← Eesti

3-1-1-91-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON MÄÄRUS 3-1-1-91-12

  1. november 2012 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kriminaalmenetluse lõpetamine kriminaalasjas nr 10260103781 Tartu Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a määrus kriminaalasjas nr 1-12-2818 Kannatanu A. P. esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus, määruskaebus Riigiprokuratuur
  4. oktoober 2012, kirjalik menetlus
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a määrus kriminaalasjas nr 1-12-2818 A. P.
  8. märtsi
  9. a kaebuse läbivaatamata jätmises ja saata see kaebus lahendamiseks Tartu Maakohtule.
  10. Määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Kriminaalasjas nr 10260103781 alustati KarS § 199 lg 1 tunnustel menetlust selles, et
  12. juulil 2010 müüs P talu OÜ-le E teravilja, laadides ca 7100 kg nisu ja ca 15 000 kg otra OÜ E autole.
  13. juulil 2010 saabus kiri T AS-ilt, kus oli fikseeritud saadud nisu kaaluline kogus 7300 kg ja odral 8560 kg. Kaduma oli läinud 4460 kg otra.
  15. detsembril 2011 lõpetas Lõuna Prefektuur prokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel lihtsustatud määrusega.
  17. jaanuaril 2012 esitas kannatanu Riigiprokuratuuri avalduse, milles viitas kriminaalmenetluse lõpetamise ennatlikkusele.
  18. jaanuaril 2012 esitas kannatanu Lõuna Prefektuuri kriminaalbüroole taotluse kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määruse väljastamiseks.
  20. jaanuaril 2012 koostas Riigiprokuratuur kannatanu
  21. jaanuari
  22. a kaebuse rahuldamata jätmise määruse.
  24. veebruaril 2012 esitas kannatanu Lõuna Prefektuurile järelepärimise, miks ei ole talle tähtaegselt väljastatud kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrust.
  26. veebruaril 2012 esitas kannatanu avalduse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri, taotledes muu hulgas talle kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määruse väljastamist. Sellele avaldusele vastas Lõuna Ringkonnaprokuratuur
  27. veebruaril
  28. a. Koos vastusega saadeti A. P.-le ka Lõuna Prefektuuri poolt
  29. jaanuaril 2012 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrus.
  30. Lõuna Prefektuuri
  31. jaanuari 2012 põhistatud määruse peale esitas kannatanu
  32. veebruaril
  33. a kaebuse Riigiprokuratuurile, taotledes kriminaalmenetluse taastamist. Riigiprokuratuur vastas kannatanu kaebusele
  34. märtsil 2012 kirjaga, leides, et kannatanul ei olnud õigust kaebust esitada, kuna ta esitas kaebuse kriminaalasja lõpetamise määruse peale Riigiprokuratuurile juba
  35. jaanuaril 2012 ja see kaebus on ka lahendatud.
  37. märtsil 2012 esitas A. P. Tartu Maakohtu eeluurimiskohtunikule kaebuse Riigiprokuratuuri
  38. jaanuari
  39. a määruse peale, taotledes selle määruse tühistamist, Riigiprokuratuuri kohustamist läbi vaatama tema
  40. veebruari
  41. a kaebust Lõuna Prefektuuri
  42. jaanuari
  43. a põhistatud määruse peale ja kriminaalasjas nr 10260103781 menetluse taastamist. Selle kaebuse saatis Tartu Maakohus
  44. märtsi
  45. a kirjaga lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
  47. märtsil 2012 esitas A. P. Tartu Maakohtule avalduse, milles palus selgitada, miks maakohus ei menetlenud tema
  48. märtsi
  49. a kaebust KrMS § 231 alusel. Sellele avaldusele vastas Tartu Maakohus samal päeval kirjaga, milles leiti jätkuvalt, et kannatanu
  50. märtsi
  51. a kaebus Tartu Maakohtule oli esitatud Riigiprokuratuuri
  52. jaanuari
  53. a määruse peale, mida oli kannatanul KrMS § 208 lg 1 alusel õigus advokaadi vahendusel vaidlustada Tartu Ringkonnakohtus ühe kuu jooksul alates määruse kättesaamisest. Selles vastuses ei käsitleta Riigiprokuratuuri
  54. märtsi
  55. a kirja ega asjaolu, et Riigiprokuratuur jättis koostamata põhistatud määruse kriminaalasja lõpetamise põhistatud määruse peale
  56. veebruaril 2012 esitatud kaebuse kohta.
  57. A. P.
  58. märtsi
  59. a kaebus, mille Tartu Maakohus saatis
  60. märtsi
  61. a kirjaga lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule, jäeti Tartu Ringkonnakohtu
  62. märtsi
  63. a määrusega läbi vaatamata, sest kaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist ning kaebuse on esitanud isik, kellel ei olnud selleks õigust. Ringkonnakohus osutas KrMS § 208 lg-s 1 sätestatule, et kui KrMS § 207 lg-s 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Seda korda oli A. P.-le Riigiprokuratuuri
  64. jaanuari
  65. a määruses selgitatud. Arutataval juhul on kaebuse esitanud aga A. P. ise. Ka on kaebus esitatud selleks seadusega ettenähtud tähtaega rikkudes. A. P. kaebusest nähtub, et Riigiprokuratuuri määrus tehti ning esitati talle
  66. jaanuaril
  67. Seega oli A. P.-l võimalus määrust ringkonnakohtus vaidlustada kuni
  68. veebruarini 2012, kuid A. P. esitas kaebuse alles
  69. märtsil
  70. Ta ei esitanud ka taotlust tähtaja ennistamiseks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  71. Tartu Ringkonnakohtu
  72. märtsi
  73. a määruse peale esitas Riigikohtule määruskaebuse A. P. esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus, kes taotleb ringkonnakohtu poolt A. P.
  74. märtsi
  75. a määruskaebuse läbi vaatamata jätmise määruse tühistamist ja KrMS §-de 230 ja 231 alusel määruskaebuse Tartu Maakohtule arutamiseks saatmist. Määruskaebuse põhjendused on järgmised. 11.
  76. Ringkonnakohtu määruse kohaselt jättis Riigiprokuratuur
  77. jaanuaril 2012 A. P. esitatud
  78. jaanuari
  79. a kaebuse rahuldamata. Seejuures pole ringkonnakohus märganud, et A. P. see avaldus prokuratuurile ei ole käsitatav kaebusena ja selle avalduse esitamise ajal polnud politsei koostanud kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrust. Alles siis, kui A. P. sai kätte
  80. jaanuaril
  81. a koostatud põhistatud määruse (s.o
  82. veebruaril 2012), oli tal võimalik seda seaduses ettenähtud korras Riigiprokuratuuris vaidlustada. Vastavasisulise kaebuse esitas A. P.
  83. veebruaril
  84. Seda kaebust Riigiprokuratuur aga määrusega ei lahendanud, vaid vastas kirjaga, et A. P.-l puudus õigus kriminaalmenetluse lõpetamise määrust uuesti vaidlustada, sest tema kaebus samas küsimuses lahendati juba Riigiprokuratuuri
  85. jaanuari
  86. a määrusega. 11.
  88. märtsil 2012 esitas A. P. kaebuse Tartu Maakohtu eeluurimiskohtunikule. Kaebus oli pealkirjastatud kui kaebus kriminaalmenetluse nr 10260103781 taastamata jätmise kohta. Seevastu nähtub kaebusest, et kaebaja on tuginenud KrMS § 230 lg-le 1, mis sätestab, et kui on vaidlustatud uurimisasutuse või prokuratuuri tegevus, millega on rikutud isiku õigusi, ning kui isik ei nõustu kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud. Seega on
  89. märtsi
  90. a kaebus tegelikkuses kaebus prokuratuuri tegevuse peale, mida oleks pidanud lahendama Tartu Maakohus ise, mitte saatma seda lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtusse. Kui Tartu Maakohus leidis, et kaebus ei vasta nõuetele, oleks pidanud ta selgitama puudusi kaebajale ja andma võimaluse nende kõrvaldamiseks. Tartu Maakohtu
  91. märtsi
  92. a kirjaga edastati kannatanu kaebus aga menetlust alustamata Tartu Ringkonnakohtule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  93. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb Tartu Ringkonnakohtu
  94. märtsi
  95. a määrus tühistada alljärgnevatel põhjustel.
  96. Tulenevalt KrMS §-st 200 ja 206 lg-st 11 võib uurimisasutus prokuratuuri loal lõpetada kriminaalmenetluse lihtsustatud määrusega. Sellisel juhul on KrMS § 206 lg 11 kohaselt kannatanul õigus esitada kümne päeva jooksul alates määruse saamisest taotlus põhistatud määruse saamiseks. Menetleja peab põhistatud määruse koostama viieteistkümne päeva jooksul taotluse saamisest. Kui kannatanu ei nõustu uurimisasutuse määruse põhistustega, on tal KrMS § 207 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada kaebus Riigiprokuratuurile, kes lahendab kaebuse ühe kuu jooksul ja kaebuse rahuldamata jätmisel teeb selle kohta põhistatud määruse. Riigiprokuratuuri määrusega mitte nõustudes võib kannatanu KrMS § 208 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada selle advokaadi vahendusel ringkonnakohtus. Ringkonnakohtu määrus on KrMS § 385 p-st 11 lähtuvalt lõplik.
  97. Arutatavas kriminaalasjas on seda menetluskorda rikutud ja sellist rikkumist tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Lõuna Prefektuuri
  98. detsembri
  99. a lihtsustatud määrusega lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel kriminaalmenetlus A. P.-lt vilja väidetava varguse uurimiseks. Kannatanu esitas
  100. jaanuaril 2012 Riigiprokuratuurile avalduse, milles ta viitas kriminaalmenetluse lõpetamise ennatlikkusele ja
  101. jaanuaril 2012 esitas ta Lõuna Prefektuuri kriminaalbüroole taotluse kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määruse väljastamiseks. Riigiprokuratuur koostas
  102. jaanuaril 2012 kannatanu
  103. jaanuari
  104. a kaebuse rahuldamata jätmise määruse. Seejuures jättis Riigiprokuratuur tähelepanuta, et kannatanu avaldus ei olnud käsitatav KrMS § 207 lg 2 alusel esitatud kaebusena, seda nii tulenevalt avalduse tekstist kui ka asjaolust, et avalduse esitamise ajaks ei olnud veel koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrust.
  105. jaanuari
  106. a kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määruse sai kannatanu kätte alles
  107. veebruaril
  108. Alles seejärel oli tal võimalik realiseerida KrMS § 207 lg-st 2 tulenevat menetlusõigust ja esitada Riigiprokuratuurile kaebus selle määruse peale. Seda A. P.
  109. veebruaril 2012 ka tegi, kuid Riigiprokuratuur ei lahendanud kaebust KrMS § 207 lg 5 kohaselt määrusega, vaid vastas kannatanule kirjaga.
  110. Kujunenud olukorras oli õige A. P. poolt
  111. märtsil 2012 KrMS § 230 lg 1 alusel Riigiprokuratuuri tegevuse peale kaebuse esitamine maakohtusse. Maakohus aga käsitas A. P. seda kaebust ekslikult KrMS § 208 lg 1 alusel esitatuna ja saatis selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule, kes jättis kaebuse läbi vaatamata. Kuna A. P.
  112. märtsi
  113. a kaebust ei saa käsitada süüdistuskohustusmenetluse kaebusena KrMS § 208 mõttes, on Tartu Ringkonnakohtu
  114. märtsi
  115. a määruse seisukohad ekslikud. A. P. kõnealune kaebus tulnuks lahendada eeluurimiskohtuniku määrusega KrMS § 231 sätete alusel. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata A. P. kaebus lahendamiseks Tartu Maakohtule.
  116. Eeltoodu alusel ja lähtuvalt KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  117. märtsi
  118. a määruse. Kolleegium rahuldab määruskaebuse ja saadab A. P.
  119. märtsi
  120. a kaebuse Riigiprokuratuuri tegevuse peale lahendamiseks Tartu Maakohtule. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.