RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 237lg 1 järgi Tartu Maakohtu 28.

märtsi

1. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-11-3240 Vladimir Babitševi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kassatsioon Lõuna Prefektuur
2. oktoober 2012, kirjalik menetlus Jätta Tartu Maakohtu
3. märtsi
4. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-11-3240 Vladimir Babitševi karistamises liiklusseaduse §

§ 237lg 1 järgi muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Prefektuuri
2. augusti
3. a otsusega karistati Vladimir Babitševi liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 175 trahviühikut (700 eurot) ja LS § 237 lg 1 järgi sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks. V. Babitšev pani mõlemad väärteod toime
4. juulil
5. a kell 22.10 Valga linnas. Kõigepealt ei hoidnud ta LS § 46 lg 3 rikkudes mootorsõidukiga teistest autodest möödumisel ohutut külgvahet ja sõitis kahele seisvale sõidukile otsa. Seejärel ei teavitanud ta vastuolus LS § 169 lg-ga 5 sellest liiklusõnnetusest politseid ja põgenes sündmuskohalt.
6. Otsuse peale esitas menetlusalune isik kaebuse maakohtule, taotledes kohtuvälise menetleja karistusotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja märkis, et
7. juulil
8. a oli tema ja mõningate teiste isikute vahel konflikt, mille käigus löödi teda tugevasti vastu pead. Löögi tõttu ta selle päeva hilisemaid sündmusi ei mäleta. O. B. ütluste kohaselt viis ta oma venna Valga haiglasse, et seal peahaava õmmeldaks. Pärast seda lahkus O. B. haigla juurest ja jättis V. Babitševi auto haigla juurde. V. Babitšev leidis, et pähe saadud löögi tõttu ei olnud ta oma hinnangul üldse võimeline samal päeval väärtegu toime panema. Kui ta seda siiski tegi, oli ta aga seisundis, mis välistab vastutuse.
9. Tartu Maakohtu
10. märtsi
11. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et väärtegude toimepanemine V. Babitševi poolt on tõendatud ja subsumeeritud õigesti LS §

§ 237lg 1 alla.

Ka ei saa nõustuda sellega, et menetlusalune isik oli sellises olekus, mis välistaks tema karistusõigusliku vastutuse. Valga haiglast saadud V. Babitševi patsiendikaardi kohaselt viibis

1. juulil
2. a peksa saanud menetlusalune isik haiglas kahe tunni jooksul
3. juulil
4. a. Patsiendikaardis sisalduva teabe alusel tegi kohus järelduse, et V. Babitšev oli
5. juulil
6. a süüdiv. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Babitševi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassatsiooni põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud välja selgitamata, kas V. Babitšev oli
8. juuli
9. a õhtul süüvõimeline või mitte. Menetlusalune isik on välja toonud asjaolud, mis annavad alust kahelda tema süüvõimelisuses sel ajal. Maakohtu pelk konstateering, et V. Babitšev oli väärtegude toimepanemise ajal süüdiv, on paljasõnaline ega põhine asjas kogutud tõenditel. Selle küsimuse lahendamiseks oleks kohus pidanud määrama ekspertiisi, sest menetlusaluse isiku süüvõimelisuse küsimus on usaldusväärselt lahendatav üksnes mitteõiguslike eriteadmiste najal. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Vastavalt VTMS §-le 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 62 p-le 3 on süüasja lahendamisel vaja muu hulgas tõendada süüteo toime pannud isiku süü. Praeguses väärteoasjas ongi vaidlus selle üle, kas V. Babitšev oli väärtegude toimepanemise ajal süüdiv või mitte. Menetlusaluse isiku kaitsja hinnangul oleks V. Babitševi süüdivuse küsimust saanud lahendada üksnes vastava ekspertiisi abil. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.
11. Üldjuhul ei tõusetu ei kriminaal- ega väärteomenetluses küsimust menetluses osalevate isikute süüdivuse kohta. Nii nagu tavapärases sotsiaalses suhtlemises, nii on ka süüteomenetluse raames ootuspärane lähtuda eeldusest, et suhtluspartneri näol on tegemist psüühiliselt terve ja normaalse inimesega. Sellist sotsiaalse suhtlemise lähtepunkti tavatsetakse süüteomenetluse kontekstis nimetada ka süüdivuse eeldamiseks. Vaatamata mõningast segadust tekitavale terminoloogilisele lähedusele ei tähenda isiku süüdivuse eeldamine siiski mingil määral süütuse presumptsiooni riivet. Kui on piisavalt andmeid, mis võimaldavad kahelda selles, kas süüdistatava puhul on põhjendatud lähtumine süüdivuse eeldamisest, karistusseadustiku (KarS) tuleb § seda 34 küsimust tähenduses on kontrollida. Süüdimatuse lõppkokkuvõttes võimalik sedastamiseni jõuda vaid kohtupsühhiaatriaekspertiisi vahendusel. Samas, süüdivuse jaatamisel ei ole ekspertiisi teostamine alati vajalik.
12. Kuivõrd ekspertiisiga seonduvaid küsimusi väärteomenetluse seadustikus üksikasjalikult ei reguleerita, peab tulenevalt VTMS §-st 2 kohaldama selles osas kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 105 lg 1 järgi korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. KrMS § 105 lg 2 kohaselt ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel.
13. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei pea menetleja määrama ekspertiisi isiku võimaliku süüdimatuse kindlakstegemiseks igasuguse trauma puhul, sest tihtipeale tõendamisvajadust selles osas ekspertiisi korraldamiseks KrMS § 105 lg 1 tähenduses ei esine. Nimelt on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. novembri
15. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4 ja
16. oktoobri
17. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-11, p 14.2). Kui inimese kehavigastused on suhteliselt kerged ega viita seega mõne psüühikahäire esinemisele KarS § 34 mõttes ja ka muud asjaolud ei osunda piisaval määral tema väidetavale süüdimatusele, ei pea menetleja vastavat ekspertiisi korraldama, sest sellisel juhul saab menetleja teha oma teadmiste pinnalt järelduse, et isiku süülisuses alust kahelda ei ole. Sellist järeldust ei väära ka KrMS § 105 lg-s 2 sätestatu, sest sellises olukorras määratava ekspertiisiga ei saa tuvastada süüasja lahendamisel olulist tähtsust omavaid asjaolusid.
18. Praegusel juhul on kohus V. Babitševi süüdivuse küsimuse üle otsustamiseks nõudnud menetlusaluse isiku kaitsja taotlusel Valga Haiglalt välja V. Babitševi patsiendikaardi koopia. Selle pinnalt tuvastas kohus, et V. Babitšev viibis haiglas arsti vastuvõtul
19. juulil
20. a. V. Babitševil on tuvastatud üksnes nahamarrastused seljal, küljel ja turjal ja peas kahe sentimeetri pikkune kärnaga kaetud pindmine haav. Menetlusalusele isikule tehtud peauuringuga mingeid vaegusi ei tuvastatud. V. Babitšev saadeti koju ja soovitati võtta vajadusel valuvaigistit. Pärast nende andmete esitamist on kohus pidanud V. Babitševi süüdivaks. Kohus on küll jätnud märkimata, miks ta teeb menetlusaluse isiku vigastuste pinnalt just süüdivust jaatava järelduse, kuid kriminaalkolleegium ei pea sellist minetust praegusel juhul oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks VTMS § 150 tähenduses, sest ka kolleegiumi hinnangul on tulenevalt käesoleva otsuse eelmises punktis tõdetust kohtus tuvastatu pinnalt võimalik teha üksnes selline järeldus. Patsiendikaardiga on muuhulgas kummutatud ka menetlusaluse isiku kaitsja väited, et V. Babitšev viibis arsti vastuvõtul
21. juulil
22. a õhtul ja tema peahaava õmmeldi. Seega ei kinnita arsti poolt fikseeritud vigastused ja raviplaan menetlusalusel isikul väidetavaid tervisekahjustusi, mis annaksid aluse kahelda tema süüdivuses.
23. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
24. märtsi
25. a kohtuotsuse muutmata ja V. Babitševi kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar