Obsah (6)

§ 209§ 394§ 831§ 84§ 83§ 832

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-102-12 Määruse kuupäev 12. november 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kolmanda isi

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3; § 201 lg 2 p-de 2 ja 4; § 384 lg 1 ning § 394 lg 2 p 3 järgi ja OÜ-le A kahtlustus

§ 394lg 4 järgi.

Kahtlustuse kohaselt: 1) esitas R. P.

1. veebruarist
2. augustini 2009 koos V. M.-i ja T. S.-iga B A/S Eesti filiaalile pettuse teel vara saamiseks osaliselt või täielikult tegelikkusele mittevastavad avaldusi ja kuludokumente. Valeandmeid sisaldavate dokumentide alusel kandis B A/S Eesti filiaal
3. märtsist
4. augustini 2009 OÜ M kontole laenusumma. Sel viisil petsid V. M., R. P. ja T. S. AS-lt B välja 3 171 948 krooni 80 senti; 2) omastas R. P. koos V. M.-iga ajavahemikul
5. juunist 2009
6. aprillini 2012 kokku 3 899 180 krooni ja 152 659 eurot 86 senti OÜ M vara, põhjustades sellega ühtlasi OÜ M maksejõuetuse; 3) kandis R. P. 9.-
7. augustini
8. a 1 050 000 krooni kuritegelikul teel saadud rahast oma pangakontolt OÜ A pangakontole. Sellise tegevuse eesmärk oli varjata kuritegelikul teel saadud vara ebaseaduslikku päritolu ja asukohta. 1.2 R. P. ja V. M. said eelkirjeldatud tahtlike kuritegude toimepanemise tulemusena 604 587 eurot 36 senti tulu. Seega tuleb

§ 831

alusel konfiskeerimise ja

§ 84

alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestida vara 604 587 euro väärtuses. 1.3 Kuni

1. augustini
2. a kuulusid R. P.-le mõttelised osad Valgas Xxxxxxxxxxx xx asuvatest korteriomanditest 1-
3. Sel kuupäeval sõlmis R. P. korteriomandite mõtteliste osade müügilepingu ja korteriomandite isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu. R. P. müüs talle kuuluvad osad korteriomanditest S.-L. T.-le, kes on R. P. elukaaslase ema. Lepingu kohaselt tasus S.-L. T. korterite eest R. P.-le 90 000 krooni. On põhjust arvata, et S.-L. T. omandas kõnealused kaasomandiosad turuhinnast oluliselt soodsamalt. Kinnisvaraportaalide müügikuulutuste alusel on võõrandatud korterite hind kokku 46 761 eurot, millest 1/2 väärtus on 23 380 eurot 50 senti.
4. juunil 2010 esitas võlausaldaja OÜ M suhtes pankrotiavalduse. Tartu Maakohus kuulutas OÜ M pankroti välja
5. septembril
6. Kahtlustuse kohaselt on R. P. kuritegusid toime pannud ajavahemikul
7. veebruarist 2009
8. aprillini
9. Seega on alust arvata, et
10. augusti
11. a tehingud olid kantud soovist võõrandada vara konfiskeerimise vältimiseks. Arvestades seda, et J. Xxxxxxxxxxx xx kinnistute müük toimus pärast OÜ M suhtes pankrotiavalduse esitamist ja vahetult enne äriühingu pankroti väljakuulutamist, lepingu kohaselt on kõigile kolmele kinnistule seatud tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus R. P. kasuks, kinnistud on jätkuvalt R. P. elukohaks, võib asuda seisukohale, et kinnistute müümise eesmärk oli soov vältida kinnistute konfiskeerimist.
12. Tartu Maakohtu
13. mai
14. a määrusega arestiti süüteoga saadud vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks S.-L. T. mõttelised osad prokuratuuri taotluses märgitud kinnistutest. Maakohtu seisukohad olid järgmised. 2.1 On piisav alus arvata, et R. P. ja OÜ A tegevuses võivad esineda kahtlustuses märgitud kuritegude tunnused. Samuti on põhjendatud kahtlus, et R. P. koos võimalike kuriteokaaslastega teenis kuritegude toimepanemise tulemusena vähemalt 604 587 eurot 36 senti tulu. 2.2 Kohtule esitatud R. P. 2008.-
15. a tulude ja kulude võrdlusest nähtub, et sel perioodil on tema väljaminekud oluliselt ületanud ametlikke sissetulekuid. Arvestades seda ja samuti R. P. arvelduskontode väljavõtetelt nähtuvaid raha liikumisi, on alust arvata, et olulises osas on tema sissetulekud moodustunud just kuritegelikul teel saadud tulust. Pidades silmas ka praegu R. P. pangakontodel oleva raha ja eeldatavalt kuritegelikul teel teenitud tulu vahet, on alust arvata, et osaliselt on ta kuritegelikul teel saadud tulu ära tarvitanud või oleks selle äravõtmine muul põhjusel takistatud. 2.3 Arvestades R. P. poolt S.-L. T.-le müüdud korteriomandite mõtteliste osade võõrandamise aega, turuhinnast oluliselt madalamat müügihinda, R. P. lähedast seost S.-L. T.-ga, korteritele tasuta tähtajatu isikuliku kasutusõiguse seadmist R. P. kasuks, samuti asjaolu, et kõnealune kinnistu on jätkuvalt R. P. elukoht, on põhjendatud prokuröri seisukoht, et R. P. müüs korteriomandite mõttelised osad nende võimaliku konfiskeerimise vältimiseks. R. P. ja S.-L. T. seotuse tõttu on alust arvata, et S.L. T. oli vara omandamise ajal teadlik tehingu tegelikust eesmärgist. Seega on alus S.-L. T.-le kui kolmandale isikule kuuluvate kinnistute arestimiseks, tagamaks kahtlustatava süüdimõistmise korral nende kinnistute konfiskeerimine kuriteoga saadud varana

§ 831

alusel või nende arvelt kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamine

§ 84alusel.

1. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S.-L. T. esindaja vandeadvokaat Otto Preem, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata jätmist.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja S.-L. T. arestitud kaasomandiosad vabastati aresti alt. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

§ 831

lg 1 järgi konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale.

§ 831

lg 2 annab võimaluse konfiskeerida tahtlikult süüteoga saadud vara, kui see kuulub kolmandale isikule.

§ 84

sätestab, et kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Maakohtu poolt arestitud S.-L. T. kinnistud ei ole käsitatavad tahtliku süüteoga saadud varana. Süüteoga saadud vara on eelkõige süüteokoosseisu täitmisega saadud asi, kuid ka süüteoga saadud varalise õiguse realiseerimisel saadud vara, süüteo toimepanemise eest saadud tasu ja selle eest soetatud uus vara. R. P. kanti J. Xxxxxxxxxxx xx korteriomandite 1-3 poole mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse 18. oktoobril 2006. Varaseim R. P.-le inkrimineeritav kuritegu on kahtlustuse kohaselt toime pandud märtsis 2009. Seega leidsid kuriteod, milles R. Põtra kahtlustatakse, aset pärast tema poolt J. Xxxxxxxxxxx xx korteriomandite omandamist. Järelikult ei saa J. Xxxxxxxxxxx xx korteriomandite puhul olla tegemist tahtliku süüteoga saadud varaga

§ 831lg 1 mõttes.

Seetõttu pole neid korteriomandeid ka võimalik

§ 831lg 2 alusel kolmandalt isikult konfiskeerida.

Kuna prokuratuuri arestimistaotluses nimetatud vara ei ole võimalik S.-L. T.-lt konfiskeerida, puudub alus seda vara konfiskeerimise tagamiseks arestida. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Margus Lellep, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist. Prokurör põhjendab oma taotlust järgmiselt. 5.1 Ringkonnakohus lähtus ekslikult sellest, nagu oleks maakohus arestinud kinnistud kui kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara. Maakohtu määruse kohaselt on tuvastatud, et R. P. sai

§ 831

mõttes kriminaaltulu, mille äravõtmise võimatuse tõttu kuulub kohaldamisele konfiskeerimise asendamine

§ 84alusel.

Seejuures tuleb kohaldada

§ 831

lg 2 p-te 1 ja 2, kuna vara on konfiskeerimise vältimiseks võõrandatud kolmandale isikule. 5.2

§ 84

alusel on võimalik pöörata sissenõue ka süüdlase legaalsele varale, kui isik on saanud kuriteo toimepanemise tulemusena kriminaaltulu

§ 831mõttes.

Kahtlustuse kohaselt teenis R. P. kriminaaltulu 604 587 eurot 36 senti, mis tuleks

§ 831lg 1 alusel konfiskeerida.

Kriminaalmenetluses ei ole õnnestunud seda tulu ära võtta ega selle asukohta tuvastada, mistõttu tõusetub küsimus konfiskeerimise asendamisest

§ 84alusel.

Seega on põhjendatud sissenõude pööramine R. P. varale

§ 84alusel.

Sellises olukorras ei ole tähtsust vara omandamise ajal. 5.3 Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-4-11 leidnud, et

§-s 84 märgitu hõlmab

§-s 831 nimetatud vara konfiskeerimise asendamist. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud välistada kolmandele isikule võõrandatud vara tagasivõitmise võimalust

§ 831lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ning seega ka selle vara arestimist Kr

MS § 142 alusel. Neid sätteid tuleks vaadata koosmõjus ja tõlgendada laiendavalt, pidades silmas kriminaaltulu konfiskeerimise üldist eesmärki. Vastasel korral tekiks olukord, kus isik, kellel on legaalne vara ja kelle suhtes kohaldatakse

§ 84

alusel konfiskeerimise asendamist, on halvemas olukorras kui isik, kes on oma vara konfiskeerimise vältimiseks kolmandale isikule võõrandanud. 6. Vastuses määruskaebusele leiab S.-L. T. esindaja vandeadvokaat O. Preem, et prokuratuuri määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole.

§ 831

lg 2 kohaselt saab kolmandalt isikult konfiskeerida tahtliku süüteoga saadud vara või viimase arvelt omandatu. Kuna Xxxxxxxxxxx xx korteriomandite näol pole tegemist tahtliku süüteo tulemina saadud varaga, vaid need kingiti R. P.-le kolm aastat enne kahtlustuses nimetatud kuritegude toimepanemise algust, ei saa kõnealust vara ka S.-L. T.-lt ka

§ 831

lg 2 alusel konfiskeerida.

§-s 84 sätestatud konfiskeerimise asendamine kohaldub ainult süüteoga saadud vara osas. Lähtumine prokuratuuri nn laiendatud tõlgendusest tähendaks isikute põhiseaduslike õiguste suvalist riivet ja oleks vastuolus konfiskeerimist käsitlevate normide mõttega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. KrMS § 142 lg 1 esimese lause kohaselt on vara arestimise eesmärk tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Seega on võimalik arestida üksnes isiku sellist vara, mis võidakse temalt tsiviilhagi rahuldamise, konfiskeerimise või selle asendamise või varalise karistuse mõistmise kohta tehtud kohtulahendi sundtäitmise käigus võõrandada.
2. Seejuures on oluline silmas pidada, et isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist

§ 83

lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist

§ 84

alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Eeltoodud järeldus põhineb tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 9.)
3. Praeguses asjas taotleb prokuratuur kolme korteriomandi S.-L. T.-le kuuluvate kaasomandiosade arestimist nende konfiskeerimise tagamiseks. Punktides 7-8 toodud põhjustel tuleb selle vara arestimise lubatavuse hindamiseks esmalt lahendada küsimus, kas prokuratuuri taotluses märgitud faktide õigsust eeldades oleks põhimõtteliselt võimalik S.-L. T. kaasomandi osad konfiskeerida.
4. S.-L. T.-d ei kahtlustata kuriteo toimepanemises. Tegemist on kolmanda isikuga karistusseadustiku
5. peatüki mõttes. Kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud

§ 83

lg-s 3, § 831 lg-s 2 ja § 832 lg-s 2.

§ 83

lg 3 kohaselt võib selle sätte punktides 1-3 ette nähtud aluste olemasolul kolmandalt isikult konfiskeerida sama paragrahvi lõigetes 1 või 2 nimetatud vahendi, aine või eseme, s.t tahtliku süüteo toimepanemise vahendi või seaduses sätestatud juhtudel ka tahtliku süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme või süüteo ettevalmistamiseks kasutatud aine või eseme.

§ 831

lg 2 kohaselt on selle lõike punktides 1 või 2 nimetatud juhul kolmandalt isikult võimalik konfiskeerida tahtliku süüteoga saadud vara, mis on võõrandatud kolmandale isikule.

§ 832

lg 2 lubab kolmandalt isikult teatud eelduste olemasolul konfiskeerida vara, mille puhul on põhjust eeldada, et see oli enne kolmandale isikule võõrandamist saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Kui kolmas isik on

§ 831

lg-s 2 ja § 832 lg-s 2 nimetatud vara võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus

§ 84

alusel kolmandalt isikult välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Rohkem aluseid kolmanda isiku vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks karistusseadustik ette ei näe. 11. Prokuratuuri taotlusest ei nähtu, et taotluses nimetatud korteriomandite kaasomandiosad oleksid olnud kahtlustatava R. P. väidetavate kuritegude vahendiks või vahetuks objektiks või et R. P. oleks nende kinnisasjade mõttelised osad

§ 831

lg 1 mõttes saanud kahtlustuses märgitud kuritegudega või nagu oleks alust eeldada, et enne S.-L. T.-le võõrandamist oli kõnealuste kaasomandi osade näol tegemist R. P. kriminaaltuluga

§ 832mõttes.

Seetõttu ei saa prokuratuuri taotluses nimetatud korteriomandite mõttelised osad põhimõtteliselt olla S.-L. T. kui kolmanda isiku suhtes tehtava konfiskeerimisotsustuse objektiks. 12. Määruskaebuse esitaja leiab, et

§ 831lg-t 2 tuleks tõlgendada laiendavalt.

Nimelt selliselt, et viidatud sätte alusel oleks kolmandalt isikult võimalik konfiskeerida ka talle kuriteo toimepanija poolt võõrandatud vara, mida kuriteo toimepanija ei saanud kuriteoga, kuid mis kuriteo toimepanijale kuuludes võimaldaks riigil selle arvel sisse nõuda kuriteo toimepanijalt

§ 84alusel välja mõistetava rahasumma.

Seaduse sõnastus selliseks tõlgenduseks alust ei anna.

§ 831

lg 2 räägib sõnaselgelt üksnes sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud - ehk tahtliku süüteoga saadud - varast, mitte aga kuriteo toimepanija mis tahes varast, mille ta on ühel või teisel eesmärgil kolmandale isikule võõrandanud. Seega peab kolmandalt isikult

§ 831

lg 2 p 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara alati pärinema konkreetsest kuriteost.

§ 831

lg-s 2 ette nähtud õigusjärelm (vara konfiskeerimine) riivab oluliselt kolmanda isiku põhiõigusi (eeskätt omandipõhiõigust). Sellises olukorras ei saa

§ 831

lg 2 kohaldamise eelduste sedavõrd avarat ja seaduse tekstist kõrvalekalduvat tõlgendust, mida toetab prokuratuur, õigustada üksnes "kriminaaltulu konfiskeerimise üldise eesmärgiga". Riigikohtu üldkogu on märkinud, et põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärgiks on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (näiteks õigusselgus, õiguskindlus, võimude lahusus ja tasakaalustatus) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 25). Ühtlasi ei tohi põhiõigusi piirava seadusesätte tekstikauge tõlgendus muuta normi õigusselgusetuks. 13. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada ka järgmist. See, kui kuriteo toimepanija, kelle maksevõime on puudulik, võõrandab oma legaalse (s.o

§ 83

lg-tes 1-2, § 831 lg-s 1 ja § 832 lg-s 1 nimetamata) vara kolmandale isikule, ei takista üksnes

§ 84

alusel riigi kasuks välja mõistetud summa sissenõudmist, vaid ka kuriteo toimepanija teiste varaliste kohustuste täitmist. Määruskaebuse esitaja tõlgendus

§ 831

lg-le 2 asetaks kuriteo toime pannud isiku teised võimalikud võlausaldajad võrreldes

§-st 84 tulenevat nõuet omava riigiga põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda, sest tooks kaasa riigi konfiskeerimise asendamise nõude (

§ 84) põhjendamatu eelistamise võrreldes teiste võlausaldajate nõuetega.

Nimelt muudaks kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule võõrandatud legaalse vara konfiskeerimine kolmandalt isikult võimatuks selle vara tagasivõitmise kuriteo toime pannud isiku suhtes toimuda võivas pankroti- või täitemenetluses (vt pankrotiseaduse (PankrS) §-d 109-119 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) §-d 187-197). Seega saaks kolmandale isikule võõrandatud kuriteo toimepanija legaalse vara arvel täielikult või osaliselt rahuldatud üksnes riigi konfiskeerimise asendamise nõue. Kuriteo toimepanija teised võlausaldajad aga kaotaksid konfiskeerimise tõttu võimaluse saavutada võlgniku poolt kolmandale isikule võõrandatud vara tagasivõitmine ja selle arvel oma nõuete täielik või osaline rahuldamine. Olukorras, kus kuriteo toimepanija ei ole oma legaalset vara kolmandale isikule võõrandanud, kuid tema varast ei piisa kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, konkureerib riigi konfiskeerimise asendamise nõue võrdsetel alustel teiste võlausaldajate nõuetega. Pankrotimenetluse korral tuleks kuriteo toimepanija vara jagamisel võlausaldajate vahel lähtuda PankrS §-st 153. Osutatud säte ei anna riigi konfiskeerimise asendamise nõudele mingit prioriteeti. Asjaolu, et kuriteo toimepanija on oma legaalse vara kolmandale isikule võõrandanud, ei tohi kaasa tuua seda, et riigil tekib teiste võlausaldajate ees eelisseisund, mis võimaldab konfiskeerimise asendamise nõude rahuldada suuremas ulatuses kui riigil selleks muidu PankrS § 153 kohaselt õigus oleks. Just sellise tulemuseni viiks aga määruskaebuse esitaja seisukoht, et

§ 831

lg 2 alusel on kolmandalt isikult võimalik konfiskeerida ka talle kuriteo toimepanija poolt üle antud legaalne vara. 14. Olukorras, kus kuriteo toimepanija ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid, sh tasuda temalt

§ 84

alusel riigi kasuks välja mõistetud rahasummat, ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, on kuriteo toimepanija PankrS § 1 lg 2 kohaselt maksejõuetu. Sellises olukorras saab riik kuriteo toimepanija võlausaldajana esitada võlgniku vastu pankrotiavalduse (PankrS § 9 lg 1). Pankrotimenetluse käigus on võimalik kuriteo toimepanijast võlgniku poolt kolmandale isikule üle antud vara tagasivõitmine PankrS §-des 109-119 sätestatud alustel ja korras. Pankrotivara arvel rahuldatakse kõigi võlausaldajate nõuded, sh riigi konfiskeerimise asendamise nõue, lähtudes PankrS §-st

1. Kui pankrotimenetlust ei toimu, on kuriteo toime pannud isiku poolt kolmandale isikule üle antud vara tagasivõitmine võimalik ka täitemenetluses. Selleks peab riik sissenõudjana TMS § 187 kohaselt esitama hagi võlgniku (kuriteo toimepanija) ja tehingu teise poole (kolmanda isiku) vastu ning nõudma, et kohus tunnistaks täitemenetluse seadustiku
2. osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Karistusseadustikus ette nähtud kolmanda isiku vara konfiskeerimise võimalus puudutab üksnes kuriteoga vahetus puutumuses olevat - s.o

§-des 83-832 nimetatud - vara ega ole mõeldud asendama kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule üle antud legaalse vara tagasivõitmist pankroti- või täitemenetluses.

1. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et prokuratuuri konfiskeerimistaotluses nimetatud S.-L. T. vara ei ole võimalik temalt konfiskeerida, mistõttu puudub KrMS § 142 lg-st 1 tulenevalt ka alus selle vara arestimiseks. Sellest tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a määruse muutmata ning prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata.
5. oktoobril 2012 esitas S.-L. T. esindaja O. Preem Riigikohtule taotluse määrata tema poolt Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses S.-L. T.-le osutatud riigi õigusabi (määruskaebusele vastuse koostamine) eest OÜ-le Valga Advokaadibüroo tasu 115 eurot 20 senti, sh käibemaks 19 eurot 20 senti. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, sest see ei ole esitatud tähtaegselt. KrMS § 352 lg 2 teise lause kohaselt määrab Riigikohus kriminaalasja kirjalikus menetluses läbi vaadates tähtaja, mille jooksul kassatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada. Praeguses asjas oli see tähtaeg
6. oktoober 2012 kell 09.
7. Samaks tähtajaks tulnuks esitada ka taotlus määruskaebusele vastamise eest riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Riigikohtu praktika kohaselt peab määratud kaitsja esitama taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. aprilli
9. a otsus asjas nr 3-1-1-22-11, p 16.) Riigikohtus toimuva kirjaliku määruskaebemenetluse puhul on kõnealuses kontekstis kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg, mistõttu tulebki pärast seda esitatud riigi õigusabi tasu taotlus üldjuhul läbi vaatamata jätta. Erandiks on olukord, kus riigi õigusabi tuleb osutada pärast KrMS § 352 lg 2 teises lauses nimetatud tähtaega, eeskätt KrMS § 3601 alusel esitatud Riigikohtu küsimustele vastates, kui vastamise tähtaeg on KrMS § 352 lg 2 teises lauses sätestatud tähtajast hilisem. Käesolevas kriminaalasjas sellise olukorraga tegemist polnud. Seega kuna O. Preem esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks alles
10. oktoobril 2012, tuleb see jätta läbi vaatamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi