Obsah (4)

§ 25§ 20§ 21§ 3

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-60-12 28. nove

) §-s 25 ja/või RVastS-s sätestatud alustel. Halduskohus leidis õigesti, et Riigikohtu määruses kaebajalt alusetult vabaduse võtmise päevade arvu kindlaksmääramine ei tekita talle veel iseenesest õigust kahjuhüvitise saamisele. Kaebaja vahistati Hispaanias

1. juulil 2002 ja talle karistuseks määratud 9-aastane vangistus Hispaanias lõppes
2. juulil 2011, seega ei vabastatud teda karistuse kandmisest enne tähtaega. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et just perioodil
3. veebruarist
4. maini 2011 esinenuks tal reaalne võimalus Hispaanias kantavast karistusest enne tähtaega vabaneda ja seeläbi säilitada oma perekondlikud suhted. Puuduvad konkreetsed väited või andmed, mille alusel saaks pidada usutavaks kaebaja väiteid temale just vaidlusalusel ajal ebaseadusliku kinnipidamise tõttu mitte​varalise kahju ja saamata jäänud tulu tekkimise kohta. Kaebaja väited on sedavõrd üldised, et nende alusel puudub võimalus hinnata, kas tal oli üldse perekond, kas see on tõepoolest lagunenud ning millal ja mille tõttu on väidetav peresuhete purunemine aset leidnud. Olukorras, kus kaebaja on alates
5. juulist 2002 kuni praeguse ajani viibinud pidevalt kinnipidamiskohtades nii Hispaanias kui ka Eestis ja tema praegune karistusaeg lõpeb alles
6. augustil 2020, ei saa pidada tõsiselt​võetavaks kaebaja hinnangut, et tema perekondlike sidemete purunemise põhjustas nimelt tema alusetu vahi all viibimine vaidlusalustel ajavahemikel. Seejuures pidanuks kaebaja esimesel aja​vahemikul viibima Eesti vangla asemel Hispaania vanglas ning teisel perioodil oli tema suhtes tehtud õigeksmõistev kohtuotsus ringkonnakohtu otsusega tühistatud ja mõistetud talle karistuseks 11 aastat vangistust, mis võis olla märksa olulisemaks ajendiks peresuhete purunemisel. Seetõttu esineb HKMS § 121 lg 2 p-s 1 sätestatud alus kaebuse tagastamiseks kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED
7. Kaebaja taotles määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistamist ja uue määrusega vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitise 9000 eurot väljamõistmist. Põhjendused: 1) kohtud on rikkunud menetlusnorme. Kui kohtud leidsid, et kaebus ei ole vajalikus ulatuses põhjendatud, tulnuks kaebajale määrata riigi õigusabi korras esindaja; 2) kaebaja välisriigist väljaandmise taotlemiseks puudus alus, sest kaebaja ei hoidunud vastavalt KrMS § 457 lg-le 1 kriminaalmenetlusest kõrvale, vaid kandis Hispaanias karistust; 3) maakohus oli kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 316 p 1 ja § 412 lg 1 alusel kohustatud vabastama kaebaja viivitamatult istungisaalis, kuid ta paigutati ilma vastava kohtumääruseta uuesti Tallinna Vanglasse. Kaebaja vabastamata jätmisega riivati intensiivselt

§-s 20 ja Euroopa inim​õiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg-s 1 sätestatud vabaduspõhiõigust. Tegemist ei olnud eelvangistusega karistusseadustiku § 68 lg 1 tähenduses, mida saanuks arvata karistusaja hulka. Kaebaja tulnuks viivitamatult tagastada Hispaaniale karistuse kandmise jätka​miseks; 4) kaebaja taotleb

§ 25alusel mittevaralise kahju hüvitamist 9000 euro ulatuses.

Mittevaraline kahju seisneb kannatustes, mida kaebaja ilma seadusliku aluseta vanglas viibides üle elas. Need kannatused hõlmavad

ühholoogilisi üleelamisi ja pingeid, sest kaebajal oli õigeksmõistvast kohtu​otsusest tulenev õiguspärane ootus, et ta vabastatakse vahi alt ja saadetakse tagasi Hispaaniasse karistuse kandmist jätkama; 5) õige vastustaja on Justiitsministeerium, sest kaebajale tekitati kahju kohtumenetluse käigus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a määrusest kriminaalasjas nr 3-1-1-93-11 nähtub, et Eesti uurimisorganid alustasid
4. juunil 2002 kriminaalmenetlust kahe inimese tulistamise ja neile kehavigastuste tekitamise kuriteo asjaolude uurimiseks. Kaebaja kuulutati kuriteo toime​panemises kahtlustatavana
5. oktoobril 2002 tagaotsitavaks. Kaebaja võeti
6. juulil 2002 Hispaanias vahi alla seal kuriteo toimepanemise eest, tunnistati süüdi ja karistati 9-aastase vangistusega. Harju Maakohus andis
7. märtsil 2009 välja Euroopa vahistamismääruse, milles taotles Hispaanialt kaebaja ajutist loovutamist Eestile. Hispaania loovutas kaebaja
8. juulil 2010 ja ta paigutati Tallinna Vanglasse. Harju Maakohus mõistis
9. veebruari
10. a otsusega kriminaal​asjas nr 1-06-10509 kaebaja õigeks ja tühistas tema suhtes valitud tõkendi (vahistamine). Tegelikkuses kaebajat vahi alt ei vabastatud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
11. mai
12. a otsusega maakohtu otsuse, tunnistas kaebaja süüdi talle esitatud süüdistuses ja mõistis karistuseks 11 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg alates
13. juulist 2010 arvati tema karistusaja hulka. Ringkonnakohus ei käsitlenud otsuses tõkendi tühistamist maakohtu poolt ega kohaldanud ka ise tõkendit. Kaebaja saadeti tagasi Hispaaniasse karistust kandma
14. mail
15. Harju Maakohus koostas
16. juulil 2011 Euroopa vahistamismääruse, mida põhjendas vajadusega pöörata ringkonna​kohtu otsus täitmisele. Kaebaja karistuse kandmise tähtaeg Hispaanias lõppes
17. juulil 2011 ja ta saadeti tagasi Eestisse, kus ta samal päeval kinni peeti. Ringkonnakohtu otsus jõustus
18. augustil
19. Kriminaalkolleegium selgitas, et Euroopa Liidu Nõukogu
20. juuni
21. a vahistamismäärust käsitlevas raamotsuses ja KrMS-s (§ 506 lg 2) ei ole detailselt reguleeritud, kuidas tuleks taotlevas riigis toimida siis, kui Euroopa vahistamismääruse alusel ajutiselt loovutatud ja asukohariigis vabaduse​kaotuslikku karistust kandev isik mõistetakse taotlevas riigis õigeks või kui tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Loovutatava isiku Eestis vahi all pidamise legitimatsioon ei saa tuleneda seda isikut süüdi tunnistavast ja teda vangistusega karistavast välisriigi kohtu otsusest. Välisriigi kohtu otsuse alusel on võimalik isikult Eestis vabadust võtta vaid siis, kui Eesti on kõnealust välisriigi kohtu otsust tunnustanud. Loovutamist reguleerivas KrMS XIX peatüki
22. jaos ega ka raamotsuses ei ole välisriigi kohtu otsuse tunnustamise võimalust ette nähtud. Kriminaalkolleegium määras kaebajalt alusetult vabaduse võtmise päevade arvuks 148, mille hulka kuulus ajavahemik kaebaja maakohtu otsusega õigeksmõistmisest kuni tema Hispaaniasse tagasi karistust kandma toimetamiseni (
23. veebruarist
24. maini 2011, kokku 97 päeva) ja ajavahemik kaebaja toimetamisest Euroopa vahistamismääruse alusel Eestisse kuni tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni (
25. juulist
26. augustini 2011, kokku 51 päeva). Nimetatud perioodidel puudus kaebaja vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil kohtu luba. Tulenevalt KrMS § 316 p-st 1 ja § 412 lg-st 2 langes koos õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamisega ära siseriiklik alus kaebaja Eestis vahi all pidamiseks. Ringkonnakohtu otsus ei taastanud automaatselt vabadusõiguse riivet lubavat siseriiklikku vahistamismäärust. Isikult vabaduse võtmist ei saa lugeda seaduslikuks, kui kohus ei ole seda igal üksikul juhul eraldi otsustanud. Kuna koos kaebaja õigeksmõistmisega maa​kohtu poolt langes ära igasugune siseriiklik alus tema vahi all pidamiseks, siis ei saanud selliseks aluseks olla ka
27. juulil 2011 koostatud Euroopa vahistamismääruses sisalduv viide ringkonna​kohtu otsusele, millega kaebaja tõkendi küsimust ei lahendatud. 7.

§ 20kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.

Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Juhtumid, mil vabadusevõtmine on lubatav, on toodud

§ 20

lg-s 2.

§ 21

lg 2 esimese lause järgi ei tohi kedagi vahi all pidada üle 48 tunni ilma kohtu sellekohase loata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viidatud lahendist nähtuvalt oli kaebaja kinnipidamine perioodidel

1. veebruarist
2. maini 2011 ja
3. juulist
4. augustini 2011 aluseta ja õigusvastane, sest tema vahi all pidamiseks puudus kohtu vastav luba ja kinnipidamine oli seadusega vastuolus. Kuna maa​kohus oli oma otsusega kaebaja õigeks mõistnud ja tema suhtes kohaldatud tõkendi tühistanud, kuulus maakohtu otsus KrMS § 316 p 1 ja § 412 lg 1 alusel pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist viivitamata täitmisele ja kaebaja tulnuks juba istungisaalis vahi alt vabastada. Sellist järeldust ei muuda asjaolu, et hiljem jõustus kaebaja suhtes süüdimõistev ja vangistust määrav ringkonnakohtu otsus. Nagu kriminaalkolleegium oma määruses märkis, ei taastanud ringkonnakohtu süüdimõistev kohtuotsus automaatselt kaebaja vabadusõiguse riivet lubavat siseriiklikku vahistamismäärust, sest ringkonnakohus ei lahendanud oma otsuses tõkendi küsimust. Kaebajalt Eestis vabaduse võtmise aluseks ei saanud kriminaalkolleegiumi hinnangul olla ka Hispaanias tehtud kohtuotsus, sest KrMS ei võimalda sellega arvestada.

§ 3

kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Praegusel juhul puudus õiguskaitseorganitel seaduslik alus kaebaja Eestis vahi all hoidmiseks, seega rikuti

§-des 20 ja 21 sätestatud kaebaja põhiõigusi. Kaebaja hilisem süüdimõistmine kuriteo toimepanemises ja vahi all viibitud aja arvamine tema karistusasja hulka ei õigusta riigiorganite õigusvastast käitumist ega omavoli kaebaja suhtes.

1. EIÕK art 5 lg 1 kohaselt on igaühel õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras, sh seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua isik pädeva õigusasutuse ette põhjendatult kahtlustatuna õigusrikkumises või et põhjendatud vajaduse korral takistada õigusrikkumise toimepanekut või põgenemist pärast seda (art 5 lg 1 punkt c). Käesoleval juhul ei olnud kaebaja kinnipidamine seaduslik, sest tema kinni​pidamiseks puudus siseriiklikust õigusest tulenev alus, seega on tegemist ka EIÕK art 5 lg 1 punkti c rikkumisega.
2. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud isiku kinnipidamist ilma selge õigusliku aluse ja kohtu loata konventsiooni art 5 rikkumiseks ja on mõistnud selle rikkumise eest välja ka mitte​varalise kahju hüvitisi (nt EIK
3. juuli
4. a otsus asjas nr 22921/05 Mukhavre vs. Venemaa;
5. juuni
6. a otsus asjas nr 29448/05 Razhev vs. Venemaa;
7. jaanuari
8. a otsus asjas nr 29747/09 Tsitsiriggos vs. Kreeka;
9. septembri
10. a otsus asjas nr 1727/04 Zakharkin vs. Ukraina;
11. jaanuari
12. a otsus asjas nr 20756/04 Isayev vs. Venemaa;
13. aprilli
14. a otsus asjas nr 40258/03 Yudayev vs. Venemaa;
15. veebruari
16. a otsus asjas nr 17283/02 Yeloyev vs. Ukraina;
17. detsembri
18. a otsus asjas nr 65518/01 Salov vs. Ukraina;
19. aprilli
20. a otsus asjas nr 71503/01 Assanidze vs. Gruusia jpt). EIK on mitmes (ehkki varjupaiga ja väljasaatmise) asjas leidnud, et kui ametivõimud näevad, et isiku kinnipidamiseks puudub õiguslik alus või see on ära langenud, on nad kohustatud algatama viivitamatult tema vabastamise. Ametivõimude tegevusetus on sisuliselt riigivõimu omavoli (EIK
21. septembri
22. a otsus asjas nr 10816/10 Lokpo ja Touré vs. Ungari;
23. oktoobri
24. a otsus asjas nr 13058/11 Al-Tayyar Abdelhakim vs. Ungari;
25. oktoobri
26. a otsus asjas nr 13457/11 Hendrin Ali Said ja Aras Ali Said vs. Ungari). EIK on pidanud kinnipidamist lubava kohtumääruse puudumist kaebeõigust takistavaks asjaoluks ja seega art 5 lg 4 riiveks (nt EIK
27. juuli
28. a otsus asjas nr 22921/05 Mukhavre vs. Venemaa). EIK on rõhutanud, et isikuvabaduse riive peab alati tuginema selgele õiguslikule alusele. Kuigi konventsiooni art 5 lg 1 tõlgendamisel tuleb lähtuda siseriiklikust õigusest, st et kinnipidamise alus peab tulema siseriiklikust õigusest, peab ka siseriiklik õigus ise olema kooskõlas art 5 lg 1 eesmärgiga vältida isikute omavolilist kinnipidamist. Siseriiklik kohus peab kontrollima, kas sise​riiklik õigus on kooskõlas konventsiooni üldpõhimõtetega. Isikute kinnipidamine kindlaks​määramata aja jooksul ilma selge õigusliku aluse, selgete reeglite ja kohtu loata on vastuolus õigus​kindluse põhimõttega ja vajadusega kaitsta isikuid õiguskaitseorganite omavoli eest.
29. Ka käesoleval juhul tuleb õiguskaitseorganite õigusvastase käitumise ja kaebaja õiguste rikkumise tõttu eeldada kaebajal sellise kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimist. Kaebusest nähtuvalt taotleb kaebaja nii saamata jäänud tulu kui mittevaralise kahju hüvitamist. Isegi kui saamata jäänud tulu osas võib kaebuse perspektiiv olla kaheldav, ei saa kaebajal mittevaralise kahju tekkimist ilmselgelt välistada ning vastav nõudeõigus on tal EIK lahendite valguses ja

§ 25alusel olemas.

Seaduslikul ja ebaseaduslikul vabaduse võtmisel peavad olema erinevad tagajärjed, vastasel juhul ei peakski uurimisorganid edaspidi taotlema kohtult luba isiku vahi alla võtmiseks ja isikud ei oleks riigiorganite omavoli eest kaitstud. 11. Kuna kaebus tagastati läbivaatamatult juba ettevalmistavas menetluses, siis on kohatu kohtute etteheide kahju tõendamatuse osas. Tõendeid saab esitada ka kohtumenetluses ja neid saab koguda ka kohus ise. Tõendite hindamine toimub asja sisulise läbivaatamise käigus. Seejuures ei ole mitte​varalise kahju tekkimist üldjuhul võimalik tõendada, vaid usutavalt põhistada. Kohtul tuleb otsustada, kas selliste asjaolude korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Seega ei saanud kaebust kahju tõendamatuse argumendil juba ettevalmistavas menetluses tagastada. Kohus saab kontrollida, kas faktiväidete tõendatust eeldades oleks kaebajal kaebeõigus või puudub see ilm​selgelt. Kolleegium leiab, et kuna tegemist on

ja EIÕK rikkumisega, ei saa kaebust pidada ilm​selgelt perspektiivituks ja kaebuse tagastamine halduskohtu poolt oli põhjendamatu.

1. Kohtud leidsid õigesti, et AVVKHS selle §-dest 1 ja 2 nähtuvalt käesolevat juhtumit ei reguleeri, sest kaebaja suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Haldus- ja ringkonnakohus leidsid, et käesolevale juhtumile kohalduvad RVastS §-d 7 ja
2. Riigikohus sellega ei nõustu. KrMS § 316 p 1 järgi vabastatakse vahistatud süüdistatav istungisaalis viivitamata, kui ta mõistetakse õigeks. KrMS § 412 lg 1 järgi pööratakse õigeksmõistev või süüdistatava karistusest vabastav kohtuotsus viivitamata täitmisele pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist. Kui süüdistatav on vahistatud, vabastab kohus ta vahi alt istungisaalis. Toodud sätetest nähtub, et kaebaja kohene vabastamine vahi alt pärast õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamist oli kohtu kohustus. Kuigi maakohus tühistas
3. veebruari
4. a otsusega kaebaja suhtes kohaldatud tõkendi, ei nähtu otsusest ega kohtuinfosüsteemis olevatest asja materjalidest, et kohus oleks kaebaja istungisaalis vahi alt vabastanud. Seega on kaebajale tekitatud kahju õiguse​mõistmise käigus ning kahju hüvitamise kaebus tuleb lahendada RVastS § 15 alusel. Halduskohtul tuleb asja lahendamise käigus kontrollida, kas RVastS § 15 lg-s 1 toodud kahju hüvitamise nõude​õiguse piirang on käesoleval juhul põhiseaduspärane, arvestades muu hulgas EIK
5. oktoobri
6. a otsust asjas nr 2192/03 Harkmann vs. Eesti, milles EIK tuvastas EIÕK art 5 lg 5 riive olu​korras, kus siseriiklikud õigusaktid ei näinud isikule ette õigust saada hüvitist kinnipidamise eest, mis on toimunud konventsiooni art 5 rikkudes.
7. Kuna kohtud ei ole kaebust sisuliselt läbi vaadanud, vaid selle ettevalmistavas menetluses läbivaatamatult tagastanud, puudub Riigikohtul alus kaebust sisuliselt lahendada. Halduskohus tagastas ebaõigesti kaebuse selle ilmselgele perspektiivitusele tuginedes, seetõttu tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning saata asi tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann