RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-140-12 Määruse kuupäev Tartu, 21. november 2012. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, L

§ 56

lg 1 ja seaduse lisa 1 järgi tuli selliselt hagilt tasuda riigilõivu 115 000 krooni. 21. jaanuaril 2010 esitatud apellatsioonkaebuselt tuli enne 1.

§ 56

lg 19 järgi tasuda riigilõivu sama palju, kui tuli tasuda hagi esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, st samuti 115 000 krooni.

1. Eelnevast nähtub, et hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu seaduses ette nähtud ulatuses. Seega on tal õigus saada tasutud lõiv tagasi üksnes juhul, kui lõivumäär tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks. II
2. Kolleegiumi liikmetel on erimeelsused küsimuses, kas hageja saab tugineda lõivu põhiseadusvastasusele pärast asjas tehtud kohtulahend jõustumist. Hageja ei ole menetluse kestel taotlenud tasutud riigilõivu määra põhiseaduse vastaseks tunnistamist ega keeldunud sel põhjusel lõivu maksmisest. Samuti ei ole ta varasemalt sel alusel nõudnud lõivu tagastamist.
3. Kolleegiumi arvates peab üldkogu vastama küsimusele, kas ja kui kaua on pärast riigilõivu tasumist ja menetluse lõppemist võimalik tugineda tasutud riigilõivu põhiseadusevastasusele. Riigikohtu üldkogu on oma otsuses märkinud, et korralises kaebemenetluses saab lõivu põhiseaduspärasust kontrollida kaebuse tagastamise või enamtasutud riigilõivu tagastamisest keeldumise peale kaevates (vt Riigikohtu üldkogu
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, pd 28 ja 31). Riigikohtu tsiviilkolleegium on pidanud pärast menetluse lõppemist põhimõtteliselt lubatavaks esitada enamtasutud riigilõivu tagastamise avalduses väide, et apellatsiooniastmes maksti rohkem riigilõivu kui põhiseaduspärane määr oleks ette näinud (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 10).
6. Kui üldkogu leiab, et hageja tasutud riigilõivu põhiseaduspärasuse hindamine on võimalik, tuleb anda ka hinnang, kas hageja tasutud riigilõivu määr oli põhiseadusega kooskõlas. Sel juhul tuleb kontrollida enne 1.

§ 56

lg-te 1 ja 19 ning lisa 1 põhiseaduspärasust osas, milles viidatud sätete kohaselt tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasjas hinnaga üle 2 000 000 krooni kuni 2 500 000 kroonini tasuda riigilõivu 115 000 krooni.

1. Tasutud lõivu põhiseaduspärasus tekitab kolleegiumis kahtlusi mh põhjusel, et Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on viimastel aastatel teinud mitmeid lahendeid, milles on põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud
2. jaanuarist 2009 kuni
3. detsembrini 2010 kehtinud RLS redaktsiooni mitmed sätted, mis nägid ette hagilt või apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse. Nii nt on Riigikohtu üldkogu
4. märtsi
5. a otsusega asjas nr 3-2-1-67-11 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olnuks RLS § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 (
6. jaanuarist 2009 kuni
7. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, milles need sätted nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 220 000 krooni. Samuti on Riigikohtu üldkogu
8. novembri
9. a otsusega asjas nr 3-3-1-22-11 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olnuks RLS § 56 lg 11 koostoimes lisaga 1 (
10. jaanuarist 2009 kuni
11. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, milles need sätted nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu 130 000 krooni. Samuti on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks
12. jaanuarist 2011 jõustunud riigilõivuseaduse sarnaseid sätteid. Nt on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
13. mai
14. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-12 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks RLS § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 5432 eurot 49 senti, ja osas, milles tsiviilasjas hinnaga 191 734 eurot 94 senti kuni 223 690 eurot 76 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 9267 eurot 18 senti.
15. Kolleegium on ühte meelt, et kohustus tasuda ebaproportsionaalselt kõrget riigilõivu võib riivata PS §-s 32 ette nähtud omandipõhiõigust, arvestades seda, kui suurest osast oma varast pidi avaldaja loobuma, et riigilõivu tasuda. Lisaks lõivu esmasele tasujale võib see riivata ka teiste menetlusosaliste omandiõigust, kelle kanda võidakse lõiv menetluskuluna kohtulahendi alusel jätta. Samas ei ole kolleegium ühte meelt küsimuses, kas riivega võis kaasneda ka rikkumine.
16. Kolleegiumi liikmed on eri meelt aga küsimuses, kas ebaproportsionaalselt suure riigilõivu tasumine apellatsioonkaebuselt saab riivata PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust kohtu otsuse peale edasi kaevata. Iseenesest on hageja saanud kaebeõigust realiseerida. Samas on vaieldav, kas see välistab riive, kui ta on pidanud selleks olulisest osast oma varast loobuma või nt laenu võtma. Samuti on küsitav, kas pool peab nõutud lõivu tasumata jätmisega võtma riski, et tema apellatsioonkaebus jäetakse TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel menetlusse võtmata. Kuigi ringkonnakohtu määruse peale saab esitada TsMS § 638 lg 9 järgi määruskaebuse Riigikohtule, võtab menetlusosaline riigilõivu tasumata jätmise korral endale sisuliselt riski kaotada põhiseadusega tagatud edasikaebeõigus, kui Riigikohus jätab tema määruskaebuse rahuldamata. Ka selles küsimuses peaks üldkogu võtma seisukoha, kuna omandipõhiõiguse riive tohib lõivu tasumisel olla ilmselgelt intensiivsem kui kaebeõiguse või kohtusse pöördumise õiguse piiramisel. Seega on keskseks küsimuseks just võimalik edasikaebeõiguse riive. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu