Obsah (6)

§ 208§ 207§ 206§ 339§ 390§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-98-12 7. november 2012 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandber

§ 208lg-s 1 sätestatud kaebetähtaeg kulgema 21.

veebruarist

1. Kannatanu esindaja esitas ringkonnakohtule kaebuse
2. aprillil 2012, s.t

§ 208lg-s 1 toodud tähtaega rikkudes.

Ka

1. aprillil 2012 ringkonnakohtule saadetud elektronkirjas möönab büroo juhataja Riigiprokuratuuri elektronkirja kättesaamist just
2. veebruaril
3. 6.3 Advokaadi selgituste kohaselt viibis ta puhkusel
4. veebruarist
5. märtsini ja
6. märtsist
7. märtsini
8. Seega täitis advokaat
9. kuni
10. märtsini tööülesandeid. Sellel perioodil tööülesannete täitmist kinnitab ka asjaolu, et
11. märtsil 2012 on ringkonnakohtus sama esindaja ja esindatava osas registreeritud teine kaebus. Kinnituse Riigiprokuratuuri määruse kättesaamise kohta esitas ta aga alles
12. märtsil
13. Eeltoodust saab järeldada, et advokaat ja advokaadibüroo eirasid teadlikult kohustust kinnitada viivitamatult menetlusdokumendi kättesaamist. 6.4 Kuna määruskaebus esitati

§ 208

lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes ja tähtaja ennistamise taotlust esitatud pole, tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 7. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H. L.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi A. Raudsepp, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kaebuse põhiseisukohad on järgmised. 7.1

§ 208lg 1 kohaselt võib Riigiprokuratuuri määruse peale esitada kaebuse kannatanu.

See eeldab kannatanule määruse saatmist. Praeguses kohtuasjas seda ei tehtud ja H. L. sai kaebuse esitamiseks soovi avaldada alles pärast määrusest teadasaamist. 7.2 Kannatanu advokaadibürooga õigusabilepingut sõlminud ei ole ja seetõttu ei lasu viimasel ka õigusabi andmise kohustust. Seadusest ei tulene, et advokaadibüroo pidaja oleks Riigiprokuratuuri teate saamise järel pidanud kohtumäärusega tutvuma ja asuma kannatanule õigusabi osutama. Riigikohtu lahendi sisu, millele vaidlustatavas kohtumääruses osutati, pole samastatav riigi õigusabi osutamisega kriminaalasjas, kuna riigi õigusabi osutab konkreetne advokaat. 7.3 Riigiprokuratuur kannatanule määrust ei saatnud ega pöördunud ka vandeadvokaat R. Obergi poole. Viimane ei osanud eeldada, et tegemist võiks olla prokuratuuri poolt saadetud kirja või muu kiireloomulise asjaga. 7.4 Advokaat sai Riigiprokuratuuri määruse kätte 30. märtsil 2012, edastas selle esindatavale ja saades teada kaebeõiguse kasutamise soovist, esitas 2. aprillil 2012 viivitamatult kaebuse. Kui lugeda, et advokaat pidanuks elektronkirju lugema kahe puhkuseperioodi vahelisel töönädalal, oleks tähtaeg hakanud kulgema 6. märtsist. Sellisel juhul on kaebus samuti esitatud tähtaegselt ja selle läbivaatamata jätmiseks pole alust. 7.5 Kohtuasjas nr 3-2-1-123-07 väljendas Riigikohtu tsiviilkolleegium selgelt, et elektronpostiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani.

§ 207lg-te 1 ja 2 kohaselt on saajaks kannatanu.

Teade on kannatanuni jõudnud, kui see laekub tema poolt valitud teenusepakkuja serverisse. Elektronkiri on kätte saadud siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kuna kannatanule on määratud riigi õigusabi osutav advokaat, oli tal advokaadi vahendusel esimene mõistlik võimalus määrusega tutvuda 30. märtsil 2012.

§ 208

lg-st 1 tulenevalt peab kriminaalasja lõpetamise määruse ja kaebusele esitatud vastuse saatma kannatanule, mitte tema esindajale. Kaebuse saab kannatanu esitada küll advokaadi vahendusel, kuid kaebuse esitajaks tuleb lugeda kannatanu, kellele kuulub otsustusõigus kaebeõiguse realiseerimise üle.

1. Määruskaebusele esitatud vastuses märgib riigiprokurör Jaan Naaber kokkuvõtlikult, et kaebuse esitajaks saab lugeda advokaati, kellele Riigiprokuratuuri määruse koopia ka saadeti. Samuti saab ringkonnakohtuga nõustuda selles, et määrus tuleb lugeda advokaadi poolt kättesaaduks hiljemalt
2. veebruaril 2012 ja sellest kuupäevast hakkas kulgema

§ 208lg-s 1 sätestatud tähtaeg.

Vastavalt advokatuuriseaduse § 49 lg-le 1 osutab advokaat õigusteenust advokaadibüroo kaudu ja tasu riigi õigusabi osutamise eest laekub büroo arveldusarvele. See kinnitab advokaadibüroo seotust riigi õigusabi osutamisega. Ajavahemikul

1. kuni
2. märtsini viibis advokaat tööl ja tal oli võimalik sel ajal määrusega tutvuda ning seda vaidlustada. Esitades
3. jaanuaril 2012 Riigiprokuratuurile kaebuse, oli advokaat teadlik prokuratuuri kohustusest vaadata kaebus läbi ühe kuu jooksul. Minnes
4. veebruaril 2012 puhkusele, teadis ta ka kaebuse läbivaatamise tulemuste saabumisest mõne päeva pärast. Soovi korral saanuks ta tarvitusele võtta meetmed H. L.-i huvide kaitseks juhul, kui puhkusel viibimine tal endal seda teha takistab. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 20 võimaldab õigusabi osutaja vahetamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9.

§ 207

lg 2 sätestab, et kannatanu võib esitada kaebuse Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamise või prokuratuuri poolt sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud kaebuse rahuldamata jätmise peale.

§ 207

lg 5 kohaselt koostab Riigiprokuratuur kaebuse rahuldamata jätmise kohta põhistatud määruse ja saadab selle koopia kaebuse esitajale. Tsiteeritud sätete koosmõjus võib kaebajaga nõustuda selles, et

§ 207

lg 5 tähenduses saab kaebuse esitajana käsitada kannatanut, mitte tema esindajat. Kannatanu tahteavaldusest lähtuv kaebuse allkirjastamine ja edastamine esindaja poolt tähendab üksnes menetlusosalisele kuuluvate õiguste realiseerimist teise isiku vahendusel. Pidades silmas, et

§ 207

lg 5 eesmärgiks on tagada kaebaja informeerimine kaebemenetluse tulemusest ja ka seda, et kannatanule kuulub lõplik otsustusõigus selle üle, kas Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada, tuleks kaebuse rahuldamata jätmise määrus saata just kannatanule. 10. Üldjuhul ei saa

§ 207

lg 5 nõuete rikkumisest siiski rääkida olukorras, kus kaebuse rahuldamata jätmise määrus on edastatud vaid kannatanu advokaadist esindajale. Esiteks võimaldab sellise järelduse teha

§ 206

lg 2 p 3, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia viivitamatult saata kannatanule või tema esindajale. Osutatud sättest nähtuvalt on seadusandja pidanud piisavaks ka üksnes esindaja teavitamist kriminaalmenetluse lõpetamisest, et kannatanule oleks tagatud informatsiooni saamine teda puudutava menetlusotsustuse kohta. Teiseks peab advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg 2 kohaselt advokaadi osutatav õigusteenus olema õigeaegne ja AdvS § 44 lg 1 p 2 paneb advokaadile muuhulgas kohustuse teavitada klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest, mille tõttu tuleb pelgalt esindaja teavitamist pidada lubatavaks ka

§ 207lg-s 5 märgitud määruse saatmise korral.

Oluline on seegi, et praegusel juhul vaidlustaski kannatanu kriminaalmenetluse lõpetamise esindaja vahendusel.

1. Selles kohtuasjas tuleb vastata küsimusele, millisest ajast saab lugeda Riigiprokuratuuri määruse kannatanu esindaja poolt kättesaaduks ja kas sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud määruskaebuse põhjendatult läbi vaatamata.
2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebetähtaja algust arvestada
3. veebruarist
4. Lugedes kaebetähtaja kulgemise alguseks selle kuupäeva, jõudis kohus järeldusele, et
5. aprillil 2012 saabunud kaebuse esitamisel ei järgitud

§ 208lg-s 1 sätestatud ühekuulist tähtaega.

Tuvastatud on seegi, et

1. kuni
2. märtsini täitis kannatanu esindaja tööülesandeid, kuid määruse kättesaamist kinnitas ta alles
3. märtsil
4. Ringkonnakohus tugines määruse tegemisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-123-07 väljendatud seisukohale, mille järgi saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda elektronkirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast elektronkirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (p 12). Kuivõrd praeguses asjas edastati elektronkiri advokaadibüroole viimase kutsetegevuse raames, tuligi apellatsioonikohtu arvates Riigiprokuratuuri määrus lugeda esindaja poolt kättesaaduks hiljemalt
5. veebruaril
6. Kolleegium ringkonnakohtu järeldustega ei nõustu.
7. RÕS § 5 lg 1 kohaselt osutab advokaat riigi õigusabi advokatuuriseaduse alusel, arvestades riigi õigusabi seaduse erisusi. RÕS § 18 lg 1 järgi nimetab advokatuur viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Advokatuuri nimetatud advokaat kohustub asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigeaegselt osaleda menetlustoimingutes. Kriminaalkolleegiumi hinnangul märgib kaebaja viimati osutatud sätte mõttes õigustatult, et riigi õigusabi seaduse regulatsiooni kohaselt pole riigi õigusabi osutajaks advokaadibüroo, vaid konkreetne advokaat, sest õigusteenuse osutamiseks ei sõlmi advokaadibüroo ja klient omavahelist lepingut. Advokaadi volitused tekivad sellest, et lähtuvalt riigi õigusabi saaja tahteavaldusest on advokatuur nimetanud ta kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotluse alusel riigi õigusabi osutama. Prokurör tõdeb iseenesest põhjendatult, et advokaat tegutseb advokaadibüroo kaudu. Sellele vaatamata täidab advokaat riigi õigusabi regulatsiooni kohaselt õigusteenuse osutamisega kaasnevaid kohustusi iseseisvalt ja kuivõrd riigi õigusabi saaja advokaadibürooga lepingut ei sõlmi, puudub viimasel õigus ning kohustus korraldada riigi õigusabi osutamist advokaadi eest. Nendel põhjustel tulebki advokaadil endal lahendada riigi õigusabi osutamisega seonduvad küsimused.
8. Kannatanu esindaja elektronposti aadressilt saabunud automaatvastusest nähtub, et ta viibis töölt eemal
9. veebruarist kuni
10. märtsini 2012 ja selle aja vältel elektrooniliselt edastatud materjale ei lugenud. Kiireloomuliste asjade korral palus advokaat pöörduda büroo sekretäri vahendusel vandeadvokaat R. Obergi poole. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab prokurör, et advokaat teadis juba
11. veebruaril 2012 puhkusele minnes, et Riigiprokuratuuril tuleb kaebus läbi vaadata ühe kuu jooksul ja seega võib kaebuse kohta tehtav määrus saabuda mõne päeva pärast. Soovi korral saanuks ta tarvitusele võtta meetmed H. L.-i huvide kaitseks juhul, kui puhkusel viibimine tal endal seda teha takistas. Ka võimaldab RÕS § 20 õigusabi osutaja vahetamist. Vastuseks nendele väidetele märgib kriminaalkolleegium, et advokaadi elektronposti aadressilt saabunud vastusest nähtub, kuidas oleks tulnud kiireloomuliste probleemide korral toimida ja kelle poole pöörduda ajal, mil ta ei olnud ise kättesaadav.
12. Puutuvalt RÕS § 20 kohaldatavusse on vajalik selgitada, et kõnealuses normis reguleeritakse riigi õigusabi osutaja vahetamise, mitte ajutise asendamise korda. Olukord, kus advokaat ei saa ajutise takistuse tõttu riigi õigusabi osutada, ei pea vältimatult kaasa tooma riigi õigusabi osutaja poolt õigusabi andmise lõpetamist ja uue riigi õigusabi osutava advokaadi nimetamist. Praktilisest aspektist oleks vastupidine lähenemine tarbetu ja aeganõudev, kuna eeldaks menetleja teavitamist vajadusest riigi õigusabi osutajat vahetada, seejärel taotluse esitamist advokatuurile, advokaadi poolt ülesande vastuvõtmist ja advokatuuri poolt advokaadi nimetamist riigi õigusabi osutamiseks (RÕS §-d 18 ja 20). Lisaks tähendaks esindaja vahetamine üldjuhul riigi õigusabi tasu ja kulude suurenemist, kuna advokaadil tuleb asja materjaliga tutvuda, selgitada välja esindatava õiguslik positsioon jmt. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kirjeldatud juhul võimalik seaduse analoogiat aluseks võttes juhinduda

§-st 44, milles reguleeritakse asenduskaitsja nimetamise alustega seonduvat, ja pidada põhjendatuks, et advokatuuri nimetatud advokaat määrab kokkuleppel esindatavaga konkreetse menetlustoimingu tegemiseks riigi õigusabi osutama teise advokaadi.

1. Praeguses kohtuasjas pole vaidlust selles, et
2. veebruaril 2012 saadeti advokaadibüroo üldmeili aadressile Riigiprokuratuuri määrus ja büroo sai selle hiljemalt järgmisel päeval kätte. Samas nähtub asja materjalist, et elektronkiri, mis sisaldas manusena ka vaidlustatud määrust, ei olnud adresseeritud nimeliselt vandeadvokaat R. Obergile ega ka pealkirjastatud selliselt, et sellest võinuks teha järelduse, et saadetavaks menetlusdokumendiks on just kaebuse rahuldamata jätmise määrus. Seetõttu ja lähtuvalt saadetise pealkirjast ei pidanudki sama büroo teine advokaat seda kiireloomulist lahendust nõudvaks kirjaks ega asunud kirja sisuga tutvuma. Kriminaalkolleegiumi arvates on H. L.-i esindaja elektronkirjas (automaatvastuses) kajastuv informatsioon ka liialt üldsõnaline, käsitamaks seda esindusülesande üleandmisena teisele advokaadile.
3. Olukorras, kus Riigiprokuratuur oli teadlik, et kannatanu esindaja määruse saatmise ajal tööülesandeid ei täitnud, kannatanule

§ 207lg 5 kohaselt kaebuse rahuldamata jätmise määrust ei saadetud ja ka R.

Obergi ei teavitatud nimeliselt määruse tegemisest, et viimane saaks astuda tekkinud probleemi lahendamiseks vajalikke samme, peab kriminaalkolleegium põhjendatuks lugeda kaebetähtaja kulgemise alguseks

1. märtsi 2012, s.o päeva, mil kannatanu esindaja pärast puhkust uuesti tööle naasis ja tal pidi olema esimene mõistlik võimalus Riigiprokuratuuri kirja ning kaebuse rahuldamata jätmise määrusega tutvuda, aga samuti neid esindatavale tutvustada. Arvestades kaebetähtaja kulgemise algust
2. märtsist 2012 ja pidades silmas, et kannatanu esindaja esitas määruskaebuse ringkonnakohtule
3. aprillil 2012, järgis ta seega

§ 208lg-s 1 sätestatud ühekuulist tähtaega.

Seega jättis ringkonnakohus määruskaebuse alusetult läbi vaatamata ja see minetus on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 341 lgst 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a määruse ning saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule kaebuse sisuliseks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada.
3. H. L.-i esindaja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks 172 euro ja 80 sendi suuruses summas, sh käibemaks 28 eurot ning 80 senti. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks, selle esindatavale tutvustamiseks, kaebuse koostamiseks ja esitamiseks kulutatud kokku üheksa pooltundi. Kriminaalkolleegium märgib, et Eesti Advokatuuri juhatuse
4. detsembri
5. a otsusega kinnitatud kord ei reguleeri kannatanu esindaja tasumäära suurust seonduvalt määruskaebemenetluses osalemisega. Seetõttu tuleb riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel juhinduda korra punktist 23, mis sätestab, et määratud kaitsja tasu määruskaebuse esitamise eest on 16 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 96 eurot. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja toimingud selle summa ulatuses olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
6. detsembri
7. a otsusega kinnitatud korra p-dest 2 ja 23, rahuldab kriminaalkolleegium kaitsja taotluse osaliselt, s.o 115 euro ning 20 sendi suuruses summas (sh käibemaks 19 eurot ja 20 senti).

§ 187lg 1 kohaselt tuleb see summa jätta riigi kanda.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi