Obsah (22)

§ 480§ 132§ 479§ 501§ 7§ 440§ 100§ 29§ 127§ 42§ 477§ 481§ 450§ 426§ 482§ 476§ 1028§ 443§ 444§ 445§ 441§ 82

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 479 lg 1 ning

§ 480lg-d 1, 3 ja 4 võimaldavad kokku leppida kokkuleppelises kindlustusväärtuses.

Kohtule esitatud kindlustuspoliisilt nr 40239234 nähtub, et objekti kindlustussumma on 2 200 000 krooni. Poliisi märkuste lahtris on järgmine märkus: "Ergo hinnangul vastab kindlustussumma ehitise kindlustusväärtusele. Seetõttu ei arvestata alakindlustust." Lepingu osaks on ka kindlustustingimused KT.0192.07 (edaspidi üldtingimused) ja hageja sooviavaldus. Nendes dokumentides ei ole viiteid võimalikele poolte kokkulepetele selle kohta, et hoone kindlustusväärtust võiks pooled kokku leppida kokkuleppelisena ehk selliselt, et kindlustusjuhtumi korral ei arvestata hüvitise suuruse määramisel hoone vanust ja amortisatsiooni. Maakohtu hinnangul ei saa lugeda tõendatuks, et pooled oleksid

1. oktoobrist 2007 kuni
2. detsembrini 2008 (poliis 40239234) kehtinud lepingu sõlminud kokkuleppelise kindlustusväärtusega. Üldtingimuste § 8 lg 1 järgi on kindlustusväärtuseks ehitise/hoone puhul selle taastamisväärtus, milleks on vähimad võimalikud kulud selle täieliku hävimise korral. Samas sätestatakse, et taastamisväärtusest arvestatakse maha kulum juhul, kui see on suurem kui 30% taastamisväärtusest. Hageja leidis valesti, et üldtingimuste § 8 lg-s 1 sätestatu jääkväärtuse kui kindlustusväärtuse kohta on tühine sõltumata sellest, et pooled väidetavalt sõlmisid kokkuleppelise kindlustusväärtusega lepingu. Üldtingimuste § 8 lg 1 ja

§ 132lg-te 1 ning 3 eesmärgiks on kahjueelse olukorra ennistamine.

Üldtingimuste § 8 lg 1 vastab seadusele ning on kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga, samuti

§ 479

lg-s 3 ja

§ 132lg-s 1 sätestatuga.

Seega on vaidlusaluse hoone kindlustusväärtuseks tema taastamisväärtus ning üle 30% kulumi puhul vastavalt jääkväärtus. Üldtingimuste § 8 lg 1 järgi on vaidluses tähtis hoone taastamisväärtus, mistõttu ei ole oluline see, milline oli kinnistu turuväärtus selle kinnistu müügilepingu sõlmimise ja hüpoteegi seadmise ajal. Pooled ei ole kokku leppinud, et kindlustushüvitist makstakse üksnes hoone taastamise korral. Lisaks ei ole kostja sellele viidanud ka oma

1. novembri
2. aasta otsuses. Seetõttu on asjakohatud kostja väited hüvitise või selle osa maksmise seotusest hoone faktilise taastamisega ja viitega üldtingimuste § 19 lg-le
3. Kuna maakohtus ei vaielnud pooled käibemaksu mahaarvamise üle, lähtus maakohus hüvitise suuruse arvestamisel hoone taastamisväärtusest ilma käibemaksuta, s.o 1 360 000 krooni. Vaidlusaluse hoone kindlustusväärtus kui jääkväärtus ja sellele vastav kahju ulatus ja hüvitis on 36% kulumit arvestades 870 400 krooni (55 628 eurot 70 senti) (ilma käibemaksuta). Seega maksis kostja enne kohtumenetlust kolmandale isikule 521 620 krooni 34 senti vähem.

§ 501

järgi puudus kostjal alus vähendada kolmandale isikule makstavat hüvitist 40% võrra sõltumata sellest, et kostja pidas hagejat lepingu rikkujaks. Maakohtu otsuse tegemise ajaks oli kostja hüvitanud koos hagi tagamise korras tasutuga selle osa hüvitisest, mis tal tasuda tuli. Seetõttu leidis maakohus, et ei ole alust mõista kolmanda isiku kasuks välja 521 620 krooni 34 sendi (33 337 euro 62 sendi) suurust lisahüvitist ning see nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohus tuvastas, et hageja nõue muutus sissenõutavaks

1. veebruaril 2008 (
2. veebruar 2008 oli laupäev). Kostja täitis kohustuse enda määratud ulatuses
3. detsembril 2008, kui kandis
4. novembri
5. a otsuse alusel hüvitise kolmandale isikule üle. Seega oli kostja kohustuse täitmisega viivituses ning hagejal on õigus nõuda kostjalt seadusjärgset viivist, mille suuruseks on 82 037 krooni 93 senti. Kuna kostja tasus
6. märtsil 2009 hagi tagamise korras 451 990 krooni, siis tasus ta veel selleks ajaks võlgu olnud 189 390 krooni ning ettemaksuks jäi 262 600 krooni, seega ei ole kostja
7. märtsist 2009 enam viivituses. Hageja viivisenõue on osaliselt põhjendatud ja tõendatud. Arvestades võlgnetavat summat, kohtueelselt ja hagi tagamise käigus kostja tasutut, on kostja tasunud kolmandale isikule 180 562 krooni 7 senti (11 540 eurot 2 senti) rohkem. Kostja ei ole kohustatud hagejale hüvitama asjatundjate arvamuste saamisega seotud kulusid. Pooltevahelisest lepingust ei nähtu, et hageja oli kohustatud kahju ja selle suuruse kindlakstegemiseks palkama eksperdi, nõuandja, samuti ei ole sellist juhist andnud talle kostja. Seetõttu ei rahuldanud maakohus hageja 29 364 krooni (1876 euro 70 sendi) suurust kulude hüvitamise nõuet, kuid leidis, et nimetatud summat saab käsitada menetluskuludena. Maakohus leidis samuti, et hoone jäämist mõneks nädalaks ilma elanikuta ei saa pidada selliseks riski suurenemiseks, millest hageja pidanuks kostjat teavitama ning millest hageja pidanuks hoiduma. Vastupidine arusaam ei vastaks mõistlikkuse põhimõttele

§ 7lg 1 järgi.

Hageja võis eeldada, et kui kostja kindlustusandjana mingeid märkusi maja suuruse ja vanuse kohta andmetesse ei tee, siis on need õiged (

§ 440lg 2).

Kostja jaoks oluliste andmete kontrollimine oli kostja riisiko ja see, et hageja esitas elamu kohta vääraid andmeid ei ole asjaoluks, mis vabastaks kostjat kohustuse täitmisest üldtingimuste § 20 lg 1 p 7 alusel. Seega puudus kostjal alus hüvitist 40% võrra vähendada ja kostja rikkus oma lepingust tulenevat kindlustushüvitise maksmise kohustust. Üldtingimuste § 21 järgi on soodustatud isik ja/või kindlustusandja kohustatud tagastama kindlustusvõtjale kindlustushüvitise, kui hüvitamist välistavad asjaolud on ilmnenud pärast kahju hüvitamist või kui kolmas isik on kahju hüvitanud seadusega ettenähtud korras. See säte hõlmab ka olukorda, kus kindlustusandja on kahju hüvitanud suuremas ulatuses, kui see tegelikult on, ning kahju tegelik suurus selgub alles pärast hüvitamist. Praegusel juhul on kostja täitnud kohustuse kolmandale isikule 180 562 krooni 7 sendi (11 540 euro 2 sendi) võrra rohkem kui pidi. Seega on kostjal õigus nõuda kindlustusvõtjalt enammakstud hüvitis tagasi. Seetõttu tuleb vastuhagi osaliselt rahuldada ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 180 562 krooni 7 senti (11 540 eurot 2 senti). Kuna märgitu on seni kostjale tasumata, on hageja viivituses

§ 100järgi ja seda alates 10.

märtsist

1. Kostja viivisenõue on osaliselt põhjendatud ja tõendatud.
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt ja palus teha ringkonnakohtul uue otsuse. Hageja leidis, et maakohtu otsuse resolutsioon on ekslik ja vastuolus kohtuotsuse põhjendustega. Olukorras, kus maakohus leidis, et kostja tasus kohtuväliselt 521 620 krooni 34 senti vähem, kui ta seda tegema pidi, ei saa hagi jääda täies ulatuses rahuldamata. Pooled vaidlesid käibemaksu üle. Maakohus jättis arvestamata, et kohtuväline hüvitis sisaldas ka koristuskulusid. Seetõttu on kostjalt välja mõistetud oluliselt väiksem summa.
3. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada osaliselt maakohtu otsuse resolutsiooni punkti nr
4. Kostja leidis, et maakohus oleks pidanud vastuhagi täies ulatuses rahuldama, st mõistma hagejalt välja 21 233 eurot 39 senti enammakstud hüvitise tagastamiseks ja vastuhagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis.
5. Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
7. aprilli
8. a otsusega osaliselt apellatsioonkaebuse ja jättis vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hageja nõude kolmanda isiku kasuks 107 066 euro 9 sendi saamiseks, tasaarvestas
9. detsembril 2008 ja
10. märtsil 2009 hagi tagamise tõttu kolmandale isikule tasutud summad hageja nõudega ning mõistis kostjalt kolmanda isiku kasuks välja 56 945 eurot 28 senti (891 000 krooni) ning viivise. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude saada kulutuste katteks 1876 eurot 70 senti. Samuti jättis ringkonnakohus rahuldamata kostja vastuhagi võlgnevuse ja viivise saamiseks. Ringkonnakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda.
11. Ringkonnakohtu arvates võimaldab seadus ehitise kindlustamise eelnevalt kokku leppida ehitise kindlustusväärtusena ehitise taastamise maksumuses, mis tähendab seda, et hüvitise suuruse määramisel ei arvestata ehitise vanust ja amortisatsiooni ning määrav on samaväärse ehitise ehitamise/taastamise maksumus (

§ 479lg 3 ja § 480 lg-d 1 ja 4).

Maakohus leidis aga vääralt, et pooled ei leppinud kokku kokkuleppelises kindlustusväärtuses 2 200 000 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et

1. a mais tegi kostja müügiesindaja hageja seaduslikule esindajale ettepaneku suurendada kindlustussummat ja kindlustusväärtust vältimaks alakindlustuse tekkimist. Kostja viitas tõusnud ehitushindadele ja vääralt määratud kindlustusväärtusele, mille tõttu eramu taastamisväärtus oli suurenenud.
2. detsembril 2008 tegi kostja kindlustuspakkumuse järgmise märkusega: "ERGO hinnangul vastab ehitise kindlustussumma ehitise kindlustusväärtusele. Seetõttu ei arvestata hüvitamisel alakindlustust." Samad laused olid ka kindlustuspoliisi märkuste lahtris. Sellist tingimust varasem kindlustusleping ei sisaldanud. Ringkonnakohtu hinnangul on poliisil olev eeltoodud märkus lepingu tingimus. Kahte lauset tuleb tõlgendada koosmõjus poliisil oleva kindlustussummaga selliselt, et 2 200 000 krooni on ehitise kokkuleppeline kindlustusväärtus. Lausetes väljendatud tahe ei erine lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest ja seetõttu ei ole määrav lepingupoolte ühine tahe (

§ 29lg 1).

Lepingut ei tule tõlgendada sarnase mõistliku isiku seisukohalt (

§ 29lg 4).

Maakohus tuvastas õigesti, et

1. detsembrist 2007 kuni
2. detsembrini 2008 kehtinud kindlustuslepingu sõlmimisel ei peetud läbirääkimisi. Samas tuvastas maakohus, et pooled pidasid läbirääkimisi sama hoone kohta varem sõlmitud kindlustuslepingu kindlustussumma suurendamisel varasemalt 1 700 000 kroonilt 2 200 000 kroonile vältimaks alakindlustust. Samuti tuvastas maakohus, et eelnevas lepingus polnud vaidlusalusele märkusele sarnast märkust. Seega viitavad vaidluse esemeks oleva kindlustuslepingu sõlmimise asjaolud sellele, et kostja soovis kindlustusväärtust alakindlustuse vältimiseks tõsta ja tegi hagejale sellise ettepaneku. Lepingu sõlmimise asjaolusid arvestades oli tegemist kokkuleppelise kindlustusväärtusega (

§ 29lg 5 p 1).

Kuna tegemist oli kokkuleppelise kindlustusväärtusega, on oluline ülekindlustuse küsimus. Kokkuleppelist kindlustusväärtust ei loeta kindlustusväärtuseks, kui see erineb oluliselt tegelikust kindlustusväärtusest kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Sel juhul lähtutakse tegelikust kindlustusväärtusest (

§ 480lg 3).

Kuna vaidlusaluse hoone kindlustusväärtus oli kokkuleppeline, siis ei olnud maakohtul vaja hinnata üldtingimuste § 8 lg 1 vastuolu

§ 479

lgga 3.

§ 479lg-t 3 ei saa käesolevas vaidluses kohaldada.

Samuti ei saa arvestada hoone kulumit.

1. Kohtumenetluses tehti kohtuekspertiis ja täiendekspertiis. Ekspert on kirjeldanud ehitusmaksumusi Eesti Projektbüroode Liidu (EPBL), majandus- ja kommunikatsiooniministri
2. jaanuari
3. a määruse nr 2 ja analoogprojektide alusel. Seejuures on EPBL ja analoogprojektide hinnad toodud
4. jaanuari
5. aasta seisuga, määruse hinnad aga
6. jaanuari
7. aasta seisuga. Selle asjaolu on maakohus tähelepanuta jätnud. Just selle alusel on aga ekspert määranud vähimad võimalikud kulutused hoone täielikul hävimisel selle esialgsel kujul taastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selles osas rikkunud tõendi igakülgse ja objektiivse uurimise kohustust. Eksperdiarvamuse kohaselt on EPBL ehitusmaksumused koos käibemaksuga ja arvestades vundamendi osakaalu 2 300 000-2 630 000 krooni, analoogobjektide maksumus aga käibemaksuga 2 285 000 krooni. Seega ei esinenud ülekindlustust. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus kulumi määramisel tõendeid hinnates menetlusõiguse norme, mistõttu jõuti vale järelduseni. Maakohus on jätnud arvestamata eksperdi seisukohaga, et hoone kulumit ei ole võimalik täpselt määrata ilma ehitist inspekteerimata, ja maakohus ei saanud hoone kulumi osas arvestada ka ekspert L. Sõmera hinnangutega, kes oma arvamust korduvalt muutis. Lisaks andsid oma hinnangu kulumile ka riiklikult tunnustatud eksperdid A. Birk ja T. Sepaste. Objektiivsem on A. Birki arvamus, mille kohaselt on kulum 28,8%, kuna ta vaatas objekti kostja taotlusel üle. Leides, et hoone kulum ületas 30% ja kohaldades üldtingimuste § 8 lg-t 1, ei pidanud maakohus võtma seisukohta, kas kostja üldtingimuste § 19 lg 7 on tühine. Kostja tugines üldtingimuste § 19 lgle 7, leides, et kui hoone kindlustusväärtuseks on taastamisväärtus ja hoone kulumina hinnatud osa on väiksem kui 30%, ei tule seda hüvitada enne, kui kindlustusvõtja on tegelikult asunud hoonet taastama. Ringkonnakohtu hinnangul on üldtingimuste § 19 lg 7 tühine. Selline hoone taastamise nõue ei tulene ei kahju hüvitamise põhimõtetest (

§ 127

) ega

§-st 132 (vt Riigikoht lahend nr 3-2-1-113-08), seega kaldutakse sellise tüüptingimusega kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ja tüüptingimus on tühine (

§ 42lg 1).

13. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et pooled ei vaielnud käibemaksu üle. Hageja nõudis hüvitist koos käibemaksuga ja kostja vaidles sellele vastu, kuna hageja on käibemaksukohuslane. Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 alusel leidis kostja, et käibemaks ei ole hagejale tekkinud kahjuks. Kuna kindlustushüvitis maksti hüpoteegipidajale, ei teki hüpoteegipidajal ega hagejal sellest käibemaksuga maksustatavat käivet. Kostja põhiväide on, et kui kahjustatud isik ei kanna tegelikult kulusid (ei taasta hoonet), siis ei teki tal käivet ja käibemaksu tasumise kohustust - seega ei ole tal käibemaksu näol kahju tekkinud. Ringkonnakohtu arvates on kostja selline seisukoht ekslik.

§ 132

lg 3 kohaselt hõlmab kahjuhüvitis asja kahjustamise korral eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja soovib eramu taastamiseks vajalike kulutuste hüvitamist kindlustussumma ulatuses, seega asja taastamisväärtust. On loogiline eeldada, et kui juriidiline isik asub taastama ehitist, siis selleks tehtavad kulutused hõlmavad üldjuhul käibemaksu. Seejuures ei ole oluline, et kindlustushüvitis makstakse välja hüpoteegipidajale. Kindlustussumma väljamaksmise aluseks ei ole see, kuidas hageja kindlustushüvitist kasutab. Järelikult ei saa ka kindlustushüvitise suurus sõltuda sellest, kas kahjustatud isik teeb kulutusi käibemaksule või mitte.

1. Õige on kostja väide, et maakohus lahendas vastuhagi õiguslikul alusel, millele kostja ei tuginenud, andmata pooltele võimalust selle kohta oma seisukohta esitada. Vastuhagis tugines kindlustusandja alusetu rikastumise sätetele, kuid maakohus lahendas õigusvaidluse lepingu alusel (tüüptingimus § 21). Kuivõrd ringkonnakohus jättis vastuhagi rahuldamata ning muutis hagi tagamise määruse osas maakohtu määrust, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks käsitleda kostja väiteid alusetu rikastumise kohta.
2. Põhjendamatu on vastuapellatsioonkaebuse väide, et hageja rikkus riski suurendamise keeldu. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu seisukohtadega riski suurendamise ja ebaõigete andmete esitamise kohta. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega nõude sissenõutavaks muutumise aja kohta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt saaks kokkuleppelise kindlustusväärtusega

§ 480lg 1 järgi tegemist olla ainult juhul, kui poolte tahe on selgelt fikseeritud.

Lepingus on primaarne lepingu tekst ja lepingu teksti kohaselt ei arvestata suurendatud kindlustussumma tõttu hüvitamisel alakindlustust. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled rääkisid läbi ainult kindlustussumma tõstmise üle. Asjas ei ole ühtegi tõendit, et pooled oleks soovinud suurendada kindlustusväärtust või kokku leppida kindlustusväärtuse suuruses. Poolte tahe oli kindlustussumma suurendamisega vältida alakindlustust. Isegi kui asjas olnuks kokkuleppeline kindlustusväärtus, siis pidanuks ringkonnakohus kohaldama

§ 477

ja § 480 lg-t 3.

§ 477

kohaselt ei pea kindlustusandja täitma rohkem, kui on (kindlustatud isikule tekkinud) kahju tegelik suurus. Tegelik kahju sõltub tegelikust kindlustusväärtusest (

§ 479lg 3).

Kokkuleppelise kindlustusväärtusega kindlustuslepingu puhul on tegemist

§ 480

lg-s 3 sätestatud olukorraga ja ringkonnakohus oleks pidanud lähtuma tegelikust kindlustusväärtusest (870 000 krooni). Asjaolu, et hageja hoone kindlustussumma osutus hoonet tulekahjujärgselt hinnanud ekspertide arvamusel suuremaks kui hoone tulekahjustuste parandamise maksumus, annab hagejale õiguse nõuda kindlustusmakse vähendamist. Tegemist on ülekindlustusega (

§ 481

). Ringkonnakohtu otsusest ei ole üheselt võimalik aru saada, kas ja kuidas mõjutab

§ 127

lg-te 1 ja 5 ning § 132 lg 3 järgi ehitise tegelikku ehitusväärtust ja kindlustushüvitist ehitise vanus, renoveerimise aeg, komplektsus, suurus, samuti kindlustusobjekti koosseisu kuuluvate kinnistu osade määratlemine. Kindlustusobjekti määratlemata jätmisel rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg-t 5, kui mõistis erinevalt maakohtust kostjalt välja hüvitise ka selliste asjade eest, mis ei olnud kindlustatud ja/või mis tulekahjus ei saanud kahjustada ja/või mida üleüldse hoones ei olnud. Ka kokkuleppelise kindlustusväärtusega kindlustuslepingu täitmise kohustuse tuvastamiseks tuleb arvestada, mis on hoone tegelikud omadused ning milline on nende mõju hoone tegelikule ja väidetavale kokkuleppelisele kindlustusväärtusele. Maakohus leidis, et kindlustusvõtja esitatud ehitusväärtust määravad andmed olid valed, samuti ei olnud ehitustööd lõpetatud. Kostja on seisukohal, et 36% ulatuses amortiseerunud hoone puhul ei pea kindlustusandja kulumit hüvitama. Praeguses asjas sõltub hüvitise suurus sellest, kas ehitis taastatakse. Kuivõrd hageja ei ole ehitist taastanud, ei ole tal õigust summale, mille ringkonnakohus välja mõistis. Hageja on ringkonnakohtu otsuse tulemusel kostja arvel kasu saanud ka siis, kui võrrelda tema kinnistu väärtuste vahet kinnistu ostmisel (2,5 miljonit krooni) ja pärast tulekahju toimumist (1 650 000 krooni). Seega tulekahju tõttu vähenes hageja asja väärtus eelduslikult (arvestamata kinnisvaraturul 2007. aastal alanud olulist langust) kuni 850 000 krooni võrra. See tähendab, et hageja asja väärtus on ligi kaks korda väiksem, kui tema esitatud nõue. Ringkonnakohus ei ole ka sellele kostja argumendile vastanud. 17. Kostja selgitas 24. augustil 2009 esitatud seisukohas kohtule, et ei ole õigustatud lugeda käibemaksu hagejale tekkinud kahju osaks. Hageja sellele seisukohale vastuväidet ei esitanud, mistõttu järeldas maakohus põhjendatult, et pooled selle üle ei vaidle. TsMS § 402 lg 2 sätestab, et pool peab hiljemalt kohtukõnes esitama tema arvates asja lahendamiseks tähtsad asjaolud. Ringkonnakohus ei saanud avada vaidlust käibemaksu küsimuses ja ringkonnakohtuotsus on selles osas ebaseaduslik. Ringkonnakohus ei vastanud kostja põhjendustele, miks käibemaks ei ole hageja kahjuks

§ 479lg 3, § 127 ja § 132 lg 3 tähenduses.

Käibemaks ei ole asja ega vara osa (nt käibemaksu ei võeta arvele äriühingu bilansis vara väärtusena). Kindlustuslepingus ei ole kokku lepitud, et käibemaks on kindlustatud. Tulekahjuga iseenesest ei kaasnenud hagejale käibemaksu sisaldavat kohustust. Käibemaks ei ole kahju, vaid riiklik tarbimismaks, mille peab maksma kauba omandaja ja ainult tegelikult tehtud tehingutelt, st käibelt. Kui kahjustatud isik ei tee tegelikult kulutusi käibemaksule (näiteks siis, kui taastamistööde eelarves või ekspertiisiaktis kirjeldatud teenust või kaupa tegelikult üle ei anta), siis ei teki tal käivet ja käibemaksu tasumise kohustust. Seega ei ole tal käibemaksu näol kahju tekkinud ega tekigi. 18. Kostja ei olnud hüvitise tasumisega viivituses. Kohtud jätsid hindamata kogutud tõendid ja kostja põhjendused selle kohta, et kindlustusandja lepingu täitmise kohustus ei sõltu

§ 450

lg 1 tähenduses üksnes tulekahjustuste rahalise suuruse kindlaksmääramisest, vaid ka tulekahju tekkepõhjusest ning tule leviku põhjusest. Kuivõrd hoone süüdati, tulekahju avastamise ajal oli elamu lukustatud ja kindlustusvõtja väitel elati selles alaliselt, tuli jõuda selgusele, kas kindlustusandjal on õigus vabaneda lepingu täitmise kohustusest. Neid asjaolusid menetleti kriminaalmenetluses, kostjal puuduvad selleks võimalused. 19. Ringkonnakohus pidanuks vastuapellatsioonkaebuse rahuldama. Hageja hoone taastamise kuludele vastav kindlustushüvitis pidanuks olema maakohtu tuvastatud hüvitisest väiksem. Kostjal oli lisaks õigus maakohtu tuvastatud kindlustushüvitist 40% võrra (s.o proportsionaalselt hageja vähemtasutud kindlustusmaksega) vähendada. Hageja esitas tõendid, mille kohaselt pidanuks kindlustusmakse olema elaniketa hoone kindlustamisel samadel tingimustel ca 40% suurem. Arvestades tulekahju asjaolusid, on ilmne, et hageja rikkus

§-s 444 sätestatud riski suurendamise keeldu ja

§-s 448 sätestatud teabe andmise kohustust. Seetõttu ei olnud kuni kriminaalmenetluse materjalide saamiseni kostja täitmise kohustuse ulatuse kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud

§ 450lg 1 tähenduses lõpetatud.

Seega ei olnud kostja viivituses, kui otsustas kindlustushüvitise tasuda alles pärast kriminaalmenetluse materjalide saamist.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja arvates vaidlustab kostja faktilisi asjaolusid. Kostja arusaam kindlustusriskist ei ühti võlaõigusseaduses sätestatuga. Hageja viitab asjaolule, et ERGO Kindlustuse AS määrab kindlustussumma ja kindlustusväärtuse koos käibemaksuga. Kui asuda seisukohale, et kindlustusjuhtumi toimumisel tohib käibemaksu maha arvata, siis tekib olukord, kus kindlustusandja on kindlustusvõtjalt kindlustusmaksena välja petnud alusetult suurema summa. Asjaolu, kas tegemist oli kokkuleppelise kindlustusväärtusega või mitte, ei oma ringkonnakohtu tuvastatud kahju suuruse kontekstis sisulist tähtsust, sest isegi kui tegemist ei oleks kokkuleppelise kindlustusväärtusega, oleks kahju suurus täpselt sama - kindlustusandja täitmiskohustus oli ja on piiratud kindlustussummaga 2 200 000 krooni. Kostja oli oma kohustuse täitmisega viivituses.
2. Kolmas isik ei nõustu kassatsioonkaebusega elamu taastamisväärtuse osas. Ta leiab, et tegemist on kokkuleppelise kindlustusväärtusega. Kindlustussumma on maksimaalne kindlustusandja väljamaksusumma (

§ 426lg 1) ja see on praegusel juhul 2 200 000 krooni.

Kindlustusväärtus on kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumisel (

§ 479lg 1) ja ka see on 2 200 000 krooni.

Kokkuleppeline kindlustusväärtus tähendabki seda, et kindlustusväärtus on eelnevalt kindla summana kirjalikult kindlaks määratud. Kindlustuspraktikas saab küll teoreetiliselt käibemaksuta hüvitada, aga see eeldab erikokkulepet kindlustuspoliisil. Tõendamata on kostja väide, et elaniku puudumine hoones tulekahju hetkel suurendas võimaliku kahju suurust. Kostja on olnud hüvitise tasumisega viivituses. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
2. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et poliisil märgitud kindlustussumma 2 200 000 krooni on ehitise kokkuleppeline kindlustusväärtus.

§ 480

lg 1 kohaselt võivad kindlustuslepingu pooled kokkuleppel määrata eelnevalt kindlustusväärtuse kindla summana (kokkuleppeline kindlustusväärtus).

§ 480

lg 3 esimese lause järgi ei loeta kokkuleppelist kindlustusväärtust kindlustusväärtuseks, kui see erineb oluliselt tegelikust kindlustusväärtusest kindlustusjuhtumi toimumise ajal.

§ 480lg 3 teise lause järgi lähtutakse sel juhul tegelikust kindlustusväärtusest.

Ringkonnakohus luges ekslikult kindlustusväärtuses kokkuleppimiseks alakindlustuse vältimiseks kindlustussumma kindlustusväärtusega võrdseks lugemise.

§ 482

sätestab, et kui kindlustussumma on väiksem kui kindlustusväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal (alakindlustus), vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Seega ei tähenda kindlustussumma kindlustusväärtusega võrdseks lugemine kokkuleppelises kindlustusväärtuses kokkuleppimist. Samas lähtus ringkonnakohus väärast arusaamast, et kokkuleppelise kindlustusväärtuse korral on hagejal igal juhul õigus nõuda hüvitist, mis vastab hoone taastamise maksumusele hoone vanust ja amortisatsiooni arvestamata. Kokkuleppeline kindlustusväärtus on oluline

§ 481(ülekindlustus) ja § 482 (alakindlustus) kohaldamise puhul.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused kindlustushüvitise suuruse kohta oleksid olnud õiged juhul, kui ringkonnakohus oleks tuvastanud, et pooled sõlmisid

§ 480

lg-s 4 nimetatud kokkuleppe.

§ 480

lg 4 sätestab, et ehitise kindlustamise korral võivad lepingupooled ehitise kindlustusväärtusena kokku leppida kindlustatud ehitise taastamise maksumuse. Sellisel juhul võib kindlustusvõtja nõuda summat, mis on vajalik samaväärse ehitise ehitamiseks, kusjuures hävinud ehitise vanust ja amortisatsiooni ei võeta arvesse. Kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja

§ 426

lg 1 esimese lause kohaselt hüvitama kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandja maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). Kooskõlas

§ 476

lgga 1 peab kindlustusandja lepingu kohaselt hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju, sh kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena tekkinud kahju. Ehitise kindlustusväärtuse mõiste sätestab

§ 479lg 3.

Selleks on tavaline kohalik ehitusväärtus, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa. Kolleegium on varem leidnud, et kindlustusandja ei pea kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust (vt Riigikohtu 20. novembri 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12). Nagu öeldud, võimaldab

§ 480

lg 4 erandina kokku leppida, et ehitise taastamise korral ei arvestata kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja amortisatsiooni. Sellisel juhul kohaldatakse

§ 477

samal viisil, st et kahju suuruse arvestamisel lähtutakse üksnes ehitise taastamise kuludest. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud, et pooled oleksid kokku leppinud kindlustusväärtusena kindlustatud ehitise taastamise maksumuse

§ 480

lg 4 järgi, siis oleks ringkonnakohus pidanud arvestama

§-s 477 sätestatut.

§ 477

järgi ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. 24. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et hagejal on õigus nõuda kahjuhüvitist koos käibemaksuga.

§ 132

lg 3 esimese lause järgi hõlmab kahjuhüvitis asja kahjustamise korral eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja soovib hoone taastamiseks vajalike kulutuste hüvitamist kindlustussumma ulatuses, et asuda ehitist taastama. Kindlustusjuhtumi toimumise korral peaks kehtima eeldus, et kindlustusvõtja tules hävinud ehitise ka taastab. Taastamistööde puhul tuleb tasuda ka käibemaks. Samas leiab kolleegium, et kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu

§ 1028lg 1 jj alusel.

25. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kindlustusjuhtumi toimumise riski suurendas asjaolu, et tulekahju toimumise ajal ei elanud hoones kedagi. Kohtud on tuvastanud, et tulekahju ajal oli hoone elaniketa. Üldtingimuste § 10 järgi peab kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale riski suurenemisest.

§ 443

sätestab, et kindlustusvõtja peab riski suurenemise võimalikkusest kindlustusandjale viivitamata teatama, välja arvatud juhul, kui selle suurenemise võimalikkuse põhjustas üldteadaolev asjaolu.

§ 444

järgi ei või kindlustusvõtja pärast lepingu sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust ega lubada selle suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab.

§ 445

lg 1 sätestab, et kui kindlustusvõtja rikub

§-s 443 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum toimub pärast ühe kuu möödumist ajast, mil kindlustusandja oleks pidanud teate kätte saama, välja arvatud juhul, kui ta teadis ajal, mil ta oleks pidanud teate kätte saama, kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest või pidi seda teadma.

§ 445

lg 2 sätestab, et kui kindlustusvõtja rikub

§s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Samas ei kohaldata

§ 445

lg 3 p 2 järgi lg-s 1 sätestatut, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu seisukohtadega riski suurendamise ja ebaõigete andmete esitamise kohta. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et hoone jäämist mõneks nädalaks elaniketa ei saa pidada riski suurenemiseks, millest hageja pidanuks kostjat teavitama ning millest hageja pidanuks hoiduma.

§ 7

lg-s 1 sätestatud mõistlikkuse põhimõttele ei vastaks see, kui kindlustusvõtja peaks kindlustatud hoone elanike mõnenädalasest äraolekust kindlustusandjale teatama. On tavapärane, et kindlustatud hoones elavad inimesed võivad viibida mõne nädala mujal (nt suvepuhkuse ajal või reisides) ja seda ei saa lugeda kindlustusriski võimalikkuse suurendamiseks. Samas möönab kolleegium, et iga kindlustusjuhtumit tuleb hinnata eraldi. Praeguses asjas on kohtud õigesti leidnud, et kindlustusriski võimalikkust ei ole suurendatud. Üürniku lühiajaline lahkumine ei ole sündmus, mis vastaks

§-de 443 ja 444 koosseisule. Seega leidsid kohtud õigesti, et ainuüksi sel põhjusel ei olnud kostjal õigust hüvitist vähendada. Selle väite osas jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Kostja väide, et hageja oleks pidanud sõlmima kostjale soodsama lepingu selle tõttu, et hoones ei elatud, ei puutu asjasse. Selle asjaolu tõttu ei olnud kostjal alust vähendada kindlustushüvitist. Samuti ei ole asjakohane kostja väide, et hoone pindala oli suurem kui kindlustuspoliisile märgiti. Need asjaolud võiksid kolleegiumi arvates olla asjakohased juhul, kui kostja oleks taganenud lepingust

§ 441

alusel selle tõttu, et hageja ei teatanud talle enne lepingu sõlmimist kõikidest olulistest asjaoludest ja rikkus sellise käitumisega

§ 440lg-s 1 sätestatut.

26. Kolleegium leiab, et kohtud tuvastasid õigesti hageja nõude sissenõutavuse alguse. Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks

§ 450

lg-s 1 ja

§ 82

lg-s 3 sätestatud tingimuste korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine. Kohtud leidsid õigesti, et toimunud kriminaalmenetluse vaatamata ei olnud kindlustusandjal õigust kindlustushüvitise väljamaksmisega kuni kriminaalmenetluse lõpuni viivitada. 27. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama poolte esitatud tõendeid ja tuvastama, kui suurt hüvitist on hagejal õigus saada, arvestades

§-s 477 ja § 479 lg-s 3 sätestatut. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, et hoone kulum oli rohkem kui 30%, peab ta üldtingimuste § 8 lg 1 järgi arvestama kulumi maha hoone taastamisväärtusest. Maakohus leidis õigesti, et üldtingimuste § 8 lg 1 ei ole seadusega vastuolus ega tüüptingimusena kehtetu. Kolleegium selgitab, et ringkonnakohtu hinnang üldtingimuste § 19 lg 7 kehtivuse kohta oleks asjassepuutuv üksnes juhul, kui pooled oleksid sõlminud

§ 480lg-s 4 nimetatud kokkuleppe.

Üldtingimuste § 19 lg 7 sätestab: "Kui ehitise kindlustusväärtuseks on taastamisväärtus, hüvitab kindlustusandja esmalt kindlustushüvitise osa, milles on arvesse võetud ehitise kulumit. Ülejäänud osa hüvitatakse ehitise taastamiseks esitatud kalkulatsioonide alusel siis, kui kindlustusvõtja kasutab kindlustushüvitist samas kohas, sama liiki ja sama otstarbega ehitise taastamiseks kahe aasta jooksul arvates hüvitamise alustamisest. Seejuures peab kindlustusvõtja olema tõendanud, et ta esmalt saadud hüvitise on kasutanud sama ehitise taastamiseks." Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et pooled leppisid kindlustusväärtusena kokku hoone taastamisväärtuse (vt käesoleva otsuse p 23). Seetõttu ei hinda kolleegium ringkonnakohtu põhjendust, et üldtingimuste § 19 lg 7 on tüüptingimusena tühine. 28. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. 29. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu