Obsah (6)

§ 65§ 76§ 64§ 4§ 5§ 75

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 209 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 65lg 2 kohaselt suurendati karistust Ida-Viru Maakohtu poolt 16.

detsembril 1996 mõistetud vangistuse kandmata osa (2 aastat 10 kuud ja 19 päeva) võrra ja mõisteti liitkaristuseks vangistus 6 aastat, 4 kuud ja 19 päeva. Karistuse algust arvestati kahtlusta​tavana kinnipidamise päevast (

1. november 2009).
2. Kaebaja esitas
3. mail 2011 Tallinna Vanglale avalduse, milles soovis teavet tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise (elektroonilise valve kohaldamisega) kuupäeva arvutamise kohta.
4. juuni
5. a kirjaga nr 1-13/22528-1 vastas vangla kaebajale, et kohtul tekib õigus otsustada kaebaja suhtes tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega
6. jaanuaril
7. Vangla selgitas, et Ida-Viru Maakohtu otsusega mõisteti kinnipeetav süüdi esimese astme kuriteos ning katseajaga ennetähtaegse vabastamise aja arvutamisel tuleb lähtuda

§ 76lg-st 2.

Kaebaja järgmise pöördumise peale selgitas vangla

1. juuli
2. a vastuses nr 1-13/22528-3, kuidas nimetatud kuupäev on arvutatud. Vastuse kohaselt nähtub karistusseadustiku kommenteeritud väljaandest, et kui süüdlasele on mõistetud liit​karistus teise astme kuriteo ja tahtliku esimese astme kuriteo toimepanemise eest, lähtutakse enne​tähtaegseks vabastamiseks vajaliku karistusaja arvestamisel

§ 76lõike 2 sätetest.

1. juulil 2011 esitas kaebaja vangla
2. juuli
3. a vastuse peale vaide, mis jäeti
4. augusti
5. a vaide​otsusega nr 113/32263-1 rahuldamata.
7. novembril 2011 esitas kaebaja Tallinna Vanglale taotluse tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks

§ 76lg 1 alusel ning andis samas nõusoleku elektroonilise järelevalve kohaldamiseks.

1. Tallinna Vangla tagastas
2. detsembri
3. a kirjaga nr 6-3/48894-1 kaebaja taotluse. Vangla selgitas, et tulenevalt justiitsministri
4. augusti
5. a määrusega nr 28 kehtestatud "Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise korra" (Kord) § 14 lg-st 2 võib kinnipeetav esitada nõusoleku tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega mitte varem kui kolm kuud enne kuupäeva, mil kohtul tekib õigus seda küsimust otsustada. Kirjas märgiti, et
6. mail 2011 tegi Tallinna Vangla kaebajale allkirja vastu teatavaks talle
7. novembri
8. a Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse täieliku ära​kandmise korral vanglast vabanemise kuupäeva ja kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine ning tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega. Tallinna Vangla arvestuse kohaselt avaneb kaebajal tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise võimalus elektroonilise valve kohalda​misega
9. jaanuaril
10. Korra § 14 lg-st 2 tulenevalt võib ta taotluse ja nõusoleku esitada
11. oktoobril
12. Tallinna Vangla
13. detsembri
14. a vaideotsusega nr 1-13/52549-1 jäeti kaebaja vaie nimetatud kirja peale rahuldamata.
15. Esmalt esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kohustamiseks arvutada tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise (koos elektroonilise valve kohaldamisega) kuupäeva

§ 76lg 1 alusel.

Pärast kaebuse muutmist taotles kaebaja halduskohtult Tallinna Vangla toimingu (

1. novembri
2. a taotluse tagastamine) õigusvastasuse tuvastamist ja vastustaja kohustamist vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei saa vangla kaebaja ennetähtaegse vabastamise kuupäeva arvutada

§ 76

lg 2 alusel, kuna ta ei kanna karistust esimese astme, vaid teise astme kuriteo eest. Seega tuleks vanglal kohaldada

§ 76lg-t 1.

Seaduse kommentaaril puudub õigusjõud ning sellele ei saanuks taotlust tagastades tugineda.

§ 65lg 2 on vastuolus põhiseadusega, kuna sätte sõnastus ei ole üheselt mõistetav.

Viidatud säte ei võimalda liitkaristuseks mõista samaliigilisi põhikaristusi. Tuginedes

§ 64

lg-le 2, 4 ja 5, ei saa kohus samaliigilisi põhikaristusi (vangistusi, v.a eluaegne vangistus) ühe liitkaristusena mõista. Samaliigilisi põhikaristusi võimaldab üheks liitkaristuseks mõista hoopis

§ 64

lg 1, mida kohus ei saa järgida vastavalt

§ 65

lõikes 2 sätestatule.

§ 65

lg 2 alusel suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kuna Pärnu Maakohus mõistis kaebajale karistuse teise astme kuriteo eest, siis vastavalt

§ 4

lg-le 4 ei muuda eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud ära​kandmata karistuse osa kuriteo astet, vaid pikeneb üksnes vangistuse aeg. Karistuse mõistnud kohus aga leiab, et kaebaja kannab karistust nii esimese kui ka teise astme kuriteo eest. Vangla raskendab kaebaja karistust, muutes uue (teise astme) kuriteo eest mõistetud karistuse esimese astme kuriteo eest kantavaks karistuseks. Vangla toiming on kaebaja arvates vastuolus

§ 5lg-ga 3, kuna see keelab karistust tagasiulatuvalt raskendada.

1. Tallinna Halduskohus jättis
2. veebruari
3. a otsusega haldusasjas nr 3-11-2160 kaebuse rahuldamata. Kohus leidis järgmist: 1) vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 alusel edastab vangla kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks pärast kinnipeetava poolt

§-s 76 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule kinnipeetava isikliku toimiku, iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toime​panemise võimalikkusele, kinnipeetava ohtlikkusele ja tema ennetähtaegsele vabastamisele, kriminaalhooldaja arvamus katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta ning kinnipeetava nõusolek elektroonilise valve kohaldamiseks, kui kinnipeetav taotleb enda vabastamist

§ 76lg 1 p 1 või lg 2 p 1 alusel.

Korra § 14 lg 2 alusel võib kinnipeetav esitada arvestusosakonnale nõusoleku tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega mitte varem kui kolm kuud enne Korra § 5 lg 1 p-s 3 nimetatud õiguse tekkimist; 2) karistuste liitmine ei mõjuta seda, millise astme kuriteo eest karistus on määratud. Kaebaja kannab liitkaristust kahe kohtuotsuse alusel, s.o nii esimese kui teise astme kuriteo eest.

§ 76

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast ja isik nõustub

§ 75

lg 2 p-s 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega või vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Kuna kaebuse esitaja on süüdi mõistetud esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises, kuulub tingimisi enne tähtaega vabastamise tähtaegade arvestamisel kohaldamisele

§ 76lg 2 p 1.

Kaebaja tingimisi ennetäht​aegse vabanemise võimalus elektroonilise valve kohaldamisega tekib 22. jaanuaril 2013; 3) kui seadusandja reguleeriks vaidlusaluse olukorra nii, nagu kaebaja seda tõlgendada soovib, võiksid esimese astme kuriteo toimepanemise eest vanglakaristust kandvad süüdimõistetud hakata vanglas toime panema teise astme kuritegusid, et saavutada kiiremini ennetähtaegselt vabanemise võimalus. Kaebaja seisukoht on ilmselt ekslik; 4) kaebaja suhtes tehtud kohtuotsused kriminaalasjades on jõustunud ning neis sisalduvaid järeldusi ei saa halduskohtus vaidlustada; 5) kohaldamisele kuuluvad õigusnormid ei ole vastuolus põhiseadusega.

§ 65lg 2 esimene lause pole käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv.

7. Apellatsioonkaebuses palus kaebaja halduskohtu otsuse tühistada ja asjas tehtava uue otsusega tema kaebus rahuldada. Apellant rõhutas, et tema taotluse lahendamisel tulnuks lähtuda

§ 76

lg- st 1, mitte aga lg-st 2.

§ 76

ei sätesta, kuidas tuleb ennetähtaegse vabastamise taotluse esitamise aja arvutamisel toimida juhul, kui liitkaristus on mõistetud erineva raskusastmega kuritegude eest. Apellandil on esimese astme kuriteo eest mõistetud ärakandmata karistusaeg lühem teise astme kuriteo eest mõistetud karistuse ajast. Halduskohus pole selgitanud, miks apellandi olukorda halvendatakse.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. mai
3. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahulda​mata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus esitas järgmised põhjendused: 1) menetlusosalised ei vaidlusta halduskohtu pädevust asja lahendada ning ka halduskohus pidas ennast asja lahendamisel pädevaks kohtuks. Halduskohus viitas õigesti VangS § 76 lõikele 1, millest tuleneb vangla kohustus esitada kohtule dokumendid kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks, kui kinnipeetav taotleb enda vabastamist

§ 76lõike 1 punkti 1 või lõike 2 punkti 1 alusel. Kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 432 lg 1 kohaselt lahendab kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused täitmiskohtunik määrusega kirjalikus menetluses kohtumenetluse pooli kohtusse kutsumata, kui sama paragrahvi lõikest 3 ei tulene teisiti. Täitmiskohtunik saab tuvastada, kas vangla on kinnipeetava enne tähtaega vabastamise tähtaega arvutanud õigesti, st tõlgendanud

§ 76

lõikeid 1 ja 2 õigesti, ning juhul, kui kohtu arvates on seda tehtud ekslikult, siis jätta taotluse läbi vaatamata. Juhul, kui vangla ei nõustu taotlust kohtule edastama, ei näe kriminaalmenetluse seadustik täitmiskohtunikule ette võimalust kohustada vanglat sellist toimingut sooritama. Seega ei ole seadusandja soovinud allutada taoliste vaidluste lahendamist maakohtutele; 2) halduskohus leidis õigesti, et

§ 65lg 2 ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjasse​puutuv.

Liitkaristus on mõistetud jõustunud kohtuotsusega ning halduskohus ei saa asuda maakohtu otsust ümber hindama ega tuvastama selle õigusvastasust. Siiski tuleb märkida, et

§ 65

lg 2 ei keela samaliigiliste karistuste liitmist ega piira liitkaristuste mõistmist nende juhtumitega, mida on reguleeritud

§ 64

lõigetes 2, 4 ja 5; 3) apellant kannab vanglas karistust nii esimese kui ka teise astme kuriteo eest. Liitkaristuse mõistmise regulatsioon ei anna võimalust eristada karistuse kandmise ajal perioodi, mil apellant kannab karistust esimese astme kuriteo eest, mille kandmisest ta oli enne tähtaega tingimisi vabastatud, kuid mis pöörati Pärnu Maakohtu otsusega täitmisele, kui selle võrra suurendati teise astme kuriteo eest mõistetud karistust, ja perioodi, mil apellant kannab karistust teise astme kuriteo eest. Ekslik on apellandi arusaam, et liitkaristuse mõistmisel kannab ta karistust vaid teise astme kuriteo eest, sest selle eest mõisteti ta süüdi hiljem. Liitkaristuse mõistmine ja esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra teise astme kuriteo eest mõistetud karistuse suurendamine

§ 65

lg 2 alusel ei ole karistuse raskendamine

§ 4

lg 4 tähenduses; 4) kuna apellant kannab karistust jätkuvalt ka esimese astme kuriteo eest, ei ole lubatud tema vabastamine varem kui

§ 76lõikes 2 nimetatud ajal.

Selle sätte kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdi mõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistus​ajast ning isik nõustub

§ 75lõike 2 punktis 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kassatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning kohustada Tallinna Vanglat arvutama kuupäeva tema ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks

§ 76lg 1 alusel.

Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et tema ennetähtaegse vabastamise kuu​päeva arvutamisel tuleb lähtuda

§ 76lg 1 p-st 1.

Kohtud ei ole kassaatori arvates põhjendanud, miks nad peavad õigeks

§ 76lg 2 kohaldamist.

Liitkaristuse mõistmisel

§ 65

lg 2 järgi ei saa

§ 4

lg-st 4 tulenevalt liitkaristuse mõistmisel muutuda kuriteo raskusaste, st teise astme kuriteo eest mõistetud karistus ei saa muutuda karistuseks esimese astme kuriteo eest. Seejuures ei ole võimalik arvesse võtta, et ärakandmata karistuse osa esimese astme kuriteo eest oli lühem kui teise astme kuriteo eest mõistetud karistuse osa. 10. Tallinna Vangla kirjalikus vastuses jääb vastustaja oma varasemate seisukohtade juurde ning rõhutab, et olukorras, kus isikule on osaliselt kandmata karistusele esimese astme kuriteo toime​panemise eest liidetud teise astme kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistus ning mõistetud liit​karistus nii esimese kui ka teise astme kuriteo toimepanemise eest, tuleb ennetähtaegse vabastamise taotluse esitamise aega arvutada lähtuvalt

§ 76lg-st 2.

Liitkaristuse regulatsioon ei võimalda eristada, millal isik kannab karistust esimese ja millal teise astme kuriteo eest. Kuna tingimused kaebaja tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega ei olnud täidetud, tagastas Tallinna Vangla kaebaja taotluse õiguspäraselt. Kuna vaidluse all ei ole karistuse määramise õiguspärasus, ei ole

§ 65lg 2 asjakohane säte.

Karistuse suurendamine

§ 65

lg 2 alusel ei ole karistuse raskendamine

§ 4lg 4 tähenduses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ennetähtaegse vabastamise kuupäeva arvutamisel tuleb kaebaja puhul lähtuda

§ 76lg 1 p-st 1 või lg 2 p-st 1.

Kolleegium lahendab esmalt kohtu​menetluse käigus kerkinud küsimuse käesoleva vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu osas (I) ning võtab seejärel seisukoha kassatsioonkaebuse sisuliste väidete kohta (II). I

1. VangS § 76 lg 1 sätestab: "Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks edastab vangla pärast kinnipeetava poolt karistusseadustiku §-s 76 või 77 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule kinnipeetava isikliku toimiku, iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toimepanemise võimalikkusele, kinnipeetava ohtlikkusele ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta, kriminaalhooldaja arvamuse katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta ning kinnipeetava nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks, kui kinnipeetav taotleb enda vabastamist karistusseadustiku § 76 lõike 1 punkti 1 või lõike 2 punkti 1 alusel." VangS § 76 lg 4 alusel justiitsministri
2. augusti
3. a määrusega nr 28 kehtestatud "Kinni​peetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise korra" § 5 lg 1 p-dest 1-3 tuleneb, et kui kinnipeetav võetakse vanglasse vastu, arvutab vangla arvestusosakond välja ja teeb kinnipeetavale viie tööpäeva jooksul allkirja vastu teatavaks karistuse täieliku ärakandmise korral vanglast vabastamise kuupäeva; kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine; kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega. Korra § 14 lg 2 näeb ette, et kinnipeetav võib esitada arvestusosakonnale nõusoleku tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega mitte varem kui kolm kuud enne vastava õiguse tekkimist.
4. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule
5. septembril 2011 ning kaebuse täiendused
6. novembril,
7. novembril 2011 ja
8. jaanuaril
9. Vastavalt
10. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 283 lg-le 1 tehakse kaebuse lubatavus kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. HKMS v.r § 11 lg 1 p 2 kohaselt tuli halduskohtul asja kohtuliku läbivaatamise ette​valmistamisel ka välja selgitada, kas kaebus kuulub halduskohtu pädevusse.
11. Halduskohtusse kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS v.r § 3 lg 1 kohaselt kuulus haldus​- kohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine ning seadusega sätestatud juhtudel haldus​toiminguks loa andmine ja seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine. HKMS v.r § 3 lg 2 sätestas, et halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Ringkonnakohus on praeguse asja lahendamisel leidnud, et asi kuulub halduskohtu pädevusse, kuna kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene täitmiskohtunikule pädevust kohustamisnõude lahenda​miseks olukorras, kus vangla ei nõustu ennetähtaegse vabastamise taotlust kohtule edastama.
12. Halduskolleegium on
13. mai
14. a otsuses asjas nr 3-3-1-6-06 (p 24) märkinud, et vangistusest katseajaga tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimalust ei saa käsitada kinnipeetava subjektiivse õigusena. Küll on aga kinnipeetaval vangistusseadusest tulenev subjektiivne õigus taotleda tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse menetlemist vangla direktori poolt. VangS § 76 lg 1 kohaselt pole vanglal kohustust edastada taotlusi, mis on esitatud enne

§-des 76 ja 77 nimetatud tähtaega. Praegusel juhul pole tegemist avalduse menetlemata jätmisega, vaid vangla otsustusega, mis välistab kinnipeetava juurdepääsu ennetähtaegse vabastamise otsustamisele maakohtus.

1. Poolte vahel on sisuline vaidlus kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise tähtaegade arvutamise üle. KrMS § 431 näeb ette, et seadustiku §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. KrMS §-s 426 on sätestatud menetluskord tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
2. VangS § 76 lg 4 alusel kehtestatud Korra § 5 lg 1 kohaselt määrab kinnipeetava vanglast vabanemise kuupäeva ning kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine, samuti kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega, kindlaks vangla ja teeb selle kinnipeetavale teatavaks. Samuti otsustab vangla VangS § 76 lg-st 1 tulenevalt selle üle, kas saabunud on

§-des 76 ja 77 sätestatud tähtaeg ja sellest sõltuvalt edastab või jätab edastamata kinnipeetava taotluse ja muud asjakohased dokumendid. Olemuslikult on tegemist kohtuotsuse täitmise küsimustega. Kehtivas õigusest ei tulene selge​sõnaliselt, kas nimetatud toimingute või otsustustega mittenõustumisel tuleks lähtuda vaidlustamis​võimalustest vastavalt VangS § 11 lg-le 5 koostoimes halduskohtumenetluse seadustikuga või kriminaal​menetluse seadustiku kohtuotsuse täitmise küsimuste lahendamiseks ette nähtud normidest. 18. Kriminaalmenetlusõigus ei näe ette menetlusreegleid kaebuse lahendamiseks, mis on esitatud vangla tegevuse peale, mis seisnes maakohtule kinnipeetava taotluse ja nõusoleku edastamisest keeldumises. Siiski on tegemist pigem karistusõigusliku küsimuse lahendamisega, mis eeldab karistusseadustiku normide, eelkõige

§ 76tõlgendamist, vajadusel ka kriminaalasjades tehtud jõustunud kohtulahendite selgitamist. Kr

MS § 431 sätestab ulatuslikult („kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused“) täitmiskohtuniku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks. Selline üldklausel on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud seetõttu, et seadusandjal pole võimalik ette näha kõiki kohtulahendi täitmisega seonduvaid vaidlust tekitavaid olukordi. Kui vaidlus selle üle, kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks taotluse esitamise tähtaega, on kohtulahendi täitmisel tõusetunud küsimus KrMS § 431 mõttes, ei kuulu see vaidlus seaduses sätestatud teistsuguse menetluskorra olemasolu tõttu halduskohtu pädevusse.

1. Riigikohtu erikogu
2. oktoobri
3. a määruses pädeva kohtu määramise asjas nr 3-3-4-2-12 lahendati küsimust, milline kohus on pädev lahendama avaldust karistusaja kulgemahakkamise väljaselgitamiseks. Erikogu leidis määruse p-s 6, et poleks menetlus​seadustikega kooskõlas ega otstarbekaks, kui halduskohus peaks asja lahendades andma hinnangu ka maakohtu otsusele ja selles märgitut vajadusel tõlgendama. Kuna vastav erikord puudub, tuleneb maakohtu pädevus kohtulahendi täitmisega seonduva küsimuse lahendamiseks KrMS §-st
4. Kohtule esitatud avaldus tuleb KrMS § 432 lg 1 kohaselt lahendada määrusega.
5. Kolleegium on seisukohal, et ka praegune vaidlus kuulub kriminaalasju lahendava kohtu pädevusse ja maakohtu pädevus selliste vaidluste lahendamiseks tuleneb KrMS §-st
6. Haldus- ja ringkonnakohus on ekslikult pidanud halduskohut asja lahendamisel pädevaks kohtuks. II
7. Kuigi kolleegium asus eelnevalt seisukohale, et tegemist ei ole halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega, tuleb silmas pidada ka Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu
8. aprilli
9. a määruses asjas nr 3-3-4-2-02 (p 10) väljendatud seisukohta, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Kolleegium ei pea ka praegusel juhul põhjendatuks kohtuotsuseid halduskohtu pädevuse puudumise motiivil tühistada ning seega tuleb jätkata käesoleva asja sisulist läbivaatamist halduskohtu​menetluses.
10. Pooled on erineval seisukohal selles, kas kaebaja katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel tuleb lähtuda

§ 76

lg 1 p-st 1 või lg 2 p-st 2 ja kas teda saab pidada karistust kandvaks isikuks

§ 76lg 1 või lg 2 tähenduses.

23.

§ 76

lg 1 p 1 kohaselt võib kohus teise astme kuriteo või esimese astme kuriteo ette​- vaatamatus toimepanemises süüdi mõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt ühe kolmandiku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui kuus kuud ning isik nõustub

§ 75

lõike 2 punktis 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega.

§ 76

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdi mõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast ning isik nõustub

§ 75lõike 2 punktis 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega.

24. Kaebaja kannab tema katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamise tõttu osaliselt kandmata karistust esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest põhjusel, et katseajal pani ta toime uue (teise astme) kuriteo, mille eest talle on samuti mõistetud karistus. Kaebaja kannab karistust nii esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise kui ka teise astme kuriteo eest. 25.

§ 76

lg-d 1 ja 2 käsitlevad juhtumeid, kus kinnipeetav kannab karistust vastavalt lg-s 1 või lg-s 2 nimetatud teo eest. Kolleegium nõustub vastustaja ja kohtute seisukohaga, et juhul, kui isik kannab liitkaristust, mis on moodustatud nii esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise kui ka teise astme kuriteo eest mõistetud üksikkaristustest, lähtutakse süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku karistusaja arvestamisel

§ 76lg-st 2.

Seda põhjusel, et

§ 76

lg 2 kohaselt tuleb selles sättes toodud tähtaegadest lähtuda juhul, kui karistust kandev isik on süüdi mõistetud esimese astme tahtlikus kuriteos. Seejuures ei oma tähtsust, kui suure osa mõistetud karistusest moodustab just esimese astme tahtliku kuriteo eest mõistetud karistus. Oluline on üksnes see, et mingi osa kandmisele kuuluvast karistusest on isikule mõistetud esimese astme tahtliku kuriteo eest. Selline seisukoht on põhjendatud ka seetõttu, et isik, kes on tahtlikult toime pannud esimese astme kuriteo, ei saa loota, et enne selle kuriteo eest mõistetud karistuse täielikku ära​kandmist võidaks uue kuriteo toimepanemise korral tema olukorda karistuse kandmisel kergendada. Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et ka olukorras, kus süüdlane on tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastatud tingimisi enne tähtaega, kuid paneb talle määratud katseajal toime uue kuriteo, mille eest mõistetud karistusele liidetakse ka esimese astme tahtlikult toime pandud kuriteo eest mõistetud karistuse ärakandmata osa, tuleb teda lugeda esimese astme tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistust kandvaks isikuks ja tema suhtes kohaldatakse

§ 76lg 2 sätteid.

26. Eeltoodule tuginedes tuleb kaebaja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendused asendatakse halduskohtu pädevust puudutavas osas käesoleva otsuse põhjendustega. Tõnu Anton, Ott Järvesaar, Ivo Pilving