RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 60

lg 1 kui ka kehtiva PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10;
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-17-05, p 16). Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal.
5. Lapse ülalpidamiseks vajaliku elatise suurus määrati enne 1.

§ 61lg 2 järgi kindlaks vanemate varalise seisundi ja lapse vajaduste järgi.

Kolleegium on viidatud sätte alusel varem leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad vahendid. Eeltoodut arvestades peab kohus tegema esmalt kindlaks lapse mõistlikud vajadused ja määrama kindlaks kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Lisaks tuleb arvestada ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikest kuludest, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda, s.o kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit arvestades otsustada, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-119-07, p 12;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08, p 17;
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10). Üldjuhul olid vanemad enne
7. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi kohustatud kandma lapse ülalpidamiseks vajalikud kulud võrdsetes osades, v.a juhul, kui vanemate ebavõrdse varalise seisundi tõttu tuli kanda ülalpidamiskulusid proportsionaalselt varalise seisundiga. Igakuine elatis ühele lapsele ei võinud enne 1.

§ 61

lg 4 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võis kohus enne 1.

§ 61

lg-te 5 ja 6 järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla miinimummäära, sh juhul, kui vanemal oli teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutunuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, või vanem, kellelt elatist nõuti, oli töövõimetu. Kolleegium on varem leidnud, et vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Seetõttu tuleb lahus elavale lapsele elatist välja mõistes arvestada kohustatud vanemaga kooselavate laste vajadusi ning enne 1.

§ 61

lg 5 kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas vanem suudab miinimummääras elatist makstes rahuldada samaväärselt oma teiste laste vajadusi (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p-d 12-14;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 11). Samuti on kolleegium leidnud, et vanema töövõime kaotuse tõttu saab vanemalt miinimummäärast väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui vanema varaline seisund ei võimalda lapsele vajalikus suuruses elatist maksta. Kohus saab mõista elatise välja alammäärast väiksemas ulatuses juhul, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda varalise seisundi tõttu võimalik maksta elatist alammääras, s.o juhul, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet enne 1.

§ 61lgs 4 sätestatud ulatuses.

Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata enne 1.

§ 61lg-s 4 sätestatud elatise alammäära (vt Riigikohtu 12.

märtsi

1. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-19-07, p 12;
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-08, p 11;
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 13). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid seejuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard (vt Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Seega tuli enne
8. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi määrata elatise suurus kindlaks vastavalt lapse põhjendatud vajadustele ning üldjuhul pidi kumbki vanem kandma pool lapse põhjendatud vajaduste rahuldamiseks tehtavatest kulutustest, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud miinimum. Vanema töövõimetus ja teised ülalpeetavad lapsed andsid alust mõista vanemalt välja miinimummäärast väiksem elatis üksnes juhul, kui vanema varaline seisund ei võimaldanud sellises suuruses elatist maksta.
9. Kehtivas õiguses on lapse ülalpidamise nõude suurus sätestatud PKS §-s
10. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kolleegiumi hinnangul on ka kehtiva regulatsiooni eesmärgiks tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu
11. mai
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Seejuures on kehtivas õiguses erinevalt varasemast õigusest sõnaselgelt sätestatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust. Kolleegium selgitab, et PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Kolleegium rõhutab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Eelöeldut tuleb arvestada ka PKS § 105 lg 3 kohaldamisel. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus PKS § 102 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, sh vanema töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist nõudev laps. PKS § 98 lg 1 järgi on isiku kõik alaealised lapsed õigustatud saama ülalpidamist esimeses järjekorras. Seega peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.
13. Praeguses asjas rikkus ringkonnakohus asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse normi ning kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. Kolleegium juhib tähelepanu, et kuna nii enne 1.

§ 61

lg-s 4 kui ka kehtiva PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülapidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt ka Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20). Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Käesolevas asjas ringkonnakohus luges küll tuvastatuks, et lapse vajadused ja tema tavalisele elulaadile vastav elatis on suurem kui seaduses sätestatud miinimumelatis, kuid ei ole oma järeldust põhjendanud, sh viidanud tõenditele. Samas jättis ringkonnakohus ebaõigesti tähelepanuta kehtiva PKS §-s 99 sätestatu (vt käesoleva otsuse p 15). TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab hageja praeguses asjas kostjalt lapsele seaduses sätestatud miinimumelatisest suurema elatise saamiseks kõigepealt tõendama, et lapse ülapidamise mõistlikud vajadused enne 1.

§ 61

lg 2 ja kehtiva PKS § 99 järgi on seaduses sätestatud miinimummäärast (enne 1.

§ 61lg 4 ja kehtiva PKS § 101 lg 1 järgi) suuremad.

Samuti peab hageja lapse ülalpidamise kuludest suurema osa kostja kanda jätmiseks tõendama 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 105 lg-s 3 sätestatud eelduste esinemise (vt käesoleva otsuse p 15). Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et lapse mõistlikud vajadused on suuremad seadusest tulenevast miinimumvajadustest. Sellises olukorras sai ringkonnakohus lähtuda kolleegiumi hinnangul üksnes lapse miinimumvajadustest ning mõista kostjalt välja elatise, mis ei ületa seaduses sätestatud elatise miinimummäära. Kostja kinnitusel suudab ta oma töövõimetusest tingitud vähenenud sissetulekute juures temaga koos elava nelja alaealise lapse kõrvalt maksta lahus elavale lapsele seaduses sätestatud miinimumelatist. Seega ei soovi kostja, et temalt lapsele väljamõistetav elatis oleks väiksem seaduses sätestatud miinimumelatisest, vaid palub oma varalise seisundi tõttu jätta tema kanda lapse ülalpidamiskuludest seaduses sätestatud miinimumi suurune osa juhul, kui lapse mõistlikud ülalpidamiskulud on seaduses sätestatud miinimumkuludest suuremad. Seega ei pea ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel otsustama, kas kohaldada kostja suhtes enne 1.

§ 61lg-t 4 ja kehtiva PKS § 101 lg-t 1.

Ringkonnakohus peab otsustama, kas lapse mõistlikud vajadused on suuremad seaduses sätestatud elatise miinimummäärast ning kas ja kuivõrd saab lapse ülapidamise kohustuse jagamisel vanemate vahel kalduda kõrvale vanemate võrdsuse põhimõttest. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hageja varalist seisundit hinnates lähtuma eeldusest, et ka hageja suudab katta vähemalt poole lapse ülapidamise miinimumvajadustest. Hageja peab juhul, kui ta väidab vastupidist, tõendama mõjuva põhjuse, mis annaks alust tema osa lapse ülapidamiskuludes vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära. Asjaolu, et hageja oli töötu ja tal puudus sissetulek, ei ole mõjuv põhjus, mis annaks alust jätta tema kanda miinimumist väiksem osa lapse ülalpidamiskuludest. Samas võib hageja varaline seisund mõjutada lapse tavalisest elulaadist tuleneva ülapidamise ulatust (vt käesoleva otsuse p 15). Kolleegiumi selgitab, et vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Praeguses asjas asus ringkonnakohus kaudsete tõendite alusel seisukohale, et kostja varalised võimalused on oluliselt suuremad sellest, mida kostja ise väidab, ning hagejal ei ole sissetulekut ja teda ei muuda kostjaga varaliselt võrdseks ka kinnisasjade omamine. Selline oletustel põhinev umbkaudne järeldus ilma vanemate varalist seisundit täpselt tuvastamata ei ole kolleegiumi hinnangul piisav kostjalt seaduses sätestatud miinimumist suurema elatise väljamõistmiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus ülalmärgitut arvestades tuvastada nii lapse mõistlikud vajadused kui ka vanemate varaline seisund ning asjakohaste tõendite puudumise korral lähtuda eeldusest, et lapsel on õigus saada üksnes miinimumelatist. Kolleegium juhib tähelepanu, et laste huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti (vt Riigikohtu 28. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p 14; 2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 19; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 12). 17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu