Obsah (9)

§ 130§ 414§ 306§ 324§ 304§ 2761§ 276§ 390§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

§ 130lg 41 alusel vahi alla võtta.

V. Lillo puhul on jätkuvalt olemas

§ 130lg-s 2 sätestatud vahistamisalus - kuritegude jätkuva toimepaneku oht.

1. Tartu Maakohtu
2. mai
3. a määrusega võeti V. Lillo

§ 130lg 41 alusel vahi alla.

7.1 Maakohus märkis, et

§ 130

lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine.

1. aprilli
2. a otsusega mõistis kohus V. Lillole KarS § 200 lg 1 järgi karistuseks vangistuse, lugedes selle kandmise algusajaks kohtuotsuse kuupäeva. Kohtuotsuse tegemise ajal ei olnud vaja selle täitmist tõkendiga tagada, sest V. Lillo kandis reaalset vangistust. Käesolevaks ajaks on tekkinud olukord, kus maakohtu
3. aprilli
4. a otsus ei ole jõustunud, kuna kaitsja on esitanud apellatsiooni. Selleks, et tagada
5. aprilli
6. a otsuse täitmine, tuleb V. Lillo suhtes kohaldada

§ 130lg 41 alusel tõkendit vahistamine.

7.2 Vangistuse mõistmisel on kohtul võimalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks süüdistatava suhtes kohaldada vahistamist, otsustades, et mõistetud karistust tuleb hakata kandma koheselt kohtuotsuse kuulutamisest või anda süüdistatavale võimalus minna karistust kandma

§ 414lg-s 1 ettenähtud korras pärast kohtuotsuse jõustumist.

V. Lillole anti Tartu Maakohtu

1. juuni
2. a otsusega võimalus vältida reaalset vangistust ja teha selle asemel üldkasulikku tööd. V. Lillo ei teinud talle määratud üldkasulikust tööst ära ühtegi tundi, keeldudes üldkasulikku tööd tegemast, mistõttu pöörati karistus täitmisele. Lisaks sellele pani V. Lillo toime uue esimese astme kuriteo. Varem on V. Lillot kriminaalkorras karistatud kahel korral. Talle määratud katseaeg on uue kuriteo toimepanemise tõttu ebaõnnestunud. V. Lillot on korduvalt karistatud alkoholiseaduse järgi. Alkoholjoobes olles on ta toime pannud nii pisivargusi kui kuritegusid. Need asjaolud kogumis näitavad, et V. Lillo on käitunud vastutustundetult ega ole hoolinud talle mõistetud karistustest. Seetõttu pidas kohus
3. aprillil 2012 V. Lillole karistust mõistes vajalikuks saata ta kohe vangistust kandma. See on ainuke tõhus abinõu, mis välistab V. Lillo poolt uute kuritegude toimepanemise.
4. Tartu Maakohtu
5. mai
6. a määruse peale esitas määruskaebuse V. Lillo kaitsja V. Murde, kes taotles selle määruse tühistamist.
7. Tartu Ringkonnakohtu
8. juuni
9. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et

§ 130

lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Vangistuse mõistmisel on kohtul võimalik täitmise tagamiseks süüdistatava suhtes kohaldada vahistamist, otsustades, et mõistetud karistust tuleb hakata kandma kohe kohtuotsuse kuulutamisest, või anda süüdistatavale võimalus minna karistust kandma

§ 414lg-s 1 ette nähtud korras.

V. Lillo on vaja saata kohe vangistust kandma. Maakohus on põhjendatult pidanud V. Lillo vahistamist vajalikuks, sest see on ainus tõhus abinõu uute kuritegude toimepanemise takistamiseks. Kaitsja argumendid, et V. Lillo kahetseb oma tegusid, lubab edaspidi õiguskuulekalt elada, suudab teha oma tegudest õigeid järeldusi ning muuta oma käitumist, samuti kindla elu- ja töökoha olemasolu ning riigi ees kohustuste täitmise soov ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud V. Lillo käitumist varasemate karistuste järgselt. Seda arvestades võib V. Lillo vabastamise korral jätkuvalt kuritegusid toime panna.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu
4. aprilli
5. a otsus muutmata ja maakohtu otsuse peale esitatud V. Lillo kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jõustus
6. oktoobril
7. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
9. juulil 2012 esitas V. Lillo kaitsja V. Murde Tartu Ringkonnakohtu
10. juuni
11. a määruse peale määruskaebuse, milles taotletakse ringkonnakohtu ja maakohtu määruste tühistamist ning V. Lillo vahi alt vabastamist. Määruskaebuse esitaja arvates ei ole kohtute hinnangud V. Lillo varasemale käitumisele õiglased ega põhjendatud, sest need ei arvesta süüdistatava suhtumist ja käitumist viimasel ajal. V. Lillot ei ole vangistuse kandmise ajal kordagi distsiplinaarkorras karistatud. V. Lillo täitis korralikult talle vanglas pandud kohustused ja läbis sotsiaalprogrammid. Kohtud ei ole piisavalt põhjendanud vahistamise vajadust.
12. Vastuses määruskaebusele leiab ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, et ringkonnakohtu määrus on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ning piisavalt põhistatud. Kaitsja määruskaebuse palub prokurör jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. Ebatäpne on kohtute seisukoht, nagu annaks seadus süüdistatavat vangistusega karistanud kohtule õiguse otsustada, kas süüdistatav peab asuma mõistetud karistust kandma kohe kohtuotsuse kuulutamisest või

§ 414lg-s 1 ette nähtud korras.

See, kui kohus võtab või jätab süüdistatava kohtuotsuse tegemisel vahi alla, ei tähenda seda, et süüdistatav hakkaks kohtuotsuse kuulutamisest selle otsusega mõistetud vangistust kandma. Enne kohtuotsuse jõustumist on vahi alla võetud süüdistatav vahistatu VangS § 4 mõttes. Kinnipeetav ehk vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (VangS § 2) võib temast saada alles pärast kohtuotsuse jõustumist. Eelmärgitud terminoloogiline ebatäpsus ei mõjuta aga käesoleva asja sisulist lahendamist ehk vastamist küsimusele, kas V. Lillo vahistati seaduslikul alusel või mitte. 14.

§ 130lg 41, mille alusel maakohus V.

Lillo vahistas, sätestab, et kohus võib vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Osutatud sätte kehtestanud riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (185 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas märgiti, et "[u]ues lõikes 41 sätestatakse kohtu õigus kohaldada tõkendina vahistamist süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vabaduses viibivale süüdistatavale, kellele sama kohtuotsusega mõistetakse reaalne vangistus. Uue lõike lisamine on vajalik, kuna olemasolev lõige 4 räägib kohtu alla antud süüdistatavast ja lõige 5 süüdimõistetust. Uus lõige 41 sätestab aga süüdistatava vahistamise aluse, kelle suhtes on tehtud süüdimõistev otsus, mis ei ole veel jõustunud." (Vt viidatud seletuskirja punkt 3.6.) Seega näeb

§ 130

lg 41 ette eraldi aluse vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks kohtuotsuse tegemisel

§ 306lg 1 p-s 9 nimetatud küsimust lahendades.

Sellise vahistamisaluse kehtestamise põhiseaduslikuks aluseks on põhiseaduse § 20 p 1 esimene alternatiiv, mis lubab seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta isikult vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Sarnaselt

§ 130

lg-le 4 - kuid erinevalt näiteks sama paragrahvi lõikest 2 - annab

§ 130

lg 41 kohtule õiguse võtta süüdistatav vahi alla ilma prokuratuuri vahistamistaotluseta. 15. Vabaduses viibivana

§ 130

lg 41 mõttes ei saa käsitada sellist süüdistatavat, kes parajasti kannab teises kriminaalasjas mõistetud vangistust. Sellise süüdistatava vahistamine

§ 130

lg 41 alusel on võimalik üksnes edasilükkava tingimusega - alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses. 16. Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine

§ 130lg 41 alusel on üldjuhul võimalik üksnes kohtuotsusega.

Erandina, olukorras, kus

§ 130

lg-s 41 kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist, võib kohus süüdistatava selle sätte alusel vahi alla võtta siiski ka määrusega pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist või kriminaalasja kõrgema astme kohtule edastamist. Vastasel juhul tekiks olukord, kus näiteks siis, kui apellatsioonitähtaja jooksul saab teatavaks süüdistatava kavatsus mõistetud vangistuse eest pakku minna, puuduks menetlejal võimalus seda takistada. Pärast kohtutoimiku saatmist ringkonnakohtule (

§ 324

) läheb viimasele üle ka süüdistatava suhtes tõkendi kohaldamise, muutmise või tühistamise pädevus ja maakohus enam süüdistatavat vahi alla võtta ei saa. 17.

§ 130

lg 41 kohaselt võib kohus vabaduses viibiva süüdistatava vahistada selleks, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Seega on

§ 130

lg 41 alusel võimalik süüdistatav vahistada üksnes ühel alusel - talle mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Vangistuse täitmise tagamine tähendab sellise olukorra vältimist, kus süüdistatav asub kohtuotsuse jõustumisel vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma, s.t ei ilmu

§ 414lg-s 1 ette nähtud korras vanglasse ja läheb pakku.

Eeltoodust tulenevalt peab kohus selleks, et isik

§ 130

lg 41 alusel vahistada, ära näitama need faktilised asjaolud, millest järeldub, et süüdistatav võib asuda kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p-d 22-23). Uute kuritegude toimepanemise oht ei ole samastatav vangistuse täitmisest kõrvalehoidumise ohuga. Seetõttu ei saa süüdistatavat

§ 130

lg 41 alusel vahistada põhjusel, et ta võib vabaduses viibides uusi kuritegusid toime panna. Eelmärgitu ei välista siiski võimalust jätta kohtuotsuse tegemisel vahi alla süüdistatav, kes on varasemas menetluses vahistatud

§ 130lg 2 alusel uute kuritegude toimepanemise vältimiseks.

18. Käesolevas kriminaalasjas põhjendasid nii maakohus kui ka ringkonnakohus otsustust V. Lillo vahistada üksnes sellega, et V. Lillo võib vabaduses viibides uusi kuritegusid toime panna. Nagu eelnevalt märgitud, saab vabaduses viibiva süüdistatava

§ 130

lg 41 alusel vahistada üksnes süüdimõistva otsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks, mitte aga põhjusel, et ta võib vabaduses viibides uusi kuritegusid toime panna. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole V. Lillo puhul tuvastanud vangistuse täitmisest kõrvalehoidumise ohtu kui

§ 130lg 41 kohaldamise vältimatut eeldust.

Seetõttu ei oleks kohtud tohtinud V. Lillot

§ 130lg 41 alusel vahistada.

19. V. Lillo vahistamise õiguslikuks aluseks ei saanud olla ka

§ 130lg 2, millele ringkonnakohus muu hulgas viitas.

Kuritegude jätkuva toimepanemise kahtlus on tõesti üks

§ 130lg-s 2 sätestatud vahistamisalustest.

Kuna

§ 130

lg-s 2 nimetatakse eeluurimiskohtuniku määruse kõrval ka kohtumäärust, tuleb ühtlasi asuda seisukohale, et lisaks kahtlustatava või süüdistatava vahistamisele kohtueelses menetluses on selle sätte alusel võimalik vahistada ka süüdistatav kohtumenetluses.

§ 130

lg 2 kohaselt eeldab isiku vahistamine selle sätte alusel erinevalt

§ 130lg-st 41 - alati prokuratuuri vahistamistaotluse olemasolu.

Vahistamistaotluse saab prokuratuur kohtumenetluses kohtule esitada aga üksnes kuni kohtu lahkumiseni nõupidamistuppa (

§ 304

). Kohtul tuleb selline taotlus

§ 2761

kohaselt läbi vaadata kohtuistungil või taotluse lahendamiseks eraldi peetaval korraldaval istungil ja lahendada vastavalt

§ 276lg-le 2 põhistatud kirjaliku määrusega.

Kohtuotsusega ega otsuse teinud kohtu poolt pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist tehtava määrusega ei saa vabaduses viibivat süüdistatavat

§ 130lg 2 alusel vahistada.

Sel juhul tuleb süüdistatava vahistamine kõne alla üksnes

§ 130lg 41 alusel, s.o mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks.

Kolleegium märgib, et kui pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa tekib prokuratuuril kahtlus, et vabaduses viibiv süüdistatav on pannud toime mõne uue kuriteo ja võib seda edaspidigi teha, on võimalik taotleda isiku vahistamist

§ 130lg 2 alusel selle uue kuriteo kohta käivas kriminaalmenetluses.

20. Prokurör ei esitanud kohtule enne viimase nõupidamistuppa siirdumist taotlust V. Lillo vahistamiseks. Prokuratuuri vahistamistaotlus saadeti maakohtule alles pärast kohtuotsuse tegemist apellatsioonitähtaja kestel. Pärast kohtuotsuse tegemist otsuse teinud kohtule esitatud vahistamistaotlusel ei saanud aga olla õiguslikku tähendust ja maakohus pidanuks jätma selle läbi vaatamata. Selline vahistamistaotlus ei saanud anda kohtutele õigust vahistada V. Lillo

§ 130lg 2 alusel.

21. Eeltoodud põhjustel tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus V. Lillo vahistamise kohta

§ 390lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2 juhindudes tühistada.

Kuna praeguseks on V. Lillo suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustanud ja V. Lillo ei viibi enam vahi all, vaid kannab talle mõistetud vangistust, ei kaasne kohtumääruste tühistamisega V. Lillo vabastamist.

1. V. Lillo määratud kaitsja Valli Murde esitas taotluse määrata tema poolt V. Lillo huvides Riigikohtule määruskaebuse esitamise eest OÜ-le Karl Saavo Advokaadibüroo riigi õigusabi tasu summas 57 eurot 60 senti (sh käibemaks 9 eurot 60 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal määruskaebuse koostamiseks ja edastamiseks 3 pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
2. detsembri
3. a otsuse (
4. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 23 juhindudes rahuldada. Lähtudes

§ 175lg 2 p-st 4 ja § 187 lg-st 1, jääb see menetluskulu riigi kanda.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Priit Pikamäe