Obsah (5)

§ 41§ 38§ 39§ 127§ 126

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 38 lg-le 1 tuginedes hankemenetlusest kõrvalda.

1. OÜ Tarbus esitas riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse, milles palus tunnistada kehtetuks Ida-Viru maavanema
2. jaanuari
3. a korralduse nr 1-1/1 p 2.2., millega jäeti kaebaja pakkumus kvalifitseerimata ja Ida-Viru maavanema
4. jaanuari
5. a korralduse nr 1-1/10 punkt 1, millega tunnistati edukateks SEBE AS, AS Narva Bussiveod ja OÜ Lüganuse HVM pakkumused.
6. Vaidlustuskomisjon jättis
7. veebruari
8. a otsusega nr 10-12/127796 vaidlustuse rahuldamata. Vaidluskomisjoni põhjenduste kohaselt ei saa omandatud ettevõtte või ettevõtte osa puhul vältimatult eeldada, et ülevõttev ettevõtja on võimeline samasuguseks majandustegevuseks tulevikus. OÜ Tarbus ei ole AS-lt GoBus omandatud ettevõtte osa kaudu ega muul viisil hanketeates nimetatud perioodil vajalikul määral liinivedu teostanud, mistõttu oli tema kvalifitseerimata jätmine õiguspärane. Ka

§ 41

lg 6 ei võimalda pakkujal oma kogemuse tõendamisel tugineda teise isiku näitajatele. Vaidlustaja viidatud kohtulahend asjas nr 3-09-1345 ei ole asjakohane, sest nimetatud haldusasja asjaolud erinevad oluliselt käesoleva vaidluse asjaoludest ja kohtu seisukohad pole seetõttu vaidluse lahendamisel kohaldatavad. Antud juhul ei ole tegemist ettevõtte jagunemise tulemusel tekkinud õigusjärglusega, vaid ettevõtte osa üleminekuga võlaõigusliku lepingu alusel, mistõttu puudub AS GoBus ja OÜ Tarbus vahel samasugune õigusjärglus. Ebaõige on Ida-Viru Maavalitsuse otsuses esitatud viide AS GoBus mainele, sest pakkujat ei kõrvaldatud hanke​menetlusest. Hankemenetlusest kõrvaldamine (

§ 38

lg 1) ja kvalifitseerimata jätmine (

§ 39lg 1) on erineva õigusliku tähendusega otsustused.

Seetõttu ei saa võimalikele hankemenetluse kõrvaldamise alustele viitamisega motiveerida pakkuja kvalifitseerimata jätmist.

1. OÜ Tarbus esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada VAKO
2. veebruari
3. a otsuse, Ida-Viru maavanema
4. jaanuari
5. a korralduse nr 1-1/1 p 2.
6. ja Ida-Viru maavanema
7. jaanuari
8. a korralduse nr 1-1/10 punkti
9. Kaebaja muutis
10. märtsil 2012 kaebust ning palus seoses hankelepingute sõlmimisega asendada maavanema vaidlustatud korralduste tühistamise nõude õigusvastasuse tuvastamise nõudega.
11. Tartu Halduskohtu
12. märtsi
13. a otsusega rahuldati OÜ Tarbus kaebus, tühistati VAKO
14. veebruari
15. a otsus ning tunnistati Ida-Viru maavanema
16. jaanuari
17. a korralduse nr 1-1/1 p 2.
18. ning
19. jaanuari
20. a korralduse nr 1-1/1 p 1 õigusvastaseks. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 7.
21. Juriidiline isik on abstraktsioon ning äriühingu kogemuse mõiste tuleb avada läbi äriühingu majandustegevuse, struktuuri ja vahendite. Äriühingu majandustegevust teostavad arusaadavalt äri​ühingute töötajad. Kogemuse üleminek sõltub ettevõtte või selle osa ülemineku tehingu faktilistest asjaoludest kogumis ja eelkõige asjaolust, kas õiguste ja kohustuste ülemineku tulemusel jätkasid AS GoBus Tartu osakonna töötajad töötamist OÜ-s Tarbus. 7.
22. Ebaõige on kaebaja väide, mille kohaselt näitab äriühingu kogemuse üleminekut asjaolu, et omandajale on omistatud kõik ühistranspordiseaduses nõutud load ning ta teenindab liine nõuete​kohaselt. Nimetatud asjaolust saab üksnes järeldada, et kaebaja tegeleb analoogilise majandus​tegevusega. 7.
23. Ettevõtte osa üleminekul saab kaasnevat kogemuse üleminekut jaatada juhul, kui säilivad sidemed erinevate üleantud elementide vahel, mis võimaldavad omandajal üleantut kasutada sama​suguseks või analoogiliseks majandustegevuseks. Seda ka juhul, kui omandatud ettevõtte osa liidetakse uue ja teistsuguse organisatsioonilise struktuuriga. 7.
24. Kohtumenetluses esitatud tõendid kogumis kinnitavad ettevõtte osa üleminekut OÜ-le Tarbus ning üleantud ettevõtte osa võimaldas jätkata eesmärgipärast majandustegevust ehk liinivedude teostamist. Tegemist on stabiilse, funktsioneeriva ja tervikliku majandusüksusega, mis võimaldab kaebajal kasutada AS GoBus vara ja töötajaid AS GoBus osutatud majandustegevusega sarnas tegevuses. Seetõttu saab OÜ Tarbus tugineda riigihankemenetluses ka AS GoBus liiniveo kogemusele ning tema kvalifitseerimata jätmine oli õigusvastane. 7.
25. Ebaõige on vastustaja ja VAKO tõlgendus, et ettevõtte osa üleminekul kaasneks omandajale

§ 38lg-s 1 sätestatud riigihangetel osalemise keeld.

Selline tõlgendus pärsiks põhjendamatult ettevõtlusvabadust. 7.

1. Hankija otsus kolmandate isikute kvalifitseerimise kohta ei ole põhjenduste puudumise tõttu kontrollitav ning põhjendusi ei nähtu ka riigihanke läbiviimiseks moodustatud komisjoni protokollist. Käesolevas asjas ei ole küsimus mitte kvalifitseerimise tingimuste õiguspärasuses, vaid nende tõlgendamises, mille õigsust ei ole otsuses põhjenduste puudumise tõttu võimalik kontrollida. 7.
2. VAKO otsus on eelnevat arvestades samuti õigusvastane ja tuleb tühistada.
3. Ida-Viru Maavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta OÜ Tarbus kaebus täies ulatuses rahuldamata.
4. OÜ Tarbus vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
6. mai
7. a otsusega Ida-Viru Maavalitsuse apellatsioon​kaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis OÜ Tarbus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 10.
8. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et ettevõtte osa ülemineku järel on kaebajal õiguslik alus tugineda AS GoBus liiniveo kogemusele. Asjaolu, et kaebajale läksid üle AS GoBus liinivedude teostamiseks vajalikud varad ja töötajad, ei anna iseenesest alust väita, et sellega kaasnes ka AS GoBus liiniveo kogemuse üleminek. Kaebaja iseseisev töö liinivedude korraldamisel peab näitama, et ta on võimeline efektiivselt liinivedu teostama ja täitma hankelepingutes ettenähtavaid kohustusi. Liinivedude teostamiseks vajaliku materiaalse baasi ja inimressursi üleminek ei anna veel alust väita, et nende alusel loodud uus ettevõte on samuti võimeline kindlustama liinivedude teostamist hankelepingus ettenähtud ulatuses ja korras. 10.
9. Ei saa eeldada, et AS GoBus poolt üle antud vahendite arvel loodud uue ettevõtte juhtkond suudaks juhtida ettevõtet sama efektiivselt, et oleks tagatud varem ja tulevikus sõlmitavate lepingute täitmine.

§ 41

lg-st 6 tulenevalt puudub pakkujal õigus tugineda oma varasema kogemuse tõendamisel teise isiku näitajatele. 10.3. OÜ Tarbus tuginemine AS GoBus kogemusele oleks vastuolus ka

põhimõtetega, sest

§ 38lg 1 p-st 1 tulenevalt puuduks AS-l Go

Bus riigihangetel osalemise õigus.

§ 38

lg 1 p-s 1 sätestatud keeld muutuks sisutühjaks, kui äriühing, kellel on keelatud riigihangetel osaleda, saaks riigihangetes osalemist jätkata teise äriühingu nime all, mis iseseisvalt nõutavat liiniveo teostamise kogemust ei oma. 10.

1. Kolmandate isikute kvalifitseerimine otsustati Ida-Viru maavanema
2. jaanuari
3. a korralduse nr 1-1/1 punktiga 1 ning seda pole vaidlustatud. Kuna kaebaja kvalifitseerimata jätmine ei ole õigusvastane, siis puudub pakkumuste edukaks tunnistamise korralduse õigusvastaseks tunnista​miseks alus. Samuti tuleb arvestada, et kolmandate isikute pakkumuste edukaks tunnistamise põhjendused nähtuvad pakkumuste hindamise lehtedelt, mis on vaidlustatud korralduse lahutamatuks osaks ning ka seetõttu puudub alus vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnista​miseks. 10.
4. Halduskohtu otsuses puuduvad põhjendused VAKO otsuse tühistamise kohta. Põhjenduste puudumine on käsitatav menetlusnormide olulise rikkumisena. Kuna vaidlustatud Ida-Viru maa​vanema
5. jaanuari
6. a korralduse nr 1-1/1 p 2.
7. ja VAKO otsuse põhjendused kattuvad ning need on õiguspärased, siis puuduvad alused ka VAKO otsuse tühistamiseks. Hankelepingu sõlmimise tulemusel ei omaks VAKO otsuse tühistamine ka kaebaja õigustele mingisugust mõju. 10.
8. Ida-Viru Maavalitsuse apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kuulub välja​mõistmisele OÜ-lt Tarbus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Ida-Viru Maavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punkti 3, millega mõisteti OÜ-lt Tarbus välja Ida-Viru Maavalitsuse apellatsiooni​menetluses kantud menetluskulud, ja teha uus otsus, millega apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagastatakse. Ida-Viru Maavalitsus leiab, et kuna HKMS § 104 lõikest 10 tulenevalt puudus tal riigi​lõivu tasumise kohustus, tulnuks see apellatsioonkaebuse esitajale tagastada, mitte teiselt menetlus​osaliselt välja mõista. Ringkonnakohus pole otsuses ega määruses selgitanud, miks riigilõivu ei tagastata. OÜ Tarbus kassatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust.
10. OÜ Tarbus palub kassatsioonkaebuses tühistada Tartu Ringkonnakohtu
11. mai
12. a otsuse haldusasjas nr 3-12-302 täies ulatuses ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu otsuse samas asjas. OÜ Tarbus menetluskulud palutakse välja mõista Ida-Viru Maavalitsuselt ning ülejäänud menetlus​osaliste menetluskulud jätta samuti maavalitsuse kanda. Kassatsioonkaebuse seisukohad on kokku​võtvalt järgmised. 12.
13. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 41

lg-t 1 ning § 38 lg 1 p 1, leides, et ettevõtte võõrandamise puhul ei lähe sellega üle üleantava ettevõtte või selle osa varasem kogemus

§ 41

lg 1 p 2 mõttes ja antud juhul ei vastaks varasema kogemuse arvestamine ka riigihangete seaduses sätestatud põhimõtetele. 12.2. Pakkuja võimekuse hindamisel hinnatakse tema ressursse (hankelepingu täitmise eest vastutav personal, pakkuja käsutuses olevad seadmed ja talle omistatud litsentsid ning kasutatavad juhtimis​süsteemid) ja varasemat kogemust, mis annavad hankijale teavet pakkuja võimekuse kohta täita hankelepingut nõuetekohaselt.

§ 41

lg 1 p 2 alusel kehtestatud kvalifitseerimistingimuste raames hinnatakse pakkujal aja jooksul tekkinud oskusteabe olemasolu ning lepingu täitmise võimekust.

§ 39

lg-s 1 sätestatud kvalifitseerimistingimuste üldisele eesmärgile vastab

§ 41

lg 1 p 2 tõlgendus, mille kohaselt omistatakse varasemate sarnaste hankelepingute täitmisega seonduv kogemus ettevõttele, kelle käsutuses on vastav oskusteave hankemenetluse ajal. AS GoBus Tartu osakonna üleminekuga omandas OÜ Tarbus piisava hulga ressursse, sh töötajaid, et lugeda kogemus üle läinuks. Ülemineku järel jätkas OÜ Tarbus AS GoBus Tartu osakonna kohustuste täitmist. 12.

1. VÕS § 180 kohaselt lähevad ettevõtte osa üleminekul üle ettevõttega seotud õigused ja kohustused, sh töötajad, tehnilised vahendid, lepingud. Ebaõige on hankija seisukoht, et ettevõtte osa üleandmisega ei saa kaasneda varasema kogemuse üleminekut. Sarnaselt ettevõtte jagune​misega, mille korral on kohtupraktikas õiguseelneja kogemusele ja majandusnäitajatele tuginemist võimaldatud, on ka ettevõtte osa üleminekul varasemale kogemusele tuginemine õiguspärane. Seda juhul, kui üleminekuga kaasnes omandajale piisavas ulatuses hankelepingu täitmiseks vajalikke ressursse ja oskusteavet. 12.
2. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millise riigihangete korraldamise üldpõhimõttega ei oleks ettevõtte osa omandamisel kogemuse üleminek ja sellele pakkumises tuginemine kooskõlas. 12.
3. Asjakohatu on ringkonnakohtu viide

§ 41lg-le 6.

Nimetatud norm reguleerib olukorda, kus pakkumuses tuginetakse teise tegutseva ettevõtte näitajale. OÜ Tarbus on oma kvalifikatsiooni tõendamisel tuginenud iseenda varasemale kogemusele, millest üks osa on saadud ettevõtte omandamise teel.

§ 41

lg 6 kitsendab direktiivi 2004/18/EÜ artikli 48 lõikes 3 sätestatut.

§ 41

lg 1 p 2 tuleb tõlgendada nii, et pakkujal on õigus teise isiku näitajatele tugineda ükskõik millise kvalifitseerimistingimuse osas eeldusel, et eksisteerib piisav seos teise isikuga. 12.6. Ettevõtte osa üleminek toimus enne kohtuotsuse, millega AS GoBus karistati, jõustumist. Ette​võtte osa võõrandamise järel ei kandu hilisem karistus üle ettevõtte osa omandanud ettevõttele, mistõttu puuduks alus OÜ Tarbus hankemenetlusest kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus on

§ 38lg 1 p 1 vääralt ja meelevaldselt tõlgendanud.

1. Kolmas isik SEBE AS palub jätta OÜ Tarbus kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kolmas isik jääb vaidlustus- ja kohtumenetluses varem esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega asja lahendamisel arvestada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium võtab esmalt seisukoha apellatsioonimenetluses Ida-Viru Maavalitsuse poolt tasutud riigilõivu tagastamise küsimuses (I), seejärel hindab vaidlustatud Ida-Viru maavanema korralduste (II) ja VAKO otsuse (III) õiguspärasust. Lõpetuseks lahendab kolleegium asja ning jagab menetluskulud (IV). I
3. Ida-Viru Maavalitsus esitas ringkonnakohtule taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks. Taotluse kohaselt puudus maavalitsusel tulenevalt HKMS § 104 lg-st 10 apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustus. Ida-Viru Maavalitsus on õigesti viidanud asjaolule, et ringkonnakohtu käiguta jätmise määrus, millega nõuti maavalitsuselt riigilõivu tasumist, ei olnud edasikaebe korras vaidlustatav ning enamtasutud riigilõivu tagastamiseks tuli esitada eraldi taotlus.
4. Vabariigi Valitsuse seaduse § 44² lg 1 p 1 sätestab, et halduskohtumenetluses osaleb riik haldus​kohtumenetluse seadustikus sätestatud korras vastustajaks oleva haldusorgani kaudu. Vaidlust ei ole selles, et käesolevas asjas on vastustajaks hankija Ida-Viru Maavalitsus, kelle kahte otsustust on vaidlustatud. Järelikult ei olnud maavalitsusel halduskohtumenetluses HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumise kohustust ning oli alus enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse rahulda​miseks. Seega on ringkonnakohus ebaõigesti mõistnud Ida-Viru Maavalitsuse tasutud riigilõivu välja OÜ-lt Tarbus. Tasutud riigilõiv tuleb HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel Ida-Viru Maavalitsusele tagastada. II
5. Ida-Viru Maavalitsus tugines OÜ Tarbus kvalifitseerimata jätmisel kahele alusele. Maa​valitsuse hinnangul ei saanud minna ega läinud ettevõtte osa üleminekul AS GoBus kogemus OÜ-le Tarbus üle, mistõttu ei olnud kaheaastase liiniveo kogemuse nõue täidetud. Teiseks, kogemuse ülemineku korral kaasneks sellega ka AS GoBus maine üleminek ning OÜ Tarbus tulnuks

§ 38lg 1 alusel hankemenetlusest kõrvaldada.

18.

§ 41

lg 1 p 2 kohaselt võib hankija nõuda pakkuja tehnilise ja kutsealase pädevuse kvalifitseerimise tingimustele vastavuse kontrollimiseks muu hulgas olulisemate, kuni viimase kolme aasta jooksul täidetud hankija poolt määratletud tunnustele vastavate asjade müügi või teenuste osutamise lepingute, sealhulgas otstarbekuse ja olemasolu korral asjade või teenuste hankelepingute nimekiri koos nende maksumuse, sõlmimise kuupäevade ja infoga teiste lepingu​poolte kohta. Samuti võib hankija nõuda andmeid pakkuja või taotleja või tema juhtide ja teenuste osutamise või ehitustööde juhtimise eest vastutavate isikute vastavate teenuste osutamiseks või vastavate ehitustööde juhtimiseks vajaliku kogemuse, hariduse ja kutsekvalifikatsiooni kohta (

§ 41lg 1 p 5).

1. Pakkujate tehnilise ja kutsealase pädevuse hindamise ühe tingimusena oli kehtestatud eelneva liinivedude korraldamise kogemuse ja sellega seotud liinimahu täitmise nõue. Nimetatud tingimuste eesmärgiks on tuvastada, et pakkuja on hankelepingu esemeks olevale teenusele sarnast teenust eelnevalt osutanud ning omab seetõttu eelduslikult eelnevas tegevuses kogetu põhjal valdkonna​põhiseid teadmisi ja oskusi. Kvalifitseerimistingimustes nõutav eelnevalt läbitud liinikilomeetrite hulk vastas riigihanke objektiks olevate teenindavate liinide eeldatavale liiniveomahule.
2. Kolleegium ei nõustu hankija ja ringkonnakohtu seisukohaga, et ettevõtte osa üleminekul ei ole kogemuse üleminek võimalik ning sellele ei saa hankemenetluses kvalifitseerimistingimuste täitmise tõendamisel tugineda. Riigihangete seaduse normid ei võimalda nimetatud järeldust teha. VÕS § 180 lg 2 ja § 185 alusel lähevad ettevõtte osa ülemineku tulemusena omandajale üle ette​võttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte osa üleandmise korral lähevad tsiviil​seadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 1 alusel õigusjärgluse korras üle ettevõtte osaga seotud õigused ja kohustused, mille raames on üleantav ka senine kogemus kui üleantava ettevõtte osa tegevust iseloomustav asjaolu. Ettevõtte osa üleminekul on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga (vt Riigikohtu tsiviil​kolleegiumi
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-2-1-113-11, p 47). Õiguseelneja varasemale kogemusele tuginemise keelatus hankemenetluses oleks käsitatav konkurentsi olulise piiranguna, mis peaks selgelt olema sätestatud riigihangete seaduses. Vastavasisulist keeldu riigihangete seaduses sätestatud ei ole.
5. Euroopa Kohus on leidnud, et ettevõtte ülemineku tõendamise otsustav kriteerium on asjaolu, kas üleantav majandusüksus säilitab oma identiteedi, mis tuleneb eelkõige sellest, et tema tegevus reaalselt jätkub. Üksnes asjaolu, et üleantava ettevõtte ning selle omandaja osutatavad teenused on sarnased, ei võimalda veel üheselt järeldada majandusüksuse üleminekut üksteisele järgnevate ettevõtjate vahel. Majandusüksuse identiteet on seotud ka muude elementidega, nagu selle personal, töö korraldus, tegevusmeetodid või kasutatavad töövahendid (vt nt Euroopa Kohtu
6. detsembri
7. a otsus liidetud kohtuasjas C-173/96 ja C-247/96, p 30, ning Esimese Astme Kohtu
8. septembri
9. a otsus kohtuasjas nr T-437/05, p-d 91–
10. Vrd ka Riigikohtu halduskolleegiumi
11. juuni
12. a otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 11, ja
13. aprilli
14. a otsus asjas nr 3-3-1-6-12, p 10). Üksuse identiteedi üleminekul arvestatavad asjaolud on kolleegium hinnangul asjakohased ka kogemusele tuginemise võimalikkuse tuvastamisel.
15. Kogemuse ülemineku kindlakstegemiseks tuleb tuvastada, kas üle läks majandusüksuse identiteet või mitte. Varasemale kogemusele tuginemine on võimalik eeskätt siis, kui ettevõtte osa üleminekul läks üle ka oluline osa personalist, oskusteabest, tehnikast, et saaks eeldada riigi​hanke​menetluses osaleva ettevõtte võimekust täita hankelepingus sätestatavaid kohustusi. Samuti võib eelnevale kogemusele tuginemisel olla oluline omandaja tegevuse maht. Kogemuse üleminek oleks küsitav näiteks olukorras, kus omandaja jätkab ettevõtte osa omandamise järel tegevust teises valdkonnas või oluliselt väiksemas mahus.
16. Käesolevas asjas tuvastas halduskohus, et ettevõtte osa üleandmise käigus omandas OÜ Tarbus olulise osa AS GoBus Tartu osakonna personalist ja tehnikast ning jätkas AS GoBus Tartu osakonna lepinguliste kohustuste täitmist. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta küsimuses, kas sellise ülemineku asjaolud on piisavad kogemuse üleminekuks, vaid lähtus järeldusest, et kogemuse üleminek ei ole ettevõtte osa omandamisel põhimõtteliselt võimalik. Ringkonnakohus pidas oluliseks üksnes kaebaja iseseisvat tööd liinivedude korraldamisel.
17. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et OÜ Tarbus omandas majanduslikult funktsioneeriva ja tervikliku majandusüksuse, mis võimaldab kaebajal kasutada AS GoBus Tartu osakonna vara ja töötajaid AS GoBus osutatud majandustegevusega sarnas tegevuses. Vaidlust pole ka selles, et OÜ Tarbus jätkas AS GoBus Tartu osakonna ülemineku järel tema kohustuste (liini​veo​lepingute) täitmist ja tegemist on reaalselt tegutseva ettevõttega. Faktiliste asjaolude tuvastamisel on halduskohus järginud menetlusnorme. Ka vastustaja ei ole senises kohtumenetluses ettevõtte osa üleminekut ja omandatud ettevõtte osa majandusliku identiteedi säilimist kahtluse alla seadnud, vaid lähtunud seisukohast, et ettevõtte üleminekul puudub omandajal igal juhul õigus omandatud ettevõtte osaga seotud varasemale kogemusele hankemenetluses tugineda. Seetõttu ei pea kolleegium asja uueks läbivaatamiseks saatmist ringkonnakohtule vajalikuks ning lähtub haldus​kohtu tuvastatust. Halduskohus on asunud õigesti seisukohale, et ettevõtte osa sellise ülemineku tulemusena võis OÜ Tarbus tugineda hankemenetluse kvalifitseerimistingimuste täitmisel ka AS GoBus Tartu osakonna varasemale kogemusele liiniveolepingute täitmisel. 25.

§ 41

lg-st 6 tuleneb, et pakkuja võib tõendada oma tehnilise ja kutsealase pädevuse vastavust kvalifitseerimise tingimustele konkreetse hankelepingu täitmise raames lisaks oma näitajatele ka teise isiku näitajatele vahendite ja meetmete või spetsialistide osas, sõltumata tema õiguslike suhete iseloomust selle isikuga. Selleks peab pakkuja hankijale vastuvõetaval viisil tõendama, et sellel isikul on vastavad vahendid ja meetmed või spetsialistid olemas ning pakkujal või taotlejal on võimalik neid vajaduse korral hankelepingu täitmiseks kasutada.

§ 41

lg 6 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, sest OÜ Tarbus saab tugineda õigusjärgluse korras õiguseelneja näitajatele.

§ 41lg 6 kinnitab aga kaudselt kogemuse ülemineku võimalikkust.

26. Käesolevas asjas on vaidluse all kaebaja kvalifitseerimata jätmine. Hankija ei kõrvaldanud kaebajat hankemenetlusest

§ 38

lg 1 p 1 alusel, vaid kasutas pakkuja kvalifitseerimata jätmise argumendina maine ülekandumise fakti. Pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamine ja kvalifitseeri​mata jätmine on eraldi otsustused, mis tuginevad erinevatele eeldustele ning mille õiguslikud taga​järjed on samuti erinevad. Seetõttu ei ole kolleegiumi hinnangul hankemenetlusest kõrvaldamise alus pakkuja kvalifitseerimata jätmise aluseks ega põhjenduseks. Samas pole täidetud

§ 38

lg 1 p 1 teokoosseis, sest hankemenetlusest saab kõrvaldada pakkuja, keda on või kelle seaduslikku esindajat on kriminaal- või väärteomenetluses karistatud muu hulgas riigihangete nõuete rikkumise või ametialase või maksualase süüteo toimepanemise eest ning kelle karistusandmed pole karistus​registrist kustutatud või kelle karistus on tema elu- või asukohariigi õigusaktide alusel kehtiv. Hankija ei ole tuvastanud, et OÜ Tarbus oleks kriminaal- või väärteokorras eelnimetatud nõuete rikkumises süüdi mõistetud. Kehtiv õigus ei võimalda omandatud ettevõtte või selle osa eelneva karistatuse üleminekut uuele ettevõttele. Ettevõtte või selle seadusliku esindaja karistatus on isikuga lahutamatult seotud staatus ega ole seetõttu TsÜS § 6 lg 1 koostoimes VÕS §-dega 180 ja 185 alusel õigusjärgluse korras ettevõtte osa omandajale üleantav ega ülekantav. Seetõttu ei ole põhjendatud Ida-Viru Maavalitsuse seisukoht, et OÜ Tarbus kvalifitseerimata jätmine on seaduslik ka seetõttu, et pakkuja kuulunuks

§ 38lg 1 p 1 alusel hankemenetlusest kõrvaldamisele.

1. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et Ida-Viru maavanema
2. jaanuari
3. a korralduse nr 1-1/1 punkt 2.2., millega jäeti OÜ Tarbus kvalifitseerimata, on õigusvastane.
4. OÜ Tarbus on vaidlustanud ka Ida-Viru maavanema
5. jaanuari
6. a korralduse nr 1-1/10 punkti 1, millega tunnistati edukateks SEBE AS (I liinigrupp), AS Narva Bussiveod (II liinigrupp) ja OÜ Lüganuse HVM (III liinigrupp) pakkumused. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et halduskohus on ebaõigesti tuginenud nimetatud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel asjaolule, et kolmandate isikute kvalifitseerimine pole põhjenduste puudumise tõttu kontrollitav. Käesolevas asjas ei olnud vaidluse esemeks kolmandate isikute kvalifitseerimise õiguspärasus, vaid OÜ Tarbus vaidlustas enda kvalifitseerimata jätmise ning kvalifitseeritud pakkumuste alusel kolmandate isikute pakkumuste edukaks tunnistamise korralduste õiguspärasust. Seega ületas halduskohus kaebuse piire ja võttis sisuliselt seisukoha Ida-Viru maavanema
7. jaanuari
8. a korralduse nr 1-1/1 vaidlustamata osade suhtes (p 1) ning tugines ebaõigesti nimetatud seisukohale ka Ida-Viru maa​vanema
9. jaanuari
10. a korralduse nr 1-1/10 punkti 1 õiguspärasuse hindamisel.
11. Pakkumuste edukaks tunnistamise otsused tuginevad pakkujate kvalifitseerimise või nende kvalifitseerimata jätmise otsustele kui haldusaktidele. Kuna hankelepingu sõlmimise järel ei ole hankija korraldust, millega jäeti kaebaja kvalifitseerimata, võimalik tühistada ja selle kehtivust kõrvaldada, siis tugineb hankija pakkumuste edukaks tunnistamise korraldus õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile. Hankija sai pakkumuste edukaks tunnistamise otsustamisel lähtuda üksnes eelnevalt kvalifitseeritud pakkumustest. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei muuda haldusakti kehtetuks, st täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2). Seega ei muuda käes​oleval juhul õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile tuginemine pakkumuste edukaks tunnistamise korraldust õigusvastaseks. Nimetatud järeldus ei võta kaebajalt õigust taotleda ebaõige kvalifitseerimata jätmisega seoses tekkida võinud kahju hüvitamist. Kolleegium nõustub ka ring​- konna​kohtu seisukohaga, et pakkumuste edukaks tunnistamise korralduse lahutamatuks osaks on pakkumuste hindamise lehed, millest nähtub, millistele alustele vastavad edukaks tunnistamise otsustused tuginevad. Hankija on pakkumuste edukaks tunnistamise korralduses eelnimetatud hindamise lehtedele selgelt ka viidanud.
12. Eeltoodust tulenevalt tuleb OÜ Tarbus kaebus Ida-Viru maavanema
13. jaanuari
14. a korralduse nr 1-1/10 punkti 1 õigusvastasuse tuvastamiseks jätta rahuldamata. III
15. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kuigi

§ 127

lg-st 41 tulenevalt ei jõustu vaidlustuskomisjoni otsus kohtumenetluse ajal, kui pool või kolmas isik esitab kaebuse haldus​kohtule, ei ole hankija otsuse tühistamine kohtumenetluses piisav lugemaks vaidlustuskomisjoni otsust

§ 127lg 41 alusel mittejõustunuks.

Õigusselguse huvides tuleb kaebuse esemeks olev vaidlustuskomisjoni otsus kohtuotsuse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada (vt Riigikohtu haldus​kolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10, ja
3. augusti
4. a määrus asjas nr 3-3-1-39-11, p 13;
5. veebruari
6. a otsus asjas nr 3-3-1-2-12, p 21). Nimetatud põhi​mõte on kolleegiumi hinnangul kohaldatav ka vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel. Kuna hanke​lepingu sõlmimise järel ei ole Ida-Viru maavanema
7. jaanuari
8. a korralduse nr 1-1/10 punkti 1 tühistamine võimalik ning eelnevast tulenevalt pidi hankija pakkumuste edukaks tunnista​mise korralduses lähtuma kehtivast, kuid õigusvastasest haldusaktist, ei saa kolleegium tühistada vaidlustuskomisjoni otsust osas, millega ei rahuldatud vaidlustust Ida-Viru maavanema
9. jaanuari
10. a korralduse nr 1-1/10 punkti 1 peale. Kolleegium tühistab aga vaidlustuskomisjoni
11. veebruari
12. a otsuse nr 10-12/127796 osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Tarbus vaidlustus Ida-Viru maavanema
13. jaanuari
14. a korralduse nr 1-1/1 punkti 2.
15. peale, sest VAKO otsuse ning õigusvastase hankija korralduse põhjendused suuresti kattuvad ning VAKO jättis nimetatud korraldusele esitatud vaidlustuse ebaõigesti rahuldamata. IV
16. Eeltoodust tulenevalt kuulub OÜ Tarbus kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu
17. mai
18. a otsuse haldusasjas nr 3-12-302 osas, millega jäeti OÜ Tarbus kaebus Ida-Viru maavanema
19. jaanuari
20. a korralduse nr 1-1/1 punkti 2.
21. õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata ja jätab selles osas jõusse Tartu Halduskohtu otsuse samas asjas. Tartu Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti OÜ Tarbus kaebus Ida-Viru maavanema
22. jaanuari
23. a korralduse nr 1-1/10 punkti 1 õigusvastasuse tuvasta​miseks rahuldamata. Kolleegium tühistab Tartu Halduskohtu
24. märtsi
25. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu
26. mai
27. a otsuse riigihangete vaidlustuskomisjoni
28. veebruari
29. a otsust nr 10-12/127796 puudutavas osas ja teeb selles osas uue otsuse, millega tühistab vaidlustus​komisjoni otsuse Ida-Viru maavanema
30. jaanuari
31. a korralduse peale esitatud vaidlustuse rahuldamata jätmise osas. Ülejäänud osas jääb vaidlustuskomisjoni otsus muutmata.
32. Kolleegium muudab ka kohtute otsuseid menetluskulude jaotamise osas. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 1 ja 2). OÜ Tarbus kaebus kuulub rahuldamisele 50% ulatuses, sest kahest vaidlustatud maavanema korraldusest tunnistatakse õigusvastaseks üks ning vaidlustuskomisjoni otsus tühistatakse samas ulatuses.
33. Kohtumenetluses esitatud menetluskulude väljamõistmise taotluse järgi on OÜ Tarbus kandnud esimese astme menetluses menetluskulusid 1291 eurot 1 senti (riigilõivud) ja ringkonna​kohtus 1266 eurot. Apellandi taotlus ei hõlmanud esindaja arvel näidatud käibemaksu. Kassatsiooni​menetluses ei ole OÜ Tarbus kuludokumente esitanud. Seega on OÜ Tarbus kohtumenetluses kandnud menetluskulusid kokku 2557 eurot 1 senti ja kassaator palub need vastustajalt välja mõista. Kaebuse rahuldamise proportsiooni aluseks võttes tuleb Ida-Viru Maavalitsuselt OÜ Tarbus kasuks välja mõista pool kohtumenetluses kantud kuludest, s.o 1278 eurot 55 senti. HKMS § 107 lg 4 alusel tuleb OÜ Tarbus kautsjon tagastada.
34. OÜ Tarbus on tasunud vaidlustusmenetluses riigilõivu 1278 eurot 23 senti. Menetluskulude väljamõistmise taotluses pole nimetatud menetluskulu selgesõnaliselt nimetatud. Kolleegiumi hinnangul on tegemist menetluskuluga, mis on

§ 126

lg 1 p-de 5 ja 6 alusel kohtumenetluses välja mõistetav ning seega üldise menetluskulude väljamõistmise taotlusega hõlmatud.

§ 126

lg 1 p-dest 5 ja 6 tulenevalt mõistab vaidlustuskomisjon vaidlustuse osalise rahuldamise korral hankijalt vaidlustaja kasuks välja tema poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu proportsio​naalselt vaidlustuse või kahju hüvitamise taotluse rahuldamisega. Kuna kohtumenetluses vaidlustuse nõue osaliselt rahuldatakse ja vaidlustuskomisjoni otsus vastavas osas tühistatakse, siis tuleb Ida-Viru Maavalitsuselt välja mõista ka pool vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivust, s.o 639 eurot 12 senti. Ida-Viru Maavalitsuse menetluskulud jäävad tema enda kanda.

1. Taotluse menetluskulude väljamõistmiseks on esitanud ka kolmas isik SEBE AS. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega SEBE AS halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude põhjendatuse kohta. Esimese ja teise astme põhjendatud menetluskulud on SEBE AS-l seega kokku 1390 eurot 76 senti, millest põhjendatud apellatsiooni​menetluse kulud moodustasid 434 eurot 84 senti. Riigikohtule esitatud menetluskulude taotluse ja kuludokumentide järgi on kassatsiooniastmes SEBE AS kandnud menetluskulusid 956 eurot ja 40 senti. Kolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui esimese astme kohtus ning kassatsiooniastme menetluskulud ei saa reeglina olla suuremad kui apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu haldus​kolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-3-1-90-10 ja
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-3-14-12). Kolleegium jääb nimetatud seisukoha juurde. Arvestades, et käesolevas asjas puuduvad kolleegiumi hinnangul sellised erandlikud asjaolud, mis õigustaksid apellatsiooniastmes põhjendatud menetluskuludest suuremaid kassatsiooniastme õigusabikulusid, siis peab kolleegium kassatsiooniastmes põhjendatud menetluskuludeks 434 eurot 84 senti. SEBE AS menetluskulud kokku on seega 1825 eurot 60 senti (1390,76 + 434,84). OÜ Tarbuse esitatud kaebuse rahuldamise proportsiooni aluseks võttes tuleb OÜ-lt Tarbus mõista SEBE AS kasuks välja menetluskulud 912 eurot 80 senti (1825,60 : 2). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving