← Eesti

3-1-1-109-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-109-12

  1. november
  2. a Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kriminaalasi Tõnu Leppiku süüditunnistamises KarS § 201 lg 2 p 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-5394 Tõnu Leppiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kassatsioon Lõuna Ringkonnaprokuratuur
  5. november 2012, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  7. mai
  8. a kohtuotsus ja jõustada Tartu Maakohtu
  9. veebruari
  10. a kohtuotsus Tõnu Leppiku õigeksmõistmises KarS § 201 lg 2 p 2 järgi.
  11. Kassatsioon rahuldada.
  12. Mõista Eesti Vabariigilt Tõnu Leppiku kasuks välja 300 (kolmsada) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Tõnu Leppikule esitati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi süüdistus selles, et ta omastas ajavahemikus alates
  14. aasta detsembri lõpust kuni
  15. aasta jaanuarini N AS-ile kuuluva roomikekskavaatori väärtusega 3 374 800 krooni (s.o 215 780 eurot). Süüdistuse kohaselt sõlmis süüdistatav T OÜ esindajana
  16. märtsil 2008 N AS-iga liisingulepingu, mille alusel omandas N AS roomikekskavaatori ja andis selle T OÜ valdusesse. Süüdistatav ei täitnud T OÜ juhatuse liikmena aga liisingulepinguga võetud kohustust tasuda liisingumakseid, mistõttu ütles N AS liisingulepingu üles ja T. Leppik oli kohustatud roomikekskavaatori
  17. detsembril 2008 N AS-ile tagastama. Süüdistatav jättis roomikekskavaatori tagastamata.
  18. Tartu Maakohus mõistis
  19. veebruari
  20. a otsusega T. Leppiku talle esitatud süüdistuses õigeks ja jättis N AS-i tsiviilhagi läbi vaatamata. Maakohus tuvastas, et N AS ütles
  21. detsembril 2008 T OÜ-ga sõlmitud liisingulepingu üles ja andis maksmata lepingumaksete tasumiseks ning roomikekskavaatori vabatahtlikuks tagastamiseks aega viis päeva. Kuna ekskavaatorit selle tähtaja jooksul ei tagastatud, pöördus N AS oma vara kättesaamiseks OÜ R poole.
  22. aasta jaanuari alguses selgitas OÜ R välja, et kõnealune ekskavaator asub Valgamaal Tõlliste vallas Vilaski külas sõjaväebaasis, ja tellis transpordifirmalt S OÜ masina äratoomise. Kuna S OÜ-l puudus roomikekskavaatori teisaldamiseks piisavalt suur transpordivahend, pidi treileriveo teostama S OÜ koostööpartner K. T.
  23. aasta jaanuari esimesel poolel läkski K. T. Vilaski külla N AS-i ekskavaatorile järele, kuid kuna tal polnud esitada volikirja, keeldus objekti valvur süüdistatava korraldusel ekskavaatori väljaandmisest. Kui OÜ R esindaja R. K. seepeale süüdistatavale helistas ja selgitas, et viimane on kohustatud roomikekskavaatori liisingulepingu ülesütlemise tõttu tagastama, kinnitas süüdistatav, et ta ei vaidle ekskavaatori üleandmisele vastu. Samas teatas süüdistatav, et ta viibib välismaal, kuid soovib võimalike hilisemate vaidluste vältimiseks olla ekskavaatori üleandmise juures ja vormistada vara üleandmise-vastuvõtu kohta kirjaliku akti. Seetõttu lepiti kokku, et ekskavaator antakse üle siis, kui süüdistatav Eestisse naaseb. Maakohtu hinnangul ei väljendanud T. Leppik sellega, et ta jättis ekskavaatori viiepäevase tähtaja jooksul tagastamata, võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Kuna K. T.-l puudus volitus N AS-i ekskavaatori äraviimiseks, pole omastamistahte manifesteerimisena käsitatav ka ekskavaatori üleandmata jätmine K. T.-le. Lisaks märkis maakohus, et süüdistatav pole ekskavaatori tagastamisest keeldunud ja et seetõttu pole tõendatud ka tema soov N AS-i vara endale jätta. Samuti ei teinud süüdistatav ajavahemikus alates
  24. aasta detsembri lõpust kuni
  25. aasta jaanuarini ühtki toimingut, et ekskavaator avalikult endale kuuluvaks muuta.
  26. Tartu Maakohtu
  27. veebruari
  28. a otsuse peale esitas apellatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püss, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, T. Leppiku süüditunnistamist ja karistamist ning N AS-i tsiviilhagi rahuldamist. Prokuröri seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 3.
  29. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja tugines kohtuotsuse tegemisel valdavas osas T. Leppiku ebausaldusväärsetele ütlustele. Nimelt väitis süüdistatav kohtuistungil, et ta viis N AS-i ekskavaatori
  30. aasta kevadel Läti Vabariiki remonti ja et ekskavaator oli remondis alates
  31. aprillist kuni
  32. maini
  33. See väide on ümber lükatud tunnistaja A. P. ütlustega, milliste kohaselt asus ekskavaator
  34. mail 2009 Valgamaal Vilaski külas. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kohtuistungil uuritud kirjalikud tõendid, millistest nähtuvalt pole ekskavaatorit remonditud ja milliste kohaselt teostati ekskavaatoriga pärast liisingulepingu ülesütlemist töid nii Eesti kui ka Läti Vabariigis. 3.
  35. Vaatamata asjaolule, et roomikekskavaator viidi Läti Vabariiki pärast süüdistuses märgitud ajavahemikku, pidanuks maakohus ekskavaatori asukoha muutmist T. Leppiku tegudele karistusõigusliku hinnangu andmisel siiski arvestama. Nimelt võib süüdistusaktist väljapoole jäänud käitumisel olla tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Riigikohtu praktika kohaselt võib süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. T. Leppik oli liisingulepingu ülesütlemise tõttu kohustatud roomikekskavaatori N AS-ile tagastama. Olukorras, kus liisinguvõtjal pole vahendeid võõrast vara tagastada, oleks heas usus käitunud isik aidanud vara tagastamisele igakülgselt kaasa, olles liisinguandjaga aktiivses kontaktis ja kättesaadav. T. Leppik asus selle asemel aga ekskavaatori asukohta varjama ja viis selle Läti Vabariiki. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt õnnestus ekskavaator N AS-ile tagastada vahetult enne kohtumenetluse algust
  36. septembril
  37. 3.
  38. Maakohtu seisukoht, et T. Leppik pole ekskavaatori tagastamisest keeldunud, on ekslik. Süüdistatav ei väljendanud keeldumist küll sõnades, kuid manifesteeris tahte võõrast vara omastada oma tegudega. Soovile jätta N AS ekskavaatorist ilma viitab esiteks vara asukoha muutmine ilma kannatanut teavitamata. Olukorras, kus liisinguleping oli üles öeldud, ei saanud heauskne liisinguvõtja pidada mõistlikuks liisinguvõtjaga kooskõlastamatult vara remontimise ja kasutamise võimaluste otsimist Läti Vabariigis. Kui varale järele läinud isikutel ei olnud esitada volikirja, oleks heas usus käitunud isik võtnud esimesel võimalusel N AS-iga ühendust ja volitatavate isikute andmed üle täpsustanud. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt polnud T. Leppikuga aga hiljem võimalik ühendust saada. Ka see viitab süüdistatava soovile võõrast vara varjama asuda. 3.
  39. Omastamisega jäetakse senine omanik tema asjast kestvalt ilma ja pööratakse asi enda või kolmanda isiku kasuks. Ilmajätmise sisustamisel on piiripealsetel juhtudel määravad kaks kriteeriumi - asja väärtuse vähenemine ja aeg, mille jooksul omanik oli asjast ilma. Asja enda kasuks pööramine tähendab aga asja või selles kehastunud väärtuse üleminekut valdajale, millega tal tekib omanikusarnane seisund. Omanikusarnane seisund võib avalduda muuhulgas asja sihipärases kasutamises või äratarvitamises. T. Leppik valdas N AS-i ekskavaatorit õigusliku aluseta kauem kui kaks ja pool aastat pärast liisingulepingu ülesütlemist, seejuures teades, et kannatanu soovib oma vara tagasi saada. Selle aja jooksul toimetas süüdistatav roomikekskavaatori N AS-i teavitamata Läti Vabariiki ja teostas ekskavaatoriga töid. T. Leppiku tegevuse tagajärjel vähenes roomikekskavaatori väärtus ca 147 787 kuni 157 787 euro võrra.
  40. Tartu Ringkonnakohtu
  41. mai
  42. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu
  43. veebruari
  44. a otsus täies ulatuses ja tunnistati T. Leppik KarS § 201 lg 2 p 2 järgi süüdi. Süüdistatavat karistati kaheaastase vangistusega, milline jäeti KarS § 73 alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Ühtlasi rahuldati N AS-i tsiviilhagi osaliselt summas 158 607,09 eurot. Ringkonnakohus rahuldas prokuröri apellatsiooni. Ringkonnakohtu otsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised. 4.
  45. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, jättes tähelepanuta, et asja enda kasuks pööramine võib väljenduda ka selle endale jätmises. Jättes roomikekskavaatori pärast liisingulepingu ülesütlemist N AS-ile tagastamata, muutis T. Leppik tema valduses olnud võõra vallasasja faktiliselt endale kuuluvaks. Kuna süüdistataval puudus õiguslik alus ekskavaatorit vallata, oli selle enda kasuks pööramine ebaseaduslik. 4.
  46. Pidades silmas, et üksnes liisingueseme tagastamisega viivitusse sattumine ei ole käsitatav võõra vara enda kasuks pööramisena, tuleb T. Leppiku vastutuselevõtmiseks tuvastada ka omastamistahte manifesteerimine. Seejuures ei tähenda omastamistahte manifesteerimine alati asja endale pidamise avalikku kuulutamist. Tunnistaja R. K. ütluste kohaselt leppis ta
  47. aasta jaanuari esimesel poolel T. Leppikuga telefoni teel küll kokku, et ekskavaator antakse üle siis, kui T. Leppik Eestisse naaseb, kuid kui ta proovis kahe nädala pärast süüdistatavaga uuesti ühendust võtta, ei vastanud viimane enam telefonile. Samuti polnud T. Leppikut võimalik kätte saada ei lepingujärgselt aadressilt ega ka tema venna abil. Eeltoodust nähtuvalt ei keeldunud süüdistatav ekskavaatori tagastamisest küll telefonivestluses R. K.-ga, kuid ta manifesteeris võõra vallasasja omastamistahet oma tegudega. Arvestades, et OÜ R esindaja R. K. kinnitas telefoni teel süüdistatavale, et K. T.-l oli kehtiv volitus N AS-i vara äraviimiseks, oli volikirja puudumine üksnes ettekääne, mille abil süüdistatav ekskavaatori tagastamisest
  48. aasta jaanuari esimesel poolel kõrvale hoidus. Juhul, kui tunnistada süüdistatava õigust viibida isiklikult ekskavaatori üleandmise juures, osutab tema hilisem käitumine (s.o võimatus süüdistatavaga kontakti saada) asjaolule, et ta ei kavatsenudki N AS-ile vara tagastada. Ekskavaatori tagastamisest kõrvalehoidumisega manifesteeris süüdistatav tahet omastada võõrast vara. 4.
  49. Maakohus juhindus õigesti KrMS § 268 lg-st 1 ja tugines T. Leppiku tegudele karistusõigusliku hinnangu andmisel põhjendatult ajavahemikus alates
  50. aasta detsembri lõpust kuni
  51. aasta jaanuarini toimunud sündmustele, kuid jättis tähelepanuta, et kuigi kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, on see samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Pidades silmas, et Riigikohtu praktika kohaselt võib süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  52. aprilli
  53. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04, p 9), omavad süüdistuses kirjeldatud käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel tähtsust ka T. Leppiku hilisemad, s.o süüdistuse piiridest välja jäävad käitumisaktid. 4.
  54. T. Leppiku hilisem käitumine kinnitab veelgi tema soovi jätta ekskavaator N AS-ile tagastamata. Nii nähtub tunnistaja R. K. ütlustest, et kuu või kaks pärast
  55. aasta jaanuaris toimunud telefonivestlust T. Leppikuga käidi teist korda Vilaski külas ekskavaatorit otsimas, kuid siis polnud masinat enam seal. Jätkuvalt ei õnnestunud süüdistatavaga ka kontakti saada. Sisuliselt sama kordus
  56. aasta kevadel, mil ekskavaatori otsimisega asus tegelema C OÜ esindaja A. P. Tuvastanud, et N AS-i ekskavaator asub Vilaski külas, läks A. P. sellele
  57. mail 2009 järele. Sel päeval ekskavaatori äratoomine ebaõnnestus. Järgmiseks päevaks oli ekskavaator teisaldatud. Taoline vara asukoha korduv muutmine vahetult pärast liisinguandja poolt volitatud isikute katseid see liisinguvõtja valdusest ära võtta, näitab T. Leppiku soovi võõra vara asukohta varjata ja vältida selle tagastamist omanikule. 4.
  58. T. Leppik tunnistas maakohtu istungil, et kuna ekskavaator läks
  59. aasta lõpul katki, asus ta masina remontimiseks võimalusi otsima. Oma tuttavate käest sai süüdistatav teada, et Läti Vabariigis tegeleb ekskavaatorite remondiga ettevõte V, millise firmaga sõlmiski ta ekskavaatori kapitaalremondi lepingu. Arvestades, et VÕS § 195 lg 2 alusel vabanesid lepingupooled liisingulepingu ülesütlemisega lepingulistest kohustustest, jääb arusaamatuks, miks asus süüdistatav ekskavaatori tagastamise asemel selle remontimiseks võimalusi otsima. Asjaolu, et süüdistatav ei teavitanud liisingueseme transportimisest välisriiki N AS-i, osutab samuti tema soovile käituda ekskavaatori suhtes omanikuna. 4.
  60. Lisaks ekskavaatori tagastamata jätmisele jätkas T. Leppik kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt pärast liisingulepingu ülesütlemist ka selle kasutamist nii Eesti kui ka Läti Vabariigis. Tunnistajate A. P., S. S.-i ja K. N.-i ütluste kohaselt teostati ekskavaatoriga töid kuni
  61. aastani. Ekskavaatori andmelogi väljavõtte kohaselt on masinaga pärast liisingulepingu ülesütlemist teostatud töid ligikaudu 4000 töötundi. Liisingueseme kasutamise jätkamine sellises mahus on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  62. Tartu Ringkonnakohtu
  63. mai
  64. a otsuse peale esitas kassatsiooni T. Leppiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.
  65. T. Leppik ei pannud süüdistuses märgitud ajavahemikus toime omastamist. KarS § 201 järgi on karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu vara ebaseaduslik enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Nähtuvalt tunnistajate R. K. ja R. P. ütlustest pole T. Leppik ekskavaatori tagastamisest N AS-le keeldunud, vaid soovis hilisemate vaidluste vältimiseks vara üleandmise dokumenteerida.
  66. a jaanuaris ei vaielnud ettepanekule koostada ekskavaatori üleandmise-vastuvõtmise akt vastu ka OÜ R esindaja R. K. Samuti nõudis T. Leppik K. T.-lt põhjendatult volikirja. Kuna roomikekskavaatori näol on tegemist hinnalise varaga, pidi T. Leppikul olema võimalik ekskavaatori äraviija volitusi kontrollida. Kuigi selline volitus võib olla ka suuline, polnud K. T.-ga kaasas ühtki isikut, kes oleks võinud volitada teda T OÜ-lt N AS-i vara ära võtma. Eeltoodud põhjustel keeldus süüdistatav
  67. aasta jaanuaris õigustatult roomikekskavaatori üleandmisest K. T.-le. Kuna kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et
  68. aasta jaanuaris oleksid N AS või tema poolt volitatud isikud püüdnud roomikekskavaatorit oma valdusesse saada, pole T. Leppik võõra vara omastamistahet manifesteerinud. 5.
  69. Süüdistatav pole roomikekskavaatori tagastamisest kõrvale hoidnud. Asjaolu, et tunnistaja R. K.l ei õnnestunud T. Leppikuga hiljem ühendust saada, ei osuta roomikekskavaatori tagastamisest kõrvalehoidumisele. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et süüdistatav oleks ekskavaatori enne
  70. aasta maikuud Vilaski külast ära viinud või püüdnud selle asukohta muul viisil varjata. T. Leppik oleks pidanud liisingueseme tagastamisega küll aktiivsemalt tegelema, kuid selle kohustuse täitmata jätmine pole käsitatav võõra vara enda kasuks pööramisena. 5.
  71. Andes karistusõigusliku hinnangu T. Leppiku tegevusele ajavahemikus alates
  72. aasta veebruarist kuni
  73. aasta sügiseni, väljus ringkonnakohus esitatud süüdistuse piiridest. Süüdistuse kohaselt omastas T. Leppik N AS-i ekskavaatori ajavahemikus alates
  74. aasta detsembri lõpust kuni
  75. aasta jaanuarini sellega, et jättis liisingueseme tagastamata. Kriminaalasja materjalide kohaselt asus ekskavaator süüdistuses märgitud ajavahemikus Valgamaal Vilaski külas ja OÜ-l R ei õnnestunud seda ära viia põhjusel, et K. T.-l puudus esindusõigust tõendav volikiri. Süüdistusaktist väljapoole jäänud käitumine ei saa muuta asjaolu, et süüdistuses märgitud ajavahemikus olid T. Leppiku teod seaduslikud. Ringkonnakohus käsitas omastamisena ekskavaatori toimetamist Läti Vabariiki. See sündmus toimus aga pärast
  76. aasta jaanuari ja selle kohta pole T. Leppikule süüdistust esitatud. 5.
  77. Ekskavaatori remondi korraldamine Läti Vabariigis ei osuta võõra vara omastamisele T. Leppiku poolt. Nimelt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja seoses liisinguesemega kandis. Tulenevalt VÕS § 367 lg-st 3 tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, sama paragrahvi
  78. lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt on mõistetav süüdistatava soov, et ekskavaator oleks selle tagastamise ajal võimalikult heas seisukorras. Ka juhul, kui käsitada ekskavaatori viimist Läti Vabariiki N AS-i vara omastamisena, pole seda T. Leppikule esitatud süüdistuses ette heidetud. 5.
  79. T. Leppiku süüd ei kinnita ka asjaolu, et ekskavaatoriga tehti ajavahemikus alates
  80. aasta algusest kuni
  81. aasta septembrini tööd. Süüdistatava ja tunnistaja J. K. ütluste kohaselt ei olnud ekskavaator ajavahemikus alates
  82. aasta maist kuni
  83. aasta septembrini T. Leppiku valduses.
  84. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Püss, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud. Prokuröri põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 6.
  85. Ringkonnakohus on arusaadavalt selgitanud, millistele tõenditele ta T. Leppiku süüditunnistamisel tugines ja millised järeldused ta neist tegi. Kriminaalasja tõenditest nähtuvalt valdas süüdistatav N AS-i ekskavaatorit õigusliku aluseta kauem kui kaks ja pool aastat pärast liisingulepingu ülesütlemist, seejuures teades, et kannatanu soovib oma vara tagasi saada. Toimetades roomikekskavaatori N AS-i teavitamata Läti Vabariiki ja teostades sellega töid, manifesteeris T. Leppik tahet võõrast vara omastada. Ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et volikirja ja roomikekskavaatori üleandmise-vastuvõtu akti nõue oli T. Leppikule vaid ettekäändeks, et võõra vara omastamist hõlbustada, ja et T. Leppik manifesteeris omastamistahet ekskavaatori tagastamisest kõrvalehoidumisega. 6.
  86. Etteheide, et ringkonnakohus väljus esitatud süüdistuse piiridest, on alusetu. Riigikohus on varasemas praktikas märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks tuleb süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Süüdistus ei pea ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  87. novembri
  88. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-10, p 19). Pidades silmas, et Riigikohtu praktika kohaselt võib süüdistusaktist väljapoole jäänud käitumisel olla tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  89. aprilli
  90. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1604, p 9), omavad T. Leppiku käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel tähtsust ka tema hilisemad, s.o süüdistuse piiridest välja jäävad käitumisaktid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  91. Kolleegium nõustub Tartu Maakohtu
  92. veebruari
  93. a otsuse lõppjäreldustega ja selgitab järgmist. Omastamise objektiivne koosseis on valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Erinevalt vargusest ei ole enda kasuks pööramine subjektiivne tunnus ja peab seega ilmnema objektiivse teona. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt selgitanud, et võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus, mille tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  94. detsembri
  95. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p 30).
  96. Praeguses kriminaalasjas
  97. aprillil
  98. a esitatud süüdistuse kohaselt omastas T. Leppik N ASile kuuluva roomikekskavaatori sellega, et ta jättis ekskavaatori pärast liisingulepingu ülesütlemist tagastamata ja viis masina
  99. aasta detsembri lõpus Läti Vabariiki.
  100. jaanuaril 2011 muutis prokurör kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus maakohtus T. Leppikule esitatud süüdistust, jättes sellest välja roomikekskavaatori toimetamise Läti Vabariiki ja märkides, et T. Leppik pani KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ajavahemikus alates
  101. aasta detsembri lõpust kuni
  102. aasta jaanuarini toime sellega, et ta jättis ekskavaatori pärast liisingulepingu ülesütlemist tagastamata. Kuna eeltoodust nähtuvalt heidetakse T. Leppikule muudetud süüdistuses ette üksnes ekskavaatori tagastamiskohustuse täitmata jätmist, pani süüdistatav KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo prokuratuuri arvates toime tegevusetusega.
  103. Kolleegium selgitab, et senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui võõrast asja õigeaegselt ei tagastata. Seega pole ainuüksi liisingueseme tagastamata jätmine pärast liisingulepingu ülesütlemist veel käsitatav võõra asja ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks ja järelikult pole ka T. Leppikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu, s.o N AS-ile kuuluva roomikekskavaatori tagastamata jätmine, kuritegu.
  104. Asudes seisukohale, et T. Leppik omastas N AS-ile kuuluva roomikekskavaatori selle tagastamisest kõrvalehoidumisega, väljus ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul esitatud süüdistuse piiridest. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Tulenevalt sama paragrahvi
  105. lõike esimesest lausest ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu
  106. novembri
  107. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-05, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  108. aprilli
  109. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-10, p 9;
  110. veebruari
  111. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-106-10, p 8;
  112. oktoobri
  113. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-168-11, p 10 ning
  114. detsembri
  115. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-11, p 15.3). Kuna T. Leppikule esitatud süüdistuses pole ekskavaatori tagastamisest kõrvalehoidumist, ekskavaatori Läti Vabariiki toimetamist ega ekskavaatoriga kuni
  116. aastani tööde tegemist märgitud, puudus ringkonnakohtul võimalus selliseid faktilisi asjaolusid tuvastada. Süüdistuse piiridest väljumisega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  117. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  118. mai
  119. a kohtuotsuse ja jõustab Tartu Maakohtu
  120. veebruari
  121. a kohtuotsuse. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni.
  122. T. Leppiku kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada T. Leppikule seoses apellatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu summas 300 eurot. Ringkonnakohus pidas kaitsja poolt taotletud summat mõistlikuks ja mõistis selle katteks Eesti Vabariigilt T. Leppiku kasuks välja 300 eurot. Kuna Riigikohus tühistab Tartu Ringkonnakohtu
  123. mai
  124. a kohtuotsuse täies ulatuses ja jõustab Tartu Maakohtu
  125. veebruari
  126. a õigeksmõistva kohtuotsuse, tuleb valitud kaitsjale makstud tasule vastav summa KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt T. Leppiku kasuks välja mõista. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.