← Eesti

3-1-1-100-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-100-12 Otsuse kuupäev

  1. november 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi L.N-i süüdistuses KarS § 314 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. aprilli
  3. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-4987 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L.N-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  4. oktoober 2012, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. aprilli
  7. a otsus osas, millega tühistati Harju Maakohtu
  8. novembri
  9. a otsus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmises, rahuldati tsiviilhagi selles nõudes osaliselt ja mõisteti süüdistatavalt A. A. kasuks välja 3500 (kolm tuhat viissada) eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.
  10. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
  11. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  12. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Harju Maakohtu
  14. novembri
  15. a otsusega tunnistati L.N süüdi KarS § 314 järgi ja teda karistati 100 päevamäära (1380 euro) suuruse rahalise karistusega. Kannatanute A. A. ja B. B. tsiviilhagid varalise ning mittevaralise kahju hüvitamise nõuetes jäeti rahuldamata.
  16. L.N tunnistati KarS § 314 järgi süüdi selles, et
  17. märtsil 2006 sisenes ta selliseks tegevuseks õiguslikku alust andva kohtuotsuseta Tallinnas Xxxxx xxx xx-xx asuvasse korterisse ning lasi vahetada ukse luku. Samuti takistas ta
  18. märtsil 2006 B. B.-l korterisse sissepääsu, keeldudes võtme andmisest.
  19. aprillil 2006 sisenes süüdistatav kohtuotsuseta uuesti kõnealusesse korterisse ja olles palganud töölised, lasi A. A.-le ning B. B.-le kuulunud asjad maja keldrisse viia. Osa asju visati kohe ära, osa aga hävitati hiljem. Kirjeldatud tegevusega rikkus süüdistatav kannatanute PS §-ga 33 kaitstud õigust kodu puutumatusele, tekitades neile varalist kahju ja hingelisi kannatusi.
  20. Maakohus leidis, et L.N-ile esitatud süüdistus on tõendatud, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 3.1 Kannatanu ja tunnistajate ütlustega on kindlaks tehtud, et
  21. märtsil 2006 lasi süüdistatav vahetada A. A. ning B. B. korteri välisukse luku, võttes neilt sel viisil võimaluse korterisse siseneda. Samuti tõstis ta
  22. aprillil 2006 kannatanud kohtuotsuseta eluruumist ebaseaduslikult välja. Väljatõstmise nõudes kannatanute vastu hagi ei esitatud ja selles küsimuses puudub ka jõustunud kohtuotsus. 3.2 Kannatanud kasutasid korterit üürilepingu alusel ja see oli nende valduses. Luku vahetamise ja asjade äraviimise ajal viibisid nad Venemaal, mille tõttu ei olnud neil võimalik enda valdust kaitsta. Kannatanute ütlused tõendavad, et uut võtit neile ei antud. Luku vahetamisega soovis süüdistatav saada eluruumile valdust, jättes üürnikud juurdepääsust korterile ja seal olevatele asjadele ilma. Eluruumist väljatõstmine on ebaseaduslik, kui see toimub õigusliku aluseta. Õiguslikuks aluseks isiku eluruumist väljatõstmisel on jõustunud kohtuotsus. Vastasel juhul on väljatõstmine ebaseaduslik. L.N rikkus kannatanute õigust kodu puutumatusele. Ta pidi vähemalt möönma, et tema tegevus võib olla KarS § 17 mõttes ebaseaduslik. Eksimust teo keelatuses KarS § 39 tähenduses ei esine, kuna süüdistatav oli informeeritud sellest, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega, mida saab lahendada kohtus. 3.3 Kannatanute tsiviilhagid tuleb jätta rahuldamata, sest
  23. jaanuaril 2008 sõlmitud kompromissi kohaselt ei ole A. A.-l eluruumi omaniku OÜ S vastu nõudmisi ja ta loobus varalistest nõuetest, mis tulenesid Xxxxx xxx xx-xx asuva korteri üürimisest. Kahe kuu jooksul pärast kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumist kohustus kannatanu korteri juurde kuuluvast keldriboksist temale kuuluvad asjad ära viima. Esemed, mida selleks ajaks ära ei viidud, oli kostja õigustatud hävitama. Ka on varalise kahju hüvitamise nõue tõendamata. 3.4 Teo ja mittevaralise kahju vahel peab olema põhjuslik seos. A. A. väljatõstmise juures ei viibinud. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt tuvastati tal raske puue
  24. aastal. Haiguslugude väljavõtetest tulenevalt põeb kannatanu kroonilisi haigusi. Seega pole mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja tuleb samuti jätta rahuldamata.
  25. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid L.N-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva ja A. A. esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok. Kaitsja vaidlustas L.N-i süüditunnistamise KarS § 314 järgi, taotledes süüdistatava õigeksmõistmist. Kannatanu esindaja taotles otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata mittevaralise kahju hüvitamise nõue, tsiviilhagi rahuldamist ja L.N-ilt A. A. kasuks mittevaralise kahjuna 5000 euro väljamõistmist.
  26. Tallinna Ringkonnakohtu
  27. aprilli
  28. a otsusega tühistati maakohtu otsus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas, rahuldati tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes osaliselt ja mõisteti L.N-ilt kannatanu kasuks välja 3500 eurot. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata, kannatanu esindaja apellatsioon aga rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 180 lg 3 p 2 kohaselt seisneb eluruumist väljatõstmine nii asjade kui isikute väljatõstmises. Isiku väljatõstmisega on tegemist ka siis, kui ruumist tõstetakse välja üksnes isikule kuuluv vara. Õiguspärast eluruumist väljatõstmist reguleerib TMS § 180 ja seda võib läbi viia üksnes kohtutäitur. Eluruumist väljatõstmine on alati ebaseaduslik, kui õigusliku alusena puudub jõustunud kohtuotsus. Kohtuotsuseta väljatõstmine on ebaseaduslik ka siis, kui üürnik ei vabasta pärast lepingu lõppemist eluruumi (AÕS § 80). Samuti on väljatõstmine ebaseaduslik, kui olulisel määral rikutakse täitemenetluse seadustikus sätestatud väljatõstmise korda. 5.2
  29. märtsi ja
  30. aprilli
  31. a seisuga puudus jõustunud kohtuotsus, mis oleks saanud olla kannatanute väljatõstmise õiguslikuks aluseks.
  32. aprillil 2006 toimepandud vara väljatõstmisega viis süüdistatav kuriteo lõpule. L.N-ile oli arusaadav, et korteris olnud vara kuulus A. A-le ja B. B.-le, mitte R. G.-le. On kindlaks tehtud, et korterit valdas A. A. ja seda kinnitas süüdistatav ka Põhja Prefektuurile esitatud avalduses. Kuna KarS §-s 314 ettenähtud kuritegu viidi
  33. aprillil 2006 lõpule, pole süüdistusega puutumuses Tallinna Üürikomisjoni
  34. novembri
  35. a otsus ega ka
  36. jaanuari
  37. a kohtumäärus, millega kinnitati OÜ S ja A. A. vahel sõlmitud kompromiss. Need dokumendid ei mõjuta L.N-i käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut. Viimast ei mõjuta ka asjaolu, et hilisema vaidluse käigus tuvastati eluruumi allüürile andmine üürileandja nõusolekuta. Asjakohatu on osutamine teisele A. A. valduses olevale eluruumile, kuna see anti kannatanutele üürile alles Tallinna Linnavolikogu
  38. septembri
  39. a otsusega. Kuriteo kvalifitseerimine KarS § 314 järgi ei sõltu motiivist ega eesmärgist. Arvestades, et OÜ S nimel tegutses L.N, on kohatu apellandi väide, mille kohaselt ei olnud viimane väljatõstmise teostaja. Süüdistatav pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. 5.3 Kannatanu esindaja leiab põhjendatult, et VÕS § 134 lg 2 kohaldamine lähtub eeldusest, mille kohaselt on hüvitise väljamõistmine õigustatud, kui eelkõige kannatanu hingeline valu, aga ka rikkumise raskus seda õigustavad. Seadusliku aluseta ja loata kannatanu koju sisenemine, mis on kodu puutumatuse ning eraelu privaatsuse rikkumine, tekitas A. A.-le hingelist valu, solvumist ja meeleheidet. Tähendust ei oma, et kannatanu vara väljatõstmise juures ei viibinud. Seeläbi võeti temalt hoopis võimalus vara kaitsta. Kahtlust pole selleski, et tekkinud stressitunne võis halvendada A. A. niigi kehva tervist. Põhjuslik seos süüdistatava tegude ja A. A. kannatatuste ning hingelise valu vahel on olemas. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks olevad asjaolud on tõendatud. Arvestades, et mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad ning pidades silmas kannatanu läbielatut ja tema hingelise valu suurust, on õiglaseks hüvitiseks 3500 eurot. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  40. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni L.N-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe, taotledes otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Alternatiivselt taotleb kassaator KrMS § 341 lg 2 kohaldamist KrMS § 339 lg 1 p-des 8 ja 12 ning KrMS § 312 p-des 1 ja 2 sätestatud rikkumiste tõttu, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 6.1 Ebaseadusliku väljatõstmisega rikutavaks õigushüveks on isiku õigus sellise eluruumi ehk kodu puutumatusele. Kohtud jätsid tähelepanuta, et korterist tõsteti välja seal seadusliku aluseta viibinud R. G. Temaga seonduvale pole kohtud hinnangut andnud. 6.2 Eluruumi omanikul oli põhjendatud veendumus, et üürnik on eluruumi valdusest loobunud. Seega pole A. A. ja B. B. näol tegemist kannatanutega. Harju Maakohtu
  41. jaanuari
  42. a määruse ja Tallinna Üürikomisjoni järelduste kohaselt lõppes üürileping
  43. aprillist
  44. Jättes kõnealuste asjaoludega seonduvatele tõenditele hinnangu andmata, rikkusid kohtud KrMS § 312 p-des 1 ja 2 sätestatut, tehes ebaõige järelduse kodu puutumatuse rikkumise kohta. 6.3 Kannatanu pöördus Tallinna Üürikomisjoni pärast VÕS § 329 lg-s 1 märgitud tähtaja möödumist. Kuigi üürikomisjon jättis eluruumi omaniku taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata, ei pidanud viimane kannatanu avalduse rahuldamata jätmise tõttu otsuse motiivide vaidlustamist vajalikuks. Eelnev näitab kannatanu suhtumist vaidluse alustamisse ja kinnitab teisalt korteri omaniku teadmist
  45. aprillil 2006 vaidluse puudumise kohta. Kohtud seda ei arvestanud. 6.4 Tõele ei vasta kannatanu ja tunnistajate ütlused üüri maksmise kohta. Tunnistaja M.-A. L.-i pangakonto väljavõtte kohaselt on ta üüri maksnud kaks korda. Kohus seda arvesse ei võtnud ega käsitlenud ka kõiki apellatsiooni asjaolusid. Arvestamata jäeti kannatanu pahatahtlikkus, mis väljendub selles, et umbes kaks kuud pärast tsiviilasjas tehtud kohtumääruse jõustumist pöördus ta politseisse. Kompromissi sõlmimisega kinnitas kannatanu muuhulgas varaliste nõuete puudumist ja see välistab tsiviilhagi rahuldamise. Ka on tsiviilhagi aegunud, sest kõik nõuded esitati rohkem kui kolm aastat pärast väidetavat kahju tekkimist ja sellest teadasaamist. Lisaks on tsiviilhagi tõendamata. 6.5 Vaidlustatud otsus on puudulik ja valikuline ega vasta tegelikele asjaoludele. Seega pole tegemist ausa ja õiglase kohtupidamise tulemusena tehtud otsusega (KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud rikkumine). Põhjendamatult jäeti kõrvale süüdistatava kasuks esitatud tõendid ja tema poolt rääkivad asjaolud. 6.6 Väljatõstmise teostaja oli OÜ S ja seetõttu on lisaks mittekohastele kannatanutele mittekohane ka süüdistatava isik.
  46. Kassatsioonivastuses peab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks, märkides kokkuvõtlikult, et arvestatud on kõiki tõendeid, sh ka neid, mis süüdistatavat õigustavad (üürikomisjoni otsus, tsiviilasjas sõlmitud kompromiss ja Põhja Politseiprefektuuri vastus). Apellatsioonis ei taotletud KarS §-de 17 ja 39 kohaldamist, mille tõttu ei pidanud kohus nendele normidele tähelepanu pöörama, seda eriti olukorras, kus kolleegium oli veendunud, et süüdistatav on süüdi temale etteheidetavas kuriteos. Maakohus tuvastas, et kannatanud viibisid Venemaal ajutiselt seoses A. A. abikaasa surmaga ja nad ei olnud korterit ega selle sisustust hüljanud. R. G. hoidis korteril silma peal ajal, mil kannatanud olid Venemaal. Süüdistatav teadis, et kannatanud ei olnud korterist ega asjadest loobunud, kuna seda ütlesid talle tunnistajad. Eelöeldule vaatamata vahetas ta korteri ukse luku ja tõstis kõik asjad keldrisse. Kohtuotsus kirjeldatud tegevuse korraldamiseks L.N puudus. Ühtlasi pole tõendatud, et R. G. viibis korteris seadusliku aluseta. Ajutise äraoleku ajal isiku valdus säilib. Vastasel juhul puuduks üürnikul kindlus, mis saab sellel ajavahemikul tema varast. Väär on ka väide, nagu poleks korteri eest kommunaalmakseid tasutud. Tunnistaja M.-A. L.-i pangakonto väljavõttest nähtuvalt tasuti A. A. ja B. B. korteri eest regulaarselt ajal, mil nad Eestis ei olnud. Tunnistaja I. K. ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda. Ka vastas ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni väidetele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  47. Vastuseks kassaatori etteheidetele, millega seatakse kahtluse alla L.N-i süüditunnistamise põhjendatus KarS § 314 järgi, märgib kriminaalkolleegium, et tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  48. märtsi
  49. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsustes järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt L.N KarS § 314 järgi ebaseaduslikus väljatõstmises süüdi tunnistati. Asjaolu, et kaitsja kohtuotsuste põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsustes põhjenduste puudumist. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab aga rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  50. aprilli
  51. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 15). Praeguses kohtuasjas pole kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine tuvastatav ka KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, kuna vaidlustatud otsuste põhi- ja resolutiivosade vahel vastuolud puuduvad. Kassaatori järeldused, milles ta väidetavaid vastuolusid näeb, ei põhine kohtute poolt tõenditele antud hinnangul ega senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilistel asjaoludel. Tulenevalt eeltoodust ja nõustudes süüdistatava käitumisele antud karistusõigusliku hinnanguga jätab Riigikohus kaitsja kassatsiooni L.N-i süüditunnistamist ning karistamist puudutavas osas rahuldamata ega pea vastavalt KrMS § 363 lg 4 p-le 1 vajalikuks ringkonnakohtu seisukohti korrata.
  52. Tähelepanu väärib aga kassaatori väide kannatanu tsiviilhagi võimaliku aegumise kohta. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt leidis L.N-i kaitsja maakohtus, et kahju tekitamisest pidi kannatanu teada saama
  53. a juunis, kuid esimese tsiviilhagi esitas ta alles
  54. aasta
  55. augustil (I kd, lk 81). Eeltoodust lähtuvalt oli ja on kaitsja seisukohal, et tsiviilhagi esemeks olevad nõuded esitati üle kolme aasta hiljem arvates väidetavast kahju tekitamisest teadasaamisest.
  56. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 143 lg 1 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Praeguses asjas jätsid kohtud välja selgitamata, millal A. A. kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Samuti jäeti välja selgitamata, millisest ajast tuleb tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes lugeda esitatuks ja kas sellest lähtuvalt võib kannatanu nõue olla aegunud. Maakohtule pole see minetus olulisel määral etteheidetav tulenevalt asjaolust, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue jäeti siiski rahuldamata. Ringkonnakohus, kes rahuldas nõude osaliselt, oleks seevastu pidanud TsÜS § 143 lg 1 kohaselt aegumisega seonduvat otsuses käsitlema. Olukorras, kus kaitsja oli tõstatanud küsimuse nõude aegumisest ja ringkonnakohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt, kuid jättis põhistamata, miks tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue lugeda esitatuks TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kuna aegumisega seotud küsimuse lahendamine eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist, ei saa Riigikohus vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 seda rikkumist kõrvaldada.
  57. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 341 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  58. aprilli
  59. a otsuse osas, millega tühistati Harju Maakohtu
  60. novembri
  61. a otsus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmises, rahuldati tsiviilhagi selles nõudes osaliselt ja mõisteti süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 3500 eurot ning saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsja kassatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt.
  62. Kriminaalasja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang kaitsja väitele, mille kohaselt on kannatanu tsiviilhagi aegunud ja sellest lähtuvalt otsustada mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise võimalikkuse üle. Kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1 peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 4 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Hagi esitamine peatab üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse, s.t ühtedel asjaoludel (alusel) raha nõudmise hagi esitamine ei peata teistel asjaoludel (alusel) esitatavate nõuete aegumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  63. novembri
  64. a otsus asjas nr 3-2-1-102-08, p 22). Kahju hüvitamise hagi esitamine ei peata nõuete aegumist hagis väljendamata kahjulikest tagajärgedest (kahjust) tulenevalt. Kuna kannatanu esitas erinevatel menetlusetappidel tsiviilhagi nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks, tuleb asja uuel arutamisel muuhulgas kontrollida, kas juhul, kui esimene avaldus esitati TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, hõlmas see ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.