3-3-1-48-12

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-48-12

1. november 2012 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Peeter Jerofejev ja Indrek Koolmeister Victor Lutsenko kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsus haldusasjas nr 310-1928 Victor Lutsenko kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Victor Lutsenko esitas
5. juulil 2010 halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tartu Vanglalt välja hüvitise talle tekitud varalise kahju eest. Kaebuse puuduste kõrvaldamiseks esitatud selgituse kohaselt on nõutavaks kahjusummaks 804 krooni (kehtivas vääringus 51 eurot ja 38 senti). Kaebuse kohaselt ostis kaebaja aastatel 2008–2009 vangla poest kuuskümmend seitse 30-grammist tubakapakki hinnaga 45 krooni pakk. Kui kaebaja sai teada, et vabaduses maksis samasugune tubakas kauplustes umbes 20 krooni pakk, pöördus ta Tartu Vangla poole taotlusega hinnavahe tagastamiseks. Vanglal on õigus lisada vangla poes müüdava kauba hinnale 17,99%. Vangla lisas hinnale aga 100%. Tunnistades oma viga, alandas vangla
6. a juunist tubakapaki hinna 32 krooni peale. Seejuures tõusis tol ajal tubakaaktsiis. Enam makstud raha pole aga kaebajale tagastatud. Kaebuse puuduste kõrvaldamisel selgitas kaebaja lisaks, et kuna tal ei ole võimalik saada teavet tubaka täpse hinna kohta vabaduses 2008.–
7. aastal, palub ta kohtul teha vastava päringu ning selle alusel kahju​summa täpselt kindlaks määrata. Kaebaja on esitanud vanglale sellekohaseid päringuid, kuid vangla on kaebajale vanglasse tubakat tarniva isiku ning tubaka hulgiladude andmete väljastamisest keeldunud. Kaebajale teadaolevate mitteametlike andmete kohaselt maksis sama tubakas vabaduses 20–25 kr pakk. Kaebaja on nõus 804 krooni suuruse hüvitisega, kuid soovib selle raha saada täies ulatuses vabakasutuseks. Kaebaja ei nõustu kahjusummast 70% mahaarvamisega, kuna samast rahast on juba 70% maha arvatud.
8. Tartu Vangla palus halduskohtule esitatud vastuses kaebuse rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt ei nähtu kaebusest, mis alusel kaebaja leiab, et vangla kauplusel oli lubatud kehtestada juurdehindlus vaid 17,99% ning milline õigusakt keelas müüa tubakat hinnaga 45 krooni pakk. Vastustaja leidis, et sõlmitud müügilepingute alusel tekkis kaebaja ja vangla kaupluse vahel eraõiguslik, mitte avalikõiguslik suhe.
9. Tartu Halduskohus jättis
10. märtsi
11. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1928 kaebuse rahuldamata. Kohus märkis, et kaebaja ei ole selgitanud, millisele õiguslikule alusele tema kaebus tugineb. Kohus asus seisukohale, et tegemist on avalik-õiguslikus suhtes õigusliku aluseta üle antud raha tagastamise ehk alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Sellist nõuet reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg
12. Vangistusseadusega (VangS) oli vanglale pandud avalik-õiguslik ülesanne luua kinnipeetavatele võimalus vanglas lubatud kaupade ostmiseks. Seda tuleb eristada kaupade müümisest kui eraõiguslikus vormis toimuvast tegevusest. Kaupade müümine kinnipeetavatele ei olnud vaidlusalusel perioodil käsitatav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Kinnipeetaval tarbijana ei ole õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga. Praktiliselt on ainuvõimalik, et igas kaupluses müüdavatele kaupadele on kehtestatud juurdehindlus, et katta teenuse osutamiseks vajalikud kulud. Alates
13. juulist 2009 kehtib vangistusseaduses vangla kaupluses müüdavate kaupade juurdehindluse piirang, milleks on 20%. Kaebuses nimetatud perioodil ei sätestanud aga ükski õigusakt vanglas müüdava kauba juurdehindluse määra. Tartu Vangla kehtestas tollal erinevatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis oli keskmiselt 17,
14. Teatud kaupade puhul võis juurdehindlus olla suurem, teiste puhul jälle väiksem. Kaebuse esitaja on ostetud kauba hinda võrrelnud sisseostuhinnaga vaid teiste isikute jutust lähtudes. Kohus leidis eeltoodud põhjustel, et kaebajal puudub õigus nõuda kahju hüvitamist RVastS § 22 lg 1 ja § 23 lg 1 alusel.
15. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, mille kohaselt soovib ta asja uut lahendamist ning kaebuse rahuldamist. Kaebaja selgitas, et tegemist on keerulise asjaga, kuid sellest hoolimata ei rahuldanud halduskohus tema riigi õigusabi taotlust. Kuna kaebaja ei ole ise jurist, ei pidanud ta oskama viidata õigetele seadusesätetele. Apellatsioonkaebuse kohaselt tegi kaebaja mitmeid päringuid, et selgitada tubaka hinda vabaduses, kuid need jäid tulemusteta. Kohtul ei ole seda aga raske kontrollida.
16. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebusele vastuse, milles palus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata jätta. Vastuse kohaselt ei vaidlusta apellant fakti, et sisseostude tegemine toimus vangla ja kinnipeetava vahelises tsiviilõiguslikus suhtes. Vastustaja selgitas, et tubakale seaduses maksimaalset jaehinda kehtestatud ei ole, see on kehtestatud üksnes sigarettidele.
17. Tartu Ringkonnakohus jättis
18. mai
19. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et vaidlusalusel perioodil ei olnud kaupade müümine kinnipeetavatele käsitatav avalik-õigusliku ülesande täitmisena. Halduskohtu seisukohti toetab Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-11, mille kohaselt allub kauba müügi​hind tervikuna eraõiguslikule regulatsioonile. Kinnipeetavaga müügilepingu sõlmimisel peab vangla arvestama VangS § 48 lg-s 1 sätestatud kohustusega tagada kinnipeetavatele reaalne sisseostude tegemise võimalus. See aga ei tähenda, et suhe kinnipeetava ja vangla vahel muutuks avalik-õiguslikuks. Kui kinnipeetavale on tekkinud Tartu Vanglaga sõlmitud müügilepingute tagajärjel kahju, tuleb seda kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras. Kaebaja on seega pöördunud halduskohtusse nõudega, mis tuleks lahendada maakohtus. Riigikohtu erikogu lahendist asjas nr 3-34-2-02 tuleneb aga, et kui halduskohus on sellisel juhul kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised pole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, ei ole mõistlik halduskohtu otsust tühistada üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu asi lahendamisele halduskohtus. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et menetlusosalised oleks halduskohtu pädevust vaidlustanud. Seega saab ringkonnakohus kaebaja eraõiguslikku kahju hüvitamise nõuet ise lahendada. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla ei ole kaupluses keskmiselt 17,99%-lise juurdehindluse kehtestamisega VangS § 48 lg-t 1 rikkunud. Nimetatud protsent ei ületa praeguseks seadusandja kindlaks määratud 20% piiri. Kaupade müümine sisseostuhinnast 17,99% võrra suurema hinnaga ei piira ebaproportsionaalselt kinnipeetavate õigust sisseoste sooritada. Seega on õigustatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
20. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles küsib, miks langetas vangla
21. aastal tubaka hinda 45 kroonilt 32 kroonile, kui ka 45 krooniga müük oli lubatud. Selline hind on igal juhul ülemäärane. Kaebaja ei ole jurist, mistõttu ei osanud kaebuses välja tuua asjakohaseid seadusesätteid.
22. Tartu Vangla esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles palub kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Kaebaja soovib, et Tartu Vangla hüvitaks kahju, mille vangla on talle tekitanud vangla kaupluses tubaka ülemäärase hinnaga müümisega. Sarnase nõudega kaebust lahendas Riigikohtu halduskolleegium
24. detsembri
25. a otsusega asjas nr 3-3-1-72-
26. Halduskolleegium selgitas, kas tegemist on maakohtu või halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega, tuginedes seejuures Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu
27. detsembri
28. otsusele asjas nr 3-3-115-01 ning sama kuupäeva määrusele asjas nr 3-3-1-8-
29. Viidatud lahendites leidis erikogu muu hulgas järgmist. Avaliku võimu kandja võib avalike ülesannete täitmisel astuda eraõiguslikesse suhetesse. Era- ja avalikku õigust ei ole praktikas võimalik üksteisest täielikult lahutada. Paljudel juhtudel tuleb haldusorgani tegevuse suhtes kohaldada üheaegselt nii era- kui ka avaliku õiguse norme. Selline olukord võib kujuneda haldusorgani osalemisel eraõiguslikes suhetes, sest ka neis suhetes peab haldusorgan arvestama põhiõigustega, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja teiste avaliku õiguse põhimõtete ja normidega. Eelnevast ei tohi järeldada, et sõlmitav leping ise või lepingupoolte vaheline õigussuhe muutuks avalik-õiguslikuks. Poolte vahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka juhul, kui avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi. Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist maakohtu poolt. Kui subjektiivsete avalike õiguste kaitsmise küsimus tekib avalik-õigusliku juriidilise isiku ja tema lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguse normidega, siis tuleb see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras.
30. Asjas nr 3-3-1-72-11 tegi Riigikohtu halduskolleegium erikogu eeltoodud seisukohtade põhjal järgmised järeldused. VangS § 48 lg 1 esimene lause sätestas: „Kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud.“ Riigikohus selgitas, et viidatud sättest tulenes vanglale kohustus tagada kinnipeetavatele tegelik sisseostude tegemise võimalus, mis eeldab muu hulgas seda, et kaupade eest küsitav hind ei oleks ebaproportsionaalselt kõrge. Vangla kaupluses müügilepingute sõlmimisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik suhe, mille raames peab vangla arvestama ka VangS § 48 lg-s 1 sätestatud kohustusega. See aga ei tähenda, et suhe vangla ja kinnipeetava vahel muutuks avalik-õiguslikuks, kuna valdavalt reguleerivad seda eraõiguse normid. Seega tuleb kinnipeetavale müügilepingu raames VangS § 48 lg 1 rikkumisega kahju tekitamist kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras.
31. Asja lahendaval kohtukoosseisul tekkisid erimeelsused küsimuses, kas V. Lutsenko kaebust peaks lahendama haldus- või maakohus. Leiti, et asja lahendamiseks pädeva kohtu üle otsustamisel võib osutuda vajalikuks kalduda kõrvale seisukohtadest, mida on väljendatud Riigikohtu erikogu otsuses asjas nr 3-3-1-15-01 ja määruses asjas nr 3-3-1-8-01 ning Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses asjas nr 3-3-1-72-
32. Halduskohtumenetluse seadustiku § 227 lg 1 kohaselt tuleb asi seega anda lahendamiseks Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule. Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister