Obsah (4)

§ 202§ 214§ 65§ 2

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-103-12 23. november 2012 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja P

§ 202

lg 2 p 1 ning Stanislav Volkovi süüdistuses

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 2.

aprilli

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-5150 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja ringkonnaprokurör Kati Maitse-Pärkna, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse Juri Ostrovski kaitsja vandeadvokaat Mart Missik, Andrei pooled Tonkovitši kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson, Stanislav Volkovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
2. oktoober 2012, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a otsus järgmistes osades: 1.
6. Harju Maakohtu
7. novembri
8. a otsuse tühistamise osas, millega Juri Ostrovski ja Andrei Tonkovitš tunnistati süüdi

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ja neilt mõisteti välja sundraha; 1.2.

Juri Ostrovski ja Andrei Tonkovitši süüditunnistamises ja karistamises

§ 202lg 2 p 1 ning neilt sundraha väljamõistmises.

1. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a otsus muutmata.
5. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. novembri
8. a otsusega tunnistati Juri Ostrovski ja Andrei Tonkovitš

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi.

Stanislav Volkov mõisteti aga samas süüdistuses õigeks. 1.1. J. Ostrovskit karistati vangistusega neljaks aastaks ja kuueks kuuks.

§ 65lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristus, lugedes Harju Maakohtu 25.

aprilli

1. a otsusega mõistetud karistuse kaetuks arutatavas kriminaalasjas mõistetud karistusega. Karistuse hulka loeti eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks karistuseks mõisteti J. Ostrovskile vangistus kolmeks aastaks üheteistkümneks kuuks ja viieteistkümneks päevaks. 1.
2. A. Tonkovitšit karistati vangistusega neljaks aastaks ja kuueks kuuks.

§ 65lg 2 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 16.

veebruari

1. a otsusega mõistetud ärakandmata karistusega ja A. Tonkovitšile mõisteti lõplikuks karistuseks vangistus kuueks aastaks ja kümneks kuuks.
2. Maakohus tunnistas J. Ostrovski ja A. Tonkovitši

§ 214

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et varem vastavalt kelmuse; ning kelmuse ja väljapressimise toimepannud isikuina ning teades, et R. S.-ilt on varastatud sõiduauto, nõudsid nad kaastäideviijatena R. S.-ilt auto tagastamise eest 75 000 krooni, ähvardades vastasel juhul auto hävitamise või ära kaotamisega. Seejuures esitas nõudmise ja ähvarduse R. S.-ile J. Ostrovski. A. Tonkovitš aga korraldas auto tagastamise pärast seda, kui nõutud rahasumma oli tasutud. Kuna maakohus ei tuvastanud, et S. Volkov oleks väljapressimise toimepanemist kontrollinud, mõistis kohus ta kuriteokahtluse tõendamatuse tõttu õigeks. 3. Harju Maakohtu 15. novembri 2011. a määrusega parandati maakohtu 11. novembri 2011. a otsuses A. Tonkovitšile mõistetud liitkaristust puudutav ebatäpsuse. Kohus selgitas, et viidatud otsuses on A. Tonkovitšile

§ 65lg 2 järgi liitkaristust mõistes märgitud Harju Maakohtu 16.

veebruari

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaks ekslikult vangistus kaks aastat ja neli kuud, kuid tegelikult on A. Tonkovitšil ära kandmata vaid kaks aastat vangistust, mistõttu tuleb A. Tonkovitšile liitkaristusena mõista vangistus kuueks aastaks ja kuueks kuuks.
2. Maakohtu otsuse peale esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonid Põhja ringkonnaprokurör Kati Maitse-Pärkna, süüdistatav J. Ostrovski ja tema kaitsja vandeadvokaat Mart Missik ning süüdistatava A. Tonkovitši kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson. 4.
3. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist S. Volkovi õigeksmõistmises ja uue otsusega tema süüditunnistamist ja karistamist

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

Prokuröri hinnangul on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et S. Volkovi süü ei ole tõendatud. S. Volkovi süüd kinnitab kaudse tõendina tema varem toimepandud kuritegude iseloom, mis annab teavet tema eesmärkide ja tegutsemisajendite kohta. J. Ostrovski on kohtueelses menetluses andnud ennast, A. Tonkovitšit ja ka S. Volkovit süüstavaid ütlusi ning on neid ütlusi kõigi nimetatute osas ka konkreetsete sündmuskohtadega seostanud. J. Ostrovski kohtuistungil antud S. Volkovit õigustavaid ütlusi on maakohus lugenud ebausaldusväärseteks. Muud asjas kogutud tõendid toetavad J. Ostrovski kohtueelses menetluses antud ütlusi kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. KrMS § 289 kohaselt võib kohtumenetluse pool ristküsitluse käigus taotleda ülekuulatava isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Seejuures ei sätestata kriminaalmenetluse seadustikus, kuidas peab kriminaalasja arutav kohus hindama ja käsitlema ülekuulatava ütlusi, kui kriminaalasja erinevates menetlusstaadiumites antud ütlused lahknevad. 4.2. J. Ostrovski kaitsja taotles J. Ostrovski õigeksmõistmist või alternatiivselt tema süüditunnistamist kergemas kuriteos ja karistuse kergendamist. Apellandi arvates hindas maakohus tõendeid ühekülgselt ja ebaõigesti. J. Ostrovski oli üksnes varastatud auto tagasiostmise vahendaja, kellel puudus võimalus langetada sellega seoses muid otsustusi. Kannatanu ei pidanud J. Ostrovski poolt auto saatuse kohta öeldut ähvarduseks. Kaitsja leidis, et tagasiostmise hinna kohta teabe edastamine võiks teoreetiliselt olla käsitatav üksnes kuriteona

§ 202mõttes.

4.

1. Ka J. Ostrovski taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist, leides, et kohus ei ole tõendeid õigesti hinnanud. Kohus ei ole võtnud arvesse kannatanu ütlusi, mille kohaselt tal pole J. Ostrovskile etteheited. Kohus on valesti mõistnud, mida J. Ostrovski kannatanule autoga edasiselt toimuva kohta ütles. 4.
2. A. Tonkovitši kaitsja taotles A. Tonkovitši õigeksmõistmist või alternatiivselt tema teo ümberkvalifitseerimist

§ 202lg 1 ja § 22 lg 3 järgi.

Kaitsja arvates on A. Tonkovitši ütlusi tõlgendatud ebaõigesti ning kohus on asunud põhjendamatult seisukohale, nagu ei oleks võimalik kindlaks teha, kas A. Tonkovitši nimetatud Oleg, kellelt ta sai teada auto asukoha ja kellele ta andis raha, oli üldse olemas. Tegemist oli O. B.-ga, kes on praeguseks surnud. A. Tonkovitši tegevust ei saa käsitada väljapressimisena, sest ta ei ähvardanud kedagi, vaid üksnes hankis teavet kadunud auto kohta, teadmata isegi, miks J. Ostrovski autot otsib. 5. Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. Ostrovski ja A. Tonkovitši süüditunnistamises

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, tunnistades J.

Ostrovski ja A. Tonkovitši süüdi

§ 202lg 2 p 1 järgi.

Ringkonnakohus karistas J. Ostrovskit vangistusega üheks aastaks.

§ 65lg 1 alusel mõistis ringkonnakohus J.

Ostrovskile liitkaristusena vangistuse kolmeks aastaks ja kaheks kuuks ning luges karistuse kandmise algusajaks J. Ostrovski vahistamise 7. novembril 2010. Ka A. Tonkovitšit karistas ringkonnakohus vangistusega üheks aastaks.

§ 65lg 2 alusel suurendas kohus talle mõistetud karistust Harju Maakohtu 16.

veebruari

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o kahe aasta ja nelja kuu võrra, mõistes talle liitkaristuseks vangistuse kolmeks aastaks ja neljaks kuuks ja lugedes karistuse kandmise algusajaks A. Tonkovitši vahistamise
2. novembril
3. S. Volkovi õigeksmõistmise

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi esitatud süüdistuses jättis ringkonnakohus muutmata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 5.1.

§ 214

koosseisule vastab üksnes vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, mitte aga igasugune ähvardus tekitada isikule varalist kahju või jätta kannatanu mingist asjast lõplikult ilma. Seega ei ole väljapressimisena kvalifitseeritav nt varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega vastasel korral mingi ähvardatule kuuluv asi varastada või omastada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kannatanut ähvardati auto hävitamisega, mistõttu ei ole J. Ostrovski ega A. Tonkovitš täitnud

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 koosseisu.

Kannatanu ütlustest tulenevalt sai ta aru, et raha maksmata jätmise korral auto kaotatakse ära, s.t müüakse maha, võetakse varuosadeks, müüakse kuhugi mujale, välismaale. Kannatanu ei tajunud süüdistatavate poolt ähvardust tema auto rikkuda või hävitada. Kuivõrd ka süüdistuse kohaselt seisnes ähvardus nentimises, et raha maksmata jätmisel auto kaotatakse ära (машину сoльют), ei saa ringkonnakohtu hinnangul rääkida ähvardusest auto hävitada. Vara hävitamise või rikkumisega ähvardamine ei ole samastatav süüdistuses etteheidetava ähvardusega vara ära kaotada. Juba süüdistuse sõnastus (hävitamise/ärakaotamise teel) viitab, et tõlgendus, nagu ähvardati just auto hävitamisega, on ebakindel. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kuna tõendatud ei ole, et R. S.-i ähvardati auto hävitamisega, pole J. Ostrovski ega A. Tonkovitši tegevusega täidetud

§ 214lg 2 p-des 1 ja 4 kirjeldatud koosseis.

5.2. Vaidlus puudub selles, et J. Ostrovski ja A. Tonkovitš vahendasid varastatud auto tagastamist R. S.-ile ning auto tagastamise tingimuseks oli 75 000 krooni maksmine, millest osa pidi olema n.ö lunatasu auto varastanud isikuile, osa aga tasu varastatud auto leidmiseks tehtud töö eest. Kuna sisuliselt müüdi varastatud auto selle omanikule tagasi, oli tegemist süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamisega, s.o

§ 202lg-s 1 sätestatud kuriteoga.

Kuna J. Ostrovski ja A. Tonkovitš roll oli auto tagastamisel võrdväärselt oluline, panid nad teo toime kaastäideviijatena, mistõttu tuleb nende tegu kvalifitseerida

§ 202lg 2 p 1 järgi.

Mõlemad kaastäideviijad panid teo toime kavatsetusega, kuna tegutsesid auto raha eest üle andmise eesmärgil. 5.3. Prokuröri taotlust tühistada S. Volkovi õigeksmõistmine ja tunnistada ta süüdi

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, peeti põhjendamatuks.

Prokuröri apellatsioonis väljendatud seisukoht, nagu ei keelaks kriminaalmenetluse seadustik tugineda otsuse tegemisel KrMS § 289 lg 1 alusel tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui need on vastuolus kohtus antud ütlustega, on vastuolus Riigikohtu kujundatud ja selgelt kinnistunud kohtupraktikaga. KrMS § 289 lg-s 1 märgitu kohaselt saab selle sätte alusel kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega kui isiku ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel ka tema kohtus antud ütlustele. Nimetatud praktikast kõrvalekaldumiseks arutatavas asjas argumente ei ole. Ringkonnakohus nõustus prokuröri apellatsioonis märgituga, et teatud ulatuses võib isiku süüd kinnitava kaudse tõendina tugineda ka isikule iseloomulikule käitumismustrile kuritegude toime panekul, kuid rõhutas, et isikut ei saa süüdi tunnistada ainuüksi mingile kindlale käitumismustrile tuginedes. 6. 4. aprillil 2012. a tegi ringkonnakohus määruse oma 2. aprilli 2012. a otsuses A. Tonkovitšile mõistetud liitkaristust puudutavas osas. Ringkonnakohtul jäi tähelepanuta Harju Maakohtu 15. novembri 2011. a määrus, millega parandati maakohtu 11. novembri 2011. a otsuses A. Tonkovitšile liitkaristuse mõistmisel tehtud viga. Ringkonnakohus selgitas määruses, et ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a otsuses on A. Tonkovitšile

§ 65lg 2 järgi liitkaristust mõistes märgitud Harju Maakohtu 16.

veebruari

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osana vangistus kaheks aastaks ja neljaks kuuks, kuid tegelikult on A. Tonkovitšil selle kohtuotsuse järgi ära kandmata vaid kaks aastat vangistust, mistõttu tuleb talle liitkaristusena mõista vangistus kolmeks aastaks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni Põhja ringkonnaprokurör Kati Maitse-Pärkna, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhjendused on järgmised. 7.
3. Ringkonnakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud J. Ostrovski ja A. Tonkovitši käitumise

§ 202järgi.

Süüdistuse sisuks on R. S.-ilt varastatud auto talle tagasipakkumine süüdistatavate poolt 75 000 kroonise lunaraha eest. Raha tasumata jätmise korral ähvardati kannatanut sellega, et tema auto hävitatakse / kaotatakse ära (машину сoльют). Kassaator leiab, et tehiolud on analoogsed Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-65-06 käsitletutega. Nimetatud kohtuasjas leidis Riigikohus, et väljapressimisena tuleb käsitada olukorda, kus varastatud sõiduauto tagastamist pakkuv isik nendib, et tagastamise eest nõutava rahasumma tasumata jätmisel auto lammutatakse. Asjakohatu on ringkonnakohtu arutlus, kas terminid „hävitamine“ ja „ära kaotamine“ on samatähenduslikud või mitte, sest süüdistuse kontekstis omab tähtsust kuriteokoosseis, mitte koosseisu realiseerimise kirjeldamiseks kasutatava sõna täpne kokkulangevus kuriteo koosseisu sõnastusega.

§ 214

koosseisus sisalduv ähvardamine vara hävitamise või rikkumisega hõlmab ka muu varalise kahju tekitamisega ähvardamist, mille tagajärjel jääb kannatanu temale kuuluvast varast lõplikult ilma. Hävitamise ja ära kaotamise tähendus on vara omaniku jaoks seega identne. 7.2. Ringkonnakohus ei ole põhistanud prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata jätmist ega ole analüüsinud seda, kas S. Volkovi käitumises võis esineda

§ 202koosseis. See on prokuröri arvates hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena Kr

MS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 7.

1. Samuti on ringkonnakohus eksinud A. Tonkovitšile liitkaristuse mõistmisel, lähtudes ekslikult Harju Maakohtu
2. novembri
3. a otsusest, milles sisaldub liitkaristuse moodustamisel viga. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et maakohus on selle vea
4. novembri
5. a määrusega korrigeerinud.
6. Süüdistatavate kaitsjad esitasid kassatsioonile vastuse, milles taotletakse kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata jätmist. A. Tonkovitši kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson leiab, et väljapressimise toimepanemine A. Tonkovitši poolt on tõendamata. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et ringkonnakohus on A. Tonkovitšile liitkaristuse mõistmisel tehtud vea määrusega parandanud. J. Ostrovski kaitsja vandeadvokaat Mart Missik on seisukohal, et prokurör taotleb üksnes tõendite veelkordset hindamist, milleks puudub alus, sest ringkonnakohtu otsus on põhistatud ja ringkonnakohus on kohaldanud materiaalõigust õigesti. S. Volkovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar leiab, et kassaatori kriitika ringkonnakohtu poolt apellatsiooni S. Volkovit puudutavate väidete käsitlemata jätmise kohta on alusetu. Kohatu on ka kassaatori seisukoht, et väljapressimise välistamisel oleks tulnud S. Volkovi tegevust käsitada

§-s 202 sätestatud kuriteona. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et nõustuda ei saa kassaatori seisukohaga, et väljapressimise koosseisu täidab ka see, kui isikult nõutakse varalise kasu üleandmist pelgalt ähvardusega jätta ta vastasel korral mingist varast ilma (nt ähvardades mitte tagastada kannatanult eelnevalt varastatud eset).

§ 214

lg-s 1 sätestatu kohaselt on varalise kasu üleandmise nõude esitamine kuriteona karistatav, kui selline nõudmine on esitatud ähvardusega piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda.

§ 214

sõnastus ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt piisaks väljapressimise toimepanemiseks ka pelgalt ähvardusest jätta isik varast kestvalt ilma. Iseenesest on kahtlemata õige kassaatori poolt esile tõstetud asjaolu, et kannatanu jaoks ei ole vahet, kas ta jääb varalise kasu üleandmise nõudmise täitmata jätmisel mingist enda varaosast ilma selle kahjustamise tõttu või põhjusel, et temalt eelnevalt varastatud asja ei tagastata.

§ 214

kontekstis on aga siiski määrav just see, millise teoga ähvardades kannatanu tahet painutada püütakse.

§ 2

lg-st 4 nähtuvalt on keelatud tunnistada tegu süüteoks analoogia põhjal, millest tuleneb keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Viimane kujutaks endast ühtlasi ka

§ 2

lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas 3-1-1-23-12, p 8.2).
3. Küll on aga asjakohane kassaatori põhiväide, mille kohaselt on ringkonnakohus asunud ebaõigele seisukohale, et J. Ostrovski ja A. Tonkovitši käitumises puudus väljapressimise süüteokoosseis, sest nad ei ähvardanud kannatanu R. S.-i tema vara kahjustamisega. Kolleegium leiab, et kvalifitseerides J. Ostrovski ja A. Tonkovitši käitumise

§ 214

lg 2 pde 1 ja 4 asemel

§ 202lg 2 p 1 järgi, kohaldas ringkonnakohus materiaalõigust ebaõigesti.

10.1. Ringkonnakohtu hinnangul puudus ähvardus vara rikkuda või hävitada, sest süüdistatavate poolt kannatanule varastatud sõiduki tagastamise eest tasu maksmist nõudes avaldatu, et raha maksmata jätmise korral машину сольют (sõiduk hävitatakse / kaotatakse ära) ei ole hinnatav ähvardusena

§ 214mõttes.

Kolleegiumi varasemas lahendis on analoogilises küsimuses märgitud, et varastatud autot kannatanule tagasi müüa püüdes selle nentimine, et auto tagasi ostmata jätmisel see tõenäoliselt lammutatakse, on vaadeldav ähvardamisena

§ 214mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.

oktoobri

1. a otsus asjas 3-1-1-65-06, p 20). Eelöeldu on asjakohane ka arutatava kriminaalasja kontekstis. Seejuures ei ole mingit tähtsust, milliseid keelendeid kasutades ähvardus kannatanule edastatakse. Oluline on eeskätt see, kuidas kannatanu ähvardust tajub, kas ta peab süüdlase käitumise tõttu oma vara ohustatuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas 3-1-1-59-11, p 9.1). Vastates küsimusele, kuidas ta mõistis J. Ostrovski poolt talle edastatud sõnumit, et nõutava raha maksmata jätmisel машину сольют, on kannatanu R. S. öelnud, et see võib tähendada mida iganes, mh auto varuosadeks võtmist (tl 43 prd-l, kd 2). Asjaolu, et auto varuosadeks võtmine on vaadeldav vähemalt selle rikkumisena, peab kolleegium üldteadaolevaks. Seega on kannatanu selgelt väljendanud arusaama, et ta pidas raha tasumata jätmisel reaalseks enda vara kahjustamist. 10.
4. Kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud sedagi, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus asjas 3-1-1-59-11, p 9.2). Kolleegium leiab arutatava kriminaalasja kontekstis, et keskmine mõistlik kõrvalseisja kahtlemata tajuks ütlust машину сольют ähvardusena autot kahjustada.
7. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus asjas 3-1-1-41-11, p 25). Arutatavas kriminaalasjas on ringkonnakohus asunud võrreldes maakohtus tuvastatuga erinevale seisukohale küsimuses, kas R. S.-i ähvardati temalt eelnevalt varastatud auto hävitamisega, kui ta keeldub auto tagastamise eest raha maksmast. Maakohtu istungil selgitas R. S. muu hulgas prokuröri küsimusele vastates, kuidas ta mõistis J. Ostrovski öeldut temalt varastatud auto tagastamise eest nõutava raha maksmata jätmise kohta. R. S.-i sõnutsi sai ta aru, et auto kas müüakse maha, võetakse varuosadeks, müüakse kuhugi mujale, välismaale. Maakohus on kannatanu nende ütluste põhjal järeldanud, et teda ähvardati auto tagastamiseks nõutava raha tasumata jätmisel auto võimaliku hävitamisega. Ringkonnakohus, asudes ähvarduse sisu osas maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale, ei põhjenda, milles seisnes maakohtu viga eelnimetatud järelduse tegemisel. Selline ringkonnakohtu eksimus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
10. Ringkonnakohtu otsusega jäeti Harju Maakohtu
11. novembri
12. a otsus muutmata osas, millega mõisteti S. Volkov õigeks talle

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi esitatud süüdistuses.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu hinnang S. Volkovit puudutavatele tõenditele oli õige ja puudub alus asuda maakohtust erinevatele seisukohtadele. Prokuröri etteheide on aga nii apellatsioonis kui ka kassatsioonis see, et mõistes S. Volkovi väljapressimises õigeks, ei kontrollinud kohtud, kas S. Volkovi käitumine võis vastata mõnele muule süüteokoosseisule, sh

§-s 202 sätestatud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise koosseisule. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu, et maakohtu hinnangul puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis seoksid S. Volkovit kuriteosündmusega - ei ole tõsikindlalt tuvastatud, et S. Volkov olnuks seotud R. S.-ilt varastatud auto kannatanule tagasi müümisega. Seetõttu ei olnud maa- ega ringkonnakohtul alust hakata kontrollima, kas S. Volkovi käitumine võiks väljapressimise asemel vastata nt

§-s 202 sätestatud kuriteo koosseisule. Tulenevalt eelöeldust ei nõustu kolleegium kassaatori etteheitega, et ringkonnakohus jättis prokuröri apellatsioonis sisaldunud S. Volkovit puudutavad väited kriminaalmenetlusõigust rikkudes käsitlemata. Sel põhjusel jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse S. Volkovit puudutavas osas muutmata.

1. Kassaator märgib põhjendatult, et ringkonnakohus eksis
2. aprilli
3. a otsuses A. Tonkovitšile liitkaristuse mõistmisel, sest lähtus ekslikult Harju Maakohtu
4. novembri
5. a otsusest. Kriminaalkolleegium nendib, et ringkonnakohtu otsuses on A. Tonkovitšile liitkaristust mõistes tõepoolest lähtutud maakohtu otsuses märgitud ebaõigetest lähteandmetest, kuid ringkonnakohus on oma vea
6. aprilli
7. a määrusega parandanud. Seetõttu on kassaatori seisukoht A. Tonkovitšile mõistetud ebaõige liitkaristuse kohta asjakohatu.
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
9. aprilli
10. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kriminaalkolleegium rahuldab kassatsiooni osaliselt. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe