3-1-1-86-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-86-12

1. november 2012 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi Martin Meriranna (Merirand) süüditunnistamises KarS § 114 p 1 järgi ja Kardo Kruusmaa süüditunnistamises KarS § 114 p 1 ning § 121 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-11027 Martin Meriranna kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja Kardo Kruusmaa kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok, kassatsioonid Lääne Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Anne Sillaots
4. september 2012, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Pärnu Maakohtu
6. detsembri
7. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
8. märtsi
9. a otsus Martin Meriranna süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 1 järgi ning Kardo Kruusmaa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 1 ja § 121 järgi ja saata kriminaalasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
10. Rahuldada osaliselt Martin Meriranna kaitsja vandeadvokaat Paul Järve kassatsioon.
11. Rahuldada Kardo Kruusmaa kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennoki kassatsioon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Pärnu Maakohtu
13. augusti
14. a määrusega (
15. kd., tl. 44) anti Martin Merirand kohtu alla süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi ning Kardo Kruusmaa süüdistuses KarS § 114 p 1 ja § 121 järgi. KarS § 114 p 1 järgi süüdistati M. Meriranda ja K. Kruusmaad selles, et
16. veebruaril 2009 kella 21.30 ja 22.30 vahel, Pärnu maakonnas Vändra vallas Kaisma külas U talus, peksid nad alkoholijoobes koos surnuks A. A., millega panid toime tapmise piinaval ja julmal viisil. Kohtumäärusest nähtuvalt kavatseti kriminaalasja arutada kokku kolmel päeval - 11.,
17. ja
18. novembril
19. Esimesele kohtuistungile kavatseti määruse kohaselt kutsuda lisaks süüdistatavatele ja alaealise süüdistatava M. Meriranna seaduslikule esindajale ka kannatanud L. T. ja S. M. ning prokuröri poolt taotletud tunnistajad U. P., N. L., E. J. ja M. R.
20. Eranditult kõik kutsutud olid esimesel kohtuistungil
21. novembril 2009 ka kohal. Kohtuistung algas kell 10.
22. Kriminaaltoimikust nähtuvalt on kõik kannatanud ja tunnistajad, sealhulgas ka N. L., allkirjaga kinnitanud, et kohtunik on neid hoiatanud ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest. Pärast süüdistatavatele õiguste ja kohustuste selgitamist teatas alaealine süüdistatav M. Merirand, et ta soovib lepingulise kaitsja vandeadvokaat Paul Järve asemel kaitsjaks hoopis vandeadvokaat Ants Nõmmikut - seega isikut, kes oli tema kaitsjaks ka eelluurimise ajal. M. Meriranna seaduslik esindaja Ma. R. esindatava sellist taotlust ei toetanud ja taotles, et kohtumenetluses jätkaks kaitsjana vandeadvokaat P. Järve. M. Merirand jäi enda taotluse juurde. Seejärel teatas vandeadvokaat P. Järve, et tema siiski kaitsealuse tahte vastaselt kaitsta ei saa ja ta loobub kaitseülesannete täitmisest. Kohus määras, et M. Merirannal kaitsja puudumise tõttu ei saa kohtuistungit jätkata. Istungiprotokollis märgitu kohaselt „kohus lubab, et hakkab juba tänasel päeval asjaga tegelema, võttes ühendust advokaat Ants Nõmmikuga“. Kohtuistung lõppes kell 10.
23. Enne seda aga taotles tunnistaja N. L. sellel kohtuistungil osalemisega seotud kulutuste hüvitamist kokku summas 10 880 krooni ulatuses. Pärnu Maakohtu
24. detsembri
25. aasta määrusega rahuldati taotlus osaliselt - 2029.38 krooni ulatuses.
27. novembril 2009 saabus Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumajja M. Meriranna avaldus, milles ta vabandab kohtunik Teet Olviku ees enda käitumisest tingitud
28. novembri
29. a kohtuistungi edasilükkumise pärast. Ta kirjutab, et teda mõjutati, lubab, et sellist käitumist enam ette ei tule ja taotleb, et teda kaitseks kohtumenetluses ka edasiselt vandeadvokaat P. Järve. Vandeadvokaat P. Järve nõustuski läbirääkimiste tulemina jätkama M. Meriranna lepingulise kaitsjana ja uuteks kohtuliku arutamise päevadeks määras kohus 18.,
30. ja
31. märtsi
34. märtsil 2010 allkirjastatud ja Pärnu Maakohtule adresseeritud taotluses teatas vandeadvokaat Toomas Alp, et on sõlminud kokkuleppe K. Kruusmaa kaitsmiseks Pärnu Maakohtu menetluses olevas kriminaalasjas. Ühtlasi märkis ta, et kuna saab senise määratud kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa käest kriminaaltoimiku materjalid kätte alles
35. märtsil 2010 ja kuna
36. märtsil 2010 on ta seotud kohtuistungiga Tartu Maakohtus, siis taotleb ta selleks kuupäevaks määratud Pärnu Maakohtu istungi edasilükkamist. T. Alp kinnitas, et Pärnu Maakohtus istungitel
37. ja 31 märtsil 2010 osalemisega tal probleeme ei ole.
38. Pärnu Maakohtu
39. märtsi
40. a kohtuistungi protokollist (3.kd., tl 96) nähtuvalt vältas see kohtuistung vaid 20 minutit. Kohtu küsimusele kaitsja vahetamise põhjuse kohta vastas K. Kruusmaa, et „me lihtsalt ei olnud üksmeelsed“. Küsimusele, kas uue kaitsjaga ollakse üksmeelsed, vastas K. Kruusmaa, et „peab olema“. Kohus määras jätkata kohtuliku arutamisega
41. ja
42. märtsil
43. Pärnu Maakohtu
44. märtsi
45. a määrusega määrati kindlaks, et K. Kruusmaa senisele kaitsjale Rünno Roosmaale kaitsjatasuna hüvitamisele kuuluv summa suurus on 9852 krooni.
47. märtsil 2010 asetleidnud kohtuistungil kuulati üle ka tunnistaja N. L. Esmasküsitlusel prokuröri küsimustele vastates ütles N. L., et tugeva alkoholijoobe tõttu ei mäleta ta tegelikult kuriteo toimepanemise ajal asetleidnut. Veel kinnitas N. L., et kohtueelses menetluses antud ütlused mõtles ta ise välja, „et kiiremini lahti saada“. Seejärel avaldas kohus N. L.-i kohtueelses menetluses antud ütlused. Kommenteerides neid ütlusi ja ütluste olustikuga seostamisel antud ütlusi selgitas N. L., et protokollidesse ei ole kirja pandud tema sõnad. Prokuröri küsimusele, kas ta andis kohtueelses menetluses ütlusi vabatahtlikult, vastas N. L., et „jah, kuid sunniti ütlusi andma, ikka pandi oma nõksud vahele.“ Lõpuks kinnitas N. L., et ta andis kohtueelses menetluses valeütlusi.
49. märtsil 2010 asetleidnud kohtuistung sai kesta vaid kella 10.00-st kuni 12.30-ni. Siis teatas M. Meriranna kaitsja, et tema kaitsealusel hakkas väga halb. Kutsuti kiirabi ja kohus määras, et M. Meriranna halva terviseseisundi tõttu jätkatakse kohtuistungitega
50. mail
52. Tegelikult toimus järgmine kohtuistung käesolevas kriminaalasjas alles
53. juulil
54. aastal, mil kohus lükkas kohtuliku arutamise M. Meriranna terviseseisundile viidates edasi 23.-
55. novembriks 2010 ja kuulutas edasiselt kohtuistungi osaliselt kinniseks.
57. novembril 2010 vältas maakohtu istung taas vaid 20 minutit. Kohe alguses teatas vandeadvokaat P Järve, et nii eelmise kui ka tänase kohtuistungi eelselt oli ja on tema kaitsealuse puhul tegemist paanikahäirega. Kohus rahuldas vandeadvokaat P. Järve taotluse ja määras M. Merirannale kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi.
58. Lääne Politseiprefektuuri
59. novembri
60. a kirjaga (
61. kd, tl 171) teavitati Pärnu Maakohut sellest, et on alustatud kriminaalmenetlust käesolevas kriminaalasjas ühe süüdistatava K. Kruusmaa isa I. K. suhtes seoses sellega, et viimatinimetatu on takistanud tunnistaja E. J. ilmumist kohtuistungile ja on mõjutanud tunnistaja N. L.-i kohtuistungil muutma kohtueelses menetluses antud ütlusi.
63. detsembril 2010 koostatud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 9/23 kohaselt ei esinenud M. Merirannal käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva kuriteosündmuse toimepanemise ajal psüühikahäireid, mis oleks hõlmatavad määratlustega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“ või „raske psüühikahäire“. Samuti leidsid eksperdid, et M. Merirannal ei ole psüühilisest seisundist tingitud takistusi menetlustoimingutes osalemiseks või karistuse kandmiseks ning et tema suhtes meditsiinilise sundravi kohaldamine ei ole käesoleval ajal meditsiiniliselt näidustatud.
64. Järgmine kohtuistung toimus
65. märtsil
66. Istungil avaldati kõigepealt ekspertiisiakt. Seejärel, vastavalt vandeadvokaat P. Järve taotlusele, asuti teistkordselt kuulama üle M. Meriranda. Vahepeal kutsuti kohale taas kiirabi, kes kinnitas, et M. Meriranna terviseseisund ei ole eluohtlik ja kohtuistung võib jätkuda.
68. mai
69. a kohtuistungile ei ilmunud K. Kruusmaa kaitsja T. Alp, kes viibis välismaal. Asenduskaitsjaks määrati Vello Luik. Peatselt selgus aga, et kuna V. Luige suhtes on alustatud kriminaalmenetlust, siis on tema tegevus advokaadina peatatud. Kohus määras, et kohtuasja arutamist ei saa jätkata ja olukorda tuleb selgitada. Veelgi enam: ühe rahvakohtuniku haigestumise tõttu muutus ka kohtukoosseis, mis tingis kriminaalasja uue kohtuliku arutamise algusest peale. Vältimaks sarnaseid üllatusi, kaasati sedapuhku kriminaalmenetlusse ka varurahvakohtunik.
71. augusti
72. a Pärnu Maakohtu kohtumääruse kohaselt ei saa ka K. Kruusmaa senine kaitsja vandeadvokaat T. Alp enam kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda seetõttu, et advokaadi enese suhtes oli jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kohus leidis, et K. Kruusmaale tuleb kaitsja määrata riigi õigusabi korras. Uueks kaitsjaks määrati vandeadvokaat Aivar Ennok.
74. augusti
75. a kohtuistungil tõstatas süüdistatav K. Kruusmaa küsimuse sellest, et ta sooviks endale määratud kaitsja asemele lepingulist kaitsjat ja et tema endine lepinguline kaitsja T. Alp soovitab advokaat Vahur Krinalit. Järgnevalt saab kohtuistungi protokollist (
76. kd, tl 87) välja lugeda prokuröri taotluse selle kohta, et K. Kruusmaale antaks võimalus leida järgmiseks päevaks kokkuleppel kaitsja. Kui järgmise päeva seisuga ei ole kaitsekokkulepet sõlmitud, siis tuleks prokuröri arvates jätkata määratud kaitsjaga. Veel taotles prokurör edasiselt kohtuistungi kinniseks kuulutamist, sest kohtusaalis viibib isikuid, kes on käinud tunnistaja N. L.-i ähvardamas. Kohus rahuldas prokuröri kõik taotlused.
78. augustil 2011 (seega üks päev enne KrMS seadustiku muudatuste jõustumist, millega muuhulgas muudeti ka olulisel määral kohtueelselt antud ütluste avaldamise reeglistikku) adresseeris N. L. kohtule ja prokuratuurile omakäelise avalduse, mille kohaselt ta keeldub kohtus ütlusi andmast seetõttu, et teda on K. Kruusmaa sugulaste poolt ähvardatud tapmise ja tema auto lõhkumisega. Avaldus lõpeb sõnadega: „olen ütlused andnud ja need on õiged. Avaldage need ja ärge kutsuge mind“.
80. augusti
81. a kohtuistungil luges prokurör N. L.-i avalduse ette ja taotles tema poolt varem antud ütluste avaldamist kohtuistungil. Pärnu Maakohtu
82. oktoobri
83. aasta määrusega loeti tuvastatuks reaalne oht tunnistaja N. L.-i elule ja tervisele. Seetõttu pidas kohus N. L.-i poolt kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldumist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel põhjendatuks.
84. Pärnu Maakohtu
85. oktoobri
86. a istungil avaldati esmalt eelmises punktis nimetatud kohtumäärus, millega loeti N. L.-i poolt kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldumine põhjendatuks viitega n-ö tegelikule - väidetavalt tõepoolest hirmu põhjustavale olukorrale. Ütluste andmisest keeldumise õiguslikku alust selles määruses aga ei mainita. Seejärel esitas prokurör taotluse avaldada tunnistaja N. L.-i kohtueelsel uurimisel antud ütlused, samuti kohtueelse uurimise ajal ütluste olustikuga seostamisel antud ütlused. Prokurör märkis, et ei nende ütluste andmise ajal ega ka N. L.-i taotluse esitamise päeval -
87. augustil 2011 „ei olnud deponeerimist olemas“. Prokurör lähtus ütluste avaldamist taotledes KrMS § 291 lg 1 p-st 2 ja lg-st 3, märkides, et tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses ja kõnealused ütlused on kriminaalasja kui terviku seisukohalt tõendamisel olulise tähendusega. Prokurör märkis ka seda, et kindlasti tuleb vastaspoolele anda võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid.
88. Pärnu Maakohtu otsuse resolutiivosa kannab kuupäeva 12 detsember
89. Kui kohtu alla andmisel kavandas kohus lahendada kohtuasja kokku kolme kohtuistungiga kuu aja jooksul, siis tegelike kohtuistungite arv ületab kümmet ja kohtumenetlus vältas maakohtus umbes 3 aastat. Vahi all olid süüdistatavad resolutiivosa kuulutamise ajaks olnud alates
90. veebruarist 2009 - peaaegu 4 aastat.
91. Pärnu Maakohtu
92. detsembri
93. a otsusega tunnistati M. Merirand süüdi KarS § 114 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega kaheksaks aastaks ja kuueks kuuks. Sama otsusega karistati K. Kruusmaad KarS § 114 p 1 järgi vangistusega kaheteistkümneks aastaks ja KarS § 121 järgi vangistusega 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel kohaldati K. Kruusmaale kergema karistuse raskeimaga kaetuks lugemise teel liitkaristusena kaksteist aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 alusel liideti mõistetud karistusele Harju Maakohtu
94. juuni
95. a kohtuotsusega mõistetud karistus ja lõplikuks karistuseks mõisteti 12 aastat vangistust. Maakohtu otsuse põhistavas osas märgitakse lühidalt järgmist. 20.1 Kuigi kumbi süüdistatav ennast süüdi ei tunnista, tuleb nende ütlused vastuolulisuse tõttu kõrvale jätta. Kriminaalmenetluses kogutud ja uuritud ülejäänud tõendid kogumis aga kinnitavad nende süüd. Puudub vaidlus selle üle, et M. Merirand ja K. Kruusmaa viibisid
96. veebruaril 2009 Kaisma külas, N. L.-i ja U. P. elukohas U talus. Samuti puudub vaidlus selles, et seal viibis samal ajal ka A. A. Süüdistatavate väited selle kohta, et sündmuskohal viibis ja tekitas A. A.-le surmavaid kehavigastusi E. T. nimeline isik, on paljasõnalised. Kuriteo toimepanemise ajal samas talus viibinud kannatanu L. T., samuti tunnistajad E. J. ja U. P. ei ole enda ütlustes kinnitanud ühegi nende jaoks võõra või E. T. nimelise isiku sündmuskohal viibimist. 20.2 Tunnistaja N. L., kelle ütlused kohus avaldas KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel, on kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamisel kinnitanud, et
97. veebruari
98. a õhtul tulid tema elukaaslase U. P. juurde U tallu Kardo, M. Merirand, A., tema pruut, kes varsti lahkusid ja „lätlane“. On kindlaks tehtud, et nn lätlane oli A. A. Mõne aja pärast viibisid köögis N. L., süüdistatavad ja A. A. Kõik nad olid alkoholi tarvitanud. Mingil hetkel hakkasid süüdistatavad A. A.-d rusikate ja jalgadega pea ja keha piirkonda peksma. Löökide tagajärjel kannatanu kukkus mitmel korral köögi põrandale pikali ja kui ta üritas püsti tõusta, löödi teda veel. Seejärel kandus peksmine ka järgmisse tuppa. Kui N. L. läks järgmisse tuppa, et peksmist keelata, lamas „lätlane“ kõhuli, pea vasaku küljega põrandal, tema nägu oli üleni verine, samuti oli verd igal pool maas. N. L. katsus maas lamanud kannatanu kõri pealt pulssi, kuid seda ei olnud. Seejärel tuli K. Kruusmaa, kes lõi maas lamanud A. A.-le veel tugeva löögi jalaga näkku. Sarnaseid ütlusi andis N. L. ka ütluste olustikuga seostamise käigus. Maakohtu hinnangul on tunnistaja N. L.-i poolt kohtueelses menetluses antud ütlused tõepärased ja lähevad kokku muude kriminaalasja menetlus käigus kogutud tõenditega. 20.3 Tunnistaja U. P. ütlustega on tõendatud, et alkoholijoobes K. Kruusmaa muutus agressiivseks. Samuti kinnitavad U. P. ütlused N. L.-i ütlusi selle kohta, et viimane viibis juhtunu ajal koos süüdistatavatega, kuna kööki tulles nägi U. P. seal süüdistatavaid ja N. L.-i. Samuti on U. P. ütlustega tõendatud, et K. Kruusmaa püüdis teda mõjutada andma politseile valeütlusi, nagu oleks A. A. peksnud juba enne sündmuskohale saabumist T. nimeline isik. Tunnistaja leidis ka maja esiku nurgast sinna peidetud süüdistatavatele kuulunud verised pusad. Nimetatud asjaolu kinnitab seda, et süüdistatavad püüdsid kõrvaldada riideesemeid, mis tõendasid nende kokkupuutumist kannatanu A. A.-ga. Lisaks eeltoodule kinnitas U. P., et tunnistajat N. L.-i on ähvardatud ning mõjutatud andma valeütlusi. Ähvarduste tagajärjel on N. L. end pidanud varjama ähvardajate eest. 20.4 Tunnistaja E. J. ütluste kohaselt läks tema U. P.-le külla
99. veebruaril
100. Samas viibisid veel N. L., U. P. ja L. T. Koos võeti viina, kuni E. J. läks lõpuks magama. Pärast ärkamist toast väljudes märkas ta maas verise tombuna lamavat isikut ja kõikjal ümberringi verd. K. Kruusmaa vestles telefoni teel kiirabiga. Kiirabi saabudes juhatas tunnistaja meedikud majja. Tunnistaja kinnitas, et ka teda on K. Kruusmaa isa I. K. mõjutanud arstitõendit võtma ja kohtusse mitte ilmuma. 20.5
101. veebruaril 2009 kell 1.07 ja 1.15 Lääne-Eesti Häirekeskuse hädaabinumbrile tehtud kõnede helifailide vaatlusprotokolliga on tõendatud, et eelnimetatud kellaaegadel on sündmuskohalt helistatud kiirabile ja teatatud, et juba eelnevalt mujal läbipekstud kannatanu kukkus vastu pliiti ja lamab nüüd teadvusetult või juba surnuna maas. Meesterahvast helistaja on küsinud nõuannet elustamiseks ja on saanud meedikult ka vastavaid juhendeid. Kõne lõpus on helistaja teatanud, et tema nimi on M. Merirand. Kõnede sisu viitab sellele, et esmalt on meedikutele püütud esitada valeandmeid juhtunu kohta ning veeretada süüd kõrvalistele isikutele. Seejärel on küll küsitud nõu ja püütud jätta endast muljet kui abistajatest, kuid tegelikult kannatanule abi ei osutatud. Samuti ei nähtu kõnest, et sündmuskohal oleks viibinud ning teo toimepannud keegi E. T. nimeline isik.
102. Pärnu Maakohtu
103. detsembri
104. a otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid M. Meriranna kaitsja P. Järve ja K. Kruusmaa kaitsja A. Ennok.
105. M. Meriranna kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist M. Meriranna suhtes ja uue otsusega tema õigeksmõistmist. Alternatiivse taotlusena märgiti, et juhul, kui tõendid võimaldavad hinnata M. Meriranna käitumist süüliseks, tuleks kaaluda süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS §-de 117 ja 118 kogumina ja kergendada vastavalt ka temale mõistetud karistust. M. Meriranna kaitsja seisukohad olid lühidalt järgmised. 22.1 Apellandi hinnangul oli kohtulik uurimine ühekülgne ja puudulik, samuti kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus jättis alusetult kõrvale süüdistatavate ütlused ega arutanud sisuliselt küsimust sellest, kas süüdistatavate versioon E. T. kohta on põhjendatud. 22.2 Kohus rajas süüdimõistva kohtuotsuse sisuliselt üksnes tunnistaja N. L.-i ütlustele. N. L.-i ütlused on aga äärmiselt vastuolulised ja seega ebausaldusväärsed. Kuigi N. L.-i oli väidetavalt ähvardatud ja ta kartis (või ei tahtnud) kohtusse tulla, polnud toimunud midagi sellist, mis lõppastmes oleks takistanud tal kohtusse ilmumist. Pärast kriminaalmenetluse alustamist K. Kruusmaa isa suhtes ei oleks N. L. enam kuidagi ohus olnud. Seega jäi kohtulik uurimine ühekülgseks ja puudulikuks. N. L.-i ei ole küsitletud ja sellest tulenevalt on kohus sisuliselt tuginenud oletustele. 22.3 Lugedes M. Meriranna käitumise tuvastatuks oleks kohus pidanud kaaluma, kas seda ei tuleks kvalifitseerida KarS §-de 117 ja 118 kogumina või siis nendest ühe paragrahvi järgi eraldi. Kuivõrd olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada kannatanule reaalselt suurt valu või kauakestvate muude vaeguste tekitamist, siis ei ole ka põhjendatud rääkida piinava viisi tuvastatusest. Samuti ei ole võimalik tuvastada, et tegemist on julmal viisil toimepandud kuriteoga. Kohtu seisukoht, et K. Kruusmaad ja M. Meriranda tuleb käsitada kuriteo kaastäideviijatena, tugineb samuti üksnes N. L.-i ütlustele. 22.4 M. Merirannale on mõistetud liiga range karistus. Isegi kui M. Meriranna süü KarS § 114 p 1 järgi oleks tuvastatud, oleks tema karistus võinud piirduda vangistusega kaheksaks aastaks, sest alaealisena ei olnud ta võimeline kogu olukorda kontrollima ja hindama.
106. K. Kruusmaa kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist K. Kruusmaa suhtes ja tema õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja K. Kruusmaa käitumise ümberkvalifitseerimist KarS §-de 117 ja 118 järgi ning karistuse kergendamist. Taotlust põhjendatakse sellega, et K. Kruusmaa ütluste kohaselt oli kannatanu see, kes K. Kruusmaale kallale tungis ja tal kaks esihamba proteesi välja lõi. Sel ajal tuli tallu E. T., kes hakkas kannatanut käte ja jalgadega peksma, kuni viimane jäi teadvuseta põrandale lamama. Pärast seda E. T. lahkus ja helistas mõne aja pärast K. Kruusmaale, teatades, et keegi ei tohi rääkida sellest, et ta talus viibis. Selliselt kirjeldas olukorda ka kaassüüdistatav. Maakohus jättis süüdistatavate ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale. Kuna süüdistatavad viitasid konkreetsele isikule, tulnuks ta ka tunnistajana üle kuulata ja alles seejärel võtta seisukoht süüdistatavate ütluste ebausaldusväärsuse osas. Seda eriti olukorras, kus ka peamise tunnistaja N. L.-i ütlused on vastuolulised. Isegi kui jätta kõrvale E. T. tegevus ja inkrimineerida see süüdistatavale, ei ole tegemist tahtlikult toime pandud mõrvaga. Selle seisukoha kasuks räägib ka fakt, et süüdistatavad püüdsid kannatanut elustada, samuti kutsusid nad välja kiirabi. Asjaolu, et E. T. ei kuulatud üle tunnistajana, on tinginud selle, et on jäetud kõrvaldamata olulised kahtlused süüdistatava K. Kruusmaa süüdiolekus. Vastavalt KrMS §-le 7 tuleb kõrvaldamata kahtlus aga tõlgendada süüdistatava kasuks.
107. Vastuses apellatsioonidele ei nõustunud prokurör apellantidega, leides, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
108. Tallinna Ringkonnakohtu
109. märtsi
110. a otsusega jäeti apellatsioonid rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
111. detsembri
112. a otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised. 25.1 Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu järeldused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Maakohus on põhjendanud, miks ta peab süüdistatavate poolt kohtuliku uurimise lõppstaadiumis esitatud kaitseversiooni paljasõnaliseks. Kohtupraktikas tunnustatud välistamismeetodiga on välistatud võimalus, et kannatanut peksis keegi kolmas, kõigile peale süüdistatavatele märkamatuks jäänud E. T. Samuti on veenvad N. L.-i ütlused, et peksjateks olid süüdistatavad. Ka on maakohtu otsusest väljaloetavad maakohtu seisukohad selle kohta, miks ei ole kohtuistungil vahetult üle kuulatud tunnistaja N. L.-i ja süüdistatavate ning nende kaitsjate poolt väljapakutud E. T. Põhjalik ja asjakohane on otsuse põhjendus ka osas, mis puudutab süüdistatavate käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks. Apellatsioonides esitatud väited ei lükka ümber maakohtu põhjendatud seisukohti. 25.2 E. T. tunnistajana kohtusse kutsumata ja tema ülekuulamata jätmisega ei ole maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Apellandid on maakohtus olnud nõus kohtuliku uurimise lõpuleviimisega ega ole taotlenud ka apellatsioonides E. T. ülekuulamist. See annab aluse väita, et apellatsioonides väljendatud seisukohad E. T. ülekuulamise vajadusest on paljasõnalised ja tegemist on sisuliselt kaitsjate kohtuliku uurimise käigus esitatud taotlusest loobumisega. (analoogses olukorras vt RKKKo 3-1-1-23-08 p 8.2). Sama seisukoht kehtib ka tunnistaja N. L.-i osas, kelle ülekuulamata jätmist maakohtu poolt teistkordsel asja arutamisel (uue kohtukoosseisuga) on maakohus põhjendanud ja seda nii eraldi määruses kui ka kohtuotsuses ning kelle ülekuulamist maakohtus ei ole taotletud. Samuti ei taotletud N. L.-i ülekuulamist apellatsioonides. Ka on maakohus eraldi analüüsinud N. L.-i ütlusi ja põhjendatult leidnud, et need on kooskõlas maakohtu poolt analüüsitud teiste tõenditega, need on tõesed ja kinnitavad kannatanu peksmist just süüdistatavate poolt. Asjaolu, et tunnistaja oli purjus, ei ole aluseks ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamiseks. 25.3 Maakohus on oma otsuses välistanud E. T. viibimise sündmuskohal ning seetõttu on ka paljasõnaline süüdistatava M. Mereranna kaitsja väide, et Pärnu Maakohus sisuliselt ei arutanud küsimust sellest, kas süüdistatavate versioon E. T. kohta on põhjendatud. 25.4 Maakohtu otsuses tuvastatud kuriteo tehiolude pinnalt puudub ka alus süüdistatavate käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu muutmiseks. Süüdistatavad ei löönud kannatanut mitte mõned korrad, vaid jätkuvalt ning just keha elutähtsatesse piirkondadesse, eelkõige pähe ja rindkerre. Seega pidasid nad võimalikuks, et saabub oht kannatanu elule (tahtluse intellektuaalne ehk teadmismoment) ja sisimas nad ka soostusid sellega (tahtluse voluntatiivne ehk tahtmisaspekt). Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud objektiivsed faktilised asjaolud - kannatanu vastupanuvõimetus kahe jõuliselt hoope jagava isiku suhtes, peksmise kestus, intensiivsus ja jõulisus - ei anna alust väita, et süüdistatavatel olnuks põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota, et A. A. surm jääb saabumata. 25.5 Maakohtu otsuses esitatud põhjendused selles osas, et süüdistatavad tegutsesid kuritegu toime pannes kaastäideviijatena, on põhjalikud ja piisavad kinnitamaks sellekohast maakohtu järeldust. Apellatsioonis tehtud etteheited maakohtu sellesisulisele seisukohale aga alusetud ning asjakohatud. 25.6 Süüdistatavatele mõistetud karistused on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ja arvestavad nii eripreventiivset prognoosi kui õiguskorra kaitsmise huvisid. Põhjendatud on ka kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamine ning ka selles küsimuses on maakohtu otsuse põhjendused ammendavad. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
113. Tallinna Ringkonnakohtu
114. märtsi
115. a otsuse peale esitasid kassatsiooni M. Meriranna kaitsja vandeadvokaat P. Järve ja K. Kruusmaa kaitsja vandeadvokaat A. Ennok.
116. M. Meriranna kaitsja taotleb M. Meriranna õigeksmõistmist. Ta leiab, et kohtud on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 1 p-d 7 ja 12). Alternatiivselt taotleb kaitsja kaaluda süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS §-de 117 ja 118 kogumina ja M. Merirannale mõistetud karistuse kergendamist. Kassaatori põhiargumendid on järgmised. 27.1 Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et maakohus ei ole faktiliste asjaolude hindamisel teinud vigu ja neid asjaolusid ei ole vaja ümber hinnata. KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite aprioorse eelistamise teistele. A. A. surm ei saabunud selliselt, nagu on järeldanud maakohus. Maakohus on suure hulga tõendeid kõrvale jätnud, kuid on siiski jätnud rahuldamata taotluse N. L.-i kui peatunnistaja ülekuulamiseks kohtus ja on piirdunud vaid tema poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega. Süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimine KarS § 114 lg 1 järgi toimus maakohtus suures ulatuses äärmiselt vastuoluliste N. L.-i ütluste alusel. 27.2 Esmane vastuolu seisneb selles, et N. L. ise leidis, et tema oli kogu seltskonnast kõige rohkem purjus. Kui N. L. ise mäletab sündmusi halvasti, siis on ilmne, et ta ei mäleta paljut. On selgusetu, miks sellises olukorras keeldus kohus isiku ülekuulamisest kohtus. Seda tegematajätmist õigustas ringkonnakohus sellega, et tegemist on keeldumisega teistkordsel asja arutamisel ja viitega, et uuesti ei taotletud tema ülekuulamist kohtuliku uurimise lõpuleviimisel ning seda ei taotletud ka ringkonnakohtus. Kaitsjal aga puudus igasugune alus arvata, et veelkordse taotluse puhul see rahuldataks. Ringkonnakohtu lahendist tuleneb selge seisukoht, et N. L.-i ülekuulamist poleks ka ringkonnakohtus vajalikuks peetud. 27.3 Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millistele tõenditele tuginevalt on jõutud järeldusele, et kannatanut peksti kahe isiku poolt üheaegselt intensiivselt ja valimatult keha elutähtsatesse piirkondadesse ning millisel viisil pekstes möönab isik mistahes tagajärge, sealhulgas kannatanu surma saabumist. Kuna need järeldused on tehtud N. L.-i ütluste alusel, siis pole võimalik väita et sündmus toimus nii, nagu märgib ringkonnakohus. 27.4 Maakohtul puudus põhjendus E. T. tunnistajana ülekuulamata jätmiseks. Kui ringkonnakohus märkis, et kohus on põhjendustes eelistanud N. L.-i ütlusi, siis pole selline märkus asjakohane. Eelistada saab kohus kontrollitud tõendite hulgast neid, mis tunduvad usaldusväärsematena. Antud juhul eelistas kohus jätta tõendi kontrollimata. Ringkonnakohus leidis küll, et tegemist võiks olla ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisega, kuid kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ei olevat KrMS § 309 lg 2 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks.
117. K. Kruusmaa kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Põhjendamatult on kõrvale jäetud süüdistatavate ütlused. Samas põhineb süüdimõistev kohtuotsus suures osas N. L.-i ütlustele, mis on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Vastavalt KrMS § 15 lg-le 1 võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud. Kohus, viidates ebaseaduslikult ja põhjendamatult KrMS § 291 lg 1 p-le 2, leidis, et N. L. keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Nimetatud sätte kohaldamine ei ole antud juhul seaduslik ega põhjendatud, selle kohaldamine on aluseks ebaseaduslikule kohtuotsusele. N. L. keeldus ütluste andmisest põhjendusel, et teda ähvardab K. Kruusmaa isa. Anonüümse, teadmata ähvardaja puhul oleks KrMS § 291 lg 1 p 2 kohaldamine N. L.-i suhtes mõeldav. Käesoleval juhul on väidetav oht tunnistajale aga olematu, ebareaalne ja pigem otsitud põhjendus tunnistaja kohtuistungist eemale hoidmiseks, et ta vahetu kohtuliku uurimise käigus ei muudaks oma ütlusi. Nimetatud olukord rikub süüdistatava kaitseõigust, kuna puudub võimalus tõendeid vahetult kohtus kontrollida ja on aluseks ebaseaduslikule kohtuotsusele.
118. Vastuses kaitsjate kassatsioonidele leiab prokurör, et Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsuses on õigesti kohaldatud nii materiaal- kui menetlusõigust. Prokurör ei nõustu kassaatori seisukohtadega, mille kohaselt on kohtud andnud vale hinnangu paljudele tõenditele. KrMS § 338 lg 1 p 8 sätestatud rikkumisega ei ole tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohtadega. Prokurör märgib, et tänaseks on tunnistaja N. L.-i ähvardanud I. K. Pärnu Maakohtu
119. aprilli
120. a otsusega süüdi tunnistatud ja karistatud KarS § 322 järgi. Prokurör osutab ka tõigale, et E. T. (kui isiku, kelle ülekuulamata jätmist on kohtutele ette heidetud) näol on tegelikult tegemist isikuga, kes on varem mõistetud süüdi muuhulgas ka valeütluste andmises ja kelle kihutamises valeütluste andmisele on süüdi tunnistatud ka vandeadvokaat T. Alp - isik, kelle menetlusse lülitumise järgselt käivitus versioon E. T.st kui võimalikust tapjast käesolevas kriminaalasjas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
121. Esmalt märgib kolleegium, et kuna seadusandja ei pidanud vajalikuks
122. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) muudatuste suhtes kehtestada mingeid täiendavaid rakendussätteid, siis kooskõlas KrMS § 3 lg-s 2 sätestatuga tuleb kõigi enne
123. septembrit 2011 tehtud menetlustoimingute hindamisel arvestada enne seda tähtaega kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku sõnastusega ja pärast
124. septembrit 2011 tehtud menetlustoimingute seaduslikkust tuleb hinnata nimetatud kuupäeval jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist lähtuvalt.
125. Kohtupraktikas (vt RKKKo 3-1-1-45-07, p 17.2 ) KrMS § 291 tõlgendamisel omaksvõetud arusaama kohaselt sai enne
126. septembrit 2011 kehtinud KrMS § 291 p-s 2 kirjeldatud olukorraga tegemist olla vaid juhul, mil tunnistaja või kannatanu oli tegelikult kohtuistungile ilmunud, kohus oli talle sellel kohtuistungil selgitanud tema menetluslikke õigusi ning hoiatanud teda ütluste andmisest keeldumise või teadvalt valeütluse andmise eest ja alles seejärel oli tunnistaja keeldunud kohtuistungil ütluste andmisest. Riigikohtu ülalnimetatud otsuses toonitatakse, et kui tõlgendada kohtuistungil ütluste andmisest keeldumisena ka mistahes põhjusel kohtuistungile ilmumata jäämist, siis kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja see omakorda kahjustaks (või välistaks) kohtuliku arutamise vahendituse ning suulisuse, samuti kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte toime.
127. Kolleegium ei näe võimalust tõlgendada ka alates
128. septembrist 2011 kehtivat KrMS § 291 lg 1 p-s 2 sätestatut teisiti kui seda on varasemas kohtupraktikas tehtud KrMS § 291 p 2 tõlgendamisel. See tähendab, et kuna N. L. jäeti kohtusse kutsumata, ei olnud võimalik avaldada ka tema ütlusi KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel.
129. Tõdedes, et isiku kohtusse ilmumata jäämist ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 lg 1 p 2 mõttes, tuleb kohtupraktika ühtlustamise huvides täiendavalt märkida järgmist. On oluline tähele panna, et KrMS § 291 lg-s 1 loetletud olukorrad (mil ristküsitlemise võimaluse puudumisel lubatakse kohtul siiski tõendina vastu võtta tunnistaja poolt varem antud ütlused) ei ole seadusandja tahte kohaselt õiguslikult ühesuguse tähendusega. Üldreeglina, vastavalt KrMS § 291 lg-le 2, on kohtulikul arutamisel lubatud tõendina vastu võtta vaid selliseid isiku poolt varem antud ütlusi, mis on deponeeritud või saadud välisriigist abistamistaotluse alusel ja kaugülekuulamisvõimaluse puudumisel. Ja omakorda erandina üldreeglist võib kohus KrMS § 291 lg-s 3 sätestatu kohaselt võtta ristküsitlemise võimaluse puudumisel tõendina vastu ka deponeerimata ütlused, kui on samaaegselt täidetud selle lõike kõigis kolmes punktis loetletud lisatingimused. Selline erandlik deponeerimata ütluste tõenditena vastuvõtmise võimalus omakorda saab KrMS § 291 lg 3 preambulis märgitu kohaselt tulla kõne alla vaid KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukordades. See ei ole aga lubatav KrMS § 291 lg 1 p-des 4-5 nimetatud olukordades.
130. Kuid ka KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad, mil võib erandlikult tulla kõne alla ka deponeerimata ütluste vastuvõtmine tõendina, ei ole kolleegiumi arvates omavahelises võrdluses käsitatavad õiguslikult täpselt ühesugustena. Tunnistaja surm (§ 291 lg 1 p 1) või terviseseisund, mis ei võimalda ütlusi anda, on (eeldusel, et need on tuvastatud õigesti) kahtlemata objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil (kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus) on tõepoolest võimatu. Arvestades seda, et nii inimese surm kui ka haigestumine võivad aset leida ootamatult, ei pruugi nendel juhtudel olla põhjust ka etteheiteks, miks on olulise tunnistaja ütlused jäänud aegsasti deponeerimata. Märkigem siinjuures ka, et isiku saab haigestunuks lugeda vaid arsti poolt väljastatud nõuetekohase dokumendi alusel. (RKKKo 3-1-1-45-07, p 17.3). Teisiti tuleb aga hinnata tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumist. Seda eriti tema poolt varem antud, kuid deponeerimata ütluste avaldamise ja tõendina vastuvõtmise lubatavuse kontekstis. Esmalt ei ole kuidagi võimalik unustada, et KrMS § 66 lg 3 kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus KrMS §-de 71- 73 järgi. Seda arvestades ei saa tunnistaja poolt kohtulikul arutamisel ütluste andmisest keeldumist mingil juhul käsitada samasuguse või samal määral objektiivse asjaoluna, nagu seda on tunnistaja surm või tema halb terviseseisund. Tunnistaja (või kannatanu) poolt ütluste andmisest alusetu keeldumine on teadupäraselt ka KarS § 318 kohaselt kuriteona karistatav. Käsitletavas kontekstis tuleb silmas pidada sedagi, et kui enne
131. septembrit 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 sõnastuse kohaselt võis kohus tõendina vastu võtta kohtus ütluste andmisest keeldunud tunnistaja varasemad ütlused vaid rangelt KrMS §-s 71 sätestatut arvestades (see tähendas keeldu võtta tõendina vastu sellise tunnistaja poolt varem antud ütlused, kes keeldus kohtuistungil ütluste andmisest täiesti seaduslikul alusel), siis alates
132. septembrist 2011 on selline piirang kaotatud, ilma et kõnealust seadusemuudatust oleks mingilgi määral põhjendatud. Kolleegiumi arvates võib kohtuasjas, milles on kõnealuse piirangu kaotus asjasse puutuvaks sätteks, tõusetuda seadusemuudatuse järgse regulatsiooni põhiseaduspärasuse küsimus.
133. Kolleegium on seisukohal, et nii enne
134. septembrit 2011 kui ka käesoleval ajal puudusid ja puuduvad õigusnormid, mis oleksid andnud või annaksid prokuratuurile pädevuse jätta mingi oluline tunnistaja kohtusse kutsumata põhjendusega, et tunnistaja kardab ja taotleda seetõttu selle tunnistaja varem antud ütluste avaldamist kohtuistungil. Samavõrd puudus ja puudub kohtul pädevus prokuratuuri sellise taotluse rahuldamiseks. Prokuratuuri ja kohtu kõnealuse pädevuse jaatamine on vastuolus juba ainuüksi KrMS § 66 lg-s 3 sätestatuga. Kahtlemata tuleb kriminaalasjade menetlemisel ette tunnistajate ähvardamist. Kuid selliste ähvarduste korral on eeskätt riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. Teatud juhtudel on asjakohane tunnistaja turvalisuse tagamiseks kasutada KrMS §-s 67 nimetatud meetmeid. Alates
135. juunist 2005 kehtib Eestis võrdlemisi ulatuslikku meetmetekompleksi sisaldav tunnistajakaitse seadus. Samuti peaks tunnistajate ebaseaduslikku mõjutamist aitama vältida mitmete karistusõiguse sätete tõhus ja järjekindel kohaldamine. Kui aga ilmneb, et olemasolevad tunnistajakaitse meetmed on riigis puudulikud, siis tuleb eeskätt prokuratuuril kindlasti taotleda, et seadusandja neid täiendaks ja tagaks õigusemõistmise korrakohase toimimise. Märkigem ka, et nii nagu nähtub eelnevalt p-st 29, ongi N. L.-i ähvardaja tunnistatud süüdi kuriteos. Kolleegiumi arvates puudub alus väiteks, et see ei ole olnud tõhus meede tunnistaja turvalisuse tagamiseks.
136. Eksimine KrMS § 291 lg 1 p-s 2 sätestatu tõlgendamisel on vältimatult kaasa toonud KrMS § 15 lg-s 1 sisalduva kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte rikkumise, mis on samaaegselt käsitatav ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõige 3 p-s „d“ sisalduva ausa kohtumenetluse kui inimõiguse ühe keskseima elemendi - konfrontatsiooniõiguse (süüdistatava õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid ja esitada neile vastuväiteid) rikkumisena. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on konfrontatsiooniõiguse suhtes küll võimalikud ka erandid, kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK
137. veebruar 2001 Luca vs Itaalia, p 39). Tunnistaja kohtulikust ülekuulamisest loobumiseks ja tema poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks peab alati esinema põhjendatud alus, mille olemasolu tuleb hinnata isegi juhul, kui tegemist ei ole ainsa ega otsustava tõendiga. Tunnistaja kohtus kohaloleku kindlustamiseks peab kohus tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi (EIK
138. jaanuar 2009 Al-Khawaya and Tahery vs Ühendkuningriik, p 120). Kolleegium leiab, et käesoleva kohtuasja puhul on N. L.-i näol kahtlemata tegemist olulise tunnistajaga, kes vahetult tajus sündmusi, kuna ta viibis teo toimepanemise ajal sündmuskohal. Ka maakohtu otsusest nähtub, et M. Meriranna ja K. Kruusmaa süüdimõistmine rajaneb valdavas osas N. L.-i poolt kohtueelses menetluses antud ja kohtus avaldatud ütlustel, kusjuures süüdistatavatel on puudunud tunnistaja küsitlemise võimalus. Kolleegiumi arvates ei ole käesolevas kohtuasjas tunnistaja N. L.-i kohalolekuks kohtuistungil tehtud mõistlikke pingutusi.
139. Käesoleva kriminaalasja materjalidega tutvumisel (vt ka otsuse p-d 1-20) ei saa jääda märkamatuks, et kohtuasja arutamisel on esinenud ridamisi juhtumeid, mil kohus on süüdistatavate või nende kaitsjate taotlusi kergekäeliselt rahuldanud ja kohtuistungeid põhjendamatult edasi lükanud. Selle tulemina vältas kriminaalasja menetlus maakohtus ligikaudu 3 aastat. Kolleegiumi arvates ei ole käesoleval ajal siiski veel põhjust rääkida mõistliku menetlusaja möödumisest. Seda on põhjust esmalt väita menetletava kriminaalasja esemeks oleva kuriteo raskust arvestades. Teine normaalsest pikemat maakohtu menetlusaega õigustav asjaolu on tõik, et rahvakohtuniku raske haiguse tõttu tekkis vajadus uuendada kohtukoosseisu. Kolleegium peab siin vajalikuks meenutada, et selliseid juhtumeid aitab vältida muuhulgas ka KrMS § 18 lg-s 4 ettenähtud varukohtuniku või varurahvakohtuniku instituut. Kahjuks on käesolevas kohtuasjas varurahvakohtunik kaasatud alles uuenenud kohtukoosseisu. Samuti on käesoleva kohtuasja puhul normaalsest pikem maakohtu menetlusaeg õigustatav ka sellise erandliku asjaoluga, et mitte igas kriminaalmenetluses ei teki vajadust vahetada lausa kahte kaitsjat põhjusel, et nad on kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud.
140. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et kriminaalasjas olulise tunnistaja - N. L.-i - kohtuistungile kutsumata jätmise ja tema varem antud ütluste avaldamisega KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 3602, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium M. Meriranna kaitsja kassatsiooni ja osaliselt K. Kruusmaa kaitsja kassatsiooni, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
141. märtsi
142. a otsuse ja Pärnu Maakohtu
143. detsembri
144. a otsuse M. Meriranna süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 1 järgi ja K. Kruusmaa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 1 ja § 121 järgi ning saadab kriminaalasja Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris