Obsah (6)

§ 207§ 208§ 339§ 389§ 361§ 187

RIGIIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-104-12 Määruse kuupäev 8. november 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Riigi õig

§ 207

lg 2 kohaselt võib kannatanu esitada kaebuse Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamise või prokuratuuri poolt

§ 207

lg-s 1 sätestatud kaebuse rahuldamata jätmise määruse peale.

§ 208

sätestab, et kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud

§ 207

lg-tes 1 või 2 nimetatud kaebus rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul advokaadi vahendusel vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise ringkonnakohtus. Toimiku materjali hulgast puudub N.-R. Ž. kaebus Riigiprokuratuurile. Kaebuse Riigiprokuratuurile esitas N. Ž., kuid tema selle otsuse vaidlustamiseks ringkonnakohtus riigi õigusabi ei taotlenud. 8. Määruskaebusele esitatud vastuses peab riigiprokurör Alar Kirs kaebust põhjendatuks, leides kokkuvõtlikult, et N.-R. Ž. pole kaebuse esitanud isikuks

§ 208

lg 1 mõttes, kes saaks advokaadi vahendusel Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja määruskaebus rahuldada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Määruskaebemenetluse pooled leiavad põhjendatult, et N.-R. Ž., kellele anti riigi õigusabi Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks, pole

§ 208

lg 1 kohaselt õigustatud kõnealust menetlusotsustust ringkonnakohtus vaidlustama.

§ 208

lg 1 sätestab, et kui

§ 207

lg-s 1 või 2 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§-s 2052 nimetatud alusel on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt pole riigi õigusabi saanud isik, N.-R. Ž., eelnevalt kriminaalmenetluse lõpetamist vaidlustanud ega Riigiprokuratuurile kaebust esitanud. Kaebuse esitas N. Ž., kuid tema riigi õigusabi taotlenud ei ole. 10. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 2 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Ringkonnakohus oleks pidanud N.-R. Ž. taotluse lahendamisel ja riigi õigusabi andmise otsustamisel kontrollima, kas taotleja näol on tegemist isikuga, kellel on õigus

§ 208lg 1 kohaselt Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada.

Kuna seda ringkonnakohus ei kontrollinud, on see minetus hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes, mis on endaga kaasa toonud ebaseadusliku kohtulahendi.

1. RÕS § 17 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutava advokaadi taotluse alusel või oma algatusel igal ajal riigi õigusabi seaduses ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad riigi õigusabi seaduses ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine. Sama paragrahvi
2. lõikest tulenevalt vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat RÕS § 17 lg-te 1 ja 4 alusel riigi õigusabi andmise lõpetamise korral õigusabi andmise kohustusest ning kohus määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks temale riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse. Kriminaalkolleegium märgib, et tsiteeritud sätetest tulenevalt olnuks riigi õigusabi osutama nimetatud advokaadil võimalik esitada taotlus riigi õigusabi andmise lõpetamiseks ja riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks ka ringkonnakohtule. Mõistetavalt oleks advokaat pidanud enne vastavasisulise taotluse esitamist esindatavale selgitama, et

§ 208lg 1 kohaselt puudub tal õigus Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada.

Kriminaalasja materjalist ei nähtu, kas advokaat esindatavale määruskaebuse aluseks olevaid asjaolusid selgitas. Lähtuvalt esindaja taotlusest ja RÕS § 17 lg-st 1 olnuks ringkonnakohtul õigus hinnata, kas jätkuvalt esineb alus isikule riigi õigusabi andmiseks ning vajadusel teha otsustus riigi õigusabi andmise lõpetamiseks ja riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. 12. Kolleegium osutab sellelegi, et

§ 389

lg-te 2 ja 3 kohaselt on kohtumääruse teinud kohtukoosseis määruskaebuse saamisel pädev kaebuse ise läbi vaatama, vaidlustatud määruse tühistama ja vajaduse korral samas küsimuses uue määruse tegema. Nn enesekontrollimenetlus ei tohi piirduda pelgalt vaidlustatud kohtumääruse ja määruskaebuse edastamisega kõrgema astme kohtule, vaid selle raames tuleb kaebuse saanud kohtul ka sisuliselt hinnata, kas kaebuse väited annavad alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. 13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ning § 390 lg-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a määruse ja jätab N.-R. Ž. taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Kuna N.-R. Ž. näol on tegemist isikuga, kes ei saa Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada ja puudus alus temale riigi õigusabi andmiseks, ei raskenda selline otsustus tema olukorda. Määruskaebus tuleb rahuldada.
3. N.-R. Ž. esindaja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 57 euro ja 60 sendi suuruses summas, sh käibemaks 9 eurot ning 60 senti. Taotluse kohaselt on asja materjaliga tutvumiseks ja kaebuse koostamiseks kulutatud aega kolm pooltundi. Taotluses märgitud toiminguid saab pidada vajalikuks ja nende tegemisele kulutatud aega põhjendatuks. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
4. detsembri
5. a otsusega kinnitatud korra pdest 2 ja 23 tuleb taotlus rahuldada ning määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 57 eurot ja 60 senti (sh käibemaks 9 eurot ning 60 senti).

§ 187lg 1 kohaselt tuleb see summa jätta riigi kanda.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar