Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-28-12, millega on ühinenud riigikohtunik Harri Salmann
- Vaidlustatud käskkirjas pole põhjendusi, mis näitaksid, et vangla direktor kaalus seni lubatud ja tegelikult kinnipeetavate poolt ka kasutatavate esemete keelustamisel nende kinnipeetavate, kelle omanduses ja kasutuses sellised esemed juba olid, õigusi ja huve. Selliste kinnipeetavate hulka kuulus ka kaebaja. Ka juhul, kui kaalumine siiski toimus, ei selgu vaidlustatud käskkirjast, miks jäeti kinnipeetavate õigused ja õiguspärased huvid täiesti arvestamata. Pean õigeks ringkonnakohtu seisukohta (vt otsuse p 5), et eelnimetatud puudus – kinnipeetavate eespool piiritletud grupi õiguspärase ootuse tähelepanuta jätmine – on oluline puudus ja et vaidlustatud käskkiri tuleb vastavas osas tühistada.
- Nõustuda saab kolleegiumi enamuse tõdemusega (otsuse p 10 teine lõik), et "juba isikute kasutuses olevate ning varem lubatud esemete keelamisega riivatakse isikute põhiõigusi (omandiõigus, õigus vabale eneseteostusele)." Ma ei saa aga nõustuda otsuse p-s 20 esitatud põhjendusega: "Praeguse vaidluse ajendanud käskkirja vaidlustatud sätetega ei ole riivatud õigusi sedavõrd intensiivselt, et julgeolekuohu ülekaalukust saaks tõsise kahtluse alla seada. Esemete keelamine, mida isikul oli varem võimalik kasutada, kujutab endast omandiõiguse mõõdukat riivet. Esemete keelamine, mille üle vaidlus praeguses asjas käib, ei jäta kaebajat ilma eluks hädavajalikust." Põhiõiguste riivamise korral tuleks kohtul ka kinnipeetavate puhul esitada paremini argumenteeritud ja veenev põhjendus. Kolleegiumi enamuse seisukoht, et kinnipeetavate põhiõigusi pole riivatud sedavõrd intensiivselt, et julgeolekuohu ülekaalukust saaks tõsise kahtluse alla seada, on sisuliselt põhjendamata. Nimetatud seisukoht on minu arvates väär juba seetõttu, et kolleegium hindab omandiõiguse riivet mõõdukaks (samas, p 21) ja vaidlusalused esemed olid senini lubatud ning on mõnel juhul lubatud ka edaspidi, kui need on soetatud vangla kauplusest. Vaidlustatud käskkirjas pole väidetud, et "ülekaalukas julgeolekuoht" üldse esines. Igasugune julgeolekuoht ei saa olla sedavõrd ülekaalukas, et muudab kaalumise mõttetuks.
- Oluline on arvestada asjaoluga, et keelatud esemete nimekirjas märgitud esemetest tulenev julgeolekuoht ei pruugi alati tuleneda eseme enda ohtlikkusest, vaid mõnikord üksnes asjaolust, et eset ei omandata vanglateenistuse kaudu (nt elektriseadmed, ajakirjad). Keelatud esemete nimekirja kandmisel muutuvad ka eelnevalt kinnipeetavatele lubatud ja kambris olevad vastavad esemed keelatuteks. Samas ei võimalda vaidlusalune käskkiri neid esemeid n-ö seadustada, kuigi nende esemete julgeolekuoht on eelduslikult varem juba kontrollitud ning keelamine tuleneb üksnes asjaolust, et ese ei ole soetatud vangla kauplusest ega vanglateenistuse vahendusel. Juba kambrisse lubatud esemete puhul ei ole asjakohane ja veenev ka põhjendus, et esemete kontrollimine tähendaks ülemäärast ressursi kulutamist, sest eelduslikult on vastavate esemete julgeolekuohtu juba kontrollitud. Eelnimetatud põhjendus võib olla asjakohane siis, kui tuleb kontrollida vanglasse saabuvaid esemeid, mitte aga juba julgeolekukontrolli läbinud ja kambrisse lubatud esemete puhul.
- Eksitavaks pean kolleegiumi enamuse seisukohta õiguspärase ootuse osas (otsuse p 14). Arvan, et õiguspärast ootust ei välista pelgalt asjaolu, et varem lubatud esemeid võidakse hiljem tõepoolest keelata. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte riiveks tuleb pidada just seda, et kord lubatut keelatakse, põhjendamata, kuidas on olulised asjaolud muutunud, et on tekkinud või oluliselt suurenenud julgeolekuoht või et selline oht on muutunud ülekaalukaks. Erinevalt kolleegiumi enamusest arvan, et kinnipeetav saab eeldada, et kord juba lubatut kergekäeliselt tagasi ei võeta. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asju lahendades selgitanud korduvalt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet (vt nt III-4/1-5/94, 3-4-1-6-98 ja 3-4-1-2-99). Asjas nr 3-4-1-20-04 tehtud otsuses selgitas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium punktides 13 ja 14: "Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis
- aastal, et õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt "[...] on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik" (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
- septembri
- a otsus asjas nr III-4/A5/94 – RT I 1994, 80, 1159). [---] Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda."
- Eksitavaks pean ka kolleegiumi enamuse põhjendust (otsuse p 19 viies lõik): "Üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele suunatud üldkorralduse nagu ka praeguses asjas vaidlustatud käskkirja puhul puudub personaalselt ja konkreetselt määratletud adressaatide ring, keda oleks mõistlikul viisil võimalik enne akti andmist ära kuulata ja kellest igaühe erilisi huve oleks võimalik välja selgitada ning põhjendamisel ära märkida." Kaaluda ja käskkirjas põhjendada tulnuks sellise kinnipeetavate grupi teistega samasugust kohtlemist, kes õiguspäraselt juba kasutas vaidlustatud käskkirjaga keelatud esemeid.
- Kuigi kolleegium on seisukohal, et ulatuslik esemete keelamine vangla direktori käskkirjaga on õigustatav erandjuhtudel isikute ja vangla julgeoleku ning vara säilimise huvides (otsuse p 10 teise lõigu viimane lause), pole praeguse asja lahendamisel nimetatud põhimõttest lähtutud. Vaidlustatud haldusaktis puudub selgitus, milliste erandlike asjaoludega on õiguspärase ootuse põhimõtte eiramist õigustatud. Selliseid asjaolusid ei ole välja toodud ka halduskolleegiumi otsuses.
- Vaidlustatud käskkirja punktiga 1.26 keelati vaba aja veetmiseks vajalikud esemed, kui need pole soetatud vanglas asuvast kauplusest hoolimata sellest, kas sellised esemed olid juba kinnipeetavate õiguspärases kasutuses. Selline keeld on minu arvates vastuolus VangS § 31 lg-ga 2, mis sätestab, et vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Vastuolu seisneb seadusandja poolt juba teostatud kaalumise eiramises – seadusandja ei ole sättes nimetatud esemeid pidanud iseenesest sedavõrd ohtlikuks, et need peaksid olema vanglas täielikult keelatud – ja iga üksikjuhu kaalumise nõude eiramises. Kui käsitletav vangla direktori käskkirjaga kehtestatud piirang reguleerib vaba aja veetmiseks vajalike esemete saatmist kinnipeetavale, on oluline tuvastada, et sama liiki ja ligilähedaselt sama hinnaga eset oleks võimalik soetada vangla kaupluse kaudu. Kui selline võimalus puudub, võib faktiline olukord olla vastuolus VangS § 31 lg-ga
- Neil põhjustel ei saa ma nõustuda kolleegiumi enamuse seisukohaga ka otsuse punktides 12 ja
- Tõnu Anton Harri Salmann