← Eesti

3-1-1-93-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-93-12

  1. november 2012 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kriminaalasi Ingrid Kaldoja ja Merlis Rannametsa süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a kohtuotsus ja menetluskulude kohta tehtud kohtumäärused kriminaalasjas nr 1-11-7178 Ingrid Kaldoja kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Tomberg
  4. oktoober 2012, kirjalik menetlus
  5. Muuta kriminaalasjas Ingrid Kaldoja ja Merlis Rannametsa süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a kohtuotsuse põhiosa ja jätta otsuse p-st 6.4.3 välja viide Ingrid Kaldoja madalale motiivile kuriteo toimepanemisel ning asendada p-s 7 viide KrMS § 337 lg 1 p-le 1 viitega KrMS § 337 lg 1 p-le
  9. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  10. märtsi
  11. a kohtumäärused osas, millega mõisteti riigieelarve tuludesse Ingrid Kaldojalt 509 (viissada üheksa) eurot ja 52 (viiskümmend kaks) senti ja Merlis Rannametsalt 307 (kolmsada seitse) eurot ja 20 (kakskümmend) senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks ja jätta need summad riigi kanda.
  12. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ingrid Kaldojale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 40 (nelikümmend) senti ja jätta see summa riigi kanda.
  13. Muus osas jätta
  14. märtsi
  15. a Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsus ja menetluskulude kohta tehtud määrused muutmata.
  16. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  17. Harju Maakohtu
  18. detsembri
  19. a otsusega tunnistati Ingrid Kaldoja ja Merlis Rannamets süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p 5 järgi. Karistuseks mõistis kohus I. Kaldojale kümme aastat ja M. Rannametsale neliteist aastat vangistust. M. Rannametsa suhtes kassatsiooni esitatud ei ole. 1.1 I. Kaldoja ja M. Rannamets tunnistati KarS § 114 p 5 järgi süüdi korterikaaslase H. S.-i mõrva eest. Süüdistatavad tapsid
  20. veebruari
  21. a hommikul H. S.-i omakasu motiivil sooviga omastada ebaseaduslikult kannatanu vara. I. Kaldoja õhutusel tungis M. Rannamets H. S.-ile kallale ja hakkas teda kaelast kägistama, samal ajal surus I. Kaldoja H. S.-ile padja näkku ja lõi ohvrit haamriga vähemalt kaks korda parempoolse oimu piirkonda. Nende tegudega põhjustasid süüdistatavad H. S.-ile mitmeid vigastusi ja hingamisteede sulguse, mille tagajärjel kannatanu suri. Pärast tapmist võtsid I. Kaldoja ja M. Rannamets vastavalt eelnevale omavahelisele kokkuleppele korterist ära H. S.-ile kuulunud televiisori, mobiiltelefoni, lokitangid ja 600 Eesti krooni. 1.2 Mõistes KarS § 45 lg 2 alusel nooremale kui 18-aastasele I. Kaldojale karistuseks maksimaalse kümme aastat vangistust, arvestas kohus võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. I. Kaldoja viimases sõnas avaldatud kahetsust ei pidanud kohus puhtsüdamlikuks KarS § 57 p 3 tähenduses. Karistust raskendavate asjaoludena arvestas kohus KarS § 58 p 3 järgi teo toimepanemist kõrges eas isiku vastu ja KarS § 58 p 10 järgi tegutsemist isikute grupis. Samuti arvestas kohus seda, et I. Kaldoja oli kuriteo initsiaator ja kuritegu pandi toime kavatsetult.
  22. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid I. Kaldoja kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa ja M. Rannametsa kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis. 2.1 Kaitsja A. Aasmaa taotles kohtuotsuse tühistamist I. Kaldoja süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 114 p 5 järgi ning uue otsusega tema süüditunnistamist ja karistamist KarS § 121 järgi. Taotlust põhjendas kaitsja järgmiselt. Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. M. Rannametsa süüstavad ütlused I. Kaldoja kohta on väärad hoolimata nende kokkulangemisest mõningate muude tõenditega. I. Kaldoja ei olnud H. S.-i tapmise kaastäideviija, sest tal puudus selleks M. Rannametsaga ühine teoplaan. Sündmuskohalt leitud kirjad, mis tõendavad vastupidist, kirjutas I. Kaldoja pärast kuriteo toimepanemist M. Rannametsa nõudmisel, sest viimane ei tahtnud kuriteo eest üksi vastutada. Kohus tuvastas, et H. S.-i surm saabus M. Rannametsa poolt põhjustatud hingamisteede sulguse tõttu, seega ei saa I. Kaldoja surma põhjustamise eest vastutada. Isegi kui leida, et I. Kaldoja vastutab H. S.-i surma põhjustamise eest, ei saa tema puhul kõneleda omakasu motiivist, sest see motiiv oli ainult M. Rannametsal. Asjas kogutud tõenditega ei ole kooskõlas kohtu järeldus, et I. Kaldoja oli teo initsiaator. Kohus oleks pidanud arvestama I. Kaldoja karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja mitte arvestama I. Kaldoja käitumist kohtus, sest see ei ole protokollitud ega salvestatud ja on seetõttu mittekontrollitav. I. Kaldojale mõistetud karistus on liiga range, sest tulenevalt Riigikohtu praktikast tuli talle karistuse mõistmisel võtta aluseks üheksa aasta pikkune vangistus, kuivõrd sanktsiooni alammäär on vastavalt KarS §-le 114 kaheksa ja ülemmäär juhinduvalt KarS § 45 lg-st 2 kümme aastat. 2.2 M. Rannametsa kaitsja taotles kohtuotsuse tühistamist tema kaitsealusele mõistetud karistuse osas ja talle kergema karistuse mõistmist.
  23. Tallinna Ringkonnakohtu
  24. märtsi
  25. a otsusega jäeti mõlemad apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 3.1 Kordamata maakohtu otsuse motiive, märkis ringkonnakohus, et maakohus on veenvalt põhistanud, miks ta eelistab I. Kaldoja ütlustele detailseid ja muude tõenditega riimuvaid M. Rannametsa ütlusi. Maakohtu otsuse tühistamist ei tingi ka esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud kaitseväide, et I. Kaldoja kirjutas tema süüle viitavad kirjad M. Rannametsa korraldusel pärast H. S.-i tapmist. Kohtuotsuses on usutavalt ja arusaadavalt põhistatud, miks maakohus leidis, et sündmuskohalt äravõetud kirjad kirjutas I. Kaldoja juba enne H. S.-i tapmist ja neist ilmneb selgelt tema käitumine omakasu motiivil. Väites, et I. Kaldoja kirjutas kirjad M. Rannametsa mahitusel pärast kuriteo toimepanemist, pidanuks kaitsja esitama kohtule ka tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma reaalse võimaluse nende kontrollimiseks. Seda kaitsja teinud ei ole ja seetõttu tuleb kaitseargument jätta tähelepanuta. 3.2 Ringkonnakohus jättis I. Kaldojale mõistetud karistuse muutmata, kuid täiendas karistuse mõistmise põhjendusi leides, et praegusel juhul ei saanud kohus arvestada karistust raskendava asjaoluna süüteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes KarS § 58 p 3 mõttes. Riigikohtu praktikale viidates märkis ringkonnakohus, et karistust saab sellel alusel raskendada vaid siis, kui kannatanu oli rauk. Inimese kõrge iga iseenesest ei tähenda, et tegemist on raugaga. Raugaiga määratakse gerontoloogias inimese seitsmekümne viie ja kaheksakümne üheksa eluaasta vahelise eana, mil toimub organismi järjest kiirenev taandareng. Tuvastada on vaja isiku organismi taandareng, mis võib väljenduda inimese psüühilises, tihti aga ka füüsilises võimetuses tavakohaselt käituda. H. S.-i osas selliseid asjaolusid tõendatud ei ole ja seetõttu ei saa süüdistatavatele karistuse mõistmisel KarS § 58 p 3 kohaldada. Eeltoodu ei tingi aga M. Rannametsale ja I. Kaldojale mõistetud karistuste leevendamist. M. Rannametsale keskmisele sanktsioonimäärale vastava karistuse mõistmine on hoolimata tema puhtsüdamlikust kahetsusest KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses põhjendatud seeläbi, et kuritegu pandi toime grupiviisiliselt KarS § 58 p 10 mõttes. I. Kaldojale maksimaalse karistuse mõistmist õigustab peale teo grupiviisilise toimepaneku nii see, et tema oli mõrva initsiaator kui ka asjaolu, et kuritegu oli jõhker ja see pandi toime madalal motiivil.
  26. Tallinna Ringkonnakohtu
  27. märtsi
  28. a kohtumäärusega määrati, et apellatsioonimenetluses on menetluskulu riigi õigusabi osutamise eest vandeadvokaat A. Aasmaa poolt I. Kaldojale 509 eurot ja 20 senti ja vandeadvokaat Eva Rivise poolt M. Rannametsale 307 eurot 20 senti. Tulenevalt KrMS 185 lg-st 2 jäeti need kulud süüdistatavate kanda. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  29. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Kaldoja kaitsja A. Aasmaa, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Samuti vaidlustab kaitsja ringkonnakohtu määruse menetluskulude osas ja taotleb apellatsioonimenetluskulude jätmist riigi kanda. Kaitsja põhjendused on järgmised. 5.1 Süüdistataval on õigus muuta oma kaitseversiooni ka apellatsioonimenetluses ja seega ei võinud ringkonnakohus jätta analüüsimata esmakordselt alles teises kohtuastmes esitatud väiteid, et sündmuskohalt leitud kirjad on kirjutatud pärast mõrva. Arusaamatu on ringkonnakohtu järeldus, et I. Kaldoja oli mõrva initsiaator. Põhjendamatult ei arvestanud ka ringkonnakohus I. Kaldoja suhtes karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. I. Kaldoja süü ei ole nii suur, mis tingiks talle maksimaalmääras karistuse mõistmise. 5.2 KrMS § 185 lg 2 kohaselt jäetakse süüdistataval tekkinud apellatsioonimenetluse kulud tema kanda üksnes juhul, kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi ehk jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Leides, et maakohus tugines karistust mõistes vääralt KarS § 58 p-le 3, tegi ringkonnakohus aga KrMS § 337 lg 1 p-s 3 sätestatud otsuse ehk muutis maakohtu otsuse põhiosa. Seetõttu tuleb I. Kaldojal apellatsioonimenetluses tekkinud kulud jätta riigi kanda.
  30. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Tomberg, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja tuleb jätta muutmata. Kohus on põhistanud, miks ta luges I. Kaldoja H. S.-i mõrva initsiaatoriks ja miks ta ei arvestanud teiste tõenditega vastuolus olevat kaitsja väidet, et M. Rannamets laskis I. Kaldojal kirjutada kirjad pärast mõrva. Samuti nähtuvad ringkonnakohtu otsusest põhjendused, miks ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et I. Kaldoja avaldatud kahetsust ei ole alust pidada puhtsüdamlikuks. Kümneaastane vangistus on I. Kaldoja süüle vastav. Ringkonnakohtu lahend on tehtud KrMS § 337 lg 1 p 1, mitte sama normi kolmanda punkti alusel, sest kohus on selgelt põhjendanud nii seda, miks ei ole rakendatav KarS § 58 p 3 kui ka seda, miks tuleb sellest hoolimata jätta mõistetud karistus muutmata. Seega jäeti apellatsioonimenetluse kulud õigesti I. Kaldoja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  31. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et ringkonnakohus jättis kontrollimata väite, et I. Kaldoja kirjutas H. S.-i korterist leitud kirjad M. Rannametsa õhutusel pärast mõrva. Ringkonnakohus osundab maakohtu otsuse neile lõikudele, kus analüüsitakse kirjade kirjutamisega seonduvat ja teeb nende pinnalt maakohtu arusaamaga kokkulangeva järelduse, et kirjad on kirjutatud enne H. S.-i tapmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline järeldus arusaadav ja loogiliselt põhistatud.
  32. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on põhistanud oma seisukohta, et I. Kaldoja oli mõrva initsiaator. Eeskätt on kohtud selles küsimuses tuginenud M. Rannametsa ütlustele ja H. S.-i korterist leitud kirjadele. Kohtud on õigesti märkinud, et M. Rannametsa ütlused on olnud detailsed, vastuoludeta, kooskõlas teiste tõenditega ja seetõttu usutavad. Ka kirju analüüsides on kohtud selgitanud arusaadavalt, miks nähtub neist, et I. Kaldoja oli H. S.-i tapmise algataja. Seega on kohtud põhjendatult tunnistanud just I. Kaldoja mõrva initsiaatoriks.
  33. I. Kaldojale mõistetud karistusega seoses märgib kriminaalkolleegium järgmist. 9.1 Ringkonnakohus on I. Kaldojale mõistetud kümne aasta pikkuse vangistuse süüdistatava süüle vastavust kontrollides muuhulgas viidanud sellele, et I. Kaldoja tegutses madalal motiivil. Samas ei ole ringkonnakohus oma seisukohta põhjendanud ega täpsustanud, milles kuriteo toimepanemise madal motiiv seisnes. Kui ringkonnakohus pidas madalaks motiiviks omakasu, siis selline seisukoht on vastuolus KarS §-s 59 sätestatud karistust raskendava asjaolu korduva arvestamise keeluga. Kuna I. Kaldoja on süüdi tunnistatud KarS § 114 p 5 järgi ehk tapmise eest omakasu motiivil, siis ei ole võimalik sedasama motiivi arvestada karistust raskendava mittekoosseisulise asjaoluna KarS § 58 p 1 järgi. Maakohus I. Kaldoja käitumises madalat motiivi ei tuvastanud, ringkonnakohus arutas aga kriminaalasja üksnes kaitsjate apellatsioonide alusel. Sellest tulenevalt ja lähtudes KrMS § 340 lg-st 1 puudus ringkonnakohtul pädevus täiendavalt tuvastada I. Kaldoja karistust raskendada võivaid asjaolusid. Seega tuleb viide I. Kaldoja tegutsemise madalale motiivile ringkonnakohtu otsuse põhiosast välja jätta. Kuna maakohus I. Kaldojale karistuse mõistmisel tema käitumises madalat motiivi ei arvestanud ja ringkonnakohus maakohtu poolt mõistetud karistust ei muutnud, siis ei too ringkonnakohtu taoline minetus endaga kaasa I. Kaldojale mõistetud karistuse muutmist. 9.2 Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et praegusel juhul ei olnud mõrvatu puhul tegemist kõrges eas isikuga KarS § 58 p 3 tähenduses. Ringkonnakohus on ekslikult viidanud Riigikohtu praktikale, milles on asutud seisukohale, et ainuüksi isiku iga ei saa olla tema raugaks tunnistamise aluseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  34. detsembri
  35. a otsus kriminaalasjas nr III-1/1-93/95 ja
  36. detsembri
  37. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-96). Ringkonnakohtu eksimus seisneb selles, et viidatud kohtupraktika selgitas tollal kehtinud kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 p 6 sisustamist, mis nägi ühe tapmist raskendava asjaoluna tõesti ette teo toimepanemise rauga suhtes. KarS § 58 p 3 aga ei räägi raugast, vaid kõrges eas isikust. Seega ei ole viidatud Riigikohtu praktika karistusseaduse muutumise tõttu enam asjassepuutuv. Kõrges eas isiku mõiste KarS § 58 p 3 tähenduses on võrreldav hoopiski kõrges vanuses isiku terminiga varem kehtinud KrK § 38 p 5 mõttes. Kõrges vanuses isikuteks KrK § 38 p 5 tähenduses peeti nii kohtupraktikas kui ka õiguskirjanduses vanaduspensioniealisi inimesi. Kolleegium ei pea vajalikuks seda väljakujunenud praktikat muuta. Seda eriti olukorras, kus koos keskmise eluea tõusuga on sellele vastavalt tõstetud ka vanaduspensioni saamise iga ja tõenäoliselt tõstetakse seda veelgi. Kahtlust ei ole, et kõrges eas isikuteks on ka isikud, kes on jõudnud oodatava eluea lähedale või keda saab pidada raugaks. H. S. oli surma momendil seitsmekümne üheksa aasta vanune, seega oli ta oluliselt vanem kui praegu kehtiv vanaduspensioni iga ja ta oli jõudnud oodatava keskmise eluea lähedasse vanusesse. Seega luges maakohus õigustatult H. S.-i kõrges eas isikuks KarS § 58 p 3 mõttes. Kuna ka Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi üksnes kaitsja kassatsiooni alusel, siis ei saa kolleegium arvestada I. Kaldoja karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes KarS § 58 p 3 järgi. Lähtudes sellest, et vaatamata ringkonnakohtu tõdemusele, et kuritegu ei pandud toime kõrges eas isiku suhtes ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks I. Kaldojale mõistetud karistust kergendada, siis ei tingi ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi selgitused I. Kaldojale mõistetud karistuse muutmist. 9.3 Kolleegiumi hinnangul on kohtud põhjendatult jätnud I. Kaldoja suhtes arvestamata karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 57 p 3 mõttes. Sellist järeldust põhjendab kolleegium järgmiselt. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et I. Kaldoja avaldas oma tegude suhtes kahetsust alles oma viimases sõnas. Iseenesest ei ole välistatud puhtsüdamliku kahetsuse avaldamine alles viimases sõnas. Samas ei ole kohtud I. Kaldoja poolt avaldatud kahetsuse ebasiiruse tuvastamisel lähtunud üksnes sellest asjaolust. Kohtud on tuginenud ka kohtupsühhiaatria eksperdi arvamusele, mille kohaselt I. Kaldoja oma tegu ei kahetse. Kahetsuse puudumisele viitab ka asjaolu, et I. Kaldoja on menetluse kestel üritanud pidevalt oma süüd vähendada ja pakkunud välja erinevaid kaitseversioone. Samuti oli maakohus õigustatud I. Kaldoja väljendatud kahetsuse tõsiseltvõetavuse üle otsustamisel arvestama ka tema käitumist kohtuistungil. 9.4 Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et I. Kaldojale mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus. Mõistetud karistus vastab tema süü suurusele. Ühtegi karistust kergendavat asjaolu tuvastatud ei ole. Süüdistatava karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 10 järgi kuriteo toimepanemine isikute grupi poolt. Karistuse mõistmisel on kohtud arvestanud ka võimalusega mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidega.
  38. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et ringkonnakohtu otsuses on ebaõigesti märgitud kohtuotsuse tegemise alusena KrMS § 337 lg 1 p
  39. Kohtuotsuse põhiosas leidis ringkonnakohus, et süüdistatavate suhtes ei esine maakohtu poolt tuvastatud KarS § 58 p-s 3 sätestatud karistust raskendavat asjaolu, kuid see ei too kaasa süüdistatavatele mõistetud karistuste muutmist. See aga tähendab, et ringkonnakohus muutis esimese astme kohtu otsuse põhiosa ja jättis välja selles esitatud asjaolu. KrMS § 337 lg 1 p-st 3 tulenevalt pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa muutmist kajastama ka oma otsuse resolutiivosas. See tähendab ühtlasi seda, et tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 oleks ringkonnakohus pidanud I. Kaldojal tekkinud apellatsioonimenetluse kulud jätma riigi kanda. Jättes
  40. märtsi
  41. a määrusega apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu I. Kaldoja kanda, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis KrMS § 362 p 2 kohaselt toob kaasa selle määruse tühistamise. Lähtudes KrMS § 3602 lg-st 3 laiendab Riigikohtu kriminaalkolleegium menetluskulude osas kriminaalasja läbivaatamise piire ka M. Rannametsale. KrMS § 361 lg 1 p 7 alusel tühistab kolleegium ringkonnakohtu
  42. märtsi
  43. a määrused, millega mõisteti I. Kaldojalt riigieelarve tuludesse 509 eurot ja 52 senti ja M. Rannametsalt 307 eurot ja 20 senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks ja jätab need summad riigi kanda.
  44. I. Kaldoja kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa on esitanud riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 1 kohase taotluse kassatsioonimenetluses makstava riigi õigusabi tasude suuruse ja kulude hüvitamise kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb kassatsiooni koostamise eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo 230 euro ja 40 sendi hüvitamist, sealhulgas käibemaks 38 eurot ja 40 senti. Ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks vajas kassaator kuus pooltundi. Et kriminaalmenetluse ese on esimese astme isikuvastane kuritegu, tuleb vastavalt Eesti Advokatuuri juhatuse
  45. detsembri
  46. a otsuse (Advokatuuri otsus) p-le 5 tasu arvestusel kohaldada erikoefitsienti 2,
  47. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, sest märgitud toimingud olid süüdistatava kaitseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg on mõistlik. Eeltoodu alusel ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg 7 ja § 21 lg-st 3 ning Advokatuuri otsuse pdest 2, 5 ja 23 Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab kaitsja taotluse kaitsekulutuste osas. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.
  48. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  49. märtsi
  50. a kohtuotsuse põhiosa selliselt, et jätab selle p-st 6.4.3 välja viite I. Kaldoja madalale motiivile kuriteo toimepanemisel ja asendab p-s 7 viite KrMS § 337 lg 1 p-le 1 viitega KrMS § 337 lg 1 p-le
  51. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ning § 339 lg-st 2, tühistab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  52. märtsi
  53. a määrused osas, millega mõisteti riigieelarve tuludesse I. Kaldojalt 509 eurot ja 52 senti ja M. Rannametsalt 307 eurot ja 20 senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks ja jätab need summad riigi kanda. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu
  54. märtsi
  55. a kohtuotsuse ja menetluskulude määrused muutmata. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.