← Eesti

3-1-1-29-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-29-12

  1. oktoober 2012 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi Kriminaalasi Pille Toomi süüdistuses KarS § 183 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-15443 Pille Toomi kaitsjate vandeadvokaatide Sirje Musta ja Jaanus Tehveri kassatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marju Persidskaja
  4. september 2012, kirjalik menetlus Jätta Tartu Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus kriminaalasjas Pille Toomi süüdistuses KarS § 183 lg 1 järgi muutmata ja kassatsioonid rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Tartu Maakohtu
  8. augusti
  9. a otsusega tunnistati Pille Toom süüdi karistusseadustiku (KarS) § 183 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega kümneks kuuks. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et karistust ei pöörata täitmisele, kui P. Toom ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja järgib talle KarS § 75 alusel määratud kontrollnõudeid. Sama kohtuotsusega tunnistati Kristi Koitmäe süüdi KarS § 331 järgi, kuid tema osas kassatsioonimenetlust ei toimu.
  10. P. Toom tunnistati KarS § 183 lg 1 järgi süüdi selles, et ta omandas ebaseaduslikult edasiandmise eesmärgil tuvastamata ajal, isikult ja kohas kuus Imovane tabletti, mille toimeaine zopikloon kuulub sotsiaalministri
  11. mai
  12. a määruse nr 73 Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgi käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad (edaspidi määrus nr 73) esimese lisa IV nimekirja. P. Toom andis need tabletid
  13. veebruaril
  14. a kella 16.50 paiku Tartu arestimaja ülekuulamisruumis edasi vahistatule K. Koitmäele. 2.1 Maakohus luges P. Toomi süü kuriteo toimepanemises KarS § 183 lg 1 järgi tõendatuks
  15. veebruaril
  16. a koostatud K. Koitmäe läbiotsimise protokolliga, sellest toimingust osavõtnud isikute ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolli, vaatluse videosalvestisega ja eksperdiarvamusega K. Koitmäelt äravõetud kuue tableti kohta. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 2.2 Nii K. Koitmäel kui P. Toomil puudus arsti ettekirjutus ravimi Imovane käitlemiseks. P. Toom pidi möönma, et Imovane tablettide toimeaine zopikloon võib kuuluda narkootiliste ja psühhotroopsele ainete nimekirja ning sellise aine käitlemine on üldjuhul keelatud. Asjaolu, et P. Toom oli teadlik kuue tableti ja infolehe K.Koitmäele üleandmisel enda teo keelatusest ja et ta pani selle teo toime kavatsetult, on tõendatud tema enda ja K. Koitmäe käitumisega tablettide ja infolehe üleandmisel ja vastuvõtmisel, sest nad püüdsid seda teha salaja ja kohtumisruumis asunud valvekaamera eest varjatult. Ka K. Koitmäe oli igakülgselt teadlik sellest, et ta käitus P. Toomilt tablette ja infolehte vastu võttes seadusevastaselt, sest arestimaja töötajate juuresolekul ja arestimaja töötaja poolt talle tehtud ettepaneku peale anda välja kõik ebaseaduslik, andis ta vabatahtlikult ära P. Toomilt saadud kuus tabletti ja nende juurde kuuluva infolehe. 2.3 Puuduvad tõendid selle kohta, et kohtueelne menetleja ei esitanud ekspertiisiasutusele aineekspertiisiks samu tablette, mis võeti
  17. veebruaril
  18. a ära K. Koitmäelt. Tulenevalt sellest, et K. Koitmäe oli kinni peetud juba
  19. jaanuaril
  20. a, ei ole usutav tema väide, et kuus Imovane tabletti olid tal pükste taskus juba kahtlustatavana kinnipidamisel. 2.4 Tuleb nõustuda P. Toomi kaitsja vandeadvokaat Sirje Mustaga, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO)
  21. aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooni (edaspidi ÜRO
  22. a konventsioon) ega ÜRO
  23. aasta psühhotroopsete ainete konventsiooni (edaspidi ÜRO
  24. a konventsioon), mille mõlemaga Eesti Vabariik on liitunud, vastavates nimekirjades ainet zopikloon ei sisaldu. Samas on Eestil tulenevalt ÜRO
  25. a konventsiooni artiklis 39 ja ÜRO
  26. a konventsiooni artiklis 23 sätestatust õigus elanikkonna tervise kaitsevajadusest lähtudes kehtestada konventsioonides sätestatud meetmetest rangemaid abinõusid, võttes arvesse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kuritarvitamise ja sõltuvuse tekitamise riski suurust. Seetõttu oli zopiklooni lisamine määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja lubatav. Aine lisati viidatud nimekirja Ravimiameti
  27. augusti
  28. a ettepanekul narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg-s 1 sätestatut järgides.
  29. Tartu Maakohtu
  30. augusti
  31. a otsuse peale esitas P. Toomi kaitsja vandeadvokaat S. Must Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja P. Toomi õigeksmõistmist järgmistel põhjendustel. 3.1 Kohtulikul uurimisel ei ole tõendatud P. Toomi süü KarS § 183 lg 1 järgi kvalifitseeritavas teos. Maakohtu otsus sisaldab endas eelkõige tõendite refereerimist, mitte nende analüüsi. Kohtu mitmed seisukohad on põhjendamata ja nende kujunemine ei ole seotud asjakohaste tõendite analüüsiga, mis võimaldaks kaitsjal jälgida kohtu järelduste kujunemist. Seega on maakohtu otsus põhjendamata ega vasta kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 312 sätestatud nõuetele. 3.2 Zopiklooni lisamine määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja oli vastuolus põhiseadusega. Kuni
  32. veebruarini
  33. a (s.o ka väidetava kuriteo toimepanemise ajal) kehtinud NPALS redaktsiooni § 31 lg-s 1 on selgelt öeldud, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjade koostamisel lähtutakse üksnes ÜRO
  34. ja ÜRO
  35. a konventsioonidest. Samuti ei ole zopikloon psühhotroopne aine ja seega ei saa selle käitlemine moodustada kuriteokoosseisu KarS § 183 ja § 184 järgi. Zopiklooni ei lisatud IV nimekirja põhjusel, et ta on psühhotroopne aine, vaid selleks, et tagada parem zopiklooni kasutamise kontroll, mida kinnitab ka NPALS § 4 lg 15, millele sotsiaalministri määruses on tuginetud. 3.3 Pole selge, millisel alusel on kriminaalmenetlust alustatud. Süüdistusakti sisu ei ole üheselt arusaadav, sest süüdistuses puudub viide sotsiaalministri
  36. novembri
  37. a määrusele nr 72, millega zopikloon lülitati määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja. 3.4 Tuvastatud ei ole süüteo toimepanemise aeg. 3.5 Menetluses ei ole tagatud advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse kaitset, kuna P. Toomi kohtumist oma kaitsjaga on jälgitud. 3.6 K. Koitmäe läbiotsimise protokoll ei ole lubatav tõend, sest läbiotsimise protokolli koopiat ei antud läbiotsitavale ja seetõttu ei ole võimalik kontrollida protokolli õigsust. Samuti pole kohus hinnanud asitõendite käitlemise nõuetekohasust. Ekspertiisiakt ei vasta aga KrMS § 107 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud nõuetele, kuna ei ole tuvastatud, kas zopikloon on narkootiline või psühhotroopne aine. 3.7 Kohus on õigustamatult jätnud arvestamata K. Koitmäe ütlused selle kohta, et kinnipidamisel olid tal jalas elukaaslase püksid, millel oli palju taskuid ning et ta leidis need tabletid pükste taskust. 3.8 Käesolevas asjas toimusid kohtuvaidlused suures osas õhtul pärast kella kuut. Seega eiras kohus kohtute seaduse § 6 lg-s 2 sätestatut.
  38. Tartu Ringkonnakohtu
  39. oktoobri
  40. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu
  41. augusti
  42. a otsus muutmata ja K. Koitmäe kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Maakohus ei ole tehiolude kindlakstegemisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohtu seisukohad on selged, ammendavad ja põhimõtteliste vastuoludeta. Eksitud ei ole ka materiaalõiguse kohaldamisel. 4.2 Aine zopikloon lisamine määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja ei ole vastuolus seaduse ega põhiseadusega. Teo toimepanemise ajal kehtinud NPALS § 31 lg 1 sõnastus ei välista sotsiaalministri pädevust täiendada kõnealust nimekirja ÜRO
  43. a ja ÜRO
  44. a konventsioonides mittesisalduvate ainetega. Osundatud säte võimaldab üheselt ja arusaadavalt mõista, et seadusandja tahe oli suunatud regulatsiooni loomisele, kus narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad ei ole käsitatavad lõplikena, vaid oli loodud seaduslik alus nende muutmiseks ja täiendamiseks vastavalt vajadusele. Kui need nimekirjad oleks seadusandja tahte kohaselt ainult ja lõplikult seotud rahvusvaheliste konventsioonidega, puuduks igasugune vajadus sellise mehhanismi järele, mis võimaldaks neid nimekirju siseriiklikult muuta ning täiendada. Kõnealuste konventsioonidega on lepitud kokku üksnes nn miinimumstandard, millest konventsiooniga liitunud riigid peavad lähtuma. 4.3 KrMS § 197 lg-s 2 on sätestatud, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Käsitletaval juhul võimaldas uurimisasutuse kogutud teave lugeda tuvastatuks kriminaalmenetluse aluse (kuriteotunnuste) olemasolu KrMS § 194 lg 2 kohaselt. 4.4 Asjaolu, et süüdistusaktis puudub viide sotsiaalministri määrusele, millega lülitati zopikloon narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja, ei ole vähimalgi määral pärssinud P. Toomi võimalust ennast kaitsta. 4.5 Kaitsja esitatud tähelepanekud mõningatele ebakõladele teo toimepanemise kellaaegades tuleb jätta tähelepanuta. P. Toom ja K. Koitmäe ei eita seda, et nende kohtumine arestimajas toimus süüdistuses märgitud kuupäeval ja ajal ning selle kohtumise ajal andis P. Toom K. Koitmäele üle mingeid esemeid. Samuti on K. Koitmäe tunnistanud, et kohe pärast kohtumist P. Toomiga otsiti ta läbi ja saadi kätte kõnealused tabletid. 4.6 Apellandi viited advokaadi ja kaitsealuse vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse rikkumisele on alusetud. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga riimuvalt on P. Toomi ja K. Koitmäe kohtumist üksnes jälgitud, mitte aga pealt kuulatud. Silmas tuleb pidada sedagi, et konfidentsiaalsusklausliga on kaitstud selline advokaadi ja kaitsealuse suhtlus, mille esemeks on isiku kaitseõiguse realiseerimine. Kinnipidamisasutuste julgeoleku tagamisel (sh keelatud esemete üleandmise takistamiseks) teostatav jälgimine ei kahjusta mingilgi määral isiku õigust vestelda segamatult enda kaitsjaga. 4.7 KrMS § 152 lg 3 kohaselt tuleb läbiotsimise protokolli koopia anda toimingule allutatud isikule. Tuvastatud on, et läbiotsimisprotokolli K. Koitmäele tutvustati ja selle kohta võeti temalt ka allkiri. Edasiselt oli sisuliselt K. Koitmäe enda valik, kas võtta läbiotsimisprotokoll enda juurde kambrisse või hoida seda isiklike asjade hoiuruumis. 4.8 Kaitsja on vääriti mõtestanud läbiotsimist kui ainult isiku füüsilist läbivaatust. KrMS § 91 lg-st 8 tuleneb üheselt, et läbiotsimist rakendades tehakse esmalt isikule ettepanek anda välja otsitavad esemed. Seega on ka juhul, kui isik annab vastava ettepaneku tegemisel otsitud esemed välja vabatahtlikult, siiski tegemist läbiotsimisega seaduse mõttes. Et pärastiselt teostati veel isiku füüsiline läbivaatus, ei muuda selles tõdemuses midagi; mõlemat toimingut tuleb vaadelda ühtekuuluva tervikuna, mille kohta koostati üks läbiotsimisprotokoll. Asjakohatu on kaitsja väide, nagu ei olnud läbiotsimisprotokolli koostaja selleks pädev. Protokolli koostaja A. K. tajus vahetult läbiotsimise käiku ja puudub alus väitmaks, et ta kajastas protokollis sündmusi, mis tegelikkuses aset ei leidnud või mis olid temale vahendatud teiste isikute poolt. 4.9 Võimalike kahtluste vältimiseks tuleb menetlusdokumentides jälgitavalt kirjeldada, kuidas tagati asitõendi puutumatus, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav. Need nõuded on käesoleval juhul täidetud ja apellant ei ole osutanud asjaoludele, mis tingiks tõsiseltvõetava kahtluse selle kohta, et ekspertiisiks on esitatud mingid muud tabletid kui need, mis läbiotsimise käigus K. Koitmäelt ära võeti. 4.10 Narkootilise aine ekspertiisi aktis on selgelt kirjeldatud meetodeid, mida ekspert kasutas tablette uuriti tõestusreaktsioonidega ja gaasikromatograafilis-massispektromeetriliselt -, mistõttu puuduvad rikkumused KrMS § 107 lg-s 3 sätestatu suhtes. Seega on tõsikindlalt tuvastatud, et vaatluse all olevad tabletid sisaldasid ainet zopikloon, mis omakorda on käsitatav narkootilise või psühhotroopse ainena. Selgesõnaliselt on sellise vastuse andnud ekspertiisaktis ka ekspert. 4.11 Üheselt on tõendatud P. Toomi poolt K. Koitmäele zopiklooni sisaldavate tablettide üleandmine süüdistuses märgitud ajal ja viisil. Täielikult ebausutav on versioon, et tabletid leidis K. Koitmäe omal kinnipidamisel jalas olnud pükste taskust juhuslikult. Maakohus on veenvalt sedastanud, et on ebausutav, et narkootiliste ainete käitlemises kahtlustatavana kinni peetud isiku läbiotsimisel ei leita tema valdusest tablette. Õigustatult on maakohus osundanud ka asjaolule, et vastavasisulise kaitseversiooni juurde pöördus K. Koitmäe alles kohtulikul uurimisel, mis seab niigi ebaloogilise kaitseversiooni täiendavalt kahtluse alla. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  45. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni P. Toomi kaitsjad vandeadvokaadid S. Must ja Jaanus Tehver.
  46. Vandeadvokaat S. Must leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kassatsiooni põhjendused on järgmised. 6.
  47. Zopiklooni sisaldavate tablettide käitlemine ei moodusta kuriteokoosseisu KarS § 183 lg 1 järgi. Kuni
  48. veebruarini
  49. a, so süüdistatavale etteheidetava teo toimepanemise ajal, kehtinud NPALS § 31 lg 1 redaktsiooni kohaselt ei olnud sotsiaalministril pädevust lisada oma määrusega narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja aineid, mis ei olnud konventsioonide nimekirjas. Selles kriminaalasjas oleksid nii maa- kui ka ringkonnakohus pidanud sotsiaalministri
  50. veebruari
  51. a määruse nr 72, millega muudeti määrust nr 73 ja lisati selle esimese lisa IV nimekirja zopikloon jätma kohaldamata. Nimetatud regulatsioonile tuginemine on viinud omakorda KarS § 183 lg 1 ja § 331 ebaõige kohaldamiseni, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. 6.2 Samuti leiab kaitsja, et ringkonnakohus on jätnud vastamata apellatsiooni väitele, et tulenevalt Ravimiameti põhjendustest zopiklooni määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja lisamise kohta ja lähtuvalt sellest, et zopikloon on lisatud kontrollnimekirja ka NPALS § 4 lg 15 alusel, ei loeta seda ainet vastavalt NPALS § 31 lg-le 2 narkootiliseks ega psühhotroopseks. 6.3 Ringkonnakohtu otsuse põhjendused ei ole kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Kohtud on tõendeid valesti hinnanud ja kohtuotsused on rajatud kohtukõlbmatutele tõenditele. Ringkonnakohus oleks pidanud maakohtu minetused tõendite kontrollimisel ja hindamisel lugema kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna sellega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Maa- ega ringkonnakohus ei ole järginud süütuse presumptsiooni ega tõlgendanud kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks, rikkudes seeläbi KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut. 6.3.1 Kriminaalmenetlusõigust eirates saadud läbiotsimisprotokoll ning P. Toomi ja K. Koitmäe kohtumise videosalvestise kohta koostatud vaatlusprotokoll ei saa olla kriminaalmenetluse ajendiks. 6.3.2 Kuna P. Toomi ja K. Koitmäe vaheline vestlus on videosalvestatud avi-formaadis, mis võimaldab lisaks pildile jäädvustada ka heli, siis on paljasõnaline ringkonnakohtu väide, et P. Toomi ja K. Koitmäe kohtumist on üksnes jälgitud, mitte aga pealt kuulatud. Vahistatul ja tema kaitsjal ei võimaldatud kohtuda selleks ettenähtud omaette ruumis, vaid kohtumine toimus ülekuulamisruumis, kus see videosalvestati. Menetleja on salvestisel nähtuvat tõlgendanud temale sobival viisil süüdistatava kahjuks. Asitõendina on vaadeldud CD-plaati, millele on talletatud väljavõtted väidetavast ülekuulamisruumi videosalvestusest. Asjaolu, et CD-plaadil on vaid väljavõtted nimetatud videosalvestisest, näitab, et algne tõend on kuskil mujal ja olemasolevat CD-plaati on töödeldud. Salvestise töötlus ei saa kujutada endast enam objektiivset teavet. Seetõttu on videosalvestis saadud KrMS §-de 110-112 nõudeid eirates ning esineb põhjendatud kahtlus, et salvestis on saadud ebaseadusliku jälitustegevusega, mistõttu on see kohtukõlbmatu tõend, millele ei oleks tohtinud rajada süüdimõistvat kohtuotsust. Samuti ei oleks ringkonnakohus tohtinud tugineda otsuse tegemisel videosalvestisele seetõttu, et ringkonnakohus videosalvestist kohtuistungil ei vaadanud. Ringkonnakohus ei ole vastanud ka kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimusele seoses P. Toomi ja K. Koitmäe kohtumise videosalvestise kohta koostatud vaatlusprotokolliga - toimikust nähtuv asjaolu, et CD-plaat videosalvestisega saadeti menetlejale
  52. märtsil
  53. a, kuid protokoll vaatluse kohta on koostatud
  54. veebruaril
  55. a, seab vaatlusprotokolli kahtluse alla. 6.3.3 Ringkonnakohus on läbiotsimisprotokolli põhjendamatult pidanud lubatud tõendiks. Samas ei ole ta vastanud kaitsja väidetele, et K. Koitmäele ei tutvustatud enne protokolli koostamist tema õigusi ega kohustusi, nagu näeb ette KrMS § 146 lg
  56. Ka jättis ringkonnakohus vastamata kaitsja tõstatatud väitele, et läbiotsimisprotokoll ei vasta KrMS § 146 lg 1 nõuetele, sest pole koostatud selgelt loetavas käekirjas. Läbiotsimisprotokollist ei nähtu, et protokolli koostaja A. K. oleks teinud K. Koitmäele ettepaneku asjade väljaandmiseks enne läbiotsimist või et K. Koitmäe oleks ise asju vabatahtlikult välja andnud. Tõendamise seisukohalt vajalikud asjaolud peavad aga nähtuma juba protokollist ja neid ei ole võimalik hiljem tuvastada. Kuna A. K. ise menetlustoimingust (läbiotsimine) osa ei võtnud, siis ei saanud ta olla läbiotsimisprotokolli koostaja ja selliselt saadud protokoll ei ole kriminaalasjas lubatud tõendiks. Samuti on ekslikult tuginetud A. K. kui menetleja ütlustele, kes saab ütlusi anda üksnes läbiotsimisprotokolli koostamisega seonduva kohta, mitte aga protokolli kantud tõendamise seisukohalt vajalike asjaolude kohta. Läbiotsimisprotokolli hoiuleandmist saab tõendada üksnes arestimaja sisekorraeeskirjade § 35 lg-s 2 ja § 35 lg-s 4 ettenähtud kinnipeetu poolt allkirjastatud nimekirjaga, mitte aga A. K. ütlustega selle kohta, et K. Koitmäe ei soovinud protokolli enda kätte saada. Seega rikkusid kohtud KrMS § 152 lg-s 3 sätestatut, kuna K. Koitmäelt võeti võimalus tutvuda läbiotsimisprotokolliga. 6.3.4 Ringkonnakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna ei ole vastanud kaitsja väidetele arestimaja žurnaalis ja kohtumise salvestises olevate kellaaegade erinevuse kohta, vaid nõustus maakohtu argumentidega. Videosalvestisest nähtuvad kellajad erinevad arestimaja žurnaalis märgitutest ja see seab kahtluse alla videosalvestise tõepärasuse. Seega ei ole tuvastatud kuriteo toimepanemise aeg. Ringkonnakohus ei järginud põhimõtet, et kõik asjas kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, vaid asus ise siluma kohtueelse menetleja ja süüdistuse puudusi, millega võttis süüdistaja rolli ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 6.3.5 Süüdistatavalt ära võetud esemete puutumatus ei olnud tagatud ja seetõttu ei ole selge, kas K. Koitmäelt äravõetud esemed on samad, mis anti üle eksperdile. Kuna kriminaalasjas ei ole kriminaalmenetluse nõudeid järgides sedastatud, kuidas tablettide puutumatus tagati, ei ole võimalik süüdistuses nimetatud tablette ja infolehte kuidagi siduda väidetava kuriteosündmusega. 6.3.6 Kohtud on põhjendamatult pidanud võimatuks seda, et K. Koitmäe jalas olnud pükste taskutest leitud tabletid ei võinud olla seal juba varem. On eluliselt usutav, et K. Koitmäel jalas olnud pükste taskus olid tabletid juba enne kinnipidamist ja nimetatud kahtlust ei ole siiani kõrvaldatud. Antud juhul on võimalik, et K. Koitmäelt äravõetud tabletid võisid olla K. Koitmäe elukaaslase poolt retsepti alusel saadud Imovane tabletid. K. Koitmäe kinnipidamisprotokoll ei kajasta tegelikkust. 6.3.7 Ekspertiisiakte ei ole koostatud KrMS § 107 lg-s 3 sätestatut järgides. Narkootilise aine ekspertiisi aktis on ära märgitud analüüsiks kasutatud meetodid, kuid puudub uuringute kirjeldus ja uuringutulemuste hindamise andmed. Kuna ekspertiisiakt ei vasta KrMS § 107 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud nõuetele, siis on eksperdiarvamus kohtukõlbmatu tõend. Samadel põhjustel on kohtukõlbmatu tõend ka arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktis toodud eksperdiarvamus. Nimetatud tõenditele tuginemine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. 6.3.8 Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kaitsja seisukoha maakohtu istungi läbiviimise ja otsuse koostamise aja osas. Maakohus jätkas kohtuistungit pärast tööpäeva lõppu ja eiras sealjuures ka kohtute seaduse § 6 lg-s 2 sätestatut ega teinud selle kohta vastavat määrust.
  57. Vandeadvokaat J. Tehveri kassatsioonis leitakse, et nii maa- kui ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb selles, et ei ole tuvastatud KarS § 183 lg-s 1 sätestatud koosseisuline tunnus „psühhotroopne aine“. Ainuüksi aine kuulumisest määruse nr 73 esimese lisa nimekirja ei saa tuleneda selle aine käitlemise ebaseaduslikkus juhul, kui vastavat ainet ei lisatud nimekirja kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. Kui määruse nr 73 esimese lisa nimekiri on konkreetse aine osas vastuolus põhiseaduse või seadustega, tuleb see põhiseaduse § 152 kohaselt kriminaalasja lahendamisel kohaldamata jätta ja sellisel juhul ei esine ka süüteokoosseisu tunnuseid. Vaidlust ei ole selles, et zopiklooni ei ole ÜRO
  58. a konventsiooni üheski nimekirjas. Kuna NPALS § 31 lg 1 kolmas lause teo toimepanemise ajal kehtinud sõnastuses nägi ette, et sotsiaalminister pidi nimekirja kehtestamisel lähtuma konventsioonist, ja kuivõrd see omakorda ei näe ette võimalust täiendada konventsiooni nimekirju siseriikliku õigusaktiga, ei olnud sotsiaalministril väidetava süüteo toimepanemise ajal pädevust zopiklooni lülitamiseks määruse nr 73 nimekirja. Seega on see nimekiri zopiklooni osas vastuolus seadusega ja seeläbi ka põhiseaduse § 3 lg-s 1 sätestatuga, mistõttu tuleb nimekiri jätta käesolevas kriminaalasjas kohaldamata. Kuivõrd puudub õiguslik alus zopiklooni lugemiseks psühhotroopseks aineks, ei täitnud P. Toom KarS § 183 lg-s 1 sätestatud süüteo koosseisu ja ta tuleb KarS § 183 lg 1 järgi õigeks mõista.
  59. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marju Persidskaja, et vaidlustatud kohtuotsused on kooskõlas seadusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  60. Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt vandeadvokaat S. Musta kassatsioonis välja toodud väiteid kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste kohta (I), analüüsib seejärel materiaalõiguse kohaldamisega seonduvaid küsimusi ja teeb lõpuks otsuse kassatsioonide rahuldamise kohta (II). I
  61. Kolleegium ei nõustu kassaatori hinnanguga, et P. Toomi ja K. Koitmäe kohtumise salvestamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus viitab õigesti Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, millest tulenevalt ei või vangistatu ja kaitsja kohtumisi pealt kuulata, küll aga tohib jälgida. Sama sätestab ka vangistusseaduse (VangS) § 27 lg
  62. Käesoleval juhul ongi kohtumist videokaamera vahendusel üksnes jälgitud, mitte aga pealt kuulatud. Pelgalt teoreetiline on kassaatori väide, et kasutatud videosalvestuse formaat võimaldab tehniliselt ka helisalvestamist. Puudub igasugune alus eeldada, et praegusel juhul on P. Toomi ja K. Koitmäe vestlust pealt kuulatud või helisalvestatud. Kuigi videosalvestis koosneb mitmest failist, ei tähenda see iseenesest, et seda oleks muudetud. Õiguslikult ei ole problemaatiline nt tehnilistel põhjustel salvestiste jagamine erinevateks failideks, kui sellega seoses ei rikuta salvestatu n-ö tervikpilti. Praegusel juhul on maakohus salvestist vaadelnud ja leidnud, et sellelt on kohtumise kulgemine korrektselt ja terviklikult jälgitav, mistõttu tuleb hüpoteetilised väited salvestatu muutmisest jätta tähelepanuta. Ei saa nõustuda väitega, et kuivõrd ringkonnakohus istungil salvestisi ei vaadanud, ei saanud ta otsust neile rajada. Apellatsioonimenetluses võib kohus lähtuvalt KrMS § 15 lg 2 p-st 2 tugineda ka üksnes maakohtu poolt vahetult uuritud tõenditele. Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsusest nähtub salvestuse sisu arusaadavalt ja piisavalt, võis ta otsust tehes tugineda selles osas maakohtu poolt tuvastatule. Viimaks ei saa nõustuda ka sellega, nagu seaks videosalvestuse vaatluse protokolli kui asitõendi usaldusväärsuse kahtluse alla asjaolu, et vaatlus viidi protokolli kohaselt läbi juba
  63. veebruaril
  64. a, aga CD-plaat salvestisega saadeti menetlejale alles
  65. märtsil
  66. a. Seda seetõttu, et
  67. märtsil
  68. a saadeti CD-plaat prokuratuurile, ent
  69. veebruaril
  70. a koostas vaatlusprotokolli Politsei- ja Piirivalveamet.
  71. Päri ei saa olla kassaatori väitega, et kohtud ei oleks tohtinud tugineda
  72. veebruaril
  73. a koostatud läbiotsimise protokollile K. Koitmäe juurest leitud asjade kohta. Kui arestimaja ametnikud palusid K. Koitmäel näidata tema riietesse peidetud asju ja märkisid need ära vastavas protokollis, ei toimunud K. Koitmäe suhtes kriminaalmenetlust. Tegemist oli kinnipeetava läbiotsimisega VangS § 68 lg 1 mõttes. Narkootilist ainet sisaldavate tablettide leidmine ja selle kajastamine vastavas protokollis olid asjaolud, mille ilmnemise järgselt alustati KrMS § 194 lg 2 alusel kriminaalmenetlust. Seetõttu ei pidanud ametnikud K. Koitmäe riietest leitud asju uurides lähtuma kriminaalmenetluse seadustikus - eeskätt KrMS §-s 88 - sätestatust vaid VangS §-st 68, mis annab neile õiguse vangistatu ja tema isiklike asjade läbiotsimiseks. Kolleegiumi hinnangul toimisid ametnikud selle sätte nõuetele vastavalt. Et VangS § 68 sätestab ammendava regulatsiooni nimetatud toimingu läbiviimiseks ega näe muu hulgas ette läbiotsimisprotokolli koostamist, ei ole asjakohased ka kassaatori viited kriminaalmenetluse seadustikus sisalduvatele nõuetele menetlustoimingu protokolli koostamise kohta.
  74. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust ka väitel, et läbiotsimisprotokoll ning P. Toomi ja K. Koitmäe kohtumise videosalvestise kohta koostatud vaatlusprotokoll on saadud ebaseaduslikult ega saa seetõttu olla kriminaalmenetluse ajendiks. Kuivõrd mõlemad menetlusdokumendid on seaduslikud ja on vastavalt KrMS § 226 lg 4 p-le 1 ära märgitud süüdistusaktis, ei esine selles osas menetlusõiguse rikkumist.
  75. Nõustuda tuleb kohtutega järeldusega, et ajalised ebakõlad kohtumise salvestuse ja arestimaja tööaja arvestuse raamatu vahel on minimaalsed ja ebaolulised. Ei oma tähendust, kas ajaline ebakõla on seletatav erinevate ajanäitajate erinevusega või nt sellega, et arestimaja tööaja arvestuse raamatut täites tehti sinna kandeid üldistavalt ja seetõttu mõneti ebatäpselt. Kohtud on õigesti märkinud, et mitmete muude tõenditega on tuvastatud, et P. Toom ja K. Koitmäe omavahel arestimajas kohtusid ning kohtumine algas veidi enne kella 17 ja kestis umbes kella 18-ni
  76. veebruari
  77. a.
  78. Kolleegium soostub maa- ja ringkonnakohtuga ka selles, et puudub igasugune alus arvata, nagu ei oleks tagatud K. Koitmäe juurest leitud tablettide puutumatust nende äravõtmise ja ekspertiisiasutusse saatmise vahel. Oma väite kontrollimiseks ei ole kassaator esitanud objektiivselt kontrollitavaid asjaolusid ja seetõttu tuleb see väide jätta tähelepanuta. Samuti on kohtud õigustatult pidanud eluliselt ebausutavaks väidet, et tabletid olid K. Koitmäe pükste taskus juba varem ja et narkootiliste ainete käitlemises kahtlustavana juba nädalaid varem kinni peetud K. Koitmäe juurest neid tema esialgsel läbivaatusel ei leitud.
  79. Nii narkootilise aine ekspertiis kui ka arstlik kohtutoksikoloogiaekspertiis viidi läbi kriminaalmenetluse nõuetele vastavalt. Ringkonnakohus on märkinud õigesti, et narkootilise aine ekspertiisi aktist nähtub, et tablette uuriti vastavate tõestusreaktsioonidega ja gaasikromatograafilismassispektromeetriliselt. Seaduslikult on läbi viidud ka arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiis. Ekspertiisiaktist on näha, millisele teabele ja teaduskirjandusele ekspert esitatud küsimusele vastates tugines.
  80. Kohtuvaidlustega jätkamine pärast kella kuut õhtul ja selle kohta määruse koostamata jätmine ei kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Kohtute seaduse § 6 lg 2 esimene lause sätestab tõepoolest, et kohtuistungid peetakse tööpäevadel kella üheksast kella kaheksateistkümneni. Samas sätestab sama lõike teine lause, et pärast seda võib istung jätkuda juhul, kui kohus leiab, et see on otstarbekas õigusemõistmise huvides. Kohtuvaidlustega jätkamine ka pärast kella kuut õhtul resolutsioon kuulutati kohtuistungi protokolli kohaselt natuke enne kella kaheksat õhtul - oli praegusel juhul, mil menetlus maakohtus oli kestnud juba kaheksa kuud, kõigiti otstarbekas ja õigusemõistmise huvidega kooskõlas. Kaitsja seisukoht, et kohtuistungi jätkamiseks pärast kella kuut õhtul oleks kohus pidanud koostama põhistatud määruse, ei põhine seadusel. II
  81. Kassaatorite hinnangul ei olnud P. Toomi tegu karistatav, kuna sotsiaalministril puudus pädevus zopiklooni lisamiseks Eestis kehtivasse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Pädevuse piirang tulenes kaitsjate arvates süüdistatavale inkrimineeritud teo toimepanemise ajal kehtinud NPALS § 31 lg 1 kolmandast lausest, mis sätestas: „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjade koostamisel lähtutakse ÜRO
  82. aasta narkootiliste ainete ühtsest konventsioonist ja ÜRO
  83. aasta psühhotroopsete ainete konventsioonist (RT II 1996, 19-22, 84), arvestades narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kuritarvitamise ja sõltuvuse tekitamise riski suurust.“. Selline sõnastus määratles kassaatorite hinnangul üheselt - vastupidiselt selle sätte täna kehtivale sõnastusele, milles märgitakse, et „narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjade koostamisel lähtutakse ÜRO
  84. aasta narkootiliste ainete ühtsest konventsioonist ja ÜRO
  85. aasta psühhotroopsete ainete konventsioonist või arvestatakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kuritarvitamise ja sõltuvuse tekitamise riski suurust“ -, et sotsiaalminister sai nimekirja lisada üksnes need ained, mis on loetletud konventsioonides. Ühel konventsioonide osapoolel, Eesti Vabariigil, ei olnud zopiklooni siseriikliku kontrollnimekirja lisamise õigust, kuivõrd ÜRO
  86. a ja
  87. a konventsioonides sellist ainet ei sisaldu. Kriminaalkolleegium nende seisukohtadega ei nõustu.
  88. ÜRO
  89. a ja
  90. a konventsioonid ei keela Eesti seadusandjal kehtestada siseriiklikku regulatsiooni, millega lisatakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete loetelusse ka aineid, mida kumbki konventsioon ei nimeta. Konventsioonides sisaldub üksnes minimaalne loetelu kontrollile allutatud narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest. Teisisõnu öeldes võttis Eesti konventsioonidega liitudes endale üksnes kohustuse järgida konventsioonides kokku lepitut. Konventsioonides reguleerimata küsimuste osas - mh ka selles, kuidas konventsioonide osalised toimivad selliste ainetega seoses, mida konventsioonides ei käsitleta - on konventsioonidega liitunud riigid vabad ja võivad tulenevalt oma suveräänsusest talitada oma äranägemise kohaselt. Nii nagu zopiklooni olid kontrollitavate ainete siseriiklikku nimekirja lisanud näiteks Itaalia, Kreeka, Läti, Prantsusmaa, Rootsi, Taani ja Ameerika Ühendriigid, võis Ravimiameti
  91. augusti
  92. a ettepaneku alusel sama teha ka Eesti. 18.1 Hoolimata mõneti raskepärasest sõnastusest oli kuni
  93. veebruarini
  94. a kehtinud NPALS § 31 lg 1 kolmandast lausest grammatiliselt siiski mõistetav, et sotsiaalminister võis lisada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja ka aineid, mida konventsioonide loetelud ei sisalda. Nõuet „lähtuda“ konventsioonidest ei saa grammatilises mõttes samastada nõudega koostada siseriiklikud nimekirjad konventsioonides sisalduvate loeteludega üks-ühele kattuvalt. NPALS § 31 lg 1 tähenduses kujutab endast konventsioonidest lähtumist ka nt see, kui sotsiaalminister juhindub mõnda ainet nimekirja lisades mõlema konventsiooni preambuli esimeses lõikes sisalduvast soovist kaitsta inimeste tervist ja heaolu. 18.2 NPALS § 31 lg 1 kolmanda lause süstemaatilise tõlgenduse korral kõneleb kassaatorite seisukohtade vastu ka NPALS § 31 lg 1 teises lauses sisalduv Ravimiameti ettepaneku nõue. Kuivõrd eelduslikult omavad Ravimiameti ametnikud ekspertteadmisi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete vallas ning et sõna „ettepanek“ viitab grammatiliselt sisulisele ja motiveeritud teavitamisele, on raske näha põhjendust, miks peaks sotsiaalministri pelk informeerimine konventsioonides sisalduva avalikult kättesaadava ainete loetelude ja nende muudatuste kohta toimuma „Ravimiameti ettepanekul“. Praegusest kriminaalasjast nähtub, et Ravimiamet ongi viidatud normi mõistnud nõudena teha sotsiaalministrile motiveeritud ettepanek. Sotsiaalministrile esitatud dokumendis on välja toodud põhistused, miks ta peaks zopiklooni kontrollnimekirja lisama (kd 2, tl 125-127). 18.3 Seadusandja tahe NPALS § 31 lg 1 kolmanda lause eelmise redaktsiooni kehtestamisel on välja loetav
  95. veebruaril
  96. a vastu võetud seadusemuudatuse kohta koostatud seletuskirjast. Nimelt leidis seadusandja, et normi senine redaktsioon on ebaselge, sest sellest oleks „justkui“ väljaloetav, et nimekirjadesse saab lisada üksnes konventsioonides olevaid aineid (seletuskiri
  97. detsembril
  98. a algatatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse juurde, lk 2). Seetõttu asendas seadusandja senise sõnastuse täna kehtivaga „õigusselguse saavutamiseks“ (samas). Seega leidis seadusandja, et siseriiklike nimekirjade täiendamine konventsioonides mitte sisalduvate ainetega oli hoolimata NPALS § 31 lg 1 kolmanda lause mõneti ebaõnnestunud sõnastusest võimalik juba enne
  99. veebruari
  100. a. 18.4 Kassaatorite tõlgendus NPALS § 31 lg 1 kolmandale lausele ei ole ka teleoloogiliselt põhjendatud. Kuivõrd kogu narkootikume puudutav regulatsioon - s.o konventsioonid ja narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seadus, aga ka vastavad kuriteokoosseisud karistusseadustikus - on esmajoones loodud rahvatervise kaitseks, oli sotsiaalministril õigus juba enne NPALS § 31 lg 1 kolmanda lause muutmist nimetatud õigushüve kaitseks lisada siseriiklikesse kontrollinimekirjadesse ka aineid, mida pole konventsioonides nimetatud, kuid mis on rahvatervisele piisavalt ohtlikud, et õigustada karistusõiguslikku sekkumist. 18.5 Eeltoodud põhjendustel leiab kriminaalkolleegium, et lisades zopiklooni narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja tegutses sotsiaalminister oma pädevuse piires kehtiva seaduse volitusnormi alusel ja seega kooskõlas põhiseaduslike nõuetega.
  101. Vandeadvokaat S. Musta kassatsioonis leitakse, et zopiklooni ei saa lugeda narkootiliseks või psühhotroopseks aineks tulenevalt sotsiaalministrile tehtud Ravimiameti ettepanekust ja lähtuvalt NPALS § 4 lg-st 15 ja § 31 lg-st
  102. 19.1 Seda hinnangut põhistab kassaator järgmiselt. Ravimiameti ettepanekus sotsiaalministrile märgitakse, et zopikloon tuleb lisada nimekirja põhjusel, et saaks paremini teostada kontrolli aine käitlemise üle. Seetõttu ei saa väita, et zopikloon on lisatud nimekirja kui narkootiline või psühhotroopne aine. Asjaolust, et määrust nr 73 muudeti mitte üksnes NPALS § 31 lg 1, aga ka NPALS § 4 lg 15 alusel ja tulenevalt sellest, et NPALS § 4 lg-le 15 viidatakse NPALS § 31 lg-s 2, tuleneb see, et zopiklooni ei loeta lähtuvalt tema kasutamise eesmärgist narkootiliseks või psühhotroopseks aineks. Ka sellise arusaamaga ei ole kolleegium päri. 19.2 NPALS § 31 lg-st 2 koostoimes NPALS § 4 lg-ga 15 võib sotsiaalminister tõepoolest määrata, et teatud ravimpreparaate ei loeta lähtuvalt nende kasutamise eesmärgist ja narkootilise või psühhotroopse aine sisaldusest narkootiliseks või psühhotroopseks ravimiks. Nii ongi määruse nr 73 § 3 lg-s 2 sätestatud mõningad ainult meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil kasutatavad ravimipreparaadid, mida ei loeta narkootilisteks ja psühhotroopseteks aineteks. Kuivõrd ravim Imovane sisaldab zopiklooni, millest määruse nr 73 § 3 lg-s 2 ei kõnelda, ei ole võimalik väita, et tegu ei ole narkootilise või psühhotroopse ainega. Seetõttu tuleb lähtuda üldreeglit sisaldavast NPALS § 2 p-st 1, milles märgitakse, et narkootilised ja psühhotroopsed ained on NPALS § 31 lg 1 alusel kehtestatud nimekirjas loetletud ained ja nende ainete stereoisomeerid, estrid, eetrid ja soolad ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid. 19.3 Eelmises punktis toodud järeldust ei väära ka sotsiaalministrile tehtud Ravimiameti ettepanek lisada zopikloon määruse nr 73 esimese lisa IV nimekirja. Nimelt ei ole asjaolust, et zopikloon lisati ettepaneku kohaselt vastavasse nimekirja aine käitlemise kontrolli tõhustamiseks, kuidagi võimalik teha järeldust, et zopikloon ei ole narkootiline või psühhotroopne aine. Kontrollile ei allutata aineid nö kontrolli enese pärast ja ilma põhjuseta, vaid rahvatervise kaitseks. Et aineid mitte ei keelustata täielikult, vaid üksnes allutatakse rangemale või leebemale kontrollile, on seotud sellega, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamine eeskätt meditsiinilistel ja teaduslikel eesmärkidel on vajalik (vt NPALS § 3 lg 1, ÜRO
  103. a konventsiooni preambuli lg 2 ja 8 ning ÜRO
  104. a konventsiooni preambuli lg 5). Seega on sisuliselt iga narkootiline või psühhotroopne aine lisatud nimekirja selle käitlemise kontrolli tagamiseks.
  105. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonid rahuldamata. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.