Obsah (6)

§ 436§ 476§ 434§ 425§ 16§ 431

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 436 lg-st 2 lasus kostjal

1. augusti
2. a kindlustuspoliisi väljastamisel kohustus juhtida hageja tähelepanu kirjalikult poliisil kajastatud eritingimusele. Muudetud tingimus peab eristuma kogu ülejäänud tekstist ja olema teistest poliisil kajastatud lepingutingimustest selgelt eristatav.
3. aasta ja
4. aasta poliisidel kajastatud eritingimus ei eristu poliisi ülejäänud sisust. Tavaline inimene, kellele kindlustusandja on sama kindlustusobjekti kohta ka varem poliise saatnud ja keda kindlustusandja ei ole informeerinud kindlustuslepingu tingimuste muutmisest, ei märka poliisile lisandunud eritingimust. Seetõttu ei ole vaidlusalune eritingimus

§ 436lg-st 3 lähtuvalt kindlustusvõtjale siduv.

Kuna eritingimus ei ole siduv, ei ole tähtsust, kas tulekahju puhkes ebakvaliteetse ehitustegevuse tõttu või mitte. Siiski ei ole hageja arvates ebakvaliteetne ehitustegevus praegusel juhul tõendatud. Hagejale tekkinud kahju suurus on 901 756 krooni. Arvestades hageja omavastutust 3000 krooni, tuleb kostjal hagejale

§ 476

lg 1 ja eluasemekindlustuse tingimuste TEK 20071 p 61.1 alusel hüvitada 898 756 krooni.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kindlustusperioodiks
2. september 2008 -
3. september 2009 välja antud poliisil oli kindlustuslepingu eritingimusena kirjas, et kindlustusandjal ei ole kahju hüvitamise kohustustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu. Kuna tulekahju põhjuseks on päästeameti spetsialisti arvates mittenõuetekohaselt paigaldatud metallkorsten, siis ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga. Hageja on ebaõigesti sisustanud mõisteid leping ja poliis. Kindlustuspoliisi number on kliendinumber, kuid kindlustusleping sõlmitakse igal aastal eraldi. Poliisidest nähtuvalt sõlmisid pooled
4. aastal ja
5. aastal kodukindlustuslepingud, mille kindlustustingimusteks on kodukindlustuse üldtingimused THHV 20041, eritingimusi lepinguid kajastavatel poliisidel kirjas ei olnud.
6. aastal ja
7. aastal sõlmisid pooled eluasemekindlustuse lepingud, mille kindlustustingimusteks olid eluasemekindlustuse tingimused TEK 20071, samuti oli poliisidel märgitud eritingimus. Välistatud on, et kliendihaldurid ei informeerinud hagejat uue lepingu sõlmimisel erinevustest kodukindlustuse ja eluasemekindlustuse tingimuste vahel, samuti ebakvaliteetse ehitustöö korral kindlustushüvitise maksmata jätmisest. Ehituspraagi riski lisamine lepingusse oleks sellise eritingimuse välistanud, kuid sellisel juhul oleks suurenenud kindlustusmakse. Hageja viide

§-le 436 ei ole asjakohane. On arusaamatu, kuidas saab poliisi sisu kõrvale kalduda kindlustusvõtja avaldusest, mida pole esitatud. Uute lepingute sõlmimise puhul on kostja poliisi saatmisega hagejale esitanud pakkumuse ja kindlustusmakse tasumisega on hageja andnud sellele nõustumuse. Kõigis neljas hagejaga sõlmitud lepingus on kindlustussumma ja kindlustusmakse suurel määral erinenud, samuti on kahes esimeses lepingus märgitud kindlustustingimused ja lepingu nimetus (kodukindlustus) oluliselt erinevad kahes viimases lepingus märgituist (eluasemekindlustus). Samas rõhutab ka

§ 436

lg 2 poliisil sisalduva märke (kostja eritingimus) tähendust, võrdsustades selle kindlustusandja poolt kindlustusvõtjale saadetud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega. Ei ole usutav, et hageja ei märganud eritingimust. Kui kindlustusvõtja ei loe poliisi läbi ja jätab poliisis toodud eritingimuse tähelepanuta, ei ole mõtet süüdistada kostjat lepingu rikkumises.

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. septembri
3. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 898 756 krooni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt riigituludesse välja riigilõivu 42 000 krooni 5 senti (2684 eurot 29 senti). Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid
4. aastal hageja suulise avalduse alusel kindlustuslepingu hagejale kuuluva elamu kindlustamiseks. Edaspidi sõlmiti lepingud viisil, et kostja esitas poliisi saatmisega hagejale pakkumuse ja kindlustusmakse tasumisega andis hageja sellele nõustumuse.
5. mail 2009 toiminud tulekahju tõttu sai elamu oluliselt kannatada ja muutus elamiskõlbmatuks. Tekkinud kahju suuruseks on OÜ Rehe Ehitus hinnapakkumise kohaselt elamu taastamistööde maksumus 901 756 krooni, sellest tuleb maha arvata hageja omavastutus 3000 krooni. Tulekahju toimumise ajal kehtis poolte vahel
6. augusti 2008 eluasemekindlustuse leping kindlustusperioodiga
7. september 2008 -
8. september 2009, poliisi number oli
9. Poliisidest nähtuvalt sõlmisid pooled
10. aastal ja
11. aastal kodukindlustuse lepingud, mille kindlustustingimusteks on kodukindlustuse üldtingimused THHV 20041, eritingimusi lepinguid kajastavatel poliisidel kirjas ei olnud.
12. aastal ja
13. aastal sõlmisid pooled eluasemekindlustuse lepingud, mille kindlustustingimusteks olid eluasemekindlustuse tingimused TEK 20071, samuti oli poliisidel märgitud eritingimus, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu. Pooled vaidlevad selle üle, kas tulekahju põhjustas ebakvaliteetne ehitustöö ning kas tulekahju toimumise ajal poolte vahel kehtinud leping sisaldas eritingimust, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu. Maakohus leidis, et on tõendatud, et tulekahju põhjuseks oli metallkorstnast lähtunud soojuslik impulss, mis põhjustas puittarindite süttimise. Tulekahju põhjustasid heale ehitustavale mittevastavused. Hageja kinnitusel on ta kindlustuslepingu sõlmimise tõttu pöördunud kostja poole vaid kahel korral:
14. aastal soovis sõlmida kindlustuslepingut ja
15. aastal esitas lepingu muutmise avalduse, kuna eelnimetatud elamu muutus hageja elukohaks ja elamule paigaldati signalisatsioon. Pooled ei vaidle selle üle, et
16. aasta kindlustuslepingu sõlmimisel eritingimusi kokku ei lepitud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks teinud kostjale lisaks eeltoodule täiendavaid suulisi või kirjalikke avaldusi, sh kindlustuslepingu sõlmimiseks eritingimusega. Seega kaldub poliisi sisu kõrvale kindlustusvõtja avaldusest. Hageja kinnitusel ei ole kostja teda

§ 436lg 1 kohaselt eritingimusest eraldi informeerinud.

Maakohus nõustus hagejaga, et poliisil ei ole ka sisust eraldi esiletõstetud märget eritingimuse kohta. Eritingimus ei eristu poliisi ülejäänud sisust, tegemist on samasuguse kirja suuruse ja liigiga kui poliisil sisalduvad teised tingimused. Eeltoodut arvestades ei ole eritingimus

§ 436lg-st 3 tulenevalt hagejale siduv.

Kuna poliisil märgitud eritingimus ei ole hagejale siduv, on tegemist kindlustusjuhtumiga ning kostjal tuleb hagejale kahjuhüvitis välja maksta. Ka kostja leidis, et kui eritingimust ei ole, siis on tegemist kindlustusjuhtumiga.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tartu Ringkonnakohus tühistas
3. märtsi
4. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale kuuluvas elamus toimunud tulekahju, mille tõttu sai elamu kahjustada, põhjustas ebakvaliteetne ehitustöö ning kas tulekahju toimumise ajal poolte vahel kehtinud leping sisaldas eritingimust, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja tellitud H. Perli
5. mai
6. a ekspertiisiaktiga nr 954 (tl 101-103) ja kohtu
7. aprilli
8. a määruse alusel ekspertide L. Rodese ja T. Sepaste koostatud ekspertiisiaktiga nr 11E-PT0017 (tl 152-156) on tõendatud, et tulekahju põhjuseks oli metallkorstnast lähtunud soojuslik impulss, mis põhjustas puittarindite süttimise, süttimise põhjustas väike vahekaugus ja/või ebapiisav isolatsioon korstna ja vahelae puitkonstruktsioonide vahel ning tulekahju põhjustasid heale ehitustavale mittevastavused. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja esitatud ehitusinseneri A. Läänesaare
9. veebruari
10. a arvamus (tl 125) on ebausaldusväärne ning ei lükka ümber ekspertide koostatud ekspertiisiaktis tuvastatut, mille kohaselt põhjustas tulekahju ebakvaliteetne ehitustöö. Seega on tõendanud kindlustuspoliisil märgitud eritingimuses kindlustusjuhtumit välistava asjaolu olemasolu. Ekslik on hageja seisukoht, et vaidlusalune eritingimus ei ole

§ 436

lg-st 3 lähtuvalt kindlustusvõtjale siduv.

§ 436

lg 1 järgi, kui poliisi sisu kaldub kõrvale kindlustusvõtja avaldusest, loetakse see kõrvalekalle kindlustusvõtja poolt heakskiidetuks, kui kindlustusvõtja ei vaidle sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu 14 päeva jooksul poliisi saamisest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse kõrvalekalle heakskiidetuks üksnes siis, kui kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega. Teate võib asendada poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkega poliisil. Iga kõrvalekaldumine tuleb eraldi ära näidata.

§ 436

lg 3 järgi ei ole sama paragrahvi lõikes 2 sätestatu täitmata jätmise korral kõrvalekalle kindlustusvõtjale siduv ja lepingutingimustena vaadeldakse kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimusi. Kuigi asja materjalide hulgas ei ole sellist hageja kirjalikku avaldust, mis oli aluseks kindlustuslepingu sõlmimisele, saab asuda seisukohale, et poliisis sisalduv eritingimus on kõrvalekalle kindlustusvõtja avaldusest. Hageja seisukoha kohaselt ei ole tema oma avaldustes taotlenud eritingimustes märgitud välistust ning kostja ei ole tõendanud vastupidist.

§ 434

lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kindlustusvõtjale väljastama enda allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis). Sellest sättest tuleneb, et kindlustusandja on kohustatud väljastama kindlustusvõtjale kindlustuspoliisi pärast kindlustuslepingu sõlmimist. Seega on ebaõige kostja väide, et augustis 2008 hagejale saadetud kindlustuspoliis on vaadeldav pakkumusena ja poliisi eest tasumine on käsitatav pakkumuse aktsepteerimisena poliisil näidatud tingimustel. Enne kindlustuspoliisi väljastamist pidid pooled olema juba kindlustuslepingu sõlminud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud augustis 2005 suulise avalduse oma elamu kindlustamiseks ja mais 2006 lepingu muutmiseks, kuna kindlustusobjekt muutus hageja alaliseks elamiskohaks. Kummalgi juhul ei ole tuvastatav asjaolu, et hageja oleks avalduses märkinud, et kindlustusandjal ei ole kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu. Selleks, et vaidlusalune eritingimus poliisil oleks muutunud hagejale siduvaks, peab olema täidetud

§ 436

lg-s 2 sätestatud eeldus, s.o kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu

§ 436

lg-s 1 sätestatule eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega või asendab teadet poliisi sisust eraldi esiletõstetud märge poliisil. Ringkonnakohus leiab, et kostja on täitnud

§ 436

lg 2 koosseisu sellega, et teadet asendab poliisi sisust eraldi esiletõstetud märge poliisil. Kindlustuspoliisil on poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkena eritingimused, mille kohaselt kindlustusandjal ei ole kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu. Hageja ei ole juba ajavahemiku 18. september 2007 - 17. september 2008 kohta poliisi saamisel käitunud

§ 436

lg 1 kohaselt, s.o ta ei ole vastu vaielnud eritingimusele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis 14 päeva jooksul poliisi saamisest. Samuti ei ole ta seda teinud vaidlusaluse kindlustusaasta kohta poliisi saamisel. Seega tuleb lugeda, et kindlustusvõtja on kõrvalekalde heaks kiitnud ning kõrvalekalle eritingimuste kohta on hagejale siduv. Seetõttu ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Õige on kostja väide, et kuna kindlustuspoliisi järgi on soodustatud isikuks Hansapank AS (praegu Swedbank AS), siis on maakohus ekslikult välja mõistnud kindlustushüvitise hageja kasuks.

§ 425

lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitist soodustatud isikul, mitte kindlustusvõtjal. Kuna ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, siis ei ole maakohtu eksimusel asja lahendamisel tähtsust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta maakohtu otsus muutmata. Hageja leiab, et ringkonnakohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud

§ 436lg-s 2 sätestatut "poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkega poliisil".

Samuti on ringkonnakohus valesti kohaldanud

§ 436lg-t 2, mis näeb ette, et iga kõrvalekaldumist tuleb eraldi näidata.

Ringkonnakohtu otsusest saab järeldada, et kohtu arvates on eelnimetatud sättest tulenev nõue poliisi sisust eraldi esiletõstetud märke ja iga kõrvalekalde eraldi näitamise osas täidetud sellega, kui poliisil on tekst, mille sisuks on eritingimuste esinemine kindlustuslepingus. Hageja leiab, et selline tõlgendus ei ole õige. Arvestada tuleb seda, et eraldi saadetud kirjalik teade saadetakse ühe konkreetse teema kohta. Olukorras, kus poliisi tingimused on erinevad kindlustusvõtja avaldusest, tuleb kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest eraldi kirjaliku teatega ja kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest poliisil sisalduva eraldi esiletõstetud märkega, kohelda võimalikult võrdselt, et tagada mõlemal kirjeldatud juhul kindlustusvõtjale võimalus teostada oma subjektiivseid õigusi ja kasutada

§ 436

lg-st 1 tulenevat õigust esitada kõrvalekalde kohta vastuväide.

§ 436

lg 2 kohaldamisel tuleb esitada "poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkele" kõrgendatud nõudeid ning tõlgendada nimetatud sätet kindlustusvõtja kui nõrgema poole huvidest lähtuvalt. Poliisil ei ole märgitud, et hageja esitatud avalduse ja poliisi sisu vahel esineb erinevus. Kuna ringkonnakohus asus maakohtust eritingimuste esiletoomise osas erinevale seisukohale, rikkus ta menetlusõiguse norme sellega, et jättis TsMS § 654 lg-st 5 tulenevalt põhjendamata, miks ta leidis, et kostja on

§ 436lg 2 nõudeid täitnud.

Samuti on ringkonnakohus jätnud käsitlemata hageja väited selle kohta, et arvestada tuleb ka sellega, et hageja on tarbija, kes on kostjaga sõlminud lepingu kostja väljatöötatud tingimustel, ning et mõistlikult ei saa eeldada, et eriteadmisteta isik saaks lepingutingimuste muutmisest aru, ilma et teda sellest eraldi informeeritakse. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas see, et kindlustusandja kui oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik sõlmib kindlustusvõtjaga uue lepingu uutel ja kindlustusvõtja jaoks tema õigusi vähendavatel tingimustel, ilma et sellele teise lepingupoole tähelepanu juhiks. 7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kuna ringkonnakohtu resolutsioon oli kostja jaoks soodne, ei olnud kostjal võimalik esitada kassatsioonkaebust, mistõttu esitab kostja oma vastuväited ringkonnakohtu otsusele vastuses kassatsioonkaebusele. Kostja leiab, et

§ 436ei ole asjassepuutuvaks õigusnormiks.

Pooled sõlmisid kokku neli erinevat kindlustuslepingut. Eestis on üldiselt väljakujunenud kahjukindlustuse praktika, mille kohaselt sõlmitakse igaks kindlustusperioodiks iseseisev kindlustusleping. Võlaõigusseaduses sisalduva kindlustuslepingu sõlmimise regulatsiooni juures on seadusandja lähtunud eeldusest, et kindlustuslepingu sõlmimise protsess algab tulevase kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu sõlmimise avalduse esitamisest kindlustusandjale. Kostja leiab, et teise, kolmanda ja neljanda kindlustuslepingu kindlustuspoliiside ning arvete sellisel kujul saatmine hagejale on vaadeldav pakkumuse tegemisena

§ 16lg 1 mõttes.

Hageja, tasudes väljastatud arved, andis konkludentselt oma nõustumused teise, kolmanda ja neljanda kindlustuslepingu sõlmimiseks kindlustuspoliisidel toodud tingimustel.

§ 434

lg 1 ei ole imperatiivne õigusnorm ning kindlustuslepingu pooled võivad omavahelises praktikas anda kindlustuspoliisile ka teistsuguse tähenduse, kui see on sätestatud

§ 434

lg-s 1.

§ 436

lg-s 1 on sätestatud, et kui poliisi sisu kaldub kõrvale kindlustusvõtja avaldusest, loetakse, et kindlustusvõtja on selle kõrvalekalde heaks kiitnud, kui kindlustusvõtja ei vaidle sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu 14 päeva jooksul poliisi saamisest. Kostja arvates on kindlustuspoliisi erinevusest kindlustusvõtja esitatud avaldusega võimalik rääkida vaid siis, kui kindlustuspoliisil on sätestatud teistsugused tingimused või andmed, kui need nähtuvad kindlustusvõtja avaldusest kindlustuslepingu sõlmimiseks. Kindlustuspoliisilt nähtuvaid asjaolusid, mille kohta aga kindlustuslepingu sõlmimise avaldaja midagi märkinud ei ole, ei saa kostja arvates vaadelda kõrvalekalletena kindlustusvõtja avaldusest

§ 436mõttes.

Kostja on seisukohal, et neljanda kindlustuslepingu kindlustuspoliisi leheküljel 4 sisalduv eritingimus on vaadeldav poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkena

§ 436lg 2 teise lause mõttes.

Tegemist on eraldi peatükiga, mis on pealkirjastatud kui "Eritingimus". Kindlustuspoliisiga tutvuva mõistliku isiku jaoks loob selline sõnastus ja tekstikujundus arusaama, et tegemist on millegi erilise või erandlikuga, millele tuleb pöörata tähelepanu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
2. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas tulekahju toimumise ajal poolte vahel kehtinud leping sisaldas tingimust, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu. Ringkonnakohus tuvastas, et tõendatud on tulekahju toimumise ajal kindlustuspoliisil märgitud eritingimuses kindlustusjuhtumit välistava asjaolu olemasolu, st tulekahju põhjustas ebakvaliteetne ehitustöö. Vaidlusalune eritingimus on sõnastatud poliisil järgmiselt: "Kindlustusandjal ei ole kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu." Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune eritingimus on märkega poliisil selle sisust eraldi esiletõstetud, hageja pole sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis 14 päeva jooksul vastu vaielnud ja tingimus on talle

§ 436järgi siduv.

Hageja selle ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu.

§ 436

lg 1 järgi kui poliisi sisu kaldub kõrvale kindlustusvõtja avaldusest, loetakse see kõrvalekalle kindlustusvõtja poolt heakskiidetuks, kui kindlustusvõtja ei vaidle sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu 14 päeva jooksul poliisi saamisest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt loetakse kõrvalekalle heakskiidetuks üksnes siis, kui kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu

§ 436lg-s 1 sätestatule eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega.

Teate võib asendada poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkega poliisil. Iga kõrvalekaldumine tuleb eraldi ära näidata.

§ 436

lg 3 järgi ei ole sama paragrahvi lõikes< 2 sätestatu täitmata jätmise korral kõrvalekalle kindlustusvõtjale siduv ja lepingutingimustena vaadeldakse kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimusi. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et selleks, et vaidlusalune eritingimus poliisil oleks muutunud hagejale siduvaks, peavad olema täidetud

§ 436

lg-s 2 sätestatud eeldus, s.o kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu kõrvalekaldumisele kindlustusvõtja avaldusest eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega või seda asendava eraldi esiletõstetud märkega poliisil ja kindlustusvõtja pole sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu vaielnud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et praeguses asjas on kindlustusandja täitnud

§ 436

lg-s 2 sätestatud tingimuse.

§ 436

lg 2 näeb ette, et kindlustusandja on juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu igale kõrvalekaldumisele kindlustusvõtja avaldusest ning iga kõrvalekaldumine tuleb eraldi ära näidata.

§ 436

lg 2 järgi tuleb kindlustusandjal saata eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teade kõrvalekaldumiste kohta. Seda teadet võib asendada ka poliisi sisust eraldi esiletõstetud märge. Kolleegium nõustub hagejaga, et olukorras, kus poliisi tingimused on erinevad kindlustusvõtja avaldusest, tuleb kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest eraldi kirjaliku teatega, ja kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest poliisil sisalduva eraldi esiletõstetud märkega, kohelda võimalikult sarnaselt, et tagada mõlemal kirjeldatud juhul kindlustusvõtjale võimalus teostada oma subjektiivseid õigusi ja kasutada

§ 436lg-st 1 tulenevat õigust kõrvalekaldele vastu vaielda.

Arvestada tuleb seda, et eraldi saadetud kirjalik teade saadetakse ühe konkreetse teema kohta ning selliselt on kindlustusandja juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu kooskõlas

§ 436lg-ga 2.

Kohtlemaks kindlustusvõtjaid sarnaselt, tuleb kindlustusvõtjale, kellele ei ole eraldi kirjalikult taasesitatavat teadet saadetud, poliisil eraldi tähelepanu juhtida, et tegemist on erisusega, st poliisil kajastuv tingimus on kõrvalekalle kindlustusvõtja avaldusest. Kindlustusvõtja avaldusest erinev lepingutingimus peab eristuma kogu ülejäänud tekstist ja olema teistest poliisil kajastatud lepingutingimustest selgelt eristatav. Vaidlusalusel poliisil ei ole märgitud, et hageja esitatud avalduse ja poliisi sisu vahel esineb erinevus. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kuna poolte väljakujunenud praktika kohaselt sõlmiti kindlustusleping igaks kindlustusperioodiks eraldi ja sellele ei eelnenud igakordset kindlustusvõtja avaldust, tuleb kindlustusvõtjale väljastatud poliisi pidada pakkumuseks ja kindlustusvõtja poolt esimese kindlustusmakse tasumist pakkumuse aktsepteerimiseks. Kostja arvates ei ole kindlustusvõtja avaldust ja asjas ei saa kohaldada

§ 436

. Kostja eeltoodud käsitlus oleks eelkõige füüsilisest isikust kindlustusvõtjat eksitav ja ei tagaks talle vajalikku kaitset.

§ 431

lg 1 kohaselt tuleb eeldada kindlustuslepingu sõlmimise eeldusena kindlustusvõtja avaldust, mis on vaadeldav oferdina. Seevastu

§ 434

lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kindlustusvõtjale väljastama enda allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis), millest järeldub, et kindlustusandja väljastab kindlustusvõtjale kindlustuspoliisi pärast kindlustuslepingu sõlmimist. Nii on leidnud ka ringkonnakohus. Kui lugeda väljastatud poliisi kindlustusandja pakkumuseks, mitte aga lepingu sõlmimist kinnitavaks dokumendiks (

§ 434

lg 1), jääks kindlustusvõtja ilma kaitsest, mida peaks talle pakkuma

§ 436

. Seega juhul, kui kindlustusleping füüsilise isikuga sõlmiti igaks kindlustusperioodiks eraldi ja sellele ei eelnenud igakordset kindlustusvõtja avaldust, on kolleegiumi hinnangul vähemalt üldjuhul põhjendatud võtta

§ 436kohaldamisel aluseks kindlustusvõtja viimane avaldus.

Kui järgitud ei ole

§ 436

lg-s 2 sätestatut, siis ei saa muudatust poliisil käsitada pakkumusena ja leping tuleb lugeda sõlmituks kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimustel. 10. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna kindlustuslepingu järgi on soodustatud isikuks Hansapank AS (praegu Swedbank AS), siis on maakohus ebaõigesti välja mõistnud kindlustushüvitise hageja kasuks.

§ 425

lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitist soodustatud isikul, mitte kindlustusvõtjal. Kuna ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata muul põhjusel, siis ei olnud maakohtu eksimusel apellatsioonimenetluses tähtsust. Kolleegium nõustub, et maakohus on siinkohal eksinud. Samas ei ole hageja hagis nõudnud, et kindlustushüvitis mõistetaks välja soodustatud isiku kasuks. Kolleegium märgib, et kui hageja soovib viia haginõude kooskõlla

§ 425lg-ga 1, saab ta apellatsioonimenetluses oma hagi täiendada. Kolleegium leiab, et tegemist ei oleks hagi muutmisega Ts

MS § 376 lg-te 1-3 mõttes. Ringkonnakohus saab asja uuel läbivaatamisel kaaluda, kas hagi täiendamine selliselt, et hagi rahuldamise korral tuleb kahjuhüvitis välja mõista soodustatud isikule, põhjustab menetluse lahendamise viibimist. Seejuures saab arvestada ka TsMS § 376 lg-s 2 hagi muutmise kohta sätestatut.

1. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon hagejale tagastada. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu