Obsah (10)

§ 31§ 14§ 11§ 13§ 15§ 30§ 16§ 10§ 17§ 7

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) alusel hüvitisetaotluse. Sotsiaalkindlustusameti Pärnu Pensioniameti

1. septembri
2. a otsusega (edaspidi pensioniameti otsus) hüvitati kuriteoga tekitatud kahju ajavahemikul
3. juuli 2006 kuni
4. veebruar 2011, kokku maksti 9590 eurot.

§ 31

lg 1 kohaselt läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. 2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et riigi regressinõue on põhjendamatu. Kriminaalasjas tehtud otsusega rahuldati kannatanu 14 952 krooni 60 sendi suurune tsiviilhagi.

§ 31

lg 1 kohaselt ei või tagasinõutav summa olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Kostja ei teadnud nõude üleminekust riigile. Kostja esitas alternatiivselt vastuväite, et hageja nõue on osaliselt aegunud. Samuti esitas kostja alternatiivselt vastuväite, et pensioniameti otsuse tegemisel rikuti menetlusnõudeid ning haldusakt on puudulikult motiveeritud ja kaalutlusvigadega. Kostjal on kahtlus, et samade kuludokumentide alusel on taotletud nii tsiviilhagi rahuldamist kriminaalasjas kui ka hüvitist ohvriabi seaduse alusel (kahju topelthüvitamine).

1. Pärnu Maakohus rahuldas
2. detsembri
3. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 9590 eurot. Maakohus luges tuvastatuks, et kostja on kohtutäituri vahendusel tasunud kannatanule kriminaalasjas tehtud otsusega välja mõistetud 955 eurot 65 senti (14 952 krooni 60 senti). Kuriteo ohvri ülalpeetavatele on riik hüvitanud 9590 euro (150 050 krooni 89 sendi) suuruse kahju.

§ 31

alusel on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses. Hageja on esitanud regressinõude kostja vastu

§ 14p 2 alusel.

Viidatud sätte kohaselt makstakse vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvri kahele ülalpeetavatele hüvitist

§ 11alusel arvutatuna ohvri eelnevast tulust.

Eeltoodust tulenevalt on hagejale hüvitatava kahju suurus 9590 eurot. Hageja ei esitanud kostja vastu nõuet mitte ohvri surmast tuleneva matusekulu hüvitamiseks

§ 13

alusel, kuna see on tsiviilhagiga kriminaalasjas kannatanule juba välja mõistetud, vaid riikliku hüvitise nõude

§ 14p 2 alusel.

Riikliku hüvitise piirmäära sätestab

§ 15

, mille järgi ei või hüvitis ühele ohvrile või kõigile ülalpeetavatele olla suurem kui 9590 eurot. Hageja on ajavahemikul

1. juulist 2006 kuni
2. veebruarini 2011 maksnud kuriteo ohvri ülalpeetavatele hüvitist 9590 eurot. Hageja nõue muutus sissenõutavaks

§-s 15 sätestatud piirmäära täitumisel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 järgi on seadusest tulenevate nõuete aegumistähtaeg 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega tekkis hagejal regressiõigus hüvitise maksmise lõppemisega ülalpeetavatele alates

1. märtsist 2011 ning hageja nõue ei ole aegunud. Hüvitise määramise haldusmenetlus toimus nõuetekohaselt. Kuriteo ohvri ülalpeetavatel alaealistel lastel on seadusest tulenev õigus saada toitjakaotuspensioni. Sotsiaalkindlustusametil oli kohustus seaduses sätestatud tingimustel ja korras esitatud hüvitise saamise taotlus vastu võtta ja rahuldada.
2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. märtsi
5. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 2345 eurot 60 senti ületavas osas. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2345 eurot 60 senti. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tõlgendas

§ 31lg-t 1 õigesti.

Selles sätestatu viitab vägivallakuriteo toime pannud isiku ja riigi vahelises suhtes delikti koosseisule (kahju õigusvastane tekitamine isiku surma põhjustamisega, võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 1). Seega on tegemist VÕS § 1043 alusel tekkinud kahjunõudega.

§ 31

lg-t 1 tuleb tõlgendada viisil, et kui tsiviilhagi on rahuldatud ja summa välja mõistetud, kuid kuriteo toimepanijal ei ole raha selle nõude täitmiseks, saab riik selle summa hüvitada. Hüvitis ei tohi sellisel juhul olla suurem kui tsiviilhagi alusel kohtumenetluses kontrollitud ja väljamõistetud summa. Nimetatud tõlgendust toetab

§ 30

lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt sama seaduse alusel hüvitise taotlemine ja hüvitise määramine ei piira hüvitise saaja õigust nõuda vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamist üldistel alustel. Hageja nõue kostja vastu tuleneb sellest, et kostja põhjustas T. T surma. Vaidlustamata asjaolude kohaselt jäid kuriteo ohvri surma tõttu ülalpidamiseta kaks alaealist last. Seega tekkis kostja teo tagajärjel kahju. Tegu on VÕS § 1045 lg 1 järgi õigusvastane. Kuna tegemist oli tahtliku tapmisega, esineb ka deliktilise üldvastutuse kolmas element - süü (VÕS § 1050 lg 1). Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme, kui leidis, et hageja nõue muutus sissenõutavaks hüvitise piirmäära täitumisel ning et tegemist on seadusest tuleneva nõudega TsÜS § 149 mõttes.

§ 31

lg 1 kohaselt läheb pärast sama seaduse alusel hüvitise saamist hüvitise saaja õigus nõuda kahju üle riigile ja seadus ei seosta nõude sissenõutavaks muutumist

§-s 15 sätestatud piirmäära täitumisega. Lepinguvälise kahju hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks alates hetkest, kui on võimalik arvutada kahjuhüvitist. Surma põhjustamisest tulenevad kahju hüvitamise nõuded aeguvad TsÜS § 153 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt 3 aasta jooksul surma põhjustamisest, kuid hiljemalt 30 aasta jooksul arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Säte on erinormiks TsÜS § 150 suhtes. Kuna hüvitist maksti hagiavalduse kohaselt perioodiliste maksetena ja hüvitise suuruse arvutamisel lähtuti kuriteo ohvri töötasust ajavahemikul

1. jaanuar kuni
2. juuli 2006, kohaldub TsÜS §
3. Hageja ei ole vaidlustanud kostja arvestusi, mille kohaselt maksti alates
4. augustist 2006 kahele lapsele hüvitist kokku 2621 krooni 48 senti kuus. Hagi on esitatud
5. juunil
6. Tulenevalt TsÜS §-st 154 on nõue saada
7. ja
8. aasta eest hüvitist aegunud. Aegumata nõude suuruseks on 2345 eurot 60 senti. Tsiviilasja lahendav kohus ei saa tsiviilmenetluses kontrollida haldusakti väljaandmise menetluse õiguspärasust. Seega ei saaks tsiviilasja läbivaatav kohus kontrollida, kas esinesid hüvitise maksmist välistavad asjaolud (nt kostja esile toodud

§ 16lg 1 p 3).

Siiski saab tsiviilvaidluse lahendamisel arvestada kostja tõendatud vastuväidetega, mis välistaksid kahju hüvitamise nõutud ulatuses. Kostja sellistele asjaoludele tuginenud ei ole. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja nõude kostja vastu, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja palub alternatiivselt juhul, kui Riigikohus jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata, parandada ringkonnakohtu otsuse resolutsioon menetluskulude jaotuse kohta ning jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest 76% hageja ning 24% kostja kanda. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 31

lg 1 teist lauset, kui ei arvestanud, et riigi regressiõiguse alusel tagasinõutav summa ei või olla suurem kriminaalasjas esitatud tsiviilhagiga rahuldatud summast. Ühtlasi rikkus ringkonnakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Juhul kui Riigikohus eeltoodud põhjendustel ringkonnakohtu otsust ei tühista, palub kostja alternatiivselt vaidlusaluse otsuse tühistada hüvitise määramise haldusmenetluse õigusvastasuse tõttu. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et tsiviilasja lahendav kohus ei saa tsiviilmenetluses kontrollida haldusakti väljaandmise menetluse õiguspärasust. Ringkonnakohtul tuli analüüsida kostja väiteid selle kohta, et pensioniameti otsus ei vasta

§ 16lg 1 p 3 nõuetele ega haldusmenetluse seaduse nõuetele ja on seega õigusvastane.

1. Vastuses kostja kassatsioonkaebusele vaidles hageja kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, ja jätta maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, kui leidis, et asjas kohaldub korduvate kohustuste täitmist sätestav TsÜS §
3. Kohaldada tuli TsÜS § 153 lg-t
4. Praegusele nõudele aegumise kohaldamisel tuleb lähtuda kahju ühtsuse põhimõttest. Seega ei saa perioodiliste maksete puhul kohaldada aegumist alates esimese väljamakse tegemisest enne

§-s 15 sätestatud piirmäära täitumist, vaid aegumistähtaeg hakkab kulgema viimase väljamakse tegemisest, nagu leidis maakohus. Ringkonnakohus jagas vastuoluliselt ja ebaselgelt poolte menetluskulude kandmise kohustuse. Kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt jäeti maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest 24% hageja ja 76% kostja kanda, kuid kohtuotsuse selgitavas osas jäeti maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest 24% kostja ja 76% hageja kanda.

1. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele nõustus kostja kaebuse väitega, et ringkonnakohtu resolutsioonis on menetluskulud valesti jaotatud. Muus osas ei pidanud kostja kassatsioonkaebust õigeks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei vasta otsuse põhjendavale osale ja on seetõttu vastuolus menetlusõiguse normidega. Kuna menetlusõiguse normide rikkumine on võimalik kõrvaldada Riigikohtus, muudab kolleegium tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 4 alusel ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni osas, millega ringkonnakohus jagas poolte menetluskulud. Selles osas tuleb lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks selliselt, et maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest tuleb jätta 24% kostja ja 76% hageja kanda. Samuti muudab ja täiendab kolleegium osaliselt ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.
3. Kohtud on tuvastanud, et kostjalt on kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega kannatanu kasuks välja mõistetud 14 952 kooni 60 senti (955 eurot 65 senti) kuriteoga tekitatud materiaalse kahju hüvituseks ja kostja on kannatanule selle summa tasunud. Ohvriabi seaduse alusel on riik tasunud kuriteo ohvri ülalpeetavatele hüvitisena 150 050 krooni 89 senti (9590 eurot). Kohtud leidsid, et

§ 31

alusel on Eesti Vabariigil õigus nõuda kuriteo eest vastutavalt isikult kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitisena makstud summa ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hageja nõude kostja vastu 9590 euro saamiseks, ringkonnakohus vähendas väljamõistetud summat, leides, et 2345 eurot 60 senti ületavas osas on hageja nõue aegunud. 12.

§ 31

lg-s 1 sätestatakse, et pärast ohvriabi seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Sama seaduse lg 3 järgi, kui hüvitise saaja saab sama kahju eest hüvitist pärast ohvriabi seaduse alusel hüvitise määramist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult või mõnest muust allikast, mida ei arvestatud hüvitise suuruse määramise aluseks olevast kahjust maha vastavalt

§ 10

lg-le 2, peab ta sellest viivitamata teatama Sotsiaalkindlustusametile ja maksma hüvitise tagasi hüvitise suuruse määramisel arvestatud ulatuses. Riigikohus on selgitanud viidatud sätte kohaldamist

1. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-72-12 tehtud otsuse p-s
3. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 31

. Hageja on maksnud hüvitist kuriteo tagajärjel ülalpidamiseta jäänud kuriteo ohvri alaealistele lastele, kes olid õigustatud saama VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1 ja VÕS § 129 lg 3 järgi neile tekkinud kahju eest kostjalt hüvitist, kuid ei ole seda saanud. Nii on kohtud tuvastanud, et hageja ei nõua kostjalt

§ 13

alusel kuriteo ohvri surmast tuleneva matusekulu hüvitamist, sest kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega on see nõue rahuldatud ja kostja on selle kahju kannatanule hüvitanud. Kohtud on tuvastanud, et hageja nõuab kostjalt

§ 14

p 2 alusel kahju hüvitamist kuriteo ohvri ülalpeetavatele, sest kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega ei ole lahendatud tsiviilhagi kuriteo ohvri ülalpeetavatele tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks ja kostja ei ole seda kahju kuriteo ohvri ülalpeetavatele hüvitanud. Seega leidsid kohtud põhjendatult, et hagejal on kostja vastu nõue

§ 31lg 1 esimese lause alusel.

Kostja tuginemine

§ 31lg 1 teises lauses sätestatule ei ole aga asjakohane.

Hageja ei ole nõudnud kostjalt summat, mis oleks suurem kriminaalasjas esitatud tsiviilhagiga rahuldatud summast, sest kriminaalasjas esitatud tsiviilhagiga ei lahendatud ülalpeetava hüvitisenõuet. Seega on põhjendamatud ka kostja väited selle kohta, et temalt nõutakse sama summa tasumist teist korda. Samuti ei tugine kostja sellele, et hageja on maksnud ülalpeetavatele hüvitist rohkem, kui oleks tema enda kohustus VÕS § 129 lg 3 järgi, või et tema vastutus ohvri ülalpeetavate ees oleks välistatud nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi.

1. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele käsitleb kolleegium järgnevalt vaidlusaluse nõude aegumist. Maakohus leidis, et asjas kohaldub TsÜS § 149 ning nõude aegumist tuleb arvestada alates hetkest, mil hüvitise tasumiseks tehti viimane väljamakse. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldub asjas TsÜS § 154 ning aegumist tuleb arvestada ositi alates esimese väljamakse tegemisest, lähtudes iga väljamakse tegemise kuupäevast. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et nõude aegumist tuleb arvestada viimase väljamakse tegemisest alates, nagu leidis maakohus. Samuti ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga. Asjas kohaldub TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine), mis on TsÜS § 150 (kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg) suhtes erinormiks. TsÜS § 153 lg 1 järgi on muu hulgas surma põhjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kuriteo ohvri ülalpeetavate nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi kahjuhüvitise saamiseks on läinud ohvriabi seaduse alusel üle hagejale ning samad reeglid (TsÜS § 153) kohalduvad ka hageja nõude aegumisele (st õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue ei muutu nõude üleminekul hagejale seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 järgi). Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt (vt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11). VÕS § 136 lg 2 kohaselt hüvitatakse mh surma põhjustamise korral (VÕS § 129 lg 3) kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena. Ka

§ 17

lg 1 kohaselt makstakse hüvitist ülalpidaja kaotusest tuleneva kahju korral otsuse tegemisele järgnevast kuust perioodiliste maksetena. Kuigi

§ 31

lg 1 esimese lause järgi läheb pärast sama seaduse alusel hüvitise maksmist hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile, on TsMS §-s 369 sätestatud võimalus nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega oli hagejal võimalik kostjalt nõuda ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist. Kolleegium leiab, et õigustatud isik pidi kahjust teada saama hiljemalt

1. a augustis, kui pensioniametile esitati hüvitise saamise taotlus. Sellest ajast hakkas aeguma hageja nõue kostja vastu ja see aegus TsÜS § 153 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumisel.
2. Eelnev ei anna siiski alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi tervikuna rahuldamata jätmiseks aegumise tõttu. Kostja on tuginenud nii vastuses hagile kui ka apellatsioonkaebuses ainult nõude osalisele aegumisele ja leidnud, et nõue on aegunud kuni
3. juunil 2008 tehtud väljamakseni. Kostja pole maa- ega ringkonnakohtus tuginenud sellele, et nõue on ka ülejäänud osas aegunud. Riigikohus on
4. märtsil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10 tehtud otsuse p-s 16 mh märkinud, et kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda. Sellest järeldub, et kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest (vt eelviidatud lahendi p 15) ei saa kolleegiumi hinnangul kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga. Kostja ei ole oma kassatsioonkaebuses vaidlustanud ringkonnakohtu poolt aegumise väära kohaldamist ega palunud aegumist kohaldada samas ulatuses nagu madalamates kohtuastmetes. Kostja vastuses hageja kassatsioonkaebusele märgitu, et nõue on täielikult aegunud, tuleb jätta arvestamata.
5. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus asus ekslikule seisukohale, et tsiviilasja lahendav kohus ei saa tsiviilmenetluses kontrollida haldusakti väljaandmise menetluse õiguspärasust. Riigikohus on selgitanud, et asja arutamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane. Kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses aga tunnistada kehtetuks (vt nt Riigikohtu
6. veebruari
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Seega tuli ringkonnakohtul hinnata kostja väiteid selle kohta, et pensioniameti otsus ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-te 2 ja 3 nõuetele, et haldusakti väljaandmisel ei selgitatud välja

§ 16

lg 1 p 3 kohaldamiseks olulisi asjaolusid ning et otsuses puuduvad viited selle vastuvõtmise aluseks olnud taotlusele lisatud dokumentidele. Samuti on ringkonnakohus jätnud kostja arvates tähelepanuta selle, et kostja jäeti hüvitise määramise haldusmenetlusse kaasamata. Kolleegium märgib esmalt, et vaidlusalune pensioniameti otsus on selge, üheselt mõistetav ja piisavalt põhjendatud, vastates HMS §-de 55 ja 56 nõuetele. Samuti ei esine asjaolusid, mis tooksid kaasa haldusakti tühisuse HMS § 63 lg 2 järgi. Kostja keskne sisuline väide haldusakti õigusvastasuse kohta rajaneb sellel, et

§ 16lg 1 p 3 välistab hüvitise maksmise ülalpeetavatele.

Kolleegium kostjaga ei nõustu.

§ 7

lg 1 kohaselt makstakse hüvitist Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ohvri ülalpeetavatele ning sama seaduse § 9 lõikes 4 nimetatud isikule.

§ 16

lg 1 p 3 sätestab, et hüvitist ei maksta, kui ohver on süüdi mõistetud vägivallakuriteo toimepanemise eest või karistusseadustiku § 255 lõike 1 või § 256 lõike 1 alusel ja tema karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. Käesolevas asjas on hüvitist makstud ohvri ülalpeetavatele, mitte ohvrile endale ja

§ 16

lg 1 p 3 ei kohaldu.

§ 16

lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt ei maksta ülalpeetavale hüvitist ka siis, kui tema käitumises esinesid sama paragrahvi lõike 1 punktides 1-4 nimetatud asjaolud, tuleb kolleegiumi hinnangul tõlgendada nii, et selles lõikes sätestatakse ka ülalpeetava kohta tingimused, mille esinemisel temale hüvitist ei maksta. Iseenesest õige on kostja väide, et teda ei ole HMS § 11 lg 1 p 3 rikkudes haldusmenetlusse kaasatud. Selle sätte järgi on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik). Praegusel juhul ei mõjuta aga kaasamata jätmine kostja õigusi, sest kohus ei oleks saanud teha teistsugust otsust ka siis, kui kostja olnuks kaasatud haldusmenetlusse. Kuna kaasamata jätmine ei mõjuta praegusel juhul kostja õigusi, pole vajadust hinnata ka selle õiguslikke tagajärgi haldusaktile.

1. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Viidatud sätet on Riigikohus selgitanud nt
2. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09 tehtud otsuse ps 13, samuti
3. oktoobril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07 tehtud otsuse p-s
4. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta maakohtu menetluskuludest 24% kostja ja 76% hageja kanda ning TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätta apellatsioonimenetluse kuludest 24% kostja ja 76% hageja kanda. Eeltoodu on kooskõlas küll ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni osaga, milles sätestatakse resolutsiooni terviklik sõnastus (resolutsiooni tervikliku sõnastuse p 2), kuid on samas vastuolus otsuse resolutsiooni p-ga 1, mille järgi on ringkonnakohus otsustanud jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest 24% hageja ja 76% kostja kanda. Kolleegium nõustub poolte kassatsioonkaebuste väidetega, et selline vastuoluline otsuse resolutsioon ei ole kooskõlas TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetega. Kolleegium saab kõnealuse menetlusõiguse normi rikkumise kõrvaldada, muutes ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni.
5. Kuna hageja ja kostja kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt ja ainult kattuvas menetluskulude jaotust puudutavas osas, jätab kolleegium kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 162 lg 4 ja TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Pärnu Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
6. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Kautsjoni on kostja eest tasunud osaühing Advokaadibüroo Kersti Põld. Kostja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb tagastada osaühingule Advokaadibüroo Kersti Põld. Hageja on TsMS § 145 järgi kautsjoni tasumisest vabastatud. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu