatsioonimenetluse ja selle piiridega (

§ 352

koos § 363 lgga 5), mis erinevad oluliselt kohtulikule arutamisele ringkonnakohtus seatud tingimustest (vrdl

§-d 331 - 338). Samuti ei küsita lühimenetluse kohaldamisel kannatanu nõusolekut, mistõttu pole ta loobunud enda subjektiivsest õigusest vaidlustada maakohtu otsust. Järelikult on kannatanul subjektiivne õigus vaidlustada maakohtu otsust tsiviilhagisse mittepuutuvas osas, sh mõistetud karistuse osas ka siis, kui prokurör ei saa esitada (

§ 318lg 3 p 2) või ei ole esitanud apellatsiooni.

Kannatanul pole kaebeõigust üksnes juhul, kui prokurör on süüdistusest loobunud

§ 14

lg 2 ja § 301 alusel ning seetõttu puudub

§-dest 5 ja 268 lähtuvalt nõutav riiklik süüdistus selles kriminaalasjas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-149-07, p 9). 8. Kassatsioonis märgitu kohaselt on ringkonnakohus väljunud apellatsiooni piiridest, kuna apellatsioonis ei käsitletud A. Galotini suhtes Kars § 69 lg-te 1, 4, 6 ja 7 ebaõiget kohaldamist. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole apellatsiooni piirest väljunud. Kannatanu on vaidlustanud A. Galotinile mõistetud karistuse, sh vangistuse asendamise üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. Sellel, millistele konkreetsetele motiividele apellatsiooni esitaja kaebuses tugines, ei ole asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Ringkonnakohus on seega kriminaalasja lahendanud apellatsioonkaebuse piirides (

§ 331lg 2).

Samuti on ainetud kaitsja väited selle kohta, et ringkonnakohus oleks pidanud saatma asja tagasi I astme kohtule uueks arutamiseks. II 9. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse A. Galotinile karistuse mõistmise osas. Kaitsja hinnangul kohaldas ringkonnakohus sellega ebaõigesti materiaalõigust, kuna KarS § 69 järgi vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga oleks pidanud lähtuma

§ 238lg 2 järgi ühe kolmandiku võrra vähendatud karistusest. Isiku karistamise aluseks on Kar

S § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2009 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09, p 9 ja 24. oktoobri 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 14).

§ 238

lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning

§ 318lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida.

Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri 2009 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09, p 9 ja
2. oktoobri 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 14). Taoline karistuse vähendamine ei ole subsumeeritav KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtete ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavate asjaolude alla, vaid tuleneb eelpool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist.
3. Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte

§ 238

lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Materiaalõiguslikud ja menetlusõiguslikud karistuse kergendamised ei kumuleeru, kuna tegemist on erinevate õiguslike instituutidega, mis lähtuvad erinevaist eesmärkidest. Vastupidisel juhul ei ole enam selgelt piiritletav ja kohtuotsusest jälgitav, millistel alusel on kohus põhikaristuse mõistnud. Eeltoodust johtuvalt nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida

§ 238

lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. Seega ei kohaldanud ringkonnakohus maakohtu otsust osaliselt tühistades ebaõigesti materiaalõigust.

1. Seevastu on ebaõige ringkonnakohtu lahendis toodud seisukoht, mille kohaselt peab kohus vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastanud mingid erandlikud asjaolud, kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kriminaalkolleegium märgib, et selline järeldus ei tulene kehtivast karistusõigusest, kuna just vangistuse kohaldamine eeldab erandlikke asjaolusid (KarS § 56 lg 2).
2. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 1 ja §-st 363 jätab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 23.

veebruari 2012. a kohtuotsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi