← Eesti

3-4-1-4-12

Riigikohtunike Jaak Luige ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu

  1. novembri
  2. a otsuse kohta kohtuasjas nr 3-4-1-4-
  3. Eriarvamuse esimese punktiga on ühinenud riigikohtunik Jüri Ilvest, teise punktiga on ühinenud riigikohtunikud Jüri Ilvest ja Indrek Koolmeister ning kolmanda punktiga riigikohtunikud Jüri Ilvest, Henn Jõks ja Eerik Kergandberg
  4. Me ei nõustu üldkogu otsuse resolutsiooniga ning osaga kaebuste rahuldamata jätmise põhjendustest. Kaebajad vaidlustasid Riigikogu
  5. veebruari
  6. a otsuse "Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine" (Riigikogu
  7. veebruari
  8. a otsus) mõlemad punktid. Üldkogu enamus leidis, et Riigikogu
  9. veebruari
  10. a otsus ei riku kaebajate õigusi, sest see otsus ei välista kaebuse esitajate võimalikke kahju hüvitamise jm nõudeid riigi ja teiste isikute vastu (vt üldkogu otsuse p 50). Selle järeldusega saab nõustuda vaid osaliselt. Me ei ole veendunud, et Riigikogu
  11. veebruari
  12. a otsuse teine punkt, millega tunnistati kehtetuks Riigikogu
  13. jaanuari
  14. a otsus "NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod" (Riigikogu
  15. jaanuari
  16. a otsus) ei riku kaebajate õigusi. Üldkogu ei ole pööranud sellele küsimusele tähelepanu ega ole selles osas seisukohta võtnud. Seetõttu ei saa me nõustuda üldkogu otsuse resolutsiooniga. Haldusakti üle peetavas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuvaidluses ei ole kohus uurimis​põhi​mõttest tulenevalt seotud kaebuse põhjendustega (vt selle kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järele​valve kolleegiumi
  17. novembri
  18. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-09, p 10). Riigikogu
  19. jaanuari
  20. a otsuse kehtetuks tunnistamine Riigikogu
  21. veebruari
  22. a otsuse teise punktiga tähendab ilmselt ka VEB Fondi sertifikaatide kehtetuks tunnistamist, ilma et sertifikaatide kõik omanikud oleksid saanud neid realiseerida. Sellist tagajärge Riigikogu
  23. veebruari
  24. a otsuse esimene punkt iseseisvalt võttes kaasa ei too. Oleme seisukohal, et üldkogu oleks uurimis​põhimõttest tulenevalt pidanud selgitama, miks kaebajad leiavad, et Riigikogu
  25. veebruari
  26. a otsuse teine punkt rikub nende õigusi. Pärast selle asjaolu väljaselgitamist oleks üldkogu saanud hinnata, kas kaebajate väited õiguste rikkumise kohta on põhjendatud ning kas kaebused tuleks Riigi​kogu
  27. veebruari
  28. a otsuse teise punkti osas rahuldada.
  29. Samuti ei ole me nõus üldkogu kategoorilise seisukohaga (vt üldkogu otsuse p-d 30-33), et Riigi​kogu
  30. jaanuari
  31. a otsuse teine ja neljas punkt tõid kaasa selle, et VEB Fondi koondatud nõuete omanikud kaotasid nõuded PEAP ja UBB vastu, st lõppesid nende pankade kohustused, mis olid koondatud VEB Fondi. Üldkogu otsuse p-st 33 nähtuvalt on Riigikogu
  32. jaanuari
  33. a otsus ilmselt õigusvastane, kuid see kehtib sõltumata õiguspärasusest kuni kehtetuks tunnistamiseni. Üldkogu leiab, et Riigikogu oleks pidanud seadusega kehtestama eriregulatsiooni makseraskustesse sattunud ettevõtete kohus​tuste ülekandmiseks kolmandale isikule. Järeldame sellest, et üldkogu peab Riigikogu
  34. jaanuari
  35. a otsust halduse üksikaktiks. Oleme samuti seisukohal, et tegemist on halduse üksikaktiga, kuid me ei nõustu seisukohaga, et see haldusakt on kehtiv kuni kehtetuks tunnistamiseni. Leiame, et üldkogu otsuse p-s 33 toodud põhjenduste alusel on ilmselge, et Riigikogu ületas
  36. jaanuari
  37. a otsust vastu võttes oma pädevust osas, millega Riigikogu soovis sama otsuse teise ja neljanda punktiga lõpetada PEAP ja UBB kohustused VEB Fondi koondatavate nõuete omanike vastu. Riik sekkus, omamata selleks seadusest tulenevat alust, isikutevahelistesse tsiviil​õiguslikesse suhetesse eesmärgiga vabastada PEAP ja UBB osast kohustustest oma klientide vastu. Alates
  38. jaanuarist 2002 kehtiva haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 1 järgi loob õiguslikke tagajärgi ning on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. HMS § 63 lg 2 p 3 järgi on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. HMS § 63 lg 1 järgi on tühine haldus​akt kehtetu algusest peale. Pole kahtlust, et HMS-i eelnimetatud sätetes sisalduvad põhimõtted kehtisid seaduses sätestamata reeglitena ka enne
  39. jaanuari
  40. Riigikohus on hinnanud HMS § 63 lg 2 p 3 kohaldamist ka enne
  41. jaanuari 2002 vastu võetud haldusaktide suhtes (vt nt Riigi​kohtu halduskolleegiumi
  42. novembri
  43. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-04, p-d 15 ja 16). Eeltoodust tulenevalt oleme seisukohal, et Riigikogu
  44. jaanuari
  45. a otsuse teine ja neljas punkt ei toonud kaasa VEB Fondi koondatud nõuete omanike õigusi riivavat õiguslikku tagajärge - PEAP ja UBB kohustuste lõppemist nende isikute vastu. See asjaolu ei välista meie arvates VEB Fondi koondatud nõuete omanike ja nende õigusjärglaste võimalikke kahju hüvitamise ja muid nõudeid riigi ja teiste isikute vastu. Samuti ei välista see asjaolu riigi kohustust kaaluda VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete täiendava hüvitamise reguleerimist.
  46. Me ei nõustu ka üldkogu seisukohaga (vt üldkogu otsuse p 76), et VEB Fondi koondatud nõuete omanikel ei saa olla riigi vastu hüvitisnõudeid põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 teise lause alusel. Üldkogu möönab, et Riigikogu
  47. jaanuari
  48. a otsus võis kaasa tuua sundvõõrandamise PS § 32 lg 1 teise lause mõttes. Üldkogu otsuse p 76 teine lause kõlab järgmiselt: "Kui Riigikogu otsusega ette nähtud sundvõõrandamine ei toimu seaduse alusel ja seaduses sätestatud korras või kui sellega ei kaasne PS § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud kohese ja õiglase hüvitise maksmist, on sund​võõrandamine õigusvastane ja sellega kaasnev kahju hüvitatav õigusvastaselt tekitatud kahjuna." Sellest lausest saab järeldada, et VEB Fondi koondatud nõuete omanikel ja nende õigus​järglastel saavad võimaliku sundvõõrandamise tõttu olla riigi vastu üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuded, mitte aga õiglase hüvitise saamise nõuded PS § 32 lg 1 teise lause alusel. Üldkogu viidatud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuded on eelduslikult suure tõe​näosusega aegunud. Seevastu pole aga meie arvates välistatud, et VEB Fondi koondatud nõuete omanikud ja nende õigusjärglased ei soovigi praeguseks kehtetuks tunnistatud Riigikogu
  49. jaanuari
  50. a otsuse õigusvastasuse tuvastamist tagasiulatuvalt ning õigusvastase haldus​aktiga tekitatud kahju hüvitamist, vaid soovivad ainult õiglast hüvitist kehtiva ja eelduslikult õiguspärase sundvõõrandamise eest. Väidetava sundvõõrandamise eest hüvitise saamise nõuete aegumisele ei ole aga alust kohaldada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumist reguleerivaid sätteid. Seetõttu leiame, et üldkogu välistas põhjendamatult PS § 32 lg 1 teise lause kui hüvitise saamise iseseisva aluse kohaldamise. Üldkogu oleks võinud muu hulgas käsitleda nii selle nõude kui ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumist.
  51. Üldkogu otsuse p-dest 40–43 jääb mulje, et üldkogu arvates on Riigikogu täitnud
  52. veebruari
  53. a otsusega nõuetekohaselt Tallinna Ringkonnakohtu
  54. oktoobri
  55. a otsuse haldusasjas nr 3-04-469 (Tallinna Ringkonnakohtu ostus). Oleme seisukohal, et riik ei ole seda kohtuotsust sisuliselt täitnud. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest nähtub meie arvates ringkonnakohtu selge seisu​koht, et riik on kohustatud PS §-st 14 tulenevalt sätestama kaebajatele (lisaks Riigikogu
  56. jaanuari
  57. a otsuse neljandale punktile) täiendava kompensatsiooni saamise võimaluse. Riigikogu ei näinud
  58. veebruari
  59. a otsusega ette täiendava kompensatsiooni saamise võimalust. Vastupidi – selle otsuse teise punktiga vähendati veelgi PEAP ja UBB vastu olnud nõuete kompenseerimise võimalusi, sest kehtetuks tunnistati kogu Riigikogu
  60. jaanuari
  61. a otsus, sh selle otsuse neljas punkt. Pealegi pidas Tallinna Ringkonnakohus riigil lasuva tegutsemise kohustuse all silmas õigusliku regulatsiooni kehtestamist, mitte halduse üksikakti vastuvõtmist. Tallinna Ringkonna​kohus viitas muu hulgas Riigikohtu üldkogu
  62. oktoobril 2002 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-41-5-02 tehtud otsusele, milles Riigikohtu üldkogu leidis, et riik on seadusandliku tegevusetuse korral kohustatud vahetult PS §-st 14 tulenevalt sätestama uue regulatsiooni (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p 19). Riigikohtu üldkogu ei tühistanud käesoleva otsusega Tallinna Ringkonnakohtu otsust. Üldkogu heitis küll oma otsuse p-s 63 ringkonnakohtule ette põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata jätmist, kuid leidis samas, et see asjaolu ei mõjuta ringkonnakohtu jõustunud otsuse kohustuslikkust. Riik vaidlustas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse, kuid Riigikohus otsustas
  63. veebruari
  64. a määrusega riigi kassatsioonkaebust mitte menetleda. Seega on formaalselt jõus ka Tallinna Ringkonnakohtu otsuse seisukoht, et riigi tegevusetus on vastuolus PS §-ga
  65. Üldkogu järeldus, et Riigikogu
  66. veebruari
  67. a otsus on Tallinna Ringkonnakohtu otsusega kooskõlas (vt üldkogu otsuse p 40), jätab iseenesest lahtiseks küsimuse, kas riik on täitnud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega talle pandud kohustuse kogu ulatuses. Üldkogu ei ole selgitanud, kas ja missuguses menetluses saaksid kaebajad pärast üldkogu otsuse avaldamist vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse täitmata jätmist. Vastusteta jääb näiteks ka küsimus, kas Tallinna Ringkonnakohtul on pärast üldkogu otsust õigus riiki veel kord trahvida Tallinna Ringkonnakohtu otsuse täitmata jätmise eest. Samas oleme seisukohal, et ei esine otsest vastuolu Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja Riigikogu
  68. veebruari
  69. a otsuse esimese punkti vahel. Leiame nimelt, et vaatamata Riigikogu
  70. veebruari
  71. a otsuse esimesele punktile on riigil jätkuvalt kohustus täita Tallinna Ringkonna​kohtu otsust. Seetõttu peame Riigikogu
  72. veebruari
  73. a otsuse esimest punkti iseenesest õiguspäraseks ja põhiseadusega kooskõlas olevaks. Põhjendame oma seisukohta muu hulgas sellega, et Riigikogu
  74. veebruari
  75. a otsuse esimene punkt ei toonud kaasa mingit muudatust kaebajate õiguste osas, sest sihtasutuse VEB likvideerimist oli juba varem seaduses sätestatud korras alustatud (vt üldkogu otsuse p 25), Riigikogul polnudki ilmselt seadusest tulenevat pädevust sihtasutuse VEB likvideerimise osas enam midagi otsustada ning sihtasutuse VEB (likvideerimisel) vara oleks seaduse kohaselt nagunii jagatud.
  76. Kaebajad on Riigikohtult taotlenud muu hulgas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 23 alusel menetluse uuendamist ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist (vt üldkogu otsuse p 3). Kuigi üldkogu ei ole võtnud selle taotluse kohta selget seisukohta, on ta meie arvates selle taotluse vaikimisi rahuldanud. Nimelt on üldkogu hinnanud Riigikogu
  77. veebruari
  78. a otsuse ja Riigikogu kui seadusandja tegevuse vastavust põhiseaduse sätetele (vt üldkogu otsuse p-d 57–77). PSJKS § 23 lg-st 1 tulenevalt oleks üldkogu pidanud PSJKS § 10 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel menetlusse menetlusosalistena kaasama õiguskantsleri ning justiitsministri.
  79. Kuna üldkogu leidis, et Riigikogu
  80. jaanuari
  81. a otsus lõpetas PEAP ja UBB kohustused VEB Fondi koondatud nõuete osas (vt üldkogu otsuse p-d 30–33) ning et Riigikogu
  82. veebruari
  83. a otsuse teine punkt tunnistas Riigikogu
  84. veebruari
  85. a otsuse kehtetuks mitte algusest peale, vaid alates Riigikogu
  86. veebruari 2012 otsusest (vt üldkogu otsuse p 39), siis ei ole seni veel oma sertifikaatide eest raha saanud VEB Fondi koondatud nõuete omanikel ja nende õigus​järglastel enam arvelduskontodest tulenevaid nõudeid ühegi isiku vastu. Seetõttu on arusaamatu üldkogu seisukoht, et Riigikogu
  87. veebruari
  88. a otsus ei riiva kaebajate omandiõigust (vt üldkogu otsuse p 74). Meie arvates ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et Riigikogu
  89. veebruari
  90. a otsuse teise punkti tagajärjel kaotasid kaebajad lõplikult nõuded, mis nendel või nende õigus​eellastel PEAP ja UBB vastu olid (vt eriarvamuse p 1). Seda õiguslikku olukorda oleks üldkogu pidanud arvestama ka hinnangu andmisel PS § 12 võimaliku rikkumise kohta (vt üldkogu otsuse p-d 60 ja 61), sest osa VEB Fondi sertifikaate on realiseeritud ning sihtasutuse VEB (likvideerimisel) varad vastavalt vähenenud.
  91. Leiame, et enne Riigikogu
  92. veebruari
  93. a otsuse teise punkti seadusele ja põhiseadusele vastavuse kohta hinnangu andmist oleks tulnud välja selgitada kõik õiguslikud ja faktilised asjaolud osa VEB Fondi sertifikaatide realiseerimise kohta. Üldkogu oleks saanud vajadusel asja arutamise edasi lükata ning nõuda uurimispõhimõttest tulenevalt menetlusosalistelt ja teistelt isikutelt asjassepuutuvaid dokumente ja koguda muid tõendeid osa VEB Fondi sertifikaatide realiseerimise, VEB Fondi laekunud või laekuma pidanud vara ja teiste tähtsate asjaolude kohta. Üldkogu oleks võinud muu hulgas võtta selge seisukoha küsimuses, kas VEB Fondi sertifikaatide omanike ja nende õigusjärglaste võimalikud kahjuhüvitamisnõuded või nõuded PS § 32 lg 1 teise lause alusel eeldavad õigusliku regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastaseks tunnistamist või saab neid nõudeid esitada olemasolevate sätete alusel (vt sellega seoses Riigikohtu üldkogu
  94. märtsi
  95. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 119;
  96. augusti
  97. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-15-10, p-d 42–51;
  98. augusti
  99. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-35-10, p-d 46–69). Jüri Ilvest, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister, Jaak Luik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.