Obsah (11)

§ 325§ 352§ 5§ 68§ 349§ 346§ 279§ 280§ 353§ 333§ 338

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-92-12 Määruse kuupäev 12. november 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kolma

) § 325 lg-le 4 ei eelda hüpoteek tagatava nõude olemasolu (s.t hüpoteek on mitteaktsessoorne). Seega ei ole tähtsust sellel, kas M. P. ja J. K. vahel

1. septembril 2008 sõlmitud laenuleping kehtib ega ka sellel, kas laenusumma anti üle või mitte. Seetõttu on asjakohatu prokuröri käsitlus laenulepingu võimaliku näilikkuse kohta. Lisaks tuleb silmas pidada, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 89 ja 90 kohaselt ei ole näilik tehing tühine automaatselt, vaid seda saab tühistada avalduse tegemisega lepingu teisele poolele ning tühistamisega mittenõustumise korral on tegemist vaidlusega, mida lahendatakse kohtus. Käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada KarS § 832 lg-s 2 sätestatud konfiskeerimise eelduste esinemist: esiteks ei ole tegemist vara võõrandamisega, vaid koormamisega, samuti ei ole hüpoteegi seadmisel tähtsust selle hinnal või väärtusel, sest hüpoteegi võib omandada ka tasuta (s.t ilma nõudeta - laenu andmata). Hüpoteegi seadmise näol pole tegemist tehinguga, mida saaks lugeda kinkeks.
2. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, paludes määruse tühistada ja arestimistaotluse rahuldada.
3. Tartu Ringkonnakohtu
4. mai
5. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja prokuratuuri määruskaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus arestis vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteegi summas 1 000 000 krooni. 4.1 Ringkonnakohus, käsitledes kriminaalasjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et M. P. suhtes on põhjendatud kahtlus KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. 4.2 Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele on täidetud ka muud kolmandalt isikult vara arestimise eeldused laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. Kuna M. P.-d võib KarS § 184 lg 2 p 1 järgi oodata üle kolmeaastane vangistus, on M. P. vara suhtes võimalik kohaldada laiendatud konfiskeerimist KarS § 832 lg 1 järgi. M. P. poolt kahtlustuse kohaselt toimepandud kuriteo ja M. P. legaalse sissetuleku ning varandusliku olukorra erinevuse tõttu on alust eeldada, et M. P. on omandanud M kinnistu kuriteo toimepanemisest saadud tulust. Arvestades kahtlustuses toodud kuriteo olemust, läbiotsimistel leitud narkootilise aine koguseid ja kuriteo toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et M. P. tegeles narkootikumide käitlemisega tulu teenimise eesmärgil. 4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et ei ole võimalik tuvastada KarS § 832 lg 2 kohaldamise eeldusi ja et prokuröri käsitlusel laenulepingu võimaliku näilikkuse kohta ei ole taotluse lahendamisel tähtsust. J. K. kasuks seatud hüpoteegi näol on tegemist varaga, mida on võimalik arestida KarS § 832 lg 2 alusel toimuva konfiskeerimise tagamiseks. Ringkonnakohus viitas seejuures Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, milles on aktsepteeritud hüpoteegi käsutamise (mh loovutamise ja sissenõudmise) keelamise võimalust lisaks kinnisasja käsutamise keelamisele, vältimaks kinnistusraamatusse enne kinnistu käsutamise keelumärke sissekandmist kantud hüpoteegi sundtäitmist TsÜS § 88 lg 2 järgi. Kuna M. P. kinnistule on J. K. kasuks seatud hüpoteek enne M. P.-le kuuluva M kinnistu arestimist, ei mõjuta keelumärge TsÜS § 88 lg 2 kohaselt enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõiguste teostamist. Seega võimaldab TsÜS § 88 lg 2 J. K.-l teostada nii temale kuuluvaid hüpoteegist tulenevaid õigusi, hüpoteeki käsutada kui ka taotleda hüpoteegi alusel sundtäitmist, mille käigus võib vaatamata keelumärkele kinnisasja senine omanik asenduda kinnisasja sundtäitmisel omandanud isikuga. Kuigi hüpoteegi näol on

§ 325

lg 4 kohaselt tegemist mitteaktsessoorse õigusega, mis ei eelda tagatava nõude olemasolu, on hüpoteegi mitteaktsessoorsus oluliselt piiratud hüpoteegi realiseerimisel, andes

§ 325

lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvelt hüpoteegiga tagatud nõudeid. J. K. ja M. P. vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu punkti 2.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik nõuded M. P. vastu, mis tulenevad J. K. ja M. P. vahel sõlmitud laenulepingust ja selle olemasolevatest ja tulevikus sõlmitavatest lisadest, ka tingimuslikud ja tulevikus tekkida võivad nõuded, samuti nende nõuete sissenõudmisest tekkivad kulutused, kohtukulud, kindlustusega seotud kulud, hüpoteegi sissekandmisest ja omanikule tagasiloovutamisest tekkivad kulutused, kulud notarile ning kinnistusosakonnale. Kriminaalmenetluses kogutud tõendusteavet arvestades on hüpoteek M kinnistule J. K. kasuks seatud KarS § 832 lg 2 mõttes M. P. arvel ja just nimelt selleks, et vältida võimalikku konfiskeerimist. Selliseks järelduseks annab alust see, et väidetav 500 000 krooni laenamine M. P.-le toimus J. K. ütluste kohaselt sularahas ja kuigi raha üleandmine ning notariaalakti sõlmimine hüpoteegi seadmiseks toimus J. K. ütluste ja J. K. esindaja poolt politseile saadetud dokumentide kohaselt samal kuupäeval, ei ole sularaha üle antud notari juuresolekul ning raha üleandmist pole notariaalaktis kajastatud. Samuti puudus J. K.-l raha 500 000 krooni laenamiseks. J. K. ja tema abikaasa sissetulekud olid küll küllaldased äraelamiseks, kuid mitte piisavad, et säästa 500 000 krooni sularaha. Lisaks on J. K. teinud enne väidetava laenu andmist V. R.-i pangakontole kaks ülekannet "laenutagastus", mis viitab sellele, et hoopis J. K. on olnud M. P. elukaaslase V. R.-i võlgnik. Seega on TsÜS § 89 lg 2 järgi alust kahelda J. K. ja M. P. vahel sõlmitud laenulepingu kehtivuses ning hüpoteegiga tagatavate nõuete olemasolus. 4.4 Hüpoteegi arestimine kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lg 1 ja KarS § 832 lg 2 järgi on vajalik, et vältida takistusi M kinnistu hilisemal võimalikul laiendatud konfiskeerimisel ja et takistada J. K. poolt hüpoteegi edasist käsutamist. Seoses J. K. senise käitumisega võimaliku näiliku laenulepingu sõlmimisel on alust arvata, et J. K. võib edaspidi püüda hüpoteeki käsutada, raskendamaks või vältimaks M. P. vara konfiskeerimist. Samuti on hüpoteegi arestimine vajalik selleks, et takistada J. K. poolt M. P. vastu suunatud olemasolevate ja tulevikus tekkivate nõuete rahuldamist hüpoteegiga koormatud M kinnistu arvel eesmärgiga vältida kinnistu konfiskeerimist. 4.5 Puutuvalt prokuröri taotlusesse arestida ka hüpoteegiga tagatavad olemasolevad ja tulevikus tekkivad nõuded, märkis kohtukolleegium järgmist. Ringkonnakohus rahuldab prokuröri taotluse hüpoteegi arestimise osas, asudes seejuures seisukohale, et on alust arvata, et M. P. ja J. K. vahel sõlmitud laenuleping on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine, samuti on M. P. vara arestitud. Seetõttu ei ole laenulepingust tulenevate nõuete arestimine M. P. vara konfiskeerimise tagamiseks vajalik. Samuti takistab hüpoteegi arestimine J. K.-l realiseerida M. P. suhtes hüpoteegiga tagatavaid nõudeid M kinnistu hüpoteegi kaudu ja J. K vastu on vara konfiskeerimisel võimalik kasutada laenulepingu tühisuse vastuväidet. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse J. K. esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteegi aresti alt vabastamist. Kaebuse esitaja põhiväited on järgmised. 5.1 Kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteegi arestimine on vastuolus KrMS § 142 lg 1 eesmärgiga. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas asjas nr 3-1-1-53-12 tehtud otsuse punktis 9, et KrMS § 142 lg 1 mõtte kohaselt saab isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hüpoteegi arestimine vajalik, et vältida takistusi M kinnistu hilisemal võimalikul laiendatud konfiskeerimisel. Seega ei ole kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteegi arestimise eesmärk käesoleval juhul mitte selle hüpoteegi hilisema konfiskeerimise tagamine, vaid M. P.-le kuuluva M kinnistu konfiskeerimine. Selline eesmärk on aga vastuolus eeltoodud Riigikohtu otsuses selgitatud KrMS § 142 lg 1 mõttega. 5.2 Ringkonnakohus arestis määruskaebuse esitajale kuuluva hüpoteegi vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. Selleks puudus aga alus, sest KarS § 832 lg-s 2 sätestatud kolmandale isikule kuuluva vara laiendatud konfiskeerimise eeldused pole täidetud. KarS § 832 lg-test 1 ja 2 tulenevalt eeldab kolmandale isikule kuuluva vara laiendatud konfiskeerimine seda, et 1) kuriteo toimepanija mõistetakse süüdi ja teda karistatakse üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega, 2) konfiskeeritav vara kuulub otsuse tegemise ajal kolmandale isikule, 3) konfiskeeritav vara on omandatud täielikult või olulises osas kuriteo toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hüpoteek J. K. kasuks on seatud M. P. arvel ja just nimelt selleks, et vältida võimalikku konfiskeerimist. Hüpoteek seati
2. septembril 2008 laenulepingust tulenevate M. P. kohustuste täitmise tagamiseks. Maakohus leidis õigesti, et tegemist ei olnud vara võõrandamisega, vaid koormamisega ja et hüpoteegi seadmisel ei oma tähtsust selle hind või väärtus, sest hüpoteegi võib omandada ka tasuta. Samuti pole tegemist tehinguga, mida saaks lugeda kinkeks. Seega ei ole KarS § 832 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud eeldused täidetud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu määruses märgitud vara arestimise eesmärk (vara laiendatud konfiskeerimise tagamine) J. K. kasuks hüpoteegi arestimisega saavutatav. 5.3 Ringkonnakohtu seisukohad on vastuolulised. Esmalt märkis kohtukolleegium, et kuigi hüpoteegi näol on

§ 325

lg 4 järgi tegemist mitteaktsessoorse nõudega, on hüpoteegi mitteaktsessoorsus oluliselt piiratud hüpoteegi realiseerimisel, andes

§ 325

lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõudeid. Selline seisukoht on õige, kuna

§ 352

lg-st 1 tulenevalt on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmise teel hüpoteegi realiseerimist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Seega juhul, kui hüpoteegipidajal ei ole kehtivat nõuet, mis on hüpoteegiga tagatud, ei ole tal võimalik hüpoteegi realiseerimist nõuda. Ühtlasi on ringkonnakohus märkinud, et TsÜS § 89 lg 2 järgi on alust kahelda J. K. ja M. P. vahel sõlmitud laenulepingu kehtivuses ja hüpoteegiga tagatavate nõuete olemasolus. Seega leidis ringkonnakohus, et kuigi hüpoteegipidaja saab realiseerida hüpoteegi ainult kehtiva nõude rahuldamiseks, võib J. K. näilikust laenulepingust tuleneva tühise nõude tagamiseks seatud hüpoteegi käsutamise ja realiseerimisega takistada hüpoteegiga koormatud kinnisasja konfiskeerimist. Selline seisukoht on ebaõige. J. K. poolt hüpoteegi käsutamine ei saa kuidagi takistada M kinnistu konfiskeerimist, kuna hüpoteegi realiseerimiseks peab hüpoteegipidajal

§ 352lõike 1 kohaselt olema hüpoteegiga tagatud kehtiv nõue.

Juhul kui hüpoteegiga on tagatud tühine nõue, ei ole hüpoteegi realiseerimine võimalik. Seega kui J. K. ja M. P. vahel sõlmitud laenuleping on näilik, ei oleks hüpoteegi konfiskeerimine ega arestimine vajalik. 5.4 Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et J. K.-l polnud raha M. P.-le 500 000 krooni laenamiseks. Ringkonnakohus hindas J. K. võimalusi tuludeklaratsiooni järgi, kuid tuludeklaratsioon ei näita isiku kõiki tulusid. Tuludeklaratsioonist ei nähtu näiteks dividendid, äriühingutelt saadud erisoodustused vmt. Samuti ei nähtu tuludeklaratsioonist muud mittemaksustatavad tulud või ka laenude tagastused, mis on isiku sissetulekuks ja võimaldavad tal nii tarbida kui laenu anda. J. K. sai aastatel 2007 ja 2008 dividende ning laenutagastusi. Selle väite kinnituseks esitas J. K. esindaja Riigikohtule erinevaid tõendeid.

1. Vastuses määruskaebusele palub prokuratuur jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse sisuliselt muutmata, ent täpsustada selle põhistusi viitega, et hüpoteegi arestimise eesmärk on süüdlase arvel omandatud hüpoteegi kui varalise õiguse konfiskeerimine. Prokuratuuri vastuväited määruskaebusele on järgmised. 6.1 Ringkonnakohus on vara arestinud kooskõlas Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-53-12 väljendatud seisukohtadega. Ringkonnakohus on selgelt väljendanud, et määrusega arestitav objekt on kolmanda isikuna menetlusse kaasatud J. K. nimel olev hüpoteek, mis on omandatud kahtlustatava M. P. arvel ja seatud konfiskeerimise vältimiseks. Hüpoteek on varaline õigus, mida on võimalik käsutada eraldiseisvalt kinnisasjast, millele ta on seatud. Kuna tegemist on eraldiseisva varaga, võib selline vara olla ka arestimise objektiks. Hüpoteegi arestimise eesmärgiks ongi tagada süüdlase arvel omandatud hüpoteegi kui varalise õiguse konfiskeerimine. Seega on arestimise eesmärk kooskõlas KrMS § 142 lg-ga 1, sest selle eesmärk on tagada kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimine KarS § 83² lg 2 alusel. Hüpoteegiga koormatud kinnistu on varasema kohtumäärusega laiendatud konfiskeerimise tagamiseks arestitud. 6.2 Käesoleva juhtumi asjaolud annavad alust arvata, et KarS § 83² lg 2 kohaldamise eeldused on täidetud. Samuti ei saa nõustuda J. K. esindaja väitega, et ringkonnakohtu seisukohad on vastuolulised. 6.3 J. K. esindaja poolt Riigikohtule tuluallikate ja reaalsete rahaliste vahendite olemasolu kinnituseks esitatud dokumendid ei lükka ümber laenulepingu näilikkust, ega tõenda 500 000 krooni sularaha laenamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Selles asjas on tuvastatud põhjendatud kahtlus, et M. P. võis panna toime KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, samuti kahtlus, et M kinnistu, millele J. K. kasuks seatud hüpoteegi ringkonnakohus arestis, oli M. P. enne seda omandanud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara (kriminaaltulu) arvel. Samasugustele järeldustele on jõutud ka asjas nr 1-12-194 tehtud Tartu Maakohtu
3. jaanuari
4. a jõustunud kohtumääruses, millega muu hulgas arestiti M. P.-le kuuluv M kinnistu. Nendes küsimustes ei ole määruskaebuse esitaja ringkonnakohtu määrust ka vaidlustanud. J. K. esindaja arvates on M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteegi arestimine lubamatu muudel põhjustel (vt määruse punktid 5.1-5.4).
5. KrMS § 142 lg 1 esimese lause kohaselt on vara arestimise eesmärk tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Seega on võimalik arestida üksnes isiku sellist vara, mis võidakse temalt tsiviilhagi rahuldamise, konfiskeerimise või selle asendamise või varalise karistuse mõistmise kohta tehtud kohtulahendi sundtäitmise käigus võõrandada.
6. Seejuures on oluline silmas pidada, et isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Eeltoodud järeldus põhineb tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 9.)
9. Lähtudes eeltoodust, ja pidades silmas, et prokuratuur taotles J. K. vara arestimist laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) tagamiseks, tuleb M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteegi arestimise õiguspärasuse hindamiseks esmalt lahendada küsimus, kas M. P.-le kuuluvale M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteeki oleks põhimõtteliselt võimalik J. K.-lt kui kolmandalt isikult KarS § 832 lg 2 alusel konfiskeerida (I). Jaatava vastuse korral peab täiendavalt selgitama, kas hüpoteegi konfiskeerimise tagamiseks võib selle arestimine osutuda vajalikuks ka olukorras, kus kinnistu, mida hüpoteek koormab, on arestitud (II). Lõpuks lahendab kolleegium määruskaebuse (III). I
10. KarS § 832 lg 2 lubab konfiskeerida kolmanda isiku vara, mille puhul on põhjust eeldada, et enne kolmandale isikule võõrandamist oli see saadud kuriteo toimepanemise tulemusena sama paragrahvi esimese lõike mõttes. Sellise vara konfiskeerimine kolmandalt isikult on KarS § 832 lg 2 kohaselt lubatav kahel juhul: 1) kui vara on omandatud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või 2) kui kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks.
11. KarS §-s 832 sätestatud konfiskeerimise objektiks saavad põhimõtteliselt olla kõik asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (TsÜS § 48). Varana KarS § 832 tähenduses on käsitatav ka hüpoteek (

§ 325

) kui

§ 5lg-s 1 nimetatud piiratud asjaõigus (pandiõigus).

Hüpoteek kui varaline õigus kuulub isikule, kelle kasuks hüpoteek on seatud, s.o hüpoteegipidajale (

§ 325lg 1). 13. Juhul kui kinnisasi on saadud Kar

S § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena (s.t kriminaaltuluna või selle arvel), on kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine vaadeldav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena) KarS § 832 lg 2 tähenduses. Seda seetõttu, et hüpoteegi kui piiratud asjaõiguse väärtus on täies ulatuses tuletatud kinnisasja väärtusest. Hüpoteegi seadmisega kaasneb kinnistu omandiõiguse (

§ 68

lg 1) piiramine, s.t hüpoteegiga kaasnevad hüpoteegipidaja õigused eksisteerivad kinnisasja igakordse omaniku õiguste arvel. Sisuliselt antakse hüpoteegi seadmisega osa kinnisasja majanduslikust väärtusest üle hüpoteegipidajale. Vähemalt nõuet tagav hüpoteek vähendab ka kinnisasja väärtust. 14. Kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine on käsitatav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena) KarS § 832 lg 2 mõttes ka siis, kui hüpoteek ei taga selle seadmisel ühtegi nõuet. Iseenesest vastab tõele, et tulenevalt

§ 325

lg-st 1 ja § 352 lg-st 1 ei anna hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist ning kinnisasja müüki saab hüpoteegipidaja nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seejuures ei mõjuta hüpoteegi seadmine nõude olemasolu ega selle suurust, samuti võimaldab

§ 349

lg 1 koormatud kinnisasja igakordsel omanikul nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-2-1-10408, p-d 12-13 ja kriminaalkolleegiumi
3. septembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.1.) Eeltoodu ei tähenda aga seda, et hüpoteek, mis ei taga ühtegi kehtivat nõuet, poleks käsitatav varana KarS § 832 lg 2 mõttes. Nimelt tuleb silmas pidada, et

§ 325

lg 4 kohaselt ei eelda hüpoteek tagatava nõude olemasolu, s.t hüpoteek on mitteaktsessoorne (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1104-08, p 12 ja otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.1). Seega ei sõltu hüpoteegi tekkimine ega olemasolu tagatava nõude kehtivusest. Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on

§ 346lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes.

Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-64-12, p-d 19-20.)

§ 279

lg 1 järgi võib pandiga tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet.

§ 279

lg 2 kohaselt võib pandiga tagada ka tingimuslikku nõuet ja § 279 lg 3 järgi ka tulevikus tekkivat nõuet. Seega on põhimõtteliselt lubatav hüpoteegiga tagada ka hüpoteegipidaja tulevikus tekkivaid nõudeid kinnisasja omaniku või muu võlgniku vastu, kui need tulevikus tekkivad nõuded on piisavalt määratletud. (Vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-64-12, p-d 26-27.) Samuti ei ole välistatud, et kinnistu omanik ja hüpoteegipidaja muudavad tagatiskokkulepet pärast hüpoteegi seadmist või sõlmivad pärast hüpoteegi seadmist uue tagatiskokkuleppe, millega muudavad või täiendavad olemasoleva hüpoteegiga tagatud nõuete ringi. Hüpoteek suurendab ka hüpoteegipidaja tulevikus tekkida võivate ja olemasoleva või edaspidi sõlmitava tagatiskokkuleppega hõlmatud nõuete tagatust ja seega nende väärtust. Hüpoteek annab tagatud nõude sissenõudmisel hüpoteegipidajale hüpoteegisumma ulatuses eelise võlgniku teiste võlausaldajate ees, sest pandiga tagatud nõue on

§ 280kohaselt eelistatud teistele nõuetele panditud vara suhtes.

Hüpoteek, sõltumata tagatava nõude olemasolust, säilitab kinnisasja edaspidisel koormamisel piiratud asjaõigustega oma järjekoha (

§-d 59-591) ja annab seega

§ 353

kohaselt hüpoteegipidajale sõltumata tema nõude tekkimise ajast kinnisasja sundtäitmisel eelisseisundi võrreldes nt hiljem kinnistusraamatusse kantud hüpoteekide omanikega. Samuti kindlustab tagatava nõudeta hüpoteegi olemasolu hüpoteegipidajale TsÜS § 88 lg 2 kohaselt võimaluse panna oma hiljem tekkiv ja tagatiskokkuleppega hõlmatud nõue kinnisasja arvel maksma olenemata kinnisasjale seatud käsutuskeelust (vt ka käesoleva määruse punkt 23). Eeltoodust järeldub, et hüpoteegil on hüpoteegipidaja jaoks potentsiaalne rahaliselt hinnatav väärtus ka juhul, kui see hüpoteek parajasti ühtegi nõuet ei taga. Seetõttu ongi kolleegiumi hinnangul tegemist varaga KarS § 832 lg 2 mõttes.

1. Juhul kui kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnistu omanik lepib kolmanda isikuga kokku viimase kasuks kinnisasjale hüpoteegi seadmises ilma, et see oleks omaniku seisukohalt objektiivselt majanduslikult põhjendatud, saab rääkida kolmanda isiku poolt hüpoteegi omandamisest toimepanija arvel KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes. Sellise olukorraga on tegemist näiteks juhul, kui hüpoteek seatakse juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui kinnistu omanikust võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud ega saa ka tagatise andmise tõttu samaväärset vastusooritust (nt laenutähtaja pikendamist või intressialandust). Samuti on vähemalt üldjuhul KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel omandatud hüpoteek, mis seatakse kolmanda isiku kasuks vaatamata sellele, et puudub tagatav nõue (sh juhul, kui nõue on näilik). Hüpoteek on omandatud KarS § 832 lg 2 p 1 tähenduses kinnisasja omaniku arvel ka juhul, kui hüpoteegi seadmise tagajärjel kinnisasja omaniku vara väärtus ei vähene. Oluline on see, et kolmas isik omandab hüpoteegi ilma, et see oleks kinnisasja omaniku seisukohalt objektiivselt majanduslikult põhjendatud.
2. Kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine võib teatud juhtudel olla vaadeldav ka vara (kriminaaltulu) võõrandamisena konfiskeerimise vältimiseks KarS § 832 lg 2 p 2 mõttes. Konfiskeerimise hetkel kinnistut koormav hüpoteek iseenesest konfiskeerimist ei takista, sest

§ 333

ja § 337 lg 1 kohaselt on kinnisasja võõrandamine võimalik olenemata selle koormatusest hüpoteegiga. Samas jääb hüpoteek koormatud kinnisasja konfiskeerimisel püsima ja tagatiskokkulepe kehtib

§ 346lg 2 teise lause järgi ka uue omaniku (riigi või tema eriõigusjärglase) suhtes.

Hüpoteegipidaja võib

§ 352

lg-s 1 sätestatud eelduste olemasolul nõuda oma nõude rahuldamiseks sundtäitmist hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kui sundtäitmine toimub pärast konfiskeerimist, kaotab riik või riigi eriõigusjärglane kinnistu omandi ja

§ 346lg-s 1 sätestatud ulatuses ka kinnistu sundmüügist saadud raha.

Seega sõltuvalt tagatud nõude suurusest vähendab kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnistu hüpoteegiga koormamine konfiskeerimise toimet või redutseerib selle isegi nullini. Ei ole välistatud seegi, et hüpoteegipidaja nõuab oma nõude sundtäitmist kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnisasja arvel, enne, kui riik jõuab kinnistu konfiskeerida, muutes nii kinnistu konfiskeerimise võimatuks. Kinnisasja sundtäitmist ja sellega konfiskeerimise välistamist ei takista ka kinnistu arestimine. Seda põhjusel, et TsÜS § 88 lg 2 järgi ei kohaldu sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõiguste teostamisele (vt lähemalt käesoleva määruse punkt 23). Eeltoodust järeldub, et kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnistule kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine võib takistada kriminaaltulu konfiskeerimist. Asjaolule, et kriminaaltuluna või selle arvel omandatud kinnistule on hüpoteek seatud konfiskeerimise vältimiseks, võib muu hulgas osutada see, kui ilmneb, et hüpoteegi seadmisel sõlmitud tagatiskokkuleppes nimetatud nõue on tõenäoliselt näilik ja selle tegelik eesmärk on näiliku aluse loomine kinnisasja sundtäitmiseks. Juhul kui kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmise eesmärk oli konfiskeerimise vältimine ja kolmas isik hüpoteegi seadmise ajal seda teadis, võib tulla kõne alla hüpoteegi konfiskeerimine kolmandalt isikult KarS § 832 lg 2 p 2 alusel.

1. Kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnistule kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteek võib KarS § 832 lg 2 p 2 mõttes takistada kriminaaltulu konfiskeerimist vaatamata sellele, et kriminaalasja menetleja hinnangul on põhjendatud alus arvata, et tagatiskokkuleppes määratletud kolmanda isiku nõue kinnistu omaniku vastu on näilik, mistõttu ei taga hüpoteek parajasti ühtegi kehtivat nõuet. Seda järgmistel põhjustel. Esiteks ei võta kriminaalasja menetleja kahtlus, et hüpoteegipidajast kolmanda isiku nõue on näilik, kolmandalt isikult võimalust esitada tsiviilkohtumenetluses selle nõude maksmapanekuks kinnistu omanikust võlgniku (kahtlustatav või süüdistatav) vastu hagi ja saavutada hagi rahuldamine. See on eriti lihtne olukorras, kus hüpoteegipidaja (kolmas isik) ja kinnistu omanikust võlgnik (kahtlustatav või süüdistatav) tegutsevad kooskõlastatult konfiskeerimise vältimiseks. Sellisel juhul on näiteks võimalik, et kinnistu omanikust võlgnik võtab hagi vaatamata nõude näilikkusele õigeks, mis TsMS § 440 lg 1 kohaselt toob kaasa hagi rahuldamise. Siis tekib kolmandast isikust hüpoteegipidajal sõltumata sellest, milline seisukoht kriminaalmenetluses nõude näilikkuse kohta võetakse, õigus nõuda täitemenetluses tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsusega rahuldatud nõude sundtäitmist hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel koos sellest tulenevate järelmitega (vt käesoleva määruse punkt 23, hüpoteegi realiseerimise kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-2-1-64-12, p 17 ja
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-2-1-93-06, p 13). Seega võib ka hüpoteek, millega tagatav nõue on kriminaalasja menetleja hinnangul kehtetu, aidata vältida kriminaaltulu konfiskeerimist, sest kriminaalasja menetleja selline hinnang ei takista hüpoteegiga tagatud nõude tunnustamist ja sundtäitmist väljaspool kriminaalmenetlust. Sõltumata eeltoodust ei välista tagatava nõude puudumine hüpoteegi realiseerimist mõne tulevikus tekkiva nõude täitmiseks. Seda eriti olukorras, kus tagatiskokkuleppe kohaselt on hüpoteegiga tagatud ka tulevikus tekkivad nõuded (vt ka käesoleva määruse punkt 14). Lisaks on põhimõtteliselt võimalik, et kinnistu omanik ja hüpoteegipidaja muudavad tagatiskokkulepet või sõlmivad uue tagatiskokkuleppe, millega täiendavad kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteegiga tagatud nõuete ringi.
6. Seega on kriminaaltuluna või selle arvel omandatud kinnisasjale kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteeki põhimõtteliselt võimalik KarS § 832 lg 2 p 1 või 2 alusel kolmandalt isikult konfiskeerida.
7. Ringkonnakohus leidis põhistatult, et M. P. poolt oletatavalt kriminaaltuluna või selle arvelt saadud M kinnistule võidi J. K. kasuks hüpoteek seada KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes M. P. arvel, sest tagatiskokkuleppes nimetatud nõude olemasolu on kaheldav. Siinkohal jätab kolleegium tähelepanuta J. K. esindaja poolt Riigikohtule esitatud väited ja tõendid selle kohta, et J. K.-l oli tegelikult piisavalt vara M. P.-le 500 000 krooni laenamiseks. Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 ja § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus ka määruskaebemenetluses faktilisi asjaolusid tuvastada. Väide, et J. K. sissetulek polnud M. P.-le laenu andmiseks piisav, kajastub üheselt juba prokuratuuri arestimistaotluses. Seega oli J. K.- l ja tema esindajal võimalik esitada seda väidet kummutavad tõendid esimese ning teise astme kohtus.
8. Samuti on usutav ringkonnakohtu järeldus, et M kinnistule J. K. kasuks hüpoteegi seadmise tegelik eesmärk võis olla kriminaaltulu konfiskeerimise vältimine KarS § 832 lg 2 p 2 tähenduses.
9. Seega on tuvastatud hüpoteegi arestimise esmane eeldus - põhjendatud kahtlus, et M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteek võib osutuda KarS § 832 lg 2 alusel toimuva laiendatud konfiskeerimise objektiks. II
10. Järgnevalt selgitab kolleegium, kas M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteegi võimaliku tulevase konfiskeerimise (KarS § 832 lg 2) tagamiseks on põhjendatud selle hüpoteegi arestimine vaatamata sellele, et kinnistu ise on juba arestitud.
11. Kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnistule kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteegi võimalikku konfiskeerimist KarS § 832 lg 2 alusel ei ole võimalik tagada kinnistu arestimisega. Seda järgmistel põhjustel. Kriminaalmenetluses vara arestimise tulemusena tekib KrMS § 142 lg 1 teise lause järgi vara käsutamise keeld (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
12. oktoobri
13. a määrus asjas nr 3-2-1-79-06, p 20). TsÜS § 88 lg 1 sätestab, et kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri poolt tehtud käsutus, mis rikub eelmises lauses nimetatud käsutuskeeldu. TsÜS § 88 lg 2 järgi ei kohaldu sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud käsutuskeeld aga enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõiguste teostamisele. Riigikohus on selgitanud, et käsutuskeeld saab puudutada üksnes neid õigusi, mille kohta keeld on antud. Kui kinnisasja omanikul on keelatud kinnisasja käsutada, s.t teha kinnisasja suhtes kehtivalt käsutustehinguid, ei saa see puudutada kolmandaid isikuid, kellel on kinnisasjale mõni piiratud asjaõigus, mis on seatud kinnisasjale enne käsutuskeelu andmist. Seega ei tähenda kinnisasja omaniku suhtes seatud kinnisasja käsutamise keeld hüpoteegipidaja jaoks keeldu hüpoteeki sisse nõuda. Kinnisasja omaniku suhtes kinnisasja käsutuskeelu panek (kinnisasja arestimine) ja kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke kandmine ei takista hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse korraldamist ega selle tulemusena toimunud omaniku vahetuse kinnistusraamatusse kandmist. Selleks esitab kohtutäitur täitemenetluse seadustiku (TMS) § 160 lg 1 esimese lause kohaselt kinnistusosakonnale enampakkumise akti ärakirja, lihtkirjalikud avaldused ostja kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmiseks ning keelumärke ja lõppevate õiguste kustutamiseks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole kande tegemiseks vaja kustutatavate õiguste omajate nõusolekut kinnistusraamatuseaduse § 341 mõttes. Sissenõudja nõudest järjekohas tagapool olevad õigused lõpevad TMS § 158 lg 3 esimese lause kohaselt pakkumise parimaks tunnistamisega. Kuigi keelumärkel ei ole kinnisasjaõiguste suhtes järjekohasuhet, tuleneb TMS § 160 lg-st 1 koostoimes TsÜS § 88 lg-ga 2, et pakkumise parimaks tunnistamisega lõpeb ka keelumärke toime, kui keelumärge on kantud kinnistusraamatusse hiljem kui sissenõudja nõuet tagav asjaõigus ja asjaõiguse teostamisega vahetub kinnisasja omanik sõltumata keelumärkest. Sel juhul tuleb keelumärge kinnistusraamatust kustutada, kuna see ei saa kehtida kinnisasja enampakkumisel omandanu suhtes. Järelikult on TsÜS § 88 lg 2 kohaselt võimalik sundtäitmist korraldada hüpoteegi alusel, mis on kantud kinnistusraamatusse enne kinnistu käsutamise keelumärke sissekandmist, ning sel alusel on võimalik ka kinnisasja sundtäitmisel omandaja kanda omanikuna kinnistusraamatusse. Selle takistamiseks tuleb saavutada hüpoteegi käsutamise (sh loovutamise ja sissenõudmise) keelamine. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
14. oktoobri
15. a määrus asjas nr 3-2-1-79-06, p-d 2324 ja
16. jaanuari
17. a otsus asjas nr 3-2-1-132-06, p 26).
18. Eeltoodust järeldub, et kui on oht, et hüpoteek, mis võidakse kriminaalmenetluse tulemusena kolmandalt isikult konfiskeerida, enne kohtuotsuse jõustumist realiseeritakse (

§ 352

) või ka loovutatakse või panditakse (

§ 338-3381), tuleks hüpoteek Kr

MS § 142 lg-te 1 ja 8 alusel arestida. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas on võimalik sellise ohu olemasolu jaatada. Muuhulgas ei ole välistatud, et M. P. ja J. K. sõlmivad M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteegi kohta uue tagatiskokkuleppe. Kinnistu ega ka hüpoteegi arestimine sellist võimalust ei välista, sest TsÜS § 88 lg 1 kohaselt toob käsutuskeelu rikkumine kaasa üksnes käsutustehingu (nt hüpoteegi seadmise lepingu), mitte aga võlaõigusliku kohustustehingu (tagatiskokkuleppe) tühisuse. Võlaõigusseaduse § 12 lg 1 kohaselt ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-2-1-48-09, pd 12-13). Küll välistab hüpoteegi arestimine - erinevalt kinnistu arestimisest - ohu, et hüpoteek konfiskeerimise vältimiseks uues tagatiskokkuleppes määratletud nõude täitmiseks sisse nõutakse.
3. Järelikult on M kinnistule seatud hüpoteegi arestimine selle konfiskeerimise tagamiseks sobiv ja vajalik abinõu. Arvestades J. K. ja M. P. varasemat arvatavat käitumist, on ringkonnakohus õigustatult hinnanud J. K. hüpoteegi kaotsimineku riski sedavõrd kõrgeks, et hüpoteegi arestimist saab pidada ka mõõdukaks abinõuks oletatava kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. III
4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
5. mai
6. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar