← Eesti

3-3-1-44-12

Obsah (7)§ 37§ 38§ 67§ 64§ 105§ 1§ 65

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§-st 15 tulenevalt on kaebaja tööle määramise käskkirjad allkirjastanud selleks pädev isik. Puudub vajadus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. 4.2.

§ 37

lg-st 1, § 38 lg-st 1 ja § 39 lg-st 3 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud töötama ja seda ka juhul, kui ta määratakse majandustöödele abitööliseks. M.V. ei vastanud

§ 37

lg-s 2 sätestatud töökohustusest vabastamise kriteeriumitele ning puudus

§ 38lg-s 22 sätestatud alus kaebaja töölt vabastamiseks.

Kinnipeetava väidetud julgeolekuoht ei ole leidnud kinnitust. Käskkirjad nr 1–3 olid seega õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. 4.

  1. Tööle määramise käskkirjade andmisel ja distsiplinaarkaristuste määramisel on järgitud menetlus​norme, distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt. 4.
  2. Käskkirjade nr 4 ja 5 tühistamiseks puudub alus. Vanglaametnike korraldused ei vastanud tühise haldusakti tunnustele ning kaebajal lasus korralduse täitmise kohustus hoolimata asjaolust, et see oli kaebaja hinnangul vastuolus vangla kodukorra nõuetega. Kaebajale antud korraldused tööle asumiseks olid seaduslikud ning korraldusele mitteallumisega rikkus kaebaja

§ 67p-s 1 sätestatud kohustust ja pani sellega toime distsiplinaarsüüteod.

Määratud karistused on proportsio​naalsed toime pandud rikkumistega. 4.

  1. Vaidemenetlusega viivitamine oli õigusvastane, kuna kaebajal jäi saavutamata vaidemenetluse eesmärk – lahendada vaidlus soodsamalt ja kiiremini.
  2. Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses palus kaebaja tühistada halduskohtu otsuse osas, millega jäeti käskkirjad nr 1–5 tühistamata, ning rahuldada selles osas kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus mitmed kaebaja väited analüüsimata ja hindas tõendeid ühekülgselt ning ebaõigesti. Justiitsminister on vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 15 kehtestamisel ületanud oma volitusi. Nimetatud norm on vastuolus

§ 64

lg-ga 3, justiits​ministri määruse nr 20 "Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus" § 4 lg 2 p-ga 6 ja § 7 lg-ga 1 ning põhiseadusega.

  1. Tartu Ringkonnakohus jättis
  2. märtsi
  3. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja haldus​kohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 6.
  4. Tööle määramise käskkirjadest nähtub piisavalt selgelt, kes on haldusaktide adressaat. Isiku​- koodi märkimine haldusaktis ei ole kohustuslik ning kuna Viru Vanglas ei viibi kaebajaga sama​nimelist isikut, siis on ilmselge, et haldusakti adressaadiks oli just kaebaja ning ebaõige isikukoodi märkimine ei tingi haldusakti õigusvastasust. 6.
  5. Kinnipeetava majandustöödele rakendamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Seetõttu ei ole kaebaja väited tema nõusoleku puudumise ja tahtevastaselt tööle määramise õigusvastasusest asjakohased. 6.
  6. Kaebajal puudub asjakohane informatsioon ning pädevus, andmaks hinnanguid vangla​ametnike otsusele mõne teise sama osakonna kinnipeetava ümberpaigutamise ja selle põhjuste kohta. Asjaolu, et üks samas osakonnas viibiv kinnipeetav paigutati vanglasiseselt ümber, ei oma kaebajaga mingit seost, kuna julgeolekuosakonna hinnangul ei ole kaebaja julgeolek ohus. Viru Vangla seisukohtadest nähtuvalt on osakond E8 tugevdatud järelevalvega osakond, milles kinni​peetavate järelevalve on teostatud efektiivsemalt kui teistes osakondades, sest vahetuses on rohkem valvureid, kes viibivad osakonnas või selle vahetus läheduses. Kaebaja tööle määramise käskkirjad on kooskõlastanud ka vangla julgeolekuosakonna juhataja. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et pärast esimese käskkirja väljaandmist on vangla täiendavalt hinnanud ohu olemasolu, kuid julgeolekuriski ei tuvastatud. Kaebaja ei ole vaide- ega kohtumenetluses julgeolekuohu olemasolu suutnud tõendada. 6.
  7. Käskkirjade nr 4 ja 5 aluseks oli käskkirjades nr 1 ja 2 märgitud töökohustuse täitmisest keeldumine. Seadusest ei tulene, et samasisulise rikkumise eest ei saa teist distsiplinaarkaristust määrata, enne kui esimese käskkirja vaidlustamise menetluses on saavutatud lõplik lahend. Kaebaja rikkus

§ 67

punkti 1 ja § 37 lg-t 1 ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud. Käskkirjad nr 4 ja 5 vastavad HMS § 54 nõuetele ning distsiplinaarmenetlus on läbi viidud koos​kõlas

§-s 64 sätestatuga. Määratud karistuste raskusaste on proportsioonis üleastumiste raskusega. Vanglas töötamine on vajalik selleks, et kinnipeetav omandaks tööoskusi ja -harjumusi ning töötamise eest saadav tasu võimaldab omakorda hüvitada riigile või kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju ja parandada ka edaspidist majanduslikku toimetulekut vabaduses. Nimetatud asja​olud vähendavad kinnipeetavate uute kuritegude toimepanemise riski. Vanglas töötamine on kinni​peetava jaoks seega olulise tähendusega ja aitab kaasa tema õiguskuulekale käitumisele suunamisele. Seetõttu on töökohustuse eiramise näol tegemist olulise kohustuse eiramisega, mis näitab, et kinnipeetav ei soovi asuda õiguskuulekale teele. Käskkirja nr 5 andmise hetkeks oli kaebaja pannud samaliigilise distsiplinaarüleastumise toime teist korda ning seetõttu ei saa käsk​kirjas nr 5 kohaldatud kartserikaristust pidada ebaproportsionaalseks. 6.5. Käskkiri nr 5 on antud tähtaegselt.

§ 64lg-st 41 koostoimes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 134 lg-ga 1 ning § 135 lg-ga 1 tulenevalt tuleb distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja algusena käsitada rikkumisest teadasaamise päeva. Kaebaja ei allunud vanglaametniku korraldusele

  1. augustil 2010 ning samal päeval koostati keeldumise kohta vanglaametniku ettekanne. Distsiplinaarkaristuse määramise täht​aeg hakkas kulgema
  2. augustist 2010 ning lõppes
  3. septembril 2010, mis langes pühapäevale, ja TsÜS § 136 lg-le 8 tuginedes tuleb distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja viimaseks päevaks lugeda seega
  4. septembrit 2010, mil käskkiri nr 5 ka anti. 6.
  5. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on allkirjastanud selleks VSE § 15 alusel pädevust omav isik.

§ 64

lg-st 4 ei tulene, et distsiplinaarkaristuse määramise õigus vanglas peaks olema üksnes vangla direktoril, normi sõnastusest nähtuvalt viib distsiplinaarmenetluse läbi ja selgitab distsipliinirikkumise asjaolud välja vanglateenistus. Samuti on ebaõige viide Viru Vangla põhimääruse § 4 lg 2 p-le 6, sest vaidlusaluste käskkirjade andmise hetkel see ei kehtinud. Kuna vanglas kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine ei ole käsitatav täitevvõimu teostamisena, siis on asjakohatu ka viide justiitsministri määruse nr 20 § 7 lg-le 1. Pädevus vangla sisekorra​eeskirjade kehtestamiseks ja seega ka muutmiseks ning täiendamiseks tuleneb justiitsministrile

§ 105

lg-st 2, mitte

§ 64lg-st 4.

Eelnevast tulenevalt on alusetud ka kaebaja viited põhiseaduse rikkumisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada ringkonnakonnakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega tühistamiskaebused rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhi​seisu​kohad on kokkuvõtvalt järgmised. 7.
  2. Käskkirjad nr 1–3 on õigusvastased ja tühised, need on kaalutlusvigadega ja väljastatud tagaselja, kaebaja jäeti ära kuulamata, käskkirjadest ei selgu kaebaja õigused ja kohustused ning puuduvad vajalikud kooskõlastused. Kaebajale ei ole antud vajalikku väljaõpet ega korraldatud koolitusi, samuti jäeti tööohutusjuhendid tutvustamata. 7.
  3. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks on loetud vanglaametnike ütlused ja hinnangud usaldusväärseteks, kaebaja omad aga mitte. Kohtumenetluses on rikutud süütuse presumptsiooni, mis kehtib ka distsiplinaarmenetluses. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud kõiki kahtlusi, vangla ei ole tööle määramise käskkirja andmisel piisavalt julgeolekuohtu hinnanud. Kohtud on jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et mitmed kinnipeetavad võivad ohu olemasolu kinnitada. Osakonnas E8 on varem toimunud mitmeid füüsilisi rünnakuid kinnipeetavate vastu, millel on olnud rasked tagajärjed ning julgeolekuosakond on olnud võimetu neid rünnakuid ennetama või takistama. Oht kaebaja elule ja tervisele on käsitatav analoogia korras hädaseisundina ning ka seetõttu ei olnud tööst keeldumine õigusvastane. 7.
  4. Kaebaja on jätkanud tööle asumisest keeldumist samal põhjusel (oht kaebaja julgeolekule) ning teda on distsiplinaarkorras veel viiel korral karistatud. Kaebaja ei ole julgeolekuohu tõttu nõustunud ka kõige rangema distsiplinaarkaristuse kohaldamisel osakonnas E8 tööle asuma. Samuti on kaebajat
  5. aastal füüsiliselt rünnatud seetõttu, et ta väljendas nõusolekut töötada majandus​töödel abitöölisena. EIK on rõhutanud, et vanglal lasub kohustus kaitsta kinnipeetavat teistest kinnipeetavatest lähtuva ohu eest. 7.4.

§ 105

lg 2 on pädevus-, mitte volitusnorm.

§ 64

lg-st 4 ei tulene justiits​ministrile volitust reguleerida VSE-s distsiplinaarkaristuse määramise pädevust. 7.5. Vangla on rikkunud

§ 64lg-s 4¹ sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega ning seetõttu on käskkiri nr 5 õigusvastane. Ts

ÜS § 136 lg-test 2 ja 3 lähtuvalt lõpeb tähtaeg täht​päeva saabumisega ja kui tähtaeg on määratud kuudes, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Distsiplinaarkaristuse käskkiri tulnuks anda hiljemalt

  1. septembril
  2. 7.
  3. Tõendamata on kaebaja süüline käitumine, puudub karistatav tegu, õigusvastasus ja süü, tuvastamata on jäänud kaebaja tahtlus või ettevaatamatus väidetava süüteo toimepanemisel, välja on jäänud selgitamata tähtsust omavad asjaolud, sh vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samuti on süüteod kvalifitseeritud erinevalt. Käskkirjas nr 4 käsitati süüteona töökohustuse rikkumist, käskkirjas nr 5 aga töökohustuse rikkumise kõrval ka allumiskohustuse rikkumist. 7.
  4. Vanglaametnike korraldused, mille täitmata jätmist käsitati käskkirjas nr 4 süüteona, olid õigus​- vastased ning need vastasid tühise haldusakti tunnustele, mistõttu ei saa nende täitmata jätmist pidada distsiplinaarüleastumiseks. Vanglaametnik andis esimesel korral korralduse asuda tööle öörahu ajal, teisel korral sooviti kaebajat rakendada tööle osakonnas E7, mis ei vastanud käskkirjas nr 1 märgitud töökohale (E8) ja oli seetõttu tühine. 7.
  5. Käskkiri nr 5 on põhjendamata ning kartserikaristuse kandmise ajaks piirati käskkirjaga eba​- õigesti ka vangistusseaduse § 30 kohaldamist. 7.9.

§ 1

¹ lg 4¹ on vastuolus PS §-dega 4, 13 ja 14 ning Euroopa Inimõiguste ja Põhi​- vabaduste konventsiooni artikliga 13. Samuti on PS §-dega 13 ja 14 ja EIÕK artikliga 13 ning EIK praktikaga vastuolus

§ 65

osas, milles see ei näe distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlusta​misel ette käskkirja täitmise peatumist vaidluse lahendamise ajaks.

  1. Viru Vangla palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Esmalt võtab kolleegium seisukoha kaebaja tööle määramise käskkirjade ning käskkirja nr 3 õiguspärasuse kohta (I). Seejärel kujundab kolleegium seisukoha distsiplinaarkäskkirjade (käsk​kirjad nr 4 ja 5) õiguspärasuse kohta (II) ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise vajalikkuse üle (III). Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse (IV). I
  3. HKMS § 229 lg-te 2 ja 3 alusel arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrolli​misel alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ja on nendega seotud, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvasta​misel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Seetõttu ei võta kolleegium kassatsioon​kaebuses ja selle täienduses esitatud uute, väidetavat julgeolekuohtu kinnitavate faktiliste asjaolude osas seisu​kohta ja tugineb asja lahendamisel alama astme kohtutes tuvastatule.
  4. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et haldusakti tühisuse ja tühistamise alused käsk​- kirjade nr 1, 2 ja 3 osas puuduvad (haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2). Käskkirjad nr 1, 2 ja 3 olid õiguspärased ning ringkonnakohtu otsus tuleb selles osas jätta muutmata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Tööle määramise käskkirja andmisel järgiti menetlusnõudeid ning haldus- ega kohtumenetluses ei ole oht kaebaja julgeolekule seoses osakonnas E8 töötamisega kinnitust leidnud. Kuna kinnipeetav on

§ 37

lg 1 kohaselt kohustatud töötama ja töötamist välistavaid asjaolusid pole haldus- ega kohtumenetluses tuvastatud, ei oma määravat tähendust asjaolu, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei kuulatud. Käskkirjad nr 1 ja 2 on andnud pädev haldusorgan, selge on nende haldusaktide adressaat, nimetatud aktid ei kohusta toime panema õigusrikkumist ning märgitud on õigusaktides nõutud ulatuses adressaadi õigused ja kohustused. Neid kohustusi oli kaebajal võimalik täita.

  1. Asjakohatu on kaebaja väide, et ringkonnakohus on pidanud vangla väiteid usaldusväärseteks, kuid kaebaja väiteid mitte, ning kohus on rikkunud selles osas põhjendamiskohustust. Esiteks pole ringkonnakohus poolte väidete usaldusväärsust eraldiseisvalt hinnanud ja seetõttu on kaebaja selle​kohane väide ebaõige, teiseks on kohtud tuginenud otsuse tegemisel asjas esitatud tõenditele kogumis ning andnud neile ammendava hinnangu. Asjaolu, et see ei ühti kaebaja hinnanguga, ei võimalda veel järeldada, et kohtud on rikkunud menetlusõiguse norme ja jätnud kaebaja esitatud tõendid otsuse tegemisel arvesse võtmata või seadnud nende usaldusväärsuse kahtluse alla.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus tõendite kogumisel ja hindamisel menetlus​norme rikkunud. Kaebaja on kohtumenetluses esitatud dokumentides üksnes viidanud mõnele isikule, kes võiksid julgeolekuohu ilmnemist kinnitada, kuid pole soovinud neid haldus- ega kohtu​menetlusse tunnistajatena üle kuulata. Seetõttu on asjakohatu kaebaja viide menetlusõiguse normide rikkumisele tõendite kogumisel. Ringkonnakohtu otsusest nähtub selgelt, millistele tõenditele tuginedes on kohus asunud seisukohale, et oht kaebaja julgeolekule pole kinnitust leidnud. Kolleegium märgib täiendavalt, et

§ 38

lg-s 2² sätestatud kinnipeetava töölt vabastamise alus – oht kinnipeetava julgeolekule seoses töötamisega – peab töölt vabastamiseks olema reaalne. Üksnes abstraktne ja hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole selleks piisav. Kuna kaebaja julgeoleku ohustatus seoses töötamisega pole kinnitust leidnud, puudub kolleegiumi hinnangul ka vajadus analüüsida karistusseadustiku § 29 kohaldamise võimalikkust haldusmenetluses. Kolleegium möönab, et õige on kaebaja seisukoht vanglal lasuvast kohustusest tagada vanglas kinni peetavate isikute julgeolek, kuid miski ei viita asjaolule, et vangla oleks oma kohustust käesoleval juhul rikkunud.

  1. Kassatsioonkaebuses märgitud väidetav ohutusjuhendite tutvustamata jätmine ja väljaõppe andmata jätmine ei oma selle vaidluse lahendamisel tähtsust, sest kaebaja on tuginenud töö​kohustuse täitmisest keeldumisel eeskätt julgeolekuohu argumendile. Samuti ei ole kaebaja sidunud vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustatud käskkirjade õigusvastasust asjaoluga, et tema tervislik seisund ei võimaldanud tal töötada. Kohtumaterjalidest ei nähtu, et kaebaja õigusi oleks rikutud ning esinenuks töökohustuse täitmisest keeldumise alus. Kaebaja pole välja toonud selliseid asjaolusid, mis kinnitaksid ohtu tema julgeolekule ja tervisele. II
  2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebaja on toime pannud distsiplinaarsüüteod, tema süü on tuvastatud ning esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. Kolleegium ei pea vajalikuks ringkonnakohtu otsuse põhjendusi selles osas korrata (HKMS § 231 lg 6). Seoses kassatsioonkaebuses esitatud väidetega peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist.
  3. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine ei eelda distsiplinaarsüüteo toime pannud isiku süü vormi tuvastamist, oluline on üksnes kaebaja süü tuvastamine (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 11). Seega pole vaidlustatud käskkirjades nr 4 ja 5 kaebaja süü vormi märkimata jätmine käsitatav menetlusveana.
  6. Kaebaja on seoses käskkirjaga nr 4 märkinud, et vanglaametnike korraldused kaebaja tööle rakendamiseks olid tühised, kuna esimene korraldus oli antud öörahu ajal ning teisega sooviti kaebajat panna majandustöödele, töökohana märgitud osakonnast väljaspool. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 33-1-103-06, p 14). Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu ühtegi ilmselget HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse alust ka käskkirjade nr 4 ja 5 osas. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei saa mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida, küll võib selliseid asjaolusid arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt Riigikohtu haldus​kolleegiumi
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Seega võiks vanglaametnike korralduse õigusvastasus omada tähendust kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsio​naalsuse hindamisel. Eeltoodust tulenevalt puudus kaebajal alus jätta vanglaametniku korraldus tööle asumiseks täitmata ning keeldumisega rikkus ta vangistusseaduse § 67 p-st 1 ja § 37 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning pani sellega toime distsiplinaarsüüteo. Seetõttu on Riigikohtu hinnangul käskkiri nr 4 õiguspärane ega kuulu tühistamisele. Käskkirja nr 5 õiguspärasusega seonduvalt on kaebaja tuginenud üksnes julgeolekuohu argumendile, mis pole vaide- ega kohtumenetluses aga tõendamist leidnud.
  11. Kaebaja pole kassatsioonkaebuses märgitud vanglaametnike korraldusi iseseisva nõudega vaidlustanud ning korralduste õigusvastasusele on viidatud distsiplinaarmenetluse raames esitatud seletuskirjas. Vaidemenetluses on kaebaja tuginenud üksnes esimese korralduse õigusvastasusele. Senise kohtumenetluse raames ei ole vanglaametnike korralduste õigusvastasust kontrollitud ega sellega seotud faktilisi asjaolusid tuvastatud. Kolleegiumi hinnangul puudub asja uueks läbi​vaatamiseks saatmiseks vajadus, sest käskkirjaga nr 4 määratud karistuse – noomituse – vähest raskust arvestades ei oleks ka korralduste õigusvastasuse korral põhjust pidada määratud karistust ebaproportsionaalseks.
  12. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et vangistusseaduses ei sätestata töökohustuse täitmise aega ning ka tööle määramise käskkirjas ei ole tööaja märkimine kohustuslik. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei keela rakendada kinnipeetavaid majandustöödele ka ajal, mil vangla kodu​korra kohaselt peaksid kinnipeetavad viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal. VSE § 8 lg-s 1 reguleeritakse kinnipeetava liikumisvabadust vanglas. Ka nimetatud sättest ei tulene vanglaametnikele keeldu anda kinnipeetavatele öörahu ajal korraldusi ning võimaldada kinnipeetaval vanglaametniku saatel viibida öörahu ajal näiteks majandustööde tegemise eesmärgil väljaspool kambrit. Tööle asumise korraldus oleks õigusvastane, kui selle tulemusena ei oleks kinnipeetavale tagatud piisavalt uneaega. Ainuüksi töötamine öörahu ajal seda veel ei tähenda.
  13. Põhjendatud on kaebaja seisukoht, et käskkirjas nr 4 käsitati süüteona töökohustuse rikkumist, käskkirjas nr 5 aga töökohustuse rikkumise kõrval ka allumiskohustuse rikkumist. Samuti on vangla andnud erineva hinnangu rikkumise raskusele, sh rikkumisest tulenevale ohule vangla julgeolekule. Kolleegiumi hinnangul ei tingi nimetatud erinevused käskkirjade nr 4 ja 5 tühistamist. Töökohustuse täitmata jätmisega eirab kinnipeetav ka vanglaametniku korraldust asuda täitma töökohustust. Kuna tööle määramise käskkirjades ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldabki tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta käesoleval juhul eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu. Seetõttu hõlmab töökohustuse täitmata jätmine käesoleval juhul ka vanglaametniku tööleasumise korralduse täitmata jätmist. Asjaolu, et käskkirjas nr 4 ei ole vangla käsitanud rikkumist olulisena, ei muuda valitud karistust ebaproportsionaalseks. Käsk​kirjades nr 4 ja 5 määratud distsiplinaarkaristused on eriliigilised ja kinnipeetava põhiõiguste riive intensiivsuselt erineva ulatusega ning on kooskõlas vangla hinnanguga süütegude raskusele. Käsk​kirjaga nr 4 karistati kaebajat kõige kergema distsiplinaarkaristuse noomitusega. Töökohustuse põhjendamatu täitmata jätmise eest määratud karistus pole kolleegiumi hinnangul ilmselgelt eba​proportsionaalne ning selle tühistamiseks puudub alus. Vangla on käskkirjas nr 5 põhjendatult arvestanud kehtiva distsiplinaarkaristusega ja samaliigilise rikkumise faktiga ning määratud karistus on proportsionaalne. Eelnevast tulenevalt olid vaidlustatud käskkirjad nr 4 ja 5 kolleegiumi hinnangul õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. 21.

§ 64lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus.

Vangistusseadus ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. Ülejäänud otsustuste puhul on pädevus antud abstraktselt vanglateenistusele. Vanglateenistusse kuuluvad

§ 105

¹ lg 2 kohaselt vanglad ja Justiitsministeeriumi koosseisus vanglateenistuse ülesannete täitmiseks ettenähtud ameti​kohad. Vanglad moodustab ning vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab justiitsminister määrusega (

§ 105lg 2).

Vanglateenistuse ametnike koosseisud ja ülesanded määratakse kindlaks iga vangla põhimääruses ja justiitsminister võib vanglateenistuse (vanglaametnike) ülesannete jaotust reguleerida ka vangla sisekorraeeskirjades. VSE §-des 1¹–15 reguleeritakse vanglateenistusse kuuluvate ametikohtade otsustuspädevust ehk sisuliselt on tegemist sisepädevuse jagamisega (vt haldusmenetluse seaduse § 8 lg 2). Justiitsminister ei saa määrusega muuta seadusega sätestatud pädevust, küll aga reguleerida pädeva haldusorgani ametnike otsustus​pädevust. Ringkonnakohus on seega õigesti märkinud, et vangla sisekorraeeskirjades vangla​ametnike otsustuspädevuse reguleerimine on

§ 105lg 2 alusel seaduslik.

VSE § 15 nägi ette, et vangla üksuse juhi pädevuses on muu hulgas

§ 64

lg 4 alusel distsiplinaarkaristuse määramise käsk​kirja andmine ja kuna käesoleval juhul on mõlemad käskkirjad allkirjastanud kas üksuse juht või üksuse juhi ülesannetes olev vanglaametnik, siis andis käskkirjad nr 4 ja 5 selleks pädev ametnik ning nende tühistamiseks puudub ka seetõttu alus. 22.

§ 64

lg 4¹ kohaselt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teada​saamise päevast arvates. Ringkonnakohus leidis

§ 64lg-le 4¹, Ts

ÜS § 134 lg-le 1 ja § 135 lg-le 1 tuginedes, et

  1. augustil 2010 toime pandud süüteo puhul hakkas karistuse määramise tähtaeg kulgema
  2. augustil ja tähtpäev saabus
  3. septembril, mis langes aga pühapäevale, ja TsÜS § 136 lg 8 alusel tuleb lugeda tähtpäev saabunuks esmaspäeval,
  4. septembril
  5. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et kuudes arvestatava tähtaja korral tuleb tähtaja lõpu määramisel lähtuda TsÜS § 135 lg 1 alusel järgmisest päevast. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. novembri
  7. a määrus asjas nr 3-3-1-71-02 ning Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3-2-1-116-07). Käesolevas asjas lõppes distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg seega
  10. septembril
  11. Nimetatud kuupäev langes aga laupäevale. Hinnangut distsiplinaarkaristuse määramise täht​aegsusele ringkonnakohtu seisukoht seega ei mõjutanud, sest TsÜS § 136 lg 8 alusel tuli karistuse määramise viimase päevana käsitada ikkagi
  12. septembrit
  13. Kassaatori seisukoht kuude pikkuse erinevusele ei oma tähtaja arvutamisel tähtsust, sest TsÜS § 136 lg 3 lähtub sündmuse päevale vastavast päevast. Eelnevast tulenevalt pole vangla andnud käskkirja nr 5 tähtaega ületades.
  14. Kolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-41-11, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisa​- piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega. Nimetatud seisukohast ei ole aga põhjendatud teha järeldust, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad ja nende vaidlustamine peab kaebusest nähtuma. Piirangute vaidlustamise soov peab nähtuma selgelt kaebuse taotlustest, põhjendustest või olema nendest tuletatav. Käesolevas asjas ei ole kaebaja käskkirja nr 5 vaidlustamisel käsitlenud vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses lisapiirangute kohaldamist ja esitatud materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet. Alles Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses on kaebaja esmakordselt esitanud seisukoha, et lisapiiranguna vangistusseaduse § 30 kohaldamise piiramine oli õigusvastane ja seda tulnuks kohtumenetluses kontrollida. Kolleegiumi hinnangul ei ole kaebaja seega esitanud kohtumenetluses tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning vastavasisulist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses. HKMS § 211 lg 2 alusel ei võta kolleegium seetõttu käskkirjas nr 5 kohaldatud lisapiirangute õiguspärasuse kohta seisukohta. III
  15. Kolleegiumi ei näe põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise vajadust distsipli​- naarkaristuse täideviimise küsimuses ega vaide alluvust reguleeriva normi (

§ 1¹ lg 41) osas.

Sätte põhiseaduspärasust peab kohus hindama siis, kui see on põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Piirav või kohustav norm on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades otsustama selle kehtetuse korral teisiti kui selle kehtivuse korral (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-14-12, p 41). Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjade õiguspärasuse kontrollimisel ei ole vaidealluvust reguleeriv norm asjasse​puutuv seetõttu, et kaebaja kohtulikku kaebe- ega edasikaebeõigust ei ole asja lahenda​misel piiratud ning vaidealluvus ei mõjuta käskkirjade õiguspärasusele antavat hinnangut. Distsipli​naar​karistuse kui haldusakti täitmise peatumisest ei sõltu praeguses asjas kuidagi vaidlustatud distsiplinaar​karistuste õiguspärasus. Samuti ei nähtu kohtumaterjalidest, et esinenuks vajadus esi​algse õigus​kaitse kohaldamiseks.
  3. Kolleegium peab kohtupraktika kujundamise ja hilisemate vaidluste vältimise eesmärgil vajalikuks selgitada, et arvestades vangistusseaduse § 65 lg-s 6 sätestatud karistuse täideviimise tähtaega (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest), raskendaks automaatne haldusakti peatumine oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil üksnes selle vaidlustamise kaudu teatud juhtudel saavutada haldus​akti hilisema täideviimise võimatuse. Ka haldusmenetluse seadus ei näe automaatset haldus​akti täitmise peatamist ette. Haldusakti adressaadile on tagatud õigus taotleda nii vaide- kui haldus​kohtumenetluses (vt HMS § 81, HKMS v.r § 12¹ ja kehtiv HKMS § 249) enda õiguste kaitseks ja kahjulike tagajärgede vältimiseks esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Nimetatud taotluse esitamisel saab vaideorgan või halduskohus hinnata konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginedes, kas esineb vajadus haldusakti täitmise peatamiseks või mitte, sh hinnata kahjulike tagajärgede saabumise tõenäosust ning arvestada haldusakti adressaadi olukorda, näiteks tema tervislikku seisundit. Kolleegiumi hinnangul ei tulene EIK praktikast üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma. Ka kaebaja viidatud kohtupraktika ei kinnita vastavasisulist järeldust. Nimetatud lahendis rõhutati asjaolu, et distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele kohe ja adressaadil puudus täitmise peatamiseks reaalne õiguskaitsevahend. Eesti õigusaktid võimaldavad kinnipeetaval ka enne karistuse täitmisele pööramist taotleda vaidemenetluses haldusakti täitmise peatamist ning samas vaidlustada ka distsiplinaarkaristuse sisulist õiguspärasust. IV
  4. Eelnevast tulenevalt on vaidlustatud Viru Vangla käskkirjad õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Kolleegium jätab seetõttu kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  5. märtsi
  6. a ning Tartu Ringkonnakohtu
  7. märtsi
  8. a otsused haldus​asjas nr 3-10-3197 muutmata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.