) § 153 lg 2 eesmärgist, on pandipidajal kohustus taluda menetluskulusid enda nõude arvel. Menetluskulude katteks saab maha arvata väljamaksest 14 567 eurot 69 senti. 3. Võlausaldaja esitas jaotusettepanekule vastuväite. Võlausaldaja tunnustatud pandiga tagatud nõue on 97 117 eurot 92 senti. Nõue on tagatud kinnistule seatud esimese järjekoha hüpoteegiga, mille suurus on 2 500 000 krooni, ja kommertspandiga, mille suurus on 2 000 000 krooni. Pandieseme kui kinnisasja müügist laekus 90 000 eurot. Kinnistu kui pandieseme renditulu oli 12 398 eurot 86 senti. Kommertspandiesemest laekus 22 820 eurot 40 senti. Pandieseme tulem oli seega kokku 125 219 eurot 26 senti. Pankrotihaldur on
lg-s 2 nimetatud maksimummäära 15% arvutamisel kaldunud alusetult kõrvale normis sätestatust. Pankrotihaldur on arvestanud 15% võlausaldaja pandiga tagatud nõude summast, samas kui pankrotihaldur oleks pidanud lähtuma tegelikult summast, mida õnnestub saada pandiesemete müümisel. Nimetatud piirangut arvestades saab kulude katteks arvestada 15% pandieseme tulemist 18 782 eurot 89 senti. Järelikult peaks võlausaldaja saama 106 436 eurot 37 senti, mitte aga 82 550 eurot 23 senti (nõue 97 117 eurot 92 senti - 15% ehk 14 567 eurot 69 senti). Võlausaldaja palub jätta jaotusettepanek kinnitamata ja kohustada haldurit esitama uus jaotusettepanek vastavuses
lg 1 p 1 alusel) - AS Swedbank tunnustatud pandiga tagatud nõude rahuldamisjärk on 97 117 eurot 92 senti, millest on maha arvatud menetluskulude katteks kuni 14 567 eurot 69 senti." Maakohus leidis, et pankrotiasjast ei nähtu, et pankrotimenetluses oleks rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi. Võlausaldaja tunnustatud nõue on kokku üksnes 97 117 eurot 92 senti, seega ei ole võlausaldajal mitte kuidagi võimalik nõuda pankrotimenetluses tunnustatud nõudest suuremat summat. Võlausaldajal on õigus pärast tema poolt tasumisele kuuluvate kulude mahaarvamist saada võlgniku pankrotivarast 82 550 eurot 23 senti.
lg 2 grammatiline tõlgendamine tekitab vastuolu normi eesmärgiga.
lg 2 eesmärgiks on sätestada pandipidaja kohustus osaleda pankrotimenetluse kulude kandmisel, seades seejuures pandipidaja osaluse kohta piirmäära.
lg 2 grammatilise tõlgenduse kohaselt osaleb menetluskulude kandmisel pandiese, mitte pandipidaja, mis on ilmselges vastuolus
Pandipidajast võlausaldaja peab
lg 2 eesmärgist ning pankrotiõiguse üldistest põhimõtetest tulenevalt osalema menetluskulude kandmisel olenemata asjaolust, millise hinnaga müüakse pandiese. Juhul kui pandiese müüakse hinnaga, mis ületab pandipidaja nõuet, siis on kohtu hinnangul õigustatud piirata pandipidajale tehtavat väljamakset kuni 15% ulatuses. Juhul kui pandiese müüakse odavamalt kui pandipidaja nõue, peab pandipidaja osalema menetluskulude katmisel maksimaalselt 15% ulatuses temale määratud väljamakse summast. Kui
lg 2 tõlgendamisel lähtuda üksnes grammatilisest tõlgendusviisist, siis tuleks seda teha ka muus osas, mitte üksnes
Haldur on lugenud I järku ka selle pandipidaja nõude osa, mida ei tule rahuldada mitte pandieseme müügist saadud raha arvel, vaid tervendamismenetluse ajal pandieseme renditulust saadud 12 398 eurost 86 sendist.
lg 2 grammatilise tõlgendamise korral tuleks nimetatud osas lugeda võlausaldaja nõue üleviiduks II järku
lg 4 alusel ja tema I järgus rahuldatav nõue oleks üksnes 84 719 eurot 6 senti (mitte 97 117 eurot 92 senti). Pandipidaja peab sarnaselt teiste võlausaldajatega osalema pankrotimenetlusega seotud kulude kandmisel oma väljamakse arvel, mitte pandieseme müügist saadud tulu arvel. Seega on halduri arvutuskäik: "pandipidaja nõue / kõikide pankrotimenetluses esitatud nõuete summa * pankrotimenetluse kulud = pandipidaja osalusmäär menetluskulude kandmisel" põhjendatud. Kuna eeltoodud osalusmäär menetluskuludest ületab rahaliselt 15% pandipidajale määratud väljamakse summast, siis tuleb piirata pandipidaja osalusmäära 15%-ni määratud väljamakse summast. Võlausaldaja peab kandma menetluskulusid kuni 14 567 eurot 69 senti.
lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka pandipidaja nõude suurust, st juhul kui pandiese müüakse pandipidaja nõudest oluliselt kallimalt, ei teki pandipidajal õigust saada esimeses järgus tunnustatud nõude suurusest sõltumatult summat, mis vastab 85%-le pandieseme müügist saadud summast, vaid arvates enne maha
lg-s 1 märgitud summad, on pandipidajal maksimaalselt õigus saada 100% ja minimaalselt 85% nõudest. Võlausaldaja soovib hüvitist nõude ulatuses, s.o 97 117 eurot 92 senti. Kui nõustuda võlausaldaja tõlgendusega, siis tekib küsimus, mis saab pandieseme müügitulemi, millest on 15% ulatuses mahaarvestus tehtud, ja pandipidaja nõude vahest. Selleks summaks on 9318 eurot 45 senti. Kuigi asjas on
lg-s 1 loetletud kulud katmata, siis määruskaebuse esitaja arvates neid enam ülejäänud summast 9318 eurot 45 senti katta ei saa, samas tuleneb seadusest keeld see rahasumma jaotise alusel teistele võlausaldajatele välja maksta, kuna pankrotimenetlusega seotud väljamaksed tuleb enne teha. Maakohus on õigesti järeldanud, et võlausaldajad peavad pankrotimenetlusega seotud kulusid kandma vastavalt oma jaotisele.
lg-st 2 tuleneb, et esimeses järgus rahuldatakse pandipidaja nõue pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud
lõikes 1 nimetatud põhjendatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandipidaja I järgu tunnustatud nõudest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Võlausaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonna- ja maakohtu määrus tühistada ning teha uus määrus, millega jätta jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada see haldurile, kohustades pankrotihaldurit esitama maakohtule uus jaotusettepanek 20 päeva jooksul kohtumääruse pankrotihaldurile kättetoimetamisest arvates. Menetluskulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud
lg-t 2, jaotusettepanekuga on rikutud pandiga tagatud nõudega võlausaldaja õigust.
lg 2 sõnastuse kohaselt ei tule pandipidaja osalust
lg-s 1 nimetatud väljamaksete kandmisel arvestada mitte pandipidaja nõude suurusest, vaid lähtuda tuleb pandieseme müügist saadud rahasummast. Ringkonnakohtu seisukohad on vastuolulised, kuna olukorras, kus
lg-s 1 nimetatud väljamaksed arvatakse maha võlausaldaja nõudest, ei saaks nõue kunagi 100% rahuldatud ja seda sõltumata sellest, millise hinnaga õnnestub pandiese müüa. Pandipidaja suhtes on õiglasem lähtuda pankrotimenetluse kulude kandmise määra puhul pandieseme müügist laekunud summadest. Sarnane loogika on ka halduri tasu määramisel. Riigikohtu praktika (3-2-1-44-05, 3-2-1-167-11) ei toeta ringkonnakohtu tõlgendust.
lg 2 ei sea piirangut, et pandieseme müügitulemi, millest on 15% maha arvatud, ja pandipidaja nõude vahet ei oleks võimalik kasutada
lg-s 1 nimetatud väljamakseteks või teistele (tagamata nõuetega) võlausaldajatele väljamaksmiseks.
Määruskaebus tuleb rahuldada. 11. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kuidas tõlgendada
Võlausaldaja leiab, et lähtuda tuleb
lg 2 sõnastusest, mille kohaselt ei tule pandipidaja osalust
lg-s 1 nimetatud väljamaksete kandmisel määrates arvestada mitte pandipidaja nõude suurust, vaid lähtuda tuleb pandieseme müügist saadud rahasummast. Võlausaldaja leiab, et jaotusettepanekuga on rikutud pandiga tagatud nõudega võlausaldaja õigusi. Pankrotihaldur esitas jaotusettepaneku, mille kohaselt on võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest ja
lg 2 eesmärgist lähtuvalt pandipidajal kohustus taluda menetluskulusid enda nõude arvel ning menetluskulude katteks saab maha arvata väljamaksest 14 567 eurot 69 senti. Maakohus kinnitas jaotusettepaneku, leides, et
lg 2 grammatiline tõlgendamine tekitab vastuolu normi eesmärgiga ning pandipidajast võlausaldaja peab
lg 2 eesmärgist ning pankrotiõiguse üldistest põhimõtetest tulenevalt osalema menetluskulude kandmisel olenemata asjaolust, millise hinnaga pandiese müüakse. Maakohus märkis määruse resolutsiooni, et Swedbank AS-i tunnustatud pandiga tagatud nõude rahuldamisjärk on 97 117 eurot 92 senti, millest on maha arvatud menetluskulude katteks kuni 14 567 eurot 69 senti. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ning leidis, et
lg-st 2 tuleneb, et esimeses järgus rahuldatakse pandipidaja nõue pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud
lg-s 1 nimetatud põhjendatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandipidaja I järgu tunnustatud nõudest. 12. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga ja leiab, et kohtud on
lg-t 2 valesti tõlgendanud.
lg 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud
lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast.
lg 2 on imperatiivne ja sätestab selgelt, et lähtuda tuleb pandieseme müügist saadud rahasummast (vt ka Riigikohtu
lg 2 ei sea piirangut, et pandieseme müügitulemi, millest on 15% suurune mahaarvestus tehtud, ja pandipidaja nõude vahet ei oleks võimalik kasutada
13. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et
lg 2 grammatilise tõlgendamise korral tuleks võlausaldaja nõue pandieseme renditulu puudutavas osas lugeda üleviiduks II järku. Asjaõigusseaduse § 344 kohaselt, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on antud rendile või üürile, ulatub hüpoteek ka rendi- või üürinõudele, mis tekib ajavahemikul kinnisasja arestimisest või võlgniku pankroti väljakuulutamisest kuni kinnisasja müümiseni või mis on tekkinud ühe aasta jooksul enne kinnisasja arestimist või võlgniku pankroti väljakuulutamist ja on sisse nõudmata. Seega on hüpoteegiga tagatud ka võlausaldaja nõue pandieseme renditulu puudutavas osas. 14.
lg 2 kohaselt jätab kohus jaotusettepaneku kinnitamata ja tagastab selle haldurile määrusega, kui ettepanekust ilmneb, et pankrotimenetluses on rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi. Haldur esitab uue jaotusettepaneku 20 päeva jooksul kohtumääruse haldurile kättetoimetamisest arvates.
lg 4 kohaselt võib võlgnik või jaotusettepaneku peale vastuväite esitanud võlausaldaja esitada määruskaebuse määruse peale, millega kohus on jaotusettepaneku kinnitanud. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse. Kolleegium on varasemas praktikas viidanud sellele, et alles pankrotimenetluse lõpparuandest nähtub
lg 2 p 3 järgi, mis ulatuses võlausaldaja nõue rahuldatakse ning missuguses ulatuses tehakse pankrotivarast väljamakseid pankrotimenetluse kulude katteks. Isikul on
lg 2 ja § 164 lg 2 alusel õigus esitada lõpparuande peale täiendav vastuväide ja kaebus (vt Riigikohtu
tõlgendamisel ei riku panga õigusi, kuna need ei puuduta kohtumääruste resolutsiooni ega kinnitatud kava. Praegusel juhul on aga maakohus lisaks
väärale tõlgendamisele määruse põhjendavas osas ka kohtumääruse resolutsiooni märkinud: "1. rahuldamisjärk (
lg 1 p 1 alusel) - AS Swedbank tunnustatud pandiga tagatud nõude rahuldamisjärk on 97 117 eurot 92 senti, millest on maha arvatud menetluskulude katteks kuni 14 567 eurot 69 senti." Kolleegium leiab, et sellega rikub maakohtu määrus jaotusettepaneku kinnitamise kohta ka võlausaldaja õigusi. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult maakohtu määruse muutmata. Seega tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega jätab
Haldur peab
lg 2 teise lause kohaselt esitama uue jaotusettepaneku 20 päeva jooksul kohtumääruse haldurile kättetoimetamisest arvates.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.