RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 15 lg 2 p-dest 1 ja 2 ning vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 641 p-st 1 tulenevalt on selliste esemete omamine vanglas kinnipeetavale keelatud. Videomagnetofoni on selle ehitusliku eripära tõttu võimalik peita keelatud aineid ja esemeid, mille avastamine on vanglateenistuse ametnikele raskendatud. Kaebaja esitas

1. juuli
2. a otsuse peale vaide, mis jäeti Tallinna Vangla
3. septembri
4. a vaideotsusega rahuldamata. Tallinna Vangla direktori
5. septembri
6. a käskkirja nr 80 p 1.3 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vaid vangla kauplusest ostetud raadiod, televiisorid, video​magnetofonid ja muud vaba aja veetmiseks vajalikud esemed. Videomagnetofoni ja videokassette ei ole vangla kaupluse kauba nimekirjas.
7. Kaebaja kaebust Tallinna Halduskohtule tõlgendas halduskohus kui nõuet tühistada Tallinna Vangla vangistusosakonna
8. juuli
9. a otsus ja kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama. Kaebust on põhjendatud järgnevalt: 1)

§ 31lg 2 lubab kinnipeetavale videomagnetofoni kasutamist isik​likuks otstarbeks.

See on vajalik kinnipeetava arenguks ja vangla elu mitmekesistamiseks. Tele​viisorist saab vaadata ainult kahte venekeelset kanalit ja kuna kaebaja käib tööl, ei saa ta alati meele​päraseid saateid (nt olümpia​mängud) vaadata; videomagnetofon võimaldaks saateid salvestada ja hiljem vaadata; 2) kuna seadus lubab videomagnetofoni kasutada, ei ole põhjendatud loa andmisest keeldumine video​magnetofoni ehituslikule omapärale tuginedes; 3) köögis töötades kasutab kaebaja nuge/kirveid ning pole kordagi tekkinud ohtlikku olukorda. CD-dest/DVD-dest palju ohtlikumad on kambri klaasaknad, mida saab erimeelsuste korral kergesti lõhkuda ja klaasitükkidega vigastusi tekitada; 4) kaebaja on viibinud teistes vanglates, kus video​magnetofoni kasutamine oli lubatud. Vanglad peaksid seadust ühtemoodi kohaldama. Kui seadus lubab kinnipeetavale isiklikku video​magneto​foni, peaks saama vangla poest ka video​kassette ja DVD-sid osta; 5) kui DVD-sid peetakse ohtlikuks, jääb arusaamatuks, miks ei lubata kasutada VHS-kassette. Plaate ja kassette võiks müüa vangla kaupluses kindlaks määratud tarnija poolt tooduna, mistõttu jääks ära üksikasjaliku kontrolli vajadus. 4. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, jäädes oma otsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. 5. Tallinna Halduskohus jättis 14. detsembri 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata, põhjendades otsust järgnevalt: 1) kaebaja väide, et

§ 31lg 2 annab sõnaselgelt loa videomagnetofoni kambris kasutada, on ekslik.

Säte jätab vanglateenistusele õiguse kaaluda ja hinnata igal üksikjuhtumil eraldi, kas seadme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirja või häirida teisi isikuid. Esemed, mille luba​mine kinnipeetavale on jäetud vangla otsustada, ei ole vaadeldavad igapäevaselt vajalikena; 2) loa andmisest keeldumisel on lähtutud julgeolekukaalutlustest. Videomagnetofoni ja CD-de või DVD-de puhul tuleb lähtuda mitte asja abstraktsest, vaid konkreetsest ohtlikkusest inimese elule või tervisele, vara säilimisele ja vangla julgeolekule. Vastustaja argumentatsioon plaatide ohtlikkusest nende murdumisel tekkivate teravate servade tõttu ja tükkide mitme kinnipeetava kätte sattumise võimalikkuse kohta, samuti videomagnetofoni selle ehitusliku omapära tõttu keelatud ainete ja esemete peitmise võimaluse kohta on asjakohane. Kaebaja väide köögis noa/kirvega töötamise kohta on asjakohatu – köögis on kinnipeetav administratsioonile paremini jälgitav ning kambrisse tera​riistu kaasa võtta ei saa. Klaasakende lõhkumine pole välistatud ja vigastuste tekitamise võima​lusi on ilmselt teisigi, mistõttu on mõistlik ja eesmärgipärane vähendada ohtlike esemete sattu​mist kinnipeetavate kätte. Erinevalt lõhutud CD-st/DVD-st avastatakse aknaklaasi lõhkumine võrdle​misi kiiresti; 3) kohus ei sea kahtluse alla kaebaja väiteid tema õiguskuulekuse ega teistes vanglates talle video​magnetofoni kambris kasutamiseks lubamise kohta, kuid keelduva otsuse tegemisel on vastustaja lähtunud mitte sellest, et kaebaja ise hakkab videomagnetofoni ja plaate või kassette lubamatutel eesmärkidel kasutama, vaid eelkõige sellest, et seda võivad teha teised kinnipeetavad, kes kaebaja esemetele juurde pääsevad. Tallinna Vangla on laager-tüüpi vangla ning kaebaja pole kambris üksi; 4) asjakohane ei ole kaebaja seisukoht, et vähemalt VHS-kassettide kasutamine peaks olema luba​tud. Tallinna Vangla direktori

1. oktoobri
2. a käskkirjaga nr 82 keelati kinnipeetavatel omada vanglas raadioid, televiisoreid, video- ja helikassettmagnetofone või muid vaba aja veetmiseks vajalikke esemeid, mis ei ole vangla kauplusest ostetud. Tallinna Vangla kaupluses ei müüda DVD-sid ega VHS-kassette, seega ei saaks kaebaja videomakki nagunii eesmärgipäraselt kasutada; 5) asjaolu, et esimesel keeldumisel ei viidanud vastustaja julgeolekukaalutlustele, ei anna alust kahelda uue kaalutlusotsuse õiguspärasuses. See, et halduskohus tühistas vastustaja varasema otsuse, ei tähenda, et asja uuel läbivaatamisel tulnuks kaebaja taotlus tingimata rahuldada. Tegu on endiselt haldusorgani kaalutlusotsusega.
3. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada järgmistel põhjustel: 1) kohus ei võimaldanud kaebajal tutvuda kohtuistungi protokolliga ja allkirjastada seda tõlgi juures​olekul ning osavõtul; 2) julgeolekukaalutlustele tuginemine on otsitud ja oletuslik; viidatud pole ühelegi faktile ega tõendile, mis väidetava ohu olemasolu kinnitaks. Kui julgeolekukaalutlused olid keeldumise puhul nii olulised, motiveerinuks vastustaja nendega juba esimest otsust, mille halduskohus tühistas. Kaebajal on videomagnetofon alates
4. aastast ja ta on saanud seda kasutada nii Patarei kui ka Ämari vanglas.

§ 31lg 2 on kogu aeg olnud sama sisuga.

Kaebajal on õigustatud huvi video​maki kambris kasutamiseks – emakeelsete saadete vaatamine ja välismaailmas toimuvaga kursis ole​mine. Enne Tallinna Vangla direktori

1. oktoobri
2. a käskkirja nr 82 olid videomakid ja DVDmängijad vanglas lubatud ning kauplusest sai osta kassette ja plaate; 3) kaebaja viited sellele, et köögis kasutatavad terariistad ja purustatud aknaklaas on plaatidest hulga ohtlikumad, on asjakohased. Kohatud ja eksitavad on vastustaja väited, et sööklas saab kinni​peetavaid paremini jälgida ja aknaklaasi purustamise kiiresti avastada. Jälgimisest ja avastamisest pole kasu, kui kuri on tehtud.
3. Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes esimese astme kohtule esitatud kirjalike ja suuliste seisukohtade juurde. Vangla kaupluses müüdavate asjade nimekiri on kooskõlastatud Justiitsministeeriumiga ning selles on raadio/tele​viisor. Vanglas on võimalik jälgida eesti-, vene-, inglis- ja saksakeelseid saateid. Videomaki ja kassettide/plaatide nimekirja lisamist pole peetud otstarbekaks. Vahetult pärast istungit tõlgiti kaebajale kohtuistungi protokoll, mille sisule ei ole apellatsioon​kaebuses vastuväiteid esitatud.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata järgmistel põhjustel: 1) apellandi väitega selle kohta, et istungi protokolli talle ei tutvustatud, tuleb nõustuda, sest haldus​asja materjalides puuduvad andmed protokolli menetlusosalistele edastamise kohta. See ei too siiski kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Tegemist ei ole halduskohtumenetluse seadustiku
7. det​sembrini 2011 kehtinud redaktsiooni (HKMS v.r) § 45 lg-s 2 nimetatud olulise rikkumisega. Istungi proto​koll on üks tõenditest, mida kohus hindab koos teiste tõenditega. Käesoleval juhul kajas​tab proto​koll samu väiteid ja seisukohti, mis pooled on kohtule kirjalikult esitanud. Ringkonnakohtu istungil menetlusosaliste antud selgitused kattuvad esimese astme kohtu istungi protokollis märgi​tuga ning kohtul pole alust arvata, et halduskohtu istungi protokolli on midagi valesti kantud või kajastamata jäetud. Seega ei ole see menetlusrikkumine oluline ka HKMS § 45 lg 2 p 2 mõttes; 2) ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vangla administrat​siooni kaalutlusõiguse piirid vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambrisse lubamise otsusta​misel on määratud

§ 31lg-ga 2.

Võimalikke ohte ja julgeolekuriske hindab otsustaja, kelle kaebaja soovitud loa andmisest keeldumise kaalutlusi – vältida selliste esemete sattumist kinni​peetava kätte, mida võib kasutada keelatud ainete peidukohana ning vara kahjustamiseks või keha​vigastuste tekita​miseks – tuleb pidada asjakohaseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kaebaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, kus palub tühistada ringkonna​kohtu otsuse tervikuna ning kohustada Tallinna Vanglat oma otsust uuesti üle vaatama. Nii

§ 31

lg 2 kui ka Tallinna Vangla kodukorra p 14.5.6 lubavad kinnipeetaval taotleda luba videomagnetofoni kasu​ta​miseks kambris. Tallinna Vangla kodukorra p 14.5.7 annab aluse loa kehtetuks tunnistamiseks juhul, kui kinni peetav isik rikub vangistusseaduses, kodukorras või muu​des õigusaktides sätestatud olme​elektroonika seadme kasutamise tingimusi või ei ole võimeline selle kasutamise eest tasuma. Ei kodu​korra p 14.3 ega ka 14.5.1, kus on sätestatud vastavalt julgeoleku tagamiseks vajalikud nõuded ja keelatud esemed, videomagnetofoni nimetatud ei ole. Ka õiguskantsleri 26. märtsi 2007. a otsuses nr 6-1/070311/0701600 on öeldud, et prioriteetne on vangistusseadus, mitte vanglasisesed otsused. 10. Tallinna Vangla vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, põhjendades oma seisukohti järgmiselt: 1) lähtudes

§ 15

lg-st 2 ja VSE § 641 p-st 1, ei oleks kaebajal videomagnetofoni kasuta​mine kambris võimalik ilma vangla sisekorraeeskirju rikkumata – haldusakti andmise seisuga oli kaebajal laos 57 DVD-d või CD-d ning plaadiga on võimalik tekitada vigastusi inimesele või kahjustada vara. Pärast taotluse lahendamist on kaebajale saadetud väljastpoolt vanglat ka 2 video​kassetti, mis on paigutatud lattu. Videokassettide saamise väljastpoolt vanglat välistab Tallinna Vangla direktori

1. septembri
2. a käskkirjaga nr 80 kehtestatud kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete regulatsioon. Videomagnetofoni lubamine kambrisse kasutamis​võimaluseta ei oleks ots​tarbekas, kuna ei täidaks kinnipeetava poolt soovitud eesmärki, samas aga raskendaks vangla​teenistuse poolt järelevalve teostamist, kuna selle sisse on võimalik peita keelatud aineid ja esemeid; 2) ka Tallinna Vangla kodukorra p 14.5.6 kohaselt on olmeelektroonika lubamine vangla kaalutlus​- otsus; 3) VSE § 641 p 15 kohaselt on kinnipeetavatele vanglas keelatud vägivalda, vihkamist, rassismi jne propageerivad trükised ning pornograafilised teosed. Seega ka juhul, kui Tallinna Vanglas kaup​luse teenust pakkuva äriühingu tootenimekirjas oleksid videokassetid märgitud, ei oleks kinni​peetavatele nagunii lubatud mitte igasugused jaekaubandusvõrgus müüdavad videokassetid, vaid ainult need, mis on eelnevalt läbi vaadatud ja tunnistatud sisu poolt sobivaks. Taoline kontroll oleks vangla​teenistusele ressursimahukas. Samas on vangla kauplusest võimalik osta televiisor ning vanglas jälgita​vate telekanalite valik on piisav. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadega, mis puudutavad halduskohtu poolt kohtuistungi protokolli kaebajale tutvustamata jätmist, ning ei pea vajalikuks neid korrata.
4. Kaebaja on käesolevas asjas vaidlustanud Tallinna Vangla otsuse, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus lubada tal kasutada kambris isiklikku videomagnetofoni. Otsust põhjendas vastus​taja järgmiste argumentidega: 1) kaebajal ei ole laos videokassette. Laos olevate CD-de/DVD-de sisu kontrollimine on ressursi​mahukas töö ja võib takistada vangla põhifunktsioonide täitmist; 2) murdunud CD-ga või DVD-ga on võimalik tekitada vigastusi inimestele ja kahjustada vara; 3) videomagnetofoni ehitusliku eripära tõttu on sellesse võimalik peita keelatud aineid ja esemeid. 13.

§ 31

lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid.

§ 15

lg 2 kohaselt on kinni​peetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks või 3) võivad ohustada vangla julgeolekut. VSE § 641 p 1 järgi on kinni​peetavale vanglas keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke-, lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid. Tallinna Vangla kodukorra (Tallinna Vangla direktori

1. aprilli
2. a käskkiri nr 21) p 14.5.6 sätestab, et kinnipeetav, kes soovib kasutada isiklikku raadiot, tele​viisorit, video- või helikassettmagnetofoni või muud olmeelektroonikat, peab esitama lisas 7 toodud vormil taotluse vangistusosakonna juhataja nimele, kes otsustab olmeelektroonika lubamise. Haldusasjas nr 3-3-1-32-10 (p 19) on Riigikohus asunud seisukohale, et vangla administratsiooni kaalutlus​õiguse piirid

§ 31lg-s 2 nimetatud loa andmisel on määratud sätte tekstiga.

Vangla võib anda loa juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete kambrisse lubamine ja nende kasu​tamise võimalda​mine, mis

§ 15

ning VSE § 641 alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega sea​takse ohtu vangla julgeolek.

§-st 31 ja VSE §-dest 591–593 tulenevalt võib elektri​seadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektri​seadmete kasutamise kulusid kandma. Ülalnimetatud piirangute laiendamiseks vangla diskretsioon puudub. 14. Kolleegium jääb kohtuasjas nr 3-3-1-32-10 esitatud tõlgenduse juurde ega pea vajalikuks seda muuta, kuid märgib, et

§ 31

lg-t 2 tuleb mõista koos

§ 41lg 2 teise ja kolmanda lausega.

Viidatud sättest tuleneb, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiits​ministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või aresti​maja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Ka see säte viitab asjaolule, et põhjus loa andmisest keeldumiseks võib olla oht vangla julgeolekule. Kolleegium möönab siiski, et

§ 31

lg-t 2 on selle sõnastuse ebatäpsusest tulenevalt võima​lik tõlgendada erinevalt. Seetõttu tuleks õigus​selguse huvides

§ 31

lg 2 sõnastust täpsustada, et sellest nähtuks selgelt tingimused sättes nimetatud esemete kasu​tamise loa saa​miseks. 15. Kohus peab järgnevalt vajalikuks hinnata eraldi vangla otsuse iga põhjendust ja nende kooskõla

§ 31lg-ga 2.

1. Nõustuda võib vastustaja seisukohaga, et vanglast väljastpoolt saadetud CD-de, DVD-de või video​kassettide sisu kontrollimine võib teatud juhtudel osutuda vangla jaoks liigselt koor​mavaks.
2. Küsimus, kas kinnipeetaval on laos olemas videokassette, ei ole kolleegiumi hinnangul aga relevantne otsuse tegemisel, kas lubada tal kasutada videomagnetofoni. Olukorras, kus isik ei tea veel, kas talle antakse luba videomagnetofoni kasutamiseks, puudub tal mõistlik põhjus video​kassettide soetamiseks – vastavad kulutused võivad juhul, kui taotlus jäetakse rahuldamata, osutuda asjatuks. Seega ei ole tegemist asjakohase kaalutlu​sega video​magnetofoni kasutamiseks loa andmisel.
3. Vastustaja väidab, et murdunud CD või DVD on ohtlik ese ja seetõttu

§ 15lg 2 p-de 1 ja 2 ning VSE § 641 p 1 alusel keelatud.

Arvestades, et kaebaja ei taotlenud mitte CD-de või DVD-de, vaid videomagnetofoni lubamist kambrisse, ei ole ka siin tegemist asjakohase kaalut​lu​sega. Vaidlust ei ole selles, et taotletav videomagnetofon võimaldab kasutada nii video​kassette kui ka DVD-sid. Nagu eespool nenditud, ei ole videomagnetofoni kasutamise loa eelduseks video​kassettide, CD-de või DVD-de olemasolu. CD-de ja DVD-de ohtlikkust on võima​lik kaaluda, kui kaebaja peaks pärast videomagnetofoni kasuta​miseks loa saamist taotlema ka CD-de või DVD-de laost väljastamist.

1. Vastustaja hinnangul on videomagnetofoni ehitusliku eripära tõttu võimalik sellesse peita keelatud aineid ja esemeid, mistõttu ei saa seda kambrisse lubada. Vastuseks kaebaja väidetele on vangla kohtumenetluse käigus täpsustanud, et kuna kaebaja viibib kambris koos teiste kinni​peetavatega ning Tallinna Vangla on laager-tüüpi vangla, ei saa julgeolekuohtu välistada sõltumata kaebaja enda usaldusväärsusest. Kolleegium möönab, et video​magnetofoni sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid. Asja​olu, et kaebaja viibib laager-tüüpi vanglas ning tema asjadele on ligipääs ka teistel kinnipeetavatel, on kolleegiumi hinnangul piisav põhjenda​maks julgeolekuohtu, mis õigus​tab kaebajale video​magnetofoni kasutamiseks loa andmisest keeldu​mist. Keeldumisega ei kaasne praegusel juhul ka intensiivset õiguste riivet. Julgeolekuoht on sedavõrd oluline asjaolu, et ainuüksi sellest motiivist piisanuks antud juhul loa andmisest keeldumiseks, mistõttu puudub põhjus vaidlusta​tud otsuse tühistamiseks.
2. Kuivõrd loa andmisest keeldumist puudutav haldusakt jääb jõusse, on ka kohustamiskaebus jäetud õigesti rahuldamata. Seetõttu jätab Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes otsuse põhjen​dusi vastavalt käes​oleva otsuse põhjendustele. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb vastavalt HKMS § 107 lg-le 4 arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann